RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-85-07 7. mai 2008 Eesistuja

) § 10 lg-s 2 sätestatud asjaolusid, mida saaks arvesse võtta.

1. Põllumajandusministri
2. oktoobri
3. a käskkirja alusel määras Maksu- ja Tolliamet (MTA)
4. novembri
5. a maksuteatega nr 16.2.2-9/37 piima ja koorepulbri üleliigse varu eest tasu 8 088 881 krooni ja või üleliigse laovaru eest tasu 48 037 807 krooni. Kokku määrati üleliigset laovaru tasu summas 56 126 688 krooni.
6. detsembri
7. a otsusega nr 16.1-3/93 tunnistas MTA oma
8. novembri
9. a maksuteate kehtetuks arvutusvea tõttu ja andis maksuteate nr 16.2.2-9/56, millega suurendati OÜ-lt Aiva Baltic nõutavat üleliigse laovaru tasu 241 krooni võrra, määrates tasuks kokku 56 126 929 krooni.
10. OÜ Aiva Baltic esitas
11. detsembril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse põllumajandusministri
12. oktoobri
13. a käskkirja ning MTA
14. novembri
15. a maksuteate tühistamiseks. Viimase osas muutis OÜ Aiva Baltic kaebust pärast seda, kui MTA oli oma varasema maksuteate kehtetuks tunnistanud, ning vaidlustas uue,
16. detsembri
17. a maksuteate nr 16.2.2-9/
18. OÜ Aiva Baltic arvates ei ole põllumajandusministri käskkiri piisavalt põhjendatud ning on vastuolus

§-ga 6, sest see säte välistab ülekandevaru määramise nullina ja igal juhul oleks tulnud suurendada OÜ Aiva Baltic laovaru kordajaga 1,

1. Kaebaja alustas tegevust 2003, mistõttu oli laovaru suurenemise põhjuseks töötlemismahu kasv. Kuni
2. maini 2003 puudus tal aga nii piimapulbri kui ka või laovaru. Põllumajandusminister on jätnud nende asjaoludega arvestamata, viidates üksnes formaalsele vastuolule majandusaasta aruandega. Üleliigse laovaru tasu seadus ei sätesta, kuidas peaks ettevõtja, kes on tegutsenud vähem kui neli aastat, tõendama tavapärast laovaru suurust. Põllumajandusministri metoodika kohaselt ei saa käitlejal, kes on tegutsenud ainult ühe aasta, olla ülekandevaru, sest puudub võimalus võrrelda keskmist laoseisu. Selline metoodika on OÜ Aiva Baltic arvates vastuolus põhiseaduse §-ga 12 ja üleliigse laovaru tasu seadusega, sest seab vähem kui neli aastat tegutsenud ettevõtjad halvemasse olukorda kui kauem tegutsenud ettevõtjad. Põllumajandusminister on rikkunud

§ 9

lg-t 1, mille kohaselt oleks ta juhul, kui ta leidis, et OÜ Aiva Baltic on jätnud esitamata vajalikud andmed, pidanud OÜ-lt Aiva Baltic nõudma täiendavaid tõendeid. OÜ Aiva Baltic leidis samuti, et eeltoodud metoodika üleliigse laovaru määramiseks on vastuolus Euroopa Komisjoni

1. novembri
2. a määrusega nr 1972/2003/EÜ Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ).
3. Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis

§ 6järgmises sõnastuses: "

§ 6

lg 1 kohaldamata Euroopa Liidu (EL) õigusega vastuolu tõttu ja soovitati Eesti seadusandjal kehtestada uus regulatsioon. Nimetatud asjas oli nii nagu praeguses asjaski tegemist Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ kohase põllumajandustoote üleliigse laovaru problemaatikaga. Riigikohtu halduskolleegium oli seisukohal, et kordajat 1,2 kasutav metoodika ei taga seaduse kohaldamisel sellist olukorda, kus käitlejat koheldakse vajadusel erinevalt, et õiglaselt kindlaks teha asjaolusid, mille käigus võisid konkreetsel juhul tekkida sellised varud, mis kujutavad endast võimalikku ohtu EL ühisturule tervikuna. Isegi kui kordaja kasutamist põhjendada vajadusega arvestada Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punktis b sätestatud ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuuriga, piirab ülekandevaru arvutamisel automaatselt rakendatav kordaja 1,2 võimalust arvestada konkreetsete asjaoludega, mille käigus varud tekkisid. Kolleegium ei välistanud, et kordaja 1,2 kohaldamine võib mõnel juhul adekvaatselt peegeldada käitleja laovarude põhjendatud kasvu, kuid ka siis on nimetatud tulemus juhuslik, mitte aga konkreetsete asjaolude kaalumisest tulenev. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et kohaldada ei saa ka

§ 10

lg-t 1 ja §-i 7, sest need viitavad

§ 6lg 1 alusel arvestatud ülekandevarule.

Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg 2 osas märkis kolleegium, et seal sisalduv nõue, mille kohaselt, kui käitleja ei ole enne

1. aastat oma tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et 2004.a
2. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega, ei ole Euroopa õigusest tuletatav.
3. Maksu- ja Tolliamet tunnistas
4. novembril 2006 otsusega nr 6-2/369, tuginedes muu hulgas Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsusele asjas nr 3-3-1-33-06, OÜ-le Aiva Baltic tehtud ja viimase poolt vaidlustatud
7. detsembri
8. a maksuteate nr 16.2.2-9/56 kehtetuks, mistõttu OÜ Aiva Baltic loobus selles osas kaebusest ja Tallinna Halduskohus lõpetas MTA aktide osas menetluse. Põllumajandusminister oma käskkirja kehtetuks ei tunnistanud.
9. Tallinna Halduskohtu
10. detsembri
11. a otsusega asjas nr 3-05-11 rahuldati OÜ Aiva Baltic kaebus põllumajandusministri käskkirja peale, toetudes mh Riigikohtu
12. oktoobri
13. a otsusele asjas nr 3-3-1-33-06, ja tühistati vaidlustatud käskkiri. Kaebaja kasuks mõisteti välja menetluskulud 28 010 krooni. Halduskohtu põhjenduste kohaselt oli käskkirja motivatsioon puudulik: ei selgitatud, miks oli põllumajandusministri arvates kogu OÜ Aiva Baltic tegevus suunatud spekulatiivse kasumi teenimisele. Välja ei ole toodud metoodikat. Üleliigse laovaru tasu seaduse nõuded ei olnud ettevõtjale täiel määral ettenähtavad: kaebaja ei pidanud ette nägema, milliseid dokumente tuleb esitada ja et tema ülekandevaru suuruseks määratakse 0 kg ning kogu olemasolev varu loetakse üleliigseks. Vastustaja seisukoht, et konkreetsel kuupäeval pidi laoseis võrduma nulliga, ei ole loogiline. Ettevõtjale tulnuks anda võimalus esitada täiendavaid tõendeid. Puudub piisav põhjendus, miks koheldakse tootjat ja töötlejat erinevalt, võrreldes vahendaja ja müüjaga.
14. Põllumajandusministeerium esitas
15. jaanuaril 2007 Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja jätta OÜ Aiva Baltic kaebus rahuldamata. Ministeeriumi arvates ei ole Riigikohtu
16. oktoobri
17. a otsusele asjas nr 3-3-1-3306 viitamine asjakohane, sest see on tehtud

§ 6

lg 1 kohta, praeguses asjas on aga kohaldatav

§ 6lg 2.

Üleliigse laovaru tasu seadus on kooskõlas Euroopa Komisjoni määrusega nr 1972/2003/EÜ ja kaebaja ülekandevaruks 0 kg määramine on põhjendatud, sest stabiilsetes oludes ei ole ettevõtjal kasulik hoida suuri toorainete varusid.

1. maist 2003 kuni
2. aprillini 2004 müüs OÜ Aiva Baltic võid ja piima- ning koorepulbrit vastavalt 25% ja 50% oma soetatud kogustest (laovarust). Seejuures ei ilmnenud ettevõtjast mitteolenevaid asjaolusid, miks ülekandevaru suurendamine oleks olnud võimalik ja vajalik. Kaebajal oli võimalus esitada lisadokumente kuni
3. oktoobrini 2004, sest elektroonilist deklaratsiooni täites pidi ta ette nägema, et tema ülekandevaruks määratakse 0 kg ja et vastupidise tõendamiseks esineb vajadus täiendavate dokumentide järele.
4. Riigikogus võeti
5. jaanuaril 2007 vastu üleliigse laovaru tasu seaduse muutmise seadus, mis jõustus
6. veebruaril
7. Seaduse § 6 lg-d 1 ja 2 jäid muutmata, kuid täiendavalt lisati § 6 lg 3 järgmises sõnastuses: "Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud käitleja, kes on enne
8. aasta
9. maid sellel tegevusalal tegutsenud vähem kui neli aastat, kuid vähemalt aasta, ülekandevaru on
10. aasta
11. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse
12. aastale eelnenud kas viimaste tegutsemisaastate
13. mai seisude keskmisena või viimase tegutsemisaasta
14. mai seisuna, mida suurendatakse 1,2 korda."

§ 10

lg-t 2 muudeti selliselt, et käitleja ülekandevaru on võimalik suurendada ka 2004. a-le eelnenud aasta jooksul toimunud müügimahu kasvu tõttu.

§ 23

võimaldab lisaandmete esitamise korral (ettevõtja täiendava deklaratsiooni alusel) ülekandevaru suurendada ka juhul, kui

1. a-le eelnenud aastal toimunud müügimahu kasv jätkus ajavahemikul
2. mai 2004 kuni
3. mai
4. Seaduse kohaselt kohaldatakse ülekandevaru suurendamise võimalusi ettevõtjale, kes on ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise kohtus vaidlustanud ja kelle suhtes ei olnud Riigikohtu otsuse tegemise ajaks
5. oktoobriks 2006 jõustunud kohtulahendit.
6. Põllumajandusministri
7. märtsi
8. a käskkirjaga nr 77 muudeti vaidlustatud käskkirja, mille tulemusena määrati OÜ Aiva Baltic piima- ja koorepulbri ülekandevaru suuruseks 48 302,5 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 386 822,5 kg (üleliigne laovaru vähenes seega 48 302,5 kg võrra). Või ülekandevaru suuruseks määrati 50 098 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 1 568 977 kg (üleliigne laovaru vähenes seega 50 098 kg võrra).
9. Maksu- ja Tolliamet tegi
10. aprillil 2007 otsus-maksuteate nr 12-5/257, mille alusel määrati kassaatori üleliigseks laovaruks piima ja koorepulbri osas 373 254,50 kg ning üleliigse laovaru tasuks 6 938 801 krooni. Või üleliigseks laovaruks määrati 1 592 409 kg ja üleliigse laovaru tasuks 47 246 775 krooni. Kogused erinesid mõnevõrra (olid väiksemad), põllumajandusministri
11. märtsi
12. a käskkirjas nr 77 toodust. OÜ Aiva Baltic väitel sai tema nii põllumajandusministri
13. märtsi
14. a käskkirjast kui ka MTA
15. aprilli
16. a otsus-maksuteatest teada alles ringkonnakohtu istungil.
17. Praeguseks on OÜ Aiva Baltic esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse põllumajandusministri
18. märtsi
19. a käskkirja nr 77 tühistamiseks (haldusasi nr 3-07-1446) ning MTA-le vaide
20. aprilli
21. a otsus-maksuteate nr 12-5/257 tühistamiseks.
22. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas
23. juuni
24. a otsusega haldusasjas nr 3-05-11 apellatsioonimenetluse OÜ Aiva Baltic põllumajandustoodete ülekandevaru ja üleliigse laovaru selles osas, mis on kindlaks määratud põllumajandusministri
25. märtsi
26. a käskkirjas nr 77, sest Põllumajandusministeerium on selles osas apellatsioonkaebusest loobunud. Ringkonnakohtu arvates ei olnud seetõttu vaidlust enam selle üle, et OÜ Aiva Baltic piima- ja koorepulbri üleliigne varu ei saanud olla suurem kui 386 822,5 kg ja või üleliigne varu ei saanud olla suurem kui 386 822,5 kg (mõeldud on ilmselt siiski põllumajandusministri käskkirjas sätestatud 1 568 977 kg). Vaidlust nägi ringkonnakohus jätkuvat aga selle üle, kas ülekandevaruks oleks tulnud määrata kogu kaebaja piimaja koorepulbri ning või varu, samuti selle üle, kas OÜ-le Aiva Baltic oleks üldse saanud üleliigset laovaru määrata ehk siis kas

§ 6lg 2 on kooskõlas EL õigusega.

Samuti, kas OÜ Aiva Baltic laovaru menetlemisel on välja selgitatud kõik olulised asjaolud. Selles osas leidis ringkonnakohus, et ülekandevaru on põllumajandusministri

1. a käskkirjas õigesti määratud ja ka üleliigse laovaru arvutamine oli õige ning võimalik ja kooskõlas EL õigusega; kõik asjaolud on õigesti välja selgitatud. Seepärast rahuldas ringkonnakohus menetluse lõpetamata jäänud osas Põllumajandusministeeriumi apellatsioonkaebuse ja tühistas selles osas halduskohtu otsuse ning jättis OÜ Aiva Baltic kaebuse rahuldamata, mõistes Põllumajandusministeeriumilt proportsionaalselt (seoses apellatsioonist osalise loobumisega, mis kujutas endast kaebuse rahuldamist ca 1/20 osas) OÜ Aiva Baltic kasuks välja 1900 krooni. Ringkonnakohus põhjendas seda, et põllumajandusministri
2. oktoobri
3. a käskkirjas, arvestades selles
4. märtsil 2007 tehtud muudatusi, on jõutud õiguspärase lõpptulemuseni, järgmiselt: Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06 ei ole asjassepuutuv, sest kuigi seal leiti, et

§ 6

lg 2 ei tulene EL õigusest, ei teinud Riigikohus kindlaks selle sätte vastuolu EL õigusega. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab

§ 6lg 2 võtta arvesse ettevõtja eripära ja kaasuse iseärasusi.

Samas möönab ringkonnakohus, et üldisuse tõttu ei pruukinud

§ 6

lg 2 tagada metoodika läbipaistvust ettevõtjale, kuid see ei vii tingimata ebaõige otsuse tegemiseni. Seaduse ebaselgust saab kompenseerida seda eesmärgipäraselt ja EL õigust arvestades tõlgendades. Selliste ettevõtjate puhul, kes alustasid tegevust EL-iga ühinemisele eelnenud aastal, on seadusega võimatu kindlaks määrata jäika ülekandevaru arvestamise metoodikat, paratamatu on täitevvõimule diskretsiooniruumi andmine. Põhjendatud on ka tõendamiskoormuse jätmine ettevõtjale, sest seaduse rakendajal ei saa olla teada kõik asjaolud ja konkreetse ettevõtja käsutuses olevad tõendid. Haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt peab isik tõendama enda sfääri kuuluvaid asjaolusid. Ettevõtja tõendamiskoormust saab kompenseerida selgitamistaotlusega haldusmenetluses ja täiendavate tõendite kogumise ning uurimispõhimõttega halduskohtumenetluses. Üleliigse laovaru tasu seaduse eesmärk on turumoonutuste kõrvaldamine. Üleliigse laovaru tasu sissenõudmine ettevõtjalt ei ole riigi õigus, vaid kohustus. OÜ Aiva Baltic ülekandevaru suurendamist võimaldavaid asjaolusid võrreldes põllumajandusministri

1. märtsi
2. a käskkirjaga ei esine. Ringkonnakohus nõustub küll halduskohtuga selles osas, et
3. a käskkiri ei selgita, miks määrati ülekandevaruks 0 kg, kuid varu, mida ettevõtja soetas vaid seetõttu, et lootis hinnatõusust kasu saada, ei ole tavapärane. On mõeldav, et sellise kasu saamise eesmärgil alustatigi ettevõtlust vahetult enne EL-iga ühinemist. Ringkonnakohus nõustub OÜ Aiva Baltic väitega, et viimane on tegelenud vahendustegevusega alla aasta ega pea majandusaasta aruannet seda väidet ümberlükkavaks. Samuti on loomulik, et enne tegevuse alustamist tehakse ettevalmistusi, mistõttu ei pruukinud ülekandevaru olla 0 kg. Samas ei kinnita varude osaline võõrandamine
4. aprillil 2004, et kogu laovaru oleks tavapärane. Põllumajandusministri
5. märtsi
6. a käskkirjas on ülekandevaruks loetud OÜ Aiva Baltic
7. a-l ühes kuus müüdud tootekoguste keskmised. Kuigi

§ 10

lg 2 ja § 23 lg 2 uues redaktsioonis sellist metoodikat ette ei näe, ei ole see õigusvastane. Käskkirjas põhjendatakse seda sellega, et arvestati OÜ Aiva Baltic tegutsemise lühikest aega ning et tavatingimustes puudub ettevõtjal motiiv soetada suuri varusid. Seetõttu ei näe ringkonnakohus diskretsiooniviga, metoodikat kinnitab OÜ Aiva Baltic käibe struktuur: varude soetamine igakuiselt.

§ 6

lg 2 ei erista tootjaid, töötlejaid, müüjaid ja vahendajad, seda tehti seaduse varasema redaktsiooni § 10 lg-s 2. Vaidlustatud käskkirja jõus olevas redaktsioonis on varasema majandustegevuse mahtu arvestatud.

§ 6

lg 2 ei välista ettevõtja müügimahu dünaamika arvestamist, OÜ Aiva Baltic ei ole selle kohta aga andmeid esitanud. Ringkonnakohtu arvates ei saa ettevõtjal olla õigust ülekandevaru suurendamisele 20% võrra, sest müügimahu kasv ei ole tema puhul tavapärane. Riigikohtu seisukoht, et oht, et koefitsient 1,2 ei pruugi tuua kaasa põhjendatud laovaru objektiivset hindamist, on eriti suur laovaru hindamisel lühiajalise perioodi jooksul. Kuigi ringkonnakohus möönis, et põllumajandusminister on käskkirja ebapiisavalt põhjendanud, leidis kohus, et see puudus ei too haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt kaasa tühistamiskaebuse rahuldamist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS, TALLINNA HALDUSKOHTU EELOTSUSE TAOTLUS JA SELLEST TULENEV

1. OÜ Aiva Baltic esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus ning mõista Põllumajandusministeeriumilt välja OÜ Aiva Baltic menetluskulud. Ringkonnakohus on oma vastuolulise otsuse punktis 16 märkinud, et ei saa kontrollida põllumajandusministri
2. märtsi
3. a käskkirja nr 77 õiguspärasust, küll aga seda, kas
4. a käskkiri tuleks tühistada suuremas osas, kui
5. a käskkirjaga muudetud. OÜ Aiva Baltic arvates on ringkonnakohus sellest hoolimata sisuliselt lahendanud vaidluse ka põllumajandusministri
6. märtsi
7. a käskkirja nr 77 osas, viidates sellele käskkirjale resolutsioonis. Samal ajal ei ole apellatsioonkaebuses ega halduskohtu otsuses seda käskkirja üldse käsitletud ning OÜ Aiva Baltic on põllumajandusministri
8. märtsi
9. a käskkirja nr 77 vaidlustanud eraldiseisvas menetluses Tallinna Halduskohtus. Ringkonnakohus on seega väljunud apellatsioonkaebuse esemest ja apellandi osalist loobumist tulnuks vaadelda kui täielikku loobumist, sest see olnuks praeguses olukorras ainumõistlik, kuivõrd põllumajandusminister on sisuliselt andnud täiesti uue käskkirja uute põhjendustega. Seda aga, kas
10. märtsi
11. a käskkirjaga nr 77 on OÜ Aiva Baltic laovarusid määratud õiguspäraselt, otsustatakse teises menetluses. Riigikohtu halduskolleegium on
12. mai
13. a määruses asjas nr 3-3-1-16-99 leidnud, et ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle tegemise hetkel ja haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada halduskohtu otsuse seaduslikkust. Asja piiridest väljumisega on ringkonnakohus rikkunud kolmeastmelise kohtusüsteemi põhimõtet ja riivanud OÜ Aiva Baltic põhiseaduslikku kaebeõigust. Lisaks leiab kassaator, et ringkonnakohtu otsus on ebaõige ka materiaalõiguse kohaldamise osas.

§ 6lg 2 on ebaselge ega haaku EL õigusega.

Isikutel saab põhiseaduse §-dest 3, 10 ja 113 tulenevalt tekkida maksukohustus üksnes seaduse alusel ja norm peab olema õigussubjektile selge ning üheselt mõistetav. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsusega asjas nr 3-3-1-33-
3. Samuti pole seadusandja arvestanud üleliigse laovaru tasu seaduse muutmisel piisavalt Riigikohtu eelnimetatud lahendis toodud seisukohtadega. Seadust ei ole muudetud läbipaistvamaks ega paindlikumaks. Kuivõrd üleliigse laovaru tasu seadust pole ka uues redaktsioonis endiselt võimalik rakendada vastavalt Riigikohtu juhistele, on ringkonnakohtu vastupidine otsus ebaõige. Eelnevat arvestades on kohatud ringkonnakohtu viited kassaatori võimalikule pahausksusele haldusmenetluses tõendamiskohustuste täitmisel. Kassaator ei ole kogunud spekulatiivset laovaru ning kogu laovaru oli tavapärane. Täiendavalt viitab OÜ Aiva Baltic põllumajandusministri
4. märtsi
5. a käskkirja nr 77 vastuolule MTA
6. aprilli
7. a otsus-maksuteatega nr 12-5/
8. Kuigi tavapäraselt määrab MTA üleliigse laovaru tasu põllumajandusministri käskkirjale toetudes, arvestades seal toodud üleliigse laovaru suurust, on

§ 14

lg 1 ja § 17 lg 1 kohaselt Maksu- ja Tolliametil õigus ka iseseisvalt, järelevalvemenetluse käigus määrata üleliigne laovaru ja selle alusel arvestada tasu. Niimoodi on MTA ka OÜ Aiva Baltic puhul aprillis 2007 toiminud. Sellises olukorras ja arvestades Põllumajandusministeeriumi väiteid, et ta oli järelevalvemenetlusest teadlik, jääb mõistetamatuks, miks Põllumajandusministeerium üldse viis paralleelselt Maksu- ja Tolliametiga uuesti läbi haldusmenetluse üleliigse laovaru kindlakstegemiseks, muutis

1. a käskkirja ja sattus selle muudatusega vastuollu MTA otsus-teatisega. Kassaator leiab, et vastustaja ning MTA koordineerimatu tegevus kassaatori üleliigse laovaru tasu määramisel, sealhulgas haldusaktide korduvad muutmised, ei vasta hea ja efektiivse halduse põhimõttele ning on osutunud OÜ-le Aiva Baltic äärmiselt koormavaks, viies tema likvideerimiseni. OÜ Aiva Baltic (likvideerimisel) palub kassatsioonkaebuse rahuldamisel Põllumajandusministeeriumilt välja mõista OÜ Aiva Baltic kassatsiooniastmes kantud menetluskulud summas 64 037,40 krooni.
2. Vastustaja Põllumajandusministeerium vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ringkonnakohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme ja et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. Põllumajandusministeerium viitab ringkonnakohtu otsuse punktile 16, mille kohaselt pole kohus hinnanud
3. märtsi
4. a käskkirja nr 77 õiguspärasust. Ringkonnakohtul on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 1 p 5 kohaselt (arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 675 lg 1 p-i 2 pädevus apellatsioonkaebusest osalise loobumise korral tühistada halduskohtu otsus osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus. Põllumajandusministeerium teavitas kassaatorit üleliigse laovaru tasu seaduse muudatustest (
5. jaanuari
6. a kiri nr 12.1-2.1/154 ja
7. veebruari
8. a kiri nr 12.1-2.1/258) ja nende alusel antud
9. märtsi
10. a käskkirjast nr 77 OÜ Aiva Baltic äriregistrisse kantud aadressil, mis on ühtlasi tema likvideerija aadressiks. AS Eesti Post tagastas kirjad ja käskkirja märkusega "hoiutähtaja möödumisel". OÜ Aiva Baltic ei esitanud Tallinna Halduskohtule põllumajandusministri käskkirja nr 77 vaidlustamise kaebust tähtaegselt, kaebus esitati hiljem tähtaegsuse nõudeid rikkudes. Põllumajandusministeerium leidis deklaratsiooni läbivaatamisel, tuginedes mh Tallinna Halduskohtu asja nr 3-05-11 menetluses antud seletustest saadud andmetele, et OÜ Aiva Baltic puhul on tõendatud tema tegutsemisaja keskmine ehk tavapärane piimapulbri ja või müügimaht ning see määrati ka ülekandevaru suuruseks. Kuivõrd
11. a käskkiri endiselt kehtis, olles antud pädeva organi poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta, siis puudus vajadus see kehtetuks tunnistada. Seda vaid muudeti
12. märtsil 2007, kusjuures muudatus käsitles sama reguleerimiseset. Haldusakti muutmine on tavapärane halduspraktika. Muutunud asjaolude tõttu oleks vaidlus ülekandevaruks 0 kg määramise kohta muutunud oletuslikuks. Materiaalõiguse kohaldamise osas jääb Põllumajandusministeerium oma apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et ringkonnakohus on materiaalõigust kohaldanud õigesti. Põllumajandusministeerium teeb ettepaneku peatada praeguse haldusasja menetlemine kuni põllumajandusministri
13. märtsi
14. a käskkirja nr 77 peale esitatud kaebuses (Tallinna Halduskohtu asi nr 3-07-1446) kohtulahendi jõustumiseni, et tagada praeguses asjas vaidlustatud käskkirja ja seda muutva käskkirja õiguspärasuse hindamine nende koostoimes vähemalt viimases kohtuastmes.
15. Tallinna Halduskohus peatas
16. novembri
17. a määrusega tema menetluses olevas asjas nr 307-902 (ei ole seotud OÜ Aiva Baltic kaebustega) menetluse selleks, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Tegemist oli kohtuasjaga, mis sarnaselt praegusele asjale puudutas Euroopa Komisjoni määruses nr 1972/2003/EÜ käsitletud põllumajandustoodete üleliigse laovaru määramist. Muu hulgas küsis Tallinna Halduskohus Euroopa Kohtult järgmist: "(küsimus nr 2.2) Kas Euroopa Liidu õiguse, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ eesmärgiga on kooskõlas
18. mai
19. a seisuga ettevõtja valduses olnud kogu põllumajandustoote laovaru lugemine ettevõtja üleliigseks laovaruks?" (nii nagu esialgu toimiti ka praeguses asjas OÜ Aiva Baltic laovaru puhul. Tallinna Halduskohtu küsimus oli mh tingitud üleliigse laovaru tasu seaduse muudatusega kaasnenud § 7 lg-st 2, mille kohaselt, kui see on vajalik Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ või nr 60/2004/EÜ (Euroopa Komisjoni
20. jaanuari
21. a määrus nr 60/2004/EÜ, mis kehtestab üleminekumeetmed suhkru sektoris seoses Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia liitumisega Euroopa Liiduga, edaspidi Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ) eesmärgi saavutamiseks, on käitleja põllumajandustoote kogu laovaru üleliigne laovaru) "(küsimus nr 2.3) Kui ettevõtja asus vastava põllumajandustoote käitlemisega tegelema vähem kui üks aasta enne
22. maid 2004, siis kas EL õigus, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 välistavad selle, et nimetatud ettevõtja ise peab tõendama, et
23. a
24. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega?" (küsimus tõendamiskoormusest, mida ringkonnakohus praeguses asjas on lugenud õiguspäraseks ja pidanud OÜ Aiva Baltic kohustuseks).
25. Põllumajandusministeerium esitas
26. novembril 2007 Riigikohtule taotluse peatada haldusasja nr 3-3-1-85-07 menetlemine Riigikohtus ning tõi peatamise põhjusena ja alusena välja kolm protsessuaalset alternatiivi, st peatada menetlus: 1) kuni kassatsioonkaebuse esitamiseni Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-07-1446 (praeguses asjas vaidlustatud käskkirja muutnud põllumajandusministri
27. märtsi
28. a käskkirja nr 77 vaidlustamine) tehtud kohtulahendi peale või kui selles asjas kassatsioonkaebust ei esitata, siis kuni kohtulahendi jõustumiseni; 2) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-te 1, 2 ning 4 tõlgendamiseks. Seega peatada haldusasja menetlus Riigikohtus kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni; 3) kuni Tallinna Halduskohtu asjas nr 3-07-902 tehtud Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni. Põllumajandusministeerium teatas, et on teinud haldusasja nr 3-07-1446 menetlemisel Tallinna Halduskohtus ettepaneku taotleda Euroopa Kohtult eelotsust ja pidas seda teise alternatiivina vajalikuks ka praeguses asjas, eelistades eelotsuse taotlemist tema enda poolt pakutud kolmandale alternatiivile. Ettepaneku eelotsuse küsimiseks tegi vastustaja järgmises sõnastuses: "Kas sellised siseriiklikud õigusnormid, mille alusel määratakse ettevõtja sellise põllumajandustoote, mille käitlemisega ta on tegelenud enne
29. a
30. maid vähem kui ühe aasta, ülekandevaru suuruseks kogu selle põllumajandustoote käitlemisega tegelemise aja jooksul müüdud põllumajandustoote keskmine kogus, on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eelkõige määruse nr 1972/2003/EÜ artikli 4 lõigetega 1, 2 ja 4?"
31. OÜ Aiva Baltic oma
32. detsembri
33. a seisukohas Põllumajandusministeeriumi
34. novembri
35. a taotluse kohta leidis, et jäädes täielikult kassatsioonkaebuses esitatud väidete ja positsioonide juurde, ei ole tal menetluse peatamise taotluse suhtes vastuväiteid. Kassaator toetab Põllumajandusministeeriumi taotluse kolmandat alternatiivi, st peatada haldusasja nr 3-3-1-85-07 menetlus Riigikohtus kuni Tallinna Halduskohtu asjas nr 3-07-902 tehtud Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni.
36. Tallinna Halduskohus peatas
37. detsembril 2007 asjas nr 3-07-1446 (praeguse asjaga seotud põllumajandusministri
38. märtsi
39. a käskkirja nr 77 vaidlustamine) menetluse seoses menetluse peatamisega ja Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemisega Tallinna Halduskohtu menetletavas kohtuasjas nr 3-07-902 Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni ja edastas menetlusosalistele tutvumiseks oma
40. novembri
41. a määruse, millega peatati menetlus asjas nr 3-07-902 eelotsuse küsimiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
42. Esmalt annab Riigikohtu halduskolleegium hinnangu praeguse kohtuasja aluseks olnud haldusmenetlusele (I) ja sellega seoses ringkonnakohtus kohtumenetluse seaduse kohaldamisele (II). Seejärel peatub kolleegium materiaalõiguse kohaldamisest tulenevatel küsimustel, mis vajavad vastamist edasistes menetlustes, (III) ning lõpuks lahendab praeguse asja (IV). I
43. Riigikohtu halduskolleegium jõudis Põllumajandusministeeriumi tegevust analüüsides ja vaidlusaluse käskkirja muudatusi vaagides järeldusele, et faktiliselt on põllumajandusministri
44. oktoobri
45. a käskkiri nr 345 kaotanud kehtivuse seoses põllumajandusministri
46. märtsi
47. a käskkirja nr 77 vastuvõtmisega ja esialgse käskkirja osas tuleb menetlus lõpetada. Sellega seoses leiab Riigikohtu halduskolleegium (vt praeguse määruse põhjenduste II osa), et Tallinna Ringkonnakohus on praegusel juhul rikkunud kohtumenetluse norme, sest ringkonnakohus arvestas põllumajandusministri
48. oktoobri
49. a käskkirja nr 345 sisulisel analüüsimisel põllumajandusministri
50. märtsi
51. a käskkirjaga nr 77, mis ei olnud halduskohtus vaidluse esemeks, ja lõpetas
52. märtsi
53. a käskkirjale tuginedes osaliselt apellatsioonimenetluse. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud sel moel toimida, kuivõrd
54. märtsi
55. a käskkirja nr 77 näol on tegemist sisuliselt uue haldusaktiga, mis tugineb vahepeal aset leidnud materiaalõiguse muudatustel ja mille osas tuleb võimaldada eraldiseisvat vaidlustamist. Menetlus tulnuks neil põhjustel juba apellatsiooniastmes täielikult lõpetada.
56. Järgnevalt põhjendab Riigikohus praeguse määruse punktis 21 toodud seisukohti, märkides esmalt põllumajandusministri
57. märtsi
58. a käskkirja nr 77 osas järgmist: OÜ Aiva Baltic leiab kassatsioonkaebuses, et põllumajandusminister on
59. märtsil 2007 käskkirja nr 77 näol andnud sisuliselt täiesti uue käskkirja uute põhjendustega. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatori seisukohaga.
60. Praeguses asjas on põllumajandusministri
61. oktoobri
62. a käskkirja nr 435 ülevaatamise vajadus tingitud Riigikohtu halduskolleegiumi
63. oktoobri
64. a otsuse asjas nr 3-3-1-33-06 ajendil muudetud üleliigse laovaru tasu seaduse
65. jaanuaril 2007 vastu võetud muudatustest. Viimased võimaldavad teatud juhtudel käitleja ülekandevaru suurendada ja üleliigset laovaru vähendada. Nii sätestab üleliigse laovaru tasu seaduse
66. veebruaril 2007 kehtima hakanud redaktsiooni § 23 lg 2, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel pärast
67. a
68. maid kuni
69. maini 2006 toimunud põllumajandustoote tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu arvesse võtmiseks võib esitada põllumajandustoote deklaratsiooni käitleja, kes on vaidlustanud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise otsuse halduskohtus ja kelle suhtes ei ole kohtulahend
70. a
71. oktoobriks jõustunud.

§ 23lg 3 täpsustab, et deklaratsioon peab sisaldama andmeid ajavahemikul 2004.

a

1. maist kuni
2. a
3. maini käitleja valduses olnud põllumajandustoote tootmise, müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta ja deklaratsioon esitatakse hiljemalt
4. a
5. märtsiks.

§ 23

lg 4 kohaselt määrab asjakohane haldusorgan

§ 23

lg-s 3 nimetatud põllumajandustoote deklaratsiooni andmete alusel käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru

1. a
2. märtsiks. Kui ülekandevaru ja üleliigse laovaru määrab Põllumajandusministeerium, edastab ta selle haldusakti ärakirja MTA-le samaks tähtpäevaks. Praegusel juhul oli OÜ Aiva Baltic vaidlustanud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise halduskohtus ja kohtulahend ei olnud
3. oktoobriks 2006 veel jõustunud, kohtumenetlus ei olnud lõppenud. Küll aga ei ole OÜ Aiva Baltic esitanud täiendavat deklaratsiooni, mis lubaks arvestada tema müügimahtu ka ajavahemikul
4. maist 2004 kuni
5. maini
6. Üleliigse laovaru tasu seaduse muutmise seaduse seletuskirja kohaselt ei pea
7. maiks 2004 põllumajandustoote deklaratsiooni esitanud käitlejad deklaratsiooni uuesti esitama. Juba esitatud deklaratsioonid vaadatakse uutel alustel läbi. Deklaratsioon tuleb esitada üksnes juhul, kui soovitakse, et haldusorgan võtaks ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel arvesse ka pärast
8. a
9. maid toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu. Haldusorganil on nii või teisiti omal algatusel võimalik haldusakti muuta ja kehtetuks tunnistada (HMS §-d 64-67). Seejuures tuleb arvestada haldusmenetluse üldpõhimõtetega, muu hulgas hea halduse põhimõttega.
10. Põllumajandusministri
11. märtsi
12. a käskkirjas nr 77 on selle andmise aluseks märgitud, nii nagu
13. oktoobri
14. a käskkirja nr 435 puhulgi,

§ 10lg 1.

Sellele on aga lisandunud viide seaduse muudatuse tulemusel kehtestatud

§ 23lg-le 4.

Kuigi sisuline alus, mille kohaselt ülekandevaru ja üleliigne laovaru määrati, on hoolimata üleliigse laovaru tasu seaduse muudatustest jäänud samaks -

§ 6

lg 2 ja

§ 7

(kehtivas redaktsioonis § 7 lg 1) -, on muudetud redaktsiooni kohaselt

§ 10

lg 2 alusel võimalik võtta ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel arvesse mitte ainult käitleja tootmis- ja töötlemismahu kasvu, vaid ka müüjast käitleja müügimahu kasvu. Olgugi, et OÜ Aiva Baltic ei esitanud uut deklaratsiooni perioodi

1. mai 2004 kuni
2. mai 2006 kohta ja põllumajandusminister on leidnud, et esialgsest deklaratsioonist, sealhulgas praeguse asja menetlemise käigus halduskohtus saadud teabest ei nähtu

§ 10lg-s 2 sätestatud ülekandevaru suurendamise asjaolu, on 30.

märtsi

1. a haldusaktis jõutud teistsugusele tulemusele kui
2. oktoobri
3. a käskkirjas nr
4. Põllumajandusminister on
5. märtsi
6. a käskkirjas nr 77 kasutanud ülekandevaru arvutamisel teistsugust metoodikat kui
7. oktoobri
8. a käskkirjas nr
9. Esialgses käskkirjas leiti, et piima- ja koorepulbri ning või ülekandevaru suuruseks on 0 kg. Põllumajandusminister on
10. märtsi
11. a käskkirjas nr 77 tuginenud muu hulgas Tallinna Halduskohtus praeguse asja menetlemise käigus antud seletusele, mille kohaselt alustas OÜ Aiva Baltic piima- ja rõõsa koore pulbri importimist Eestisse juulis 2003 ning või importimist juunis
12. Praegusel juhul on ülekandevaru leitud, jagades tegutsemise alguse ajast kuni
13. maini 2004 müüdud koguste keskmise suuruse (müügimahu) tegutsemisajaga (piima ja rõõsa koore puhul 10 kuud; või puhul 11 kuud), lugedes tavapäraseks varuks seega varasema perioodi ühe kuu keskmise varu. Nii on esialgse ülekandevaru 0 kg asemel saadud ülekandevaruks piima ja rõõsa koore puhul 48 302,5 kg ja või puhul 50 098 kg. Vastavalt nendele tulemustele on vähenenud ka üleliigne laovaru. Selline metoodika ei tulene otseselt ühestki EL õigusaktist, üleliigse laovaru tasu seadusest ega tema rakendusaktist. Seetõttu vajab põllumajandusministri
14. märtsi
15. a käskkiri nr 77 täiesti iseseisvat sisulist õiguslikku analüüsi, mis ei saa olla praeguse menetluse esemeks. Lisaks sisaldab
16. märtsi
17. a käskkiri nr 77 eraldiseisvat vaidlustamisviidet, millest adressaadil on võimalik järeldada, et käskkirjaga mittenõustumisel tuleb see vaidlustada eraldi ja muudatuste käsitlemisest esialgse käskkirja vaidlustamise raames ei piisa.
18. Tulenevalt põllumajandusministri
19. märtsi
20. a käskkirja nr 77 eeltoodud analüüsist leiab Riigikohtu halduskolleegium, et põllumajandusministri
21. oktoobri
22. a käskkirja nr 435 regulatsioon asendati täielikult
23. märtsi
24. a käskkirjaga nr 77, haldusaktile anti uus sisu ning
25. märtsi
26. a käskkiri nr 77 toob tegelikkuses kaasa samad tagajärjed, mida tooks kaasa sisuliselt uus haldusakt. Tegemist on uue aktiga uutel õiguslikel ja faktilistel (metoodilistel) alustel. Sellest on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates võimalik järeldada, et põllumajandusminister tunnistas varasema,
27. oktoobri
28. a käskkirja nr 435 oma uue,
29. märtsi
30. a käskkirjaga nr 77 materiaalselt kehtetuks ja andis uue, iseseisva haldusakti. Sellest järeldusest tulenevalt peab Riigikohtu halduskolleegium võimalikuks praeguses asjas menetlus lõpetada. Põllumajandusministri
31. märtsi
32. a käskkirja nr 77 vaidlustamine saab toimuda ja toimub eraldiseisvas menetluses Tallinna Halduskohtus.
33. Riigikohtu halduskolleegium leiab siiski, et põllumajandusminister oleks eeltoodut arvestades pidanud ise
34. oktoobri
35. a käskkirja nr 435 ka formaalselt kehtetuks tunnistama ning andma
36. märtsi
37. a käskkirja nr 77 täiesti uue haldusaktina. Selline tegevus oleks olnud vastavuses hea halduse põhimõttega, taganud õigusselguse ja haldusakti adressaadi jaoks haldusakti parema määratletuse. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (vt nt
38. oktoobri
39. a otsus asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti muutmine ja varasema haldusakti jõusse jätmine olukorras, kus muutmisega anti sisuliselt uus haldusakt, ei olnud selge ega üheselt mõistetav.
40. Täiendavalt märgib Riigikohtu halduskolleegium, et lisaks põllumajandusministri
41. märtsi
42. a käskkirjale nr 77 on samas küsimuses kehtiv (OÜ Aiva Baltic poolt vaidemenetluses vaidlustatud) MTA
43. aprilli
44. a otsus-maksuteade nr 12-5/257, mille alusel määrati kassaatori üleliigseks laovaruks piima- ja koorepulbri osas 373 254,50 kg ning üleliigse laovaru tasuks 6 938 801 krooni. Või üleliigseks laovaruks määrati 1 592 409 kg ja üleliigse laovaru tasuks 47 246 775 krooni. Need üleliigse laovaru kogused erinevad mõnevõrra põllumajandusministri
45. märtsi
46. a käskkirjas nr 77 toodust. Jääb arusaamatuks, kuidas saab ühes ja samas küsimuses kehtida kahe erineva haldusorgani kaks erinevat haldusakti. Praegusel juhul on MTA teostanud järelevalvet. Nimelt arvutab

§ 14

järgi MTA üleliigse laovaru tasu suuruse kas põllumajandusministri käskkirja alusel või järelevalve käigus tuvastatud andmete alusel. Riikliku järelevalve teostamise õiguse annab Maksu- ja Tolliametile

§ 17

lg 1, mille kohaselt võib riikliku järelevalve käigus kindlaks tehtud põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru määrata ka MTA, kes kontrollib ülekandevarude ja üleliigsete laovarude suurust ning suhkru ümbertöötlemist kohapeal. Kui järelevalve raames saadud tulemused erinevad põllumajandusministri käskkirjast, tulnuks Maksu- ja Tolliametil sellest Põllumajandusministeeriumi informeerida, sest MTA haldusakt katab juba täpsustatud osas põllumajandusministri käskkirja. Praegusel juhul on järjekordselt tegemist OÜ Aiva Baltic eksitamisega kahe eraldiseisva sama küsimust erineva tulemusega lahendava haldusaktiga, mis väljendub muu hulgas kahe haldusorgani koordineerimatus tegevuses. II

1. Ringkonnakohtus kohtumenetluse seaduse kohaldamise osas märgib Riigikohtu halduskolleegium järgmist: Tallinna Ringkonnakohus lõpetas HKMS § 38 ja TsMS § 644 lg 4 alusel apellatsioonimenetluse kaebaja põllumajandustoodete ülekandevaru ja üleliigse laovaru osas, mis on kindlaks määratud põllumajandusministri
2. märtsi
3. a käskkirjas nr
4. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et sellega on praegusel juhul ringkonnakohus rikkunud kohtumenetluse norme.
5. Halduskohtumenetluse seadustiku § 38 järgi kohaldatakse apellatsioonkaebusest loobumisele tsiviilkohtumenetluse sätteid. TsMS § 644 lg 4 kohaselt teeb ringkonnakohus siis, kui teine pool ei ole esimese astme kohtu otsuse peale edasi kaevanud või kui vastuapellatsioonkaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist, apellatsioonkaebusest loobumise kohta määruse, millega lõpetab apellatsioonimenetluse. TsMS § 644 lg 5 võimaldab apellatsioonkaebusest loobumise korral menetlus ka osaliselt lõpetada juhul, kui teise poole kaebuse tõttu on vaja ülejäänud osas menetlust jätkata.
6. Praeguses asjas esitas Põllumajandusministeerium ringkonnakohtu istungil
7. juunil 2007 avalduse apellatsioonkaebusest osaliseks loobumiseks, tuues põhjenduseks vaidlustatud käskkirja muutva põllumajandusministri
8. märtsi
9. a käskkirja nr
10. Viimati nimetatud käskkirja ei olnud aga OÜ Aiva Baltic esimese astme kohtus praeguses menetluses vaidlustanud, sest akt anti alles pärast halduskohtu otsust. Halduskohtu
11. detsembri
12. a otsus ei käsitlenud ega saanudki käsitleda põllumajandusministri
13. märtsi
14. a käskkirja nr 77 õiguspärasuse küsimust. Samuti ei puudutanud apellatsioonkaebus mitte põllumajandusministri
15. märtsi
16. a käskkirja nr 77, vaid põllumajandusministri
17. oktoobri
18. a käskkirja nr
19. Ringkonnakohtu istungil leidis OÜ Aiva Baltic esindaja, et
20. märtsi
21. a käskkiri tulnuks varem esitada, selles olevad põhjendused vajavad kontrollimist ja kohe ei ole võimalik seisukohta võtta. Samuti leidis OÜ Aiva Baltic, et Põllumajandusministeerium peaks loobuma kogu apellatsioonkaebusest ja lisas hiljem kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus pidanuks Põllumajandusministeeriumi osalist apellatsioonkaebusest loobumist käsitlema täieliku loobumisena. Praeguseks on OÜ Aiva Baltic põllumajandusministri
22. märtsi
23. a käskkirja nr 77 vaidlustanud Tallinna Halduskohtus eraldiseisvas menetluses (haldusasi nr 3-07-1446).
24. Kuigi ringkonnakohus on otsuse punktis 16 märkinud, et ta ei saa praeguses asjas kontrollida põllumajandusministri
25. märtsi
26. a käskkirja nr 77 õiguspärasust, leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohus on seda oma otsuses sisuliselt siiski ekslikult teinud. Nii on ringkonnakohus oma otsuse punktis 9 leidnud, et
27. oktoobri
28. a käskkirjas, arvestades selles
29. märtsil 2007 tehtud muudatusi, on jõutud õiguspärase lõpptulemuseni, mistõttu halduskohtu otsus tuleb apellatsioonkaebuses jätkuvalt vaidlustatud osas tühistada ja OÜ Aiva Baltic kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. Samuti on ringkonnakohus oma otsuse punktides 20 ja 21 hinnanud põllumajandusministri
30. märtsi
31. a käskkirja nr 77 ja selle aluseks olnud metoodikat, mis Riigikohtu hinnangul erines oluliselt põllumajandusministri
32. oktoobri
33. a käskkirja metoodikast. Ka üleliigse laovaru tasu seaduse tõlgendamisel on ringkonnakohus lähtunud põllumajandusministri
34. märtsi
35. a käskkirjast nr 77 ja selle ajendiks olnud üleliigse laovaru tasu seaduse
36. veebruaril 2007 jõustunud muudatustest, leides otsuse punktis 22 järgmist: "Tootjaid ja vahendajaid eristati seoses majandustegevuse mahu kasvuga

§ 10lg 2 varasemas redaktsioonis.

Apellatsioonkaebusest osalise loobumise tõttu ei ole vaidlus selle sätte üle enam asjakohane. Vaidlustatud käskkirja jõusolevas redaktsioonis on kaebaja varasema majandustegevuse mahtu arvestatud." Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei oleks ringkonnakohus põllumajandusministri

1. oktoobri
2. a käskkirja nr 435 õiguspärasust hinnates tohtinud esialgset käskkirja analüüsida
3. märtsil 2007 tehtud muudatuste valguses ja neid muudatusi arvestades. Ringkonnakohus oleks pidanud analüüsima, kui kaalukad muudatused on põllumajandusministri
4. märtsi
5. a käskkirjaga nr 77 aset leidnud, mitte hindama nende sisu õiguspärasust, sest see ei olnud ega saanudki olla tema menetluses oleva asja esemeks.
6. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest ja hinnanud halduskohtu otsust pärast selle tegemist antud haldusakti valguses. Riigikohtu halduskolleegium on
7. mai
8. a määruses asjas nr 3-3-1-16-99 leidnud, et ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle tegemise hetkel ja haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada halduskohtu otsuse seaduslikkust.
9. Asja piiridest väljumisega on ringkonnakohus riivanud OÜ Aiva Baltic kaebeõigust. Arvestades oma põhjendustes põllumajandusministri
10. märtsi
11. a käskkirjaga nr 77, on ringkonnakohus astunud sisuliselt esimese astme kohtu asemele praeguseks Tallinna Halduskohtu menetluses olevas haldusasjas nr 3-07-1446 ning juba apellatsiooniastmes ette hinnanud sealses menetluses vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. Seetõttu on OÜ Aiva Baltic õigus pöörduda kaebusega esimese astme kohtusse põllumajandusministri
12. märtsi
13. a käskkirja nr 77 vaidlustamiseks muutunud sisutühjaks, kuivõrd küsimus on lahendatud juba teise asja menetlemisel apellatsiooniastmes. III
14. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et arvestades eelnevalt käsitletud haldusorgani haldusmenetluse ja ringkonnakohtu halduskohtumenetluse alaseid rikkumisi, ei ole praegusel juhul vajalik võtta seisukohta materiaalõiguse kohaldamise küsimuses. Riigikohus ei asu hindama ei põllumajandusministri
15. oktoobri
16. a käskkirja nr 435 ega
17. märtsi
18. a käskkirja nr 77 sisulist õiguspärasust.
19. Siiski peab Riigikohtu halduskolleegium materiaalõiguse kohaldamise küsimuses vajalikuks juhtida tähelepanu mõnedele asjaoludele. Tallinna Halduskohus on
20. novembri
21. a määrusega tema menetluses olevas teises haldusasjas nr 3-07-902 peatanud menetluse selleks, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Riigikohtu arvates puudutavad Tallinna Halduskohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud küsimused, eeskätt praeguse määruse punktis 16 välja toodud küsimused nr 2.2 ja 2.3 kogu laovaru üleliigseks laovaruks lugemisest ning käitlejale tõendamiskoormuse panemisest, ka OÜ-le Aiva Baltic ülekandevaru suuruse ja üleliigse laovaru suuruse määramist. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et põllumajandusministri
22. märtsi
23. a käskkirja nr 77 ning MTA
24. aprilli
25. a otsus-maksuteate nr 12-5/257 õiguspärasuse hindamisel võivad Euroopa Kohtu eelotsuses antud tõlgendused (eelkõige need, mis puudutavad Euroopa Komisjoni määrust nr 1972/2003/EÜ, iseäranis selle artikli 4 lg-d 1, 2 ja 4) saada oluliseks ka Eesti materiaalõiguse kohaldamisele. Peale selle on Tallinna Halduskohus
26. märtsil 2008 taotlenud eelotsust ka tema menetluses olevas asjas nr 3-07-845, kus on samuti palutud Euroopa Kohtult vastuseid Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-te 1 ja 2 tõlgendamiseks.
27. OÜ Aiva Baltic ülekandevaru suuruse ja üleliigse laovaru suuruse määramise õiguspärasuse hindamisel vajab lahendamist küsimus, kas enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist neli ja rohkem aastat tegutsenud käitlejate erinev kohtlemine võrreldes vähem kui neli aastat tegutsenud käitlejatega on õiguspärane. Samuti see, kas nende vähem kui neli aastat tegutsenud käitlejate hulgas on omakorda õigustatud vähemalt aasta ja vähem kui aasta tegutsenud käitlejate erinev kohtlemine (praegusel juhul tegutses OÜ Aiva Baltic piima- ja koorepulbri ning või käitlemisega vähem kui aasta). Lisaks vajab lahendamist küsimus

§ 6

lg 2 kohaldamisest ja sellest, milline saab olla

§ 6

lg 2 tähenduses tavapärane laovaru ja kas tavapärane varu saab juhul, kui käitleja alles alustas tegevust ning tegutses alla aasta, olla keskmisele müügimahule vastav laovaru nii, nagu seda arvutati põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 77 aluseks olnud metoodika kohaselt. Selgitust vajab, kas

§ 6

lg 2 võimaldab arvesse võtta ettevõtja eripära ja iseärasusi ülekandevaru suurendamisel ja üleliigse laovaru vähendamisel ning kas see säte tagab metoodika läbipaistvuse ettevõtjale. Samuti tuleb otsustada, kas tõendamiskoormuse jätmine ettevõtjale on õiguspärane.

1. Lisaks märgib Riigikohtu halduskolleegium, et terve rida Euroopa Liiduga 2004 ühinenud liikmesriike on vaidlustanud Euroopa Komisjoni
2. mai
3. a otsuse nr 2007/361/EÜ (teatavaks tehtud numbri K