RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-86-07 Otsuse kuupäev 7. mai 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld ja Harri Sal

) § 6 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 10, 11, 13, 31,

1. Kaebaja väitel läks AS Maag Piimatööstusel suhkrut vaja uue ettevõtluse - jäätise tootmise - arendamiseks, mida ettevõtja soovis alustada ajavahemikul
2. jaanuar 2004 kuni
3. mai
4. Ettevõtmine aga ebaõnnestus, kuna firma, kellelt AS Maag Piimatööstus jäätisetootmise üle võttis, tootmisluba oli aegunud.
5. Vastustaja Põllumajandusministeerium leidis, et ettevõtja oleks pidanud sellise riskiga ise arvestama. Ministeerium tegi kindlaks, et suurem osa AS Maag Piimatööstus varust koguti aprillis 2004: 102 200 kg, samal ajal aprillis 2004 kasutas AS Maag Piimatööstus vaid 2659 kg suhkrut. Põllumajandusministeerium leidis, et tootmismahu suurendamine ei tähenda automaatselt laovaru suurenemist.
6. Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis

§ 6järgmises sõnastuses: "

§ 6

lg 1 kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu (EL) õigusega ja soovitati Eesti seadusandjal kehtestada uus regulatsioon. Nimetatud asjas oli tegemist Euroopa Komisjoni

1. novembri
2. a määruse nr 1972/2003/EÜ Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (edaspidi Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ) kohase põllumajandustoote üleliigse laovaruga. Riigikohtu halduskolleegium oli seisukohal, et Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ ei tulene täpselt, kuidas ja kui pika aja jooksul arvestatakse ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine. Küll aga sätestab Euroopa Komisjoni
3. jaanuari
4. a määruse nr 60/2004/EÜ, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu (edaspidi Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ), art 8 lg 2 alapunkt d, et eelnevate aastate varude arvestamise aluseks on nelja eelnenud aasta ühe kuupäeva (
5. mai) andmed. Samas reguleerib nimetatud määrus EL liikmesriikidele kehtestatud suhkru laovarudest teavitamise korda. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ preambulis leitakse, et suhkrusektori häirete risk on märkimisväärne ja et suhkrusektori iseärasuste arvessevõtmiseks on vajalikud eraldi eeskirjad. Euroopa Komisjoni määruses nr 60/2004/EÜ antud kriteeriumid ei tähenda iseenesest seda, et liikmesriik võtaks ettevõtjate üleliigse laovaru kindlaksmääramisel kasutusele samad vahendid, nagu teeb seda Euroopa Liit liikmesriikide üleliigsete varude kindlaksmääramisel. Kuigi nelja eelneva aasta arvestamise nõue on kooskõlas EL õigusega, ei tulene

§ 6

lg-s 1 esitatud kriteerium (kordaja 1,2) Euroopa õigusest ega võimalda piisavalt arvestada asjaolusid, mille käigus käitleja varud tekkisid. Kolleegiumi arvates ei võimalda üleliigse laovaru tasu seadus õiglast ja EL õigusega kooskõlas olevat üleliigsete laovarude väljaselgitamist (otsuse p-d 26 ja 27). Isegi kui kordaja kasutamist põhjendada vajadusega arvestada EL määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punktis b sätestatud ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuuriga, piirab ülekandevaru arvutamisel automaatselt rakendatav kordaja 1,2 Riigikohtu halduskolleegiumi meelest võimalust arvestada konkreetsete asjaoludega, mille käigus varud tekkisid. Kolleegium ei välistanud, et kordaja 1,2 kohaldamine võib mõnel juhul adekvaatselt peegeldada käitleja laovarude põhjendatud kasvu, kuid ka siis on nimetatud tulemus juhuslik, mitte aga konkreetsete asjaolude kaalumisest tulenev. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et kohaldada ei saa ka

§ 10

lg-t 1 ja §-i 7, sest need viitavad

§ 6lg 1 alusel arvestatud ülekandevarule.

Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg 2 osas märkis kolleegium, et seal sisalduv nõue, mille kohaselt kui käitleja ei ole enne

1. a oma tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et
2. a
3. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega, ei ole Euroopa õigusest tuletatav.
4. Tallinna Halduskohus rahuldas
5. novembri
6. a otsusega haldusasjas nr 3-05-617 AS Maag Piimatööstus kaebuse ja tühistas vaidlusalused haldusaktid. Halduskohus toetus oma otsuses Riigikohtu halduskolleegiumi
7. oktoobri
8. a lahendile haldusasjas nr 3-3-1-33-06 ja leidis täiendavalt, et vaidlusalune põllumajandusministri käskkiri oli motiveerimata ega võtnud arvesse ettevõtja eripära, mh seda, et AS Maag Piimatööstus soovis alustada uut tootmist.
9. Põllumajandusministeerium esitas
10. detsembril 2006 Tallinna Halduskohtu otsuse peale tervikuna apellatsioonkaebuse, sest tema arvates ei ole Riigikohtu
11. oktoobri
12. a lahend asjas nr 3-3-1-33-06 praeguses asjas kohaldatav, kuivõrd AS Maag Piimatööstus üleliigne laovaru määrati

§ 6lg 2, mitte lg 1 alusel.

Samuti käsitles Riigikohtu nimetatud lahend praeguses asjas relevantset Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ üksnes puutumuslikult. Kriteeriumid, mida liikmesriik ettevõtja üleliigse suhkruvaru tuvastamisel peab arvesse võtma, on sätestatud Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg-s

1. Eestis loodud süsteem võimaldab laovaru määramisel arvesse võtta ladustamisrajatiste mahtu, samuti ettevõtja tegevuse taset.
2. Riigikogus võeti
3. jaanuaril 2007 vastu üleliigse laovaru tasu seaduse muutmise seadus, mis jõustus
4. veebruaril
5. Seaduse § 6 lg-d 1 ja 2 jäid muutmata, kuid täiendavalt lisati § 6 lg 3 järgmises sõnastuses: "Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud käitleja, kes on enne
6. a
7. maid sellel tegevusalal tegutsenud vähem kui neli aastat, kuid vähemalt aasta, ülekandevaru on
8. a
9. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse
10. a-le eelnenud kas viimaste tegutsemisaastate
11. mai seisude keskmisena või viimase tegutsemisaasta
12. mai seisuna, mida suurendatakse 1,2 korda." § 10 lg-t 2 muudeti selliselt, et käitleja ülekandevaru on võimalik suurendada ka
13. a-le eelnenud aasta jooksul toimunud müügimahu kasvu tõttu. § 23 lg 2 võimaldab lisaandmete esitamise korral (ettevõtja täiendava deklaratsiooni alusel) ülekandevaru suurendada ka juhul, kui
14. a eelnenud aastal toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasv jätkus ajavahemikul
15. mai 2004 kuni
16. mai
17. Seaduse kohaselt kohaldatakse ülekandevaru suurendamise võimalusi ettevõtjale, kes on ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise kohtus vaidlustanud ja kelle suhtes ei olnud Riigikohtu otsuse tegemise ajaks
18. oktoobriks 2006 jõustunud kohtulahendit.
19. Põllumajandusministri
20. märtsi
21. a käskkirjaga nr 85 muudeti tulenevalt üleliigse laovaru tasu seaduse
22. veebruaril 2007 jõustunud muudatustest vaidlusalust põllumajandusministri
23. juuli
24. a käskkirja ning määrati kaebaja suhkru ülekandevaru suuruseks 10 260 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 90 015 kg (vähenes võrreldes
25. juuli
26. a käskkirjaga 7564 kg). Põllumajandusministeerium leidis endiselt, et ülekandevaru suurendamist võimaldavaid asjaolusid ei esine, kuid müügimaht on pärast
27. maid 2004 kuni
28. aprillini 2006 suurenenud keskmiselt 4,3 korda (AS Maag Piimatööstus oli esitanud

§ 23lg 3 kohase deklaratsiooni ajavahemikul 1.

maist 2004 kuni

1. a
2. maini tema valduses olnud roo- ja peedisuhkru ja sahharoosi müümise, üleandmise ja laovaru kohta), mistõttu esineb üleliigse laovaru tasu seaduse
3. veebruaril 2007 jõustunud redaktsioonis sätestatud alus ülekandevaru suurendamiseks.
4. Maksu- ja Tolliamet tegi
5. aprillil 2007 AS-le Maag Piimatööstus teatavaks maksuteate nr 125/74, mille kohaselt tuleb AS-l Maag Piimatööstus maksta üleliigse laovaru tasu kokku 782 382 krooni.
6. AS Maag Piimatööstus on põllumajandusministri
7. märtsi
8. a käskkirja nr 85 vaidlustanud Tallinna Halduskohtus (asi nr 3-07-891). Viimane peatas
9. augusti
10. a määrusega asjas nr 3-07891 menetluse kuni lõpplahendini praeguses kohtuasjas. Maksu- ja Tolliameti
11. aprilli
12. a maksuteate nr 12-5/74 on AS Maag Piimatööstus vaidlustanud Tartu Halduskohtus.
13. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
14. mai
15. a otsusega haldusasjas nr 3-05-617 Põllumajandusministeeriumi apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse tervikuna ja tegi ise uue otsuse, millega mh lõpetas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 4 alusel menetluse põllumajandusministri vaidlustatud käskkirja ja MTA maksuteate selles osas, milles põllumajandusministri
16. märtsi
17. a käskkiri nr 85 vähendas üleliigse laovaru suurust 7564 kg võrra. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt kujutanuks üleliigne varu konkurentsieelist: kui AS Maag Piimatööstus oleks jäätist tootma hakanud, siis oleks ta saanud mitu kuud odavama suhkruga jäätist toota. Ringkonnakohtu arvates sellisest ohust piisab, et häiritakse konkurentsi siseturul, sest Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ alusel ei ole lisatulu fakt oluline, piisab, kui esineb risk. Samuti leidis ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et AS-l Maag Piimatööstus oleks olnud võimalik üleliigne laovaru turult kõrvaldada. Ringkonnakohtu hinnangul vastab

§ 6

lg 2 ja § 10 lg 2 metoodika EL õiguse nõuetele.

§ 6

lg 2 on kooskõlas ka PS §-dega 10, 11, 13, 31, 32: ei riku õiguskindluse ega õigusselguse põhimõtteid ega piira põhjendamatult ettevõtlusvabadust ja omandit. Ringkonnakohus leidis, et üleliigse laovaru tasu seadus võeti vastu Euroopa Komisjoni määruste rakendamiseks ja Riigikohtu seisukoha järgi oli seaduse vastuvõtmine riigile kohustuslik ja vajalik, tegemist oli üldjoontes ettenähtava muudatusega, sest selle muudatuse asjaolud johtusid varem vastu võetud EL õigusest, millega mõistlikult tegutsev ettevõtja pidi kursis olema. Üleliigse laovaru tasu seadus on töötatud välja lähtuvalt üldistest huvidest, mille eesmärgiks on võrdsete konkurentsitingimuste tagamine EL ettevõtjatele ühisturul pärast EL laienemist. Need üldised huvid kaaluvad üles ettevõtjale seatud teatud piirangud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS, TALLINNA HALDUSKOHTU EELOTSUSE TAOTLUS JA SELLEST TULENEV 14. AS Maag Piimatööstus kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on eiranud Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a lahendis antud seadusetõlgendust, mille kohaselt on sõnaselgelt asutud seisukohale, et

§ 6

lg 2 on vastuolus EL õigusega.

§ 6

lg 2 ei ole kooskõlas Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ ja selle eesmärgiga, sest ei arvesta üleliigse laovaru tuvastamisel asjaomase ettevõtja tegevuse liigiga ning eristab ettevõtjaid nende tegevusaja järgi. Üleliigse laovaru tasu seaduses sätestatud metoodika ei taga efektiivset üleliigse laovaru tuvastamise süsteemi, nagu näeb ette Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg 3.

§ 6

lg 2 ei võimalda üleliigse laovaru määramisel arvesse võtta ettevõtja ladustamisrajatiste mahtu ja tegevuse taset. Ühestki EL määrusest ei tulene, et ettevõtluse arendamine liitumiseelselt oleks keelatud või taunitav tegevus, selline seisukoht piiraks põhjendamatult isikute õigusi.

§ 6lg 2 ei ole kooskõlas ka PS §-dega 10, 11, 13, 31 ja 32.

Uudse õigusliku regulatsiooni jõustamiseks ette nähtud nelja päeva pikkune tähtaeg (vacatio legis), mis on oluliselt lühem, kui PS §-s 108 ette nähtud üldine üheksapäevane kohanemisaeg, ei ole kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Sanktsiooni iseloomuga kohustusi ei saa tagasiulatuvalt kehtestada.

§ 6lg 2 on vastuolus õigusselguse põhimõttega.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et vaidlustatava maksuteate kehtima jätmine tekitab õigusvastase topeltmaksustamise olukorra, eirab Maksukorralduse seaduse (MKS) § 103 lg 1 p-i 3 ja Riigikohtu praktikat. Käesoleval ajal eksisteerib õiguslikult paralleelselt kaks maksuteadet, millega kassaatorile on määratud üleliigse laovaru tasu kokku 1 630 500 krooni (848 118 + 782 382). Ringkonnakohus on loonud pretsedenditu olukorra, kus Põllumajandusministeeriumile antakse pädevus kaitsta kohtus MTA haldusakti kehtivust. Lisaks ei põhine ringkonnakohtu otsus asjas kogutud tõenditel, Põllumajandusministeerium ei ole millegagi tõendanud, et kassaatori varud ähvardasid kahjustada konkurentsi Euroopa Liidu kaubaturul. Ringkonnakohtu otsus on motiveerimata, jäänud paljasõnaliseks, põhjendatud haldusakti andmise ajal mittekehtinud õigusega, st üleliigse laovaru tasu seaduse 16. veebruarist 2007 kehtiva redaktsiooniga. AS Maag Piimatööstus esitas kohtukulude nimekirja ja menetluskulude väljamõistmise taotluse. Õigusabikulude kandmist tõendavate dokumentide alusel paluti kassatsioonkaebuse rahuldamisel vastustajalt välja mõista 33 443,17 krooni. 15. Vastustaja Põllumajandusministeerium palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Põllumajandusministeeriumi arvates on

§ 6lg 2 kooskõlas EL õiguse ja selle eesmärgiga.

Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 näol ei ole tegemist isikut soodustava ja talle õigusi andva sättega. Üleliigse laovaru tasu seadus on proportsionaalne, vastavate abinõude rakendamine tuleneb EL õigusest, mistõttu nende vajalikkust ei saa siseriiklikult hinnata. Põhjus, miks turumoonutusi tekitavaks ohuks on liitumise ajal uutes liikmesriikides olevate enne liitumist maailmaturu hinnaga soetatud põllumajandustoodete üleliigne laovaru, ükskõik kui väikeses koguses, tuleneb põllumajanduse valdkonna riigiabi eripärast. Tegeliku konkurentsi kahjustava tagajärje kindlakstegemine ei ole üleliigse laovaru puhul oluline. Põllumajandusministeerium palub juhul, kui Riigikohus siiski leiab, et

§ 6

lg-t 2 ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ ja jätab Eesti seaduse sätte kohaldamata, kohaldada vahetult Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ. Üleliigse laovaru tasu seadus on kooskõlas PS §-dega 10, 11, 13, 31 ja

1. Eesti ühinemine EL-ga oli pikki aastaid kestev protsess. Alates Euroopa Liiduga ühinemisest on Eesti ettevõtjad vastavalt liitumislepingule kohe EL õiguse subjektid ja peavad sellega arvestama. Eesti, töötas alates
2. a lõpust välja üleliigse laovaru tasu seaduse eelnõu, kaasas sinna ettevõtlusorganisatsioone ja teavitas seeläbi asjaomaseid ringkondi sellest, et Eestis hakatakse rakendama EL üleminekumeetmeid, mille eesmärgiks on vältida üleliigse varu kogumisest tingitud konkurentsi moonutamist ja spekulatiivset tulu. Vastustaja leiab, et ringkonnakohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme ja otsus on põhjendatud ning rajaneb esitatud tõenditel.
3. Vastustaja MTA leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning nõustub Põllumajandusministeeriumi vastustega kassatsioonkaebusele. MTA selgitab, et
4. aprilli
5. a maksuteatega nr 12-5/74 sisuliselt muudeti maksuhalduri
6. mai
7. a maksuteadet, kuigi see otsesõnu uues haldusaktis ei nähtu. Maksuhalduril tuleb teate väljastamisel arvestada Põllumajandusministri käskkirjas (eelhaldusakt) tuvastatud andmetega (üleliigse varuga). Teistsugust tasu ilma põllumajandusministri käskkirja muutmata, uut käskkirja või uut maksuteadet andmata ei ole võimalik kassaatorilt sisse nõuda. MTA osundab, et käesoleval ajal on AS Maag Piimatööstus maksuarvestuses üleval vaid
8. aprilli
9. a maksuteates nr 12-5/74 märgitud summa 782 382 krooni, mille AS Maag Piimatööstus on ka tasunud. Maksuhaldur kinnitab, et võimalikku suuremat summat ei ole hakatud ega hakata kassaatorilt sisse nõudma.
10. Tallinna Halduskohus peatas
11. novembril
12. a määrusega tema lahendamisel olevas asjas nr 3-07-902 menetluse, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Tegemist oli samuti Euroopa Komisjoni määruses nr 60/2004/EÜ käsitletud suhkru üleliigse laovaru määramisega. Muuhulgas küsis Tallinna Halduskohus Euroopa Kohtult järgmist: "(küsimus nr 2.3) Kui ettevõtja asus vastava põllumajandustoote käitlemisega tegelema vähem kui 1 aasta enne
13. maid 2004, siis kas EL õigus, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 välistavad selle, et nimetatud ettevõtja ise peab tõendama, et
14. a
15. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega? Kui vastus on jaatav, siis kas vastus oleks teistsugune, kui sõltumata ettevõtja tõendamiskohustusest on haldusorganil kohustus võtta ettevõtja poolt esitatud põllumajandustoote deklaratsiooni alusel ettevõtja ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel arvesse ettevõtja pärast
16. a
17. maid toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu? (küsimus nr 2.4) Kas Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ning nr 60/2004/EÜ eesmärgiga on kooskõlas üleliigse laovaru tasu sissenõudmine ka juhul, kui ettevõtjal tuvastatakse
18. mai
19. a seisuga üleliigne laovaru, kuid ettevõtja tõendab, et ta üleliigse laovaru turustamisest pärast
20. maid 2004 hinnavahe näol reaalset kasu ei saanud?"
21. Põllumajandusministeeriumi
22. novembril 2007 Riigikohtule esitatud taotluses palutakse praeguse haldusasja menetlemine peatada. Vastustaja leiab, et Tallinna Halduskohtu Euroopa Kohtule (sel ajal veel tõenäoliselt) esitatav eelotsuse küsimus, mis on sarnane praeguses haldusasjas lahendamisel oleva õigusliku küsimusega, on praeguse haldusasja lahendamist mõjutavaks oluliseks asjaoluks. Eelotsuse eesmärgiks on EL õiguse võimalikult ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise tagamine, mis on eriti tähtis konkurentsiõiguse valdkonnas. Lisaks leiab Põllumajandusministeerium, et ka praeguses haldusasjas võiks esitada eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule ja selleks ajaks menetluse peatada. Euroopa Kohtule esitatav küsimus võiks olla selles, kas EL õigusega, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ artikli 6 lõikega 3, on kooskõlas ettevõtja sellise põllumajandustoote, mille käitlemisega ta on tegelenud enne
23. a
24. maid vähem kui ühe aasta, ülekandevaru suuruseks kogu selle ajavahemiku (7 kuu) jooksul töödeldud põllumajandustoote keskmise koguse määramine.
25. Vastustaja MTA toetas Põllumajandusministeeriumi taotlust.
26. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil viibinud menetlusosalised jäid oma seisukohtade juurde.
27. AS Maag Piimatööstus oma seisukohas Põllumajandusministeeriumi
28. novembri
29. a taotluse kohta ei ole nõus praeguses asjas menetluse peatamisega kuni Euroopa Kohtult Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-07-902 küsitud eelotsuse jõustumiseni ja esitab järgmised põhjendused: 1) vastustajad ei saa tugineda kaevatavate haldusaktide õiguslikul põhistamisel Euroopa Komisjoni määrusele nr 60/2004/EÜ, kuna seda ei olnud Euroopa Liidu Teatajas kassaatori kohustuste tekkimise ajal eesti keeles veel avaldatud. Euroopa Liidu Teataja eriväljaanne, kus eestikeelne versioon avaldati, sai kassaatori andmetel Eesti isikutele teatavaks mitte varem kui veebruaris 2005, sest see trükiti alles
30. veebruaril
31. AS Maag Piimatööstus tugineb Euroopa Kohtu
32. detsembri
33. a otsusele kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux, mille kohaselt
34. mail 2004 Euroopa Liiduga ühinenud riikide (sh Eesti) Ühinemisakti artikkel 58 välistab selle, et kohustusi, mis sisalduvad ühenduse sellistes õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, vaatamata sellele, et see on Euroopa Liidu ametlik keel, võiks kohaldada üksikisikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muude vahendite abil. Seega saab EL määruse ainus siduv versioon olla see, mis on avaldatud EL Teatajas liikmesriigi ametlikus keeles, kusjuures elektroonilisele versioonile ei saa tugineda ka juhul, kui see on avaldatud versiooniga kooskõlas. Kuna üleliigse laovaru kehtestamise aluseks olevad EL õigusaktid ei olnud
35. maiks 2004 nõuetekohaselt avaldatud, siis ei saanud üleliigse laovaru tasu kehtestamisega seotud küsimused olla ette nähtavad ka mõistlikult tegutsevale ettevõtjale, vastupidine oleks vastuolus põhiseadusliku õiguskindluse põhimõttega; 2) juhul, kui kohus leiab, et üleliigse laovaru tasu seadus on EL õigusega vastuolus, ei saa Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ vahetult kohaldada ka seetõttu, et määruse art 6 lg 3 kujutab endast volitusnormi, mis ei vasta EL õiguses toodud otsekohaldatavuse kriteeriumidele; 3) praegune vaidlus rajaneb

§ 6lg 2 tõlgendamisel ja selles osas on Riigikohus 5.

oktoobri

1. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-06 oma seisukoha juba kujundanud. Seega ei näe kassaator sisulist vajadust menetluse peatamiseks ja/või eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult. Riigikohus saab ka praeguses asjas juhinduda oma varasemast praktikast; 4) juhul, kui Riigikohus ei pea siiski võimalikuks ise otsust ära teha, peab kassaator põhimõtteliselt võimalikuks menetluse peatamist kuni Euroopa Kohtult Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-07902 küsitud eelotsuse jõustumiseni; 5) kuivõrd õiguslikud asjaolud on praeguses asjas enamjaolt samad, mis Tallinna Halduskohtu poolt küsitud eelotsuse aluseks olevas asjas, siis puudub Riigikohtul vajadus paralleelselt Euroopa Kohtult eelotsust küsida, sest eelotsuse seisukohad on üldkehtivad; 6) mis puudutab Põllumajandusministeeriumi sisulisi väiteid, siis ei ole ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel lähtumine viimase nelja aasta keskmisest varude mahust põhjendatud. See võib paika pidada vaid ettevõtluse suhtes, kus turg on juba jaotatud ja sisuline konkurents puudub, st tegevus saab ja peab jätkuma nelja aasta jooksul samas mahus. Kasvava ettevõtte puhul nagu kassaator, on taoline metoodika aga ettevõtja arengut pidurdav. Hinnata tuleks hoopis
2. maile 2004 järgneva perioodi töötlemis- ja müügimahtu, sest just selle perioodi kasutamiseks olid varud suunatud. Ka siin ei ole põhjendatud lähtuda 2004-2006 keskmisest, sest tihedas konkurentsis võib mitme aasta jooksul muutuda toodete müügistruktuur. Samuti on toiduainetetööstus sageli sesoonse iseloomuga, seda enam, et vaadatakse üht kindlat kuupäeva -
3. maid. Tartu Ülikooli majandusarvestuse õppetooli
4. a vastavast uuringust selgus, et
5. a-l hindas 75% küsitluses osalenud 36 Eesti suurimast ettevõttest end kasvufaasis olevaks. Põllumajandusministeeriumi metoodikas ei ole arvestatud majandusteoorias üldtunnustatud põhimõtetega ja seega on haldusakt materiaalselt õigusvastane. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Esmalt annab Riigikohtu halduskolleegium hinnangu praeguse kohtuasja aluseks olnud haldusmenetlusele (I) ja sellega seoses ringkonnakohtus kohtumenetluse seaduse kohaldamisele (II). Seejärel peatub kolleegium materiaalõiguse kohaldamisest tulenevatel küsimustel, mis vajavad vastamist edasistes menetlustes (III), ning lõpuks lahendab praeguse asja (IV). I
7. Riigikohtu halduskolleegium jõudis Põllumajandusministeeriumi tegevust analüüsides ja vaidlusaluse käskkirja muudatusi vaagides järeldusele, et faktiliselt on põllumajandusministri
8. juuli
9. a käskkiri nr 167 kaotanud kehtivuse seoses põllumajandusministri
10. märtsi
11. a käskkirja nr 85 vastuvõtmisega ja esialgse käskkirja osas tuleb menetlus lõpetada. Samuti leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Maksu- ja Tolliamet on
12. aprilli
13. a maksuteatega nr 12-5/74 sisuliselt kehtetuks tunnistanud oma
14. mai
15. a maksuteate nr 12-5/46 ning ka viimase osas tuleb seetõttu menetlus lõpetada. Sellega seoses leiab Riigikohtu halduskolleegium (vt praeguse määruse põhjenduste II osa), et Tallinna Ringkonnakohus on rikkunud kohtumenetluse norme, sest ringkonnakohus arvestas põllumajandusministri
16. juuli
17. a käskkirja nr 167 sisulisel analüüsimisel põllumajandusministri
18. märtsi
19. a käskkirjaga nr 85, mis ei olnud halduskohtus vaidluse esemeks, ja lõpetas
20. märtsi
21. a käskkirjale tuginedes osaliselt apellatsioonimenetluse. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud sel moel toimida, kuivõrd
22. märtsi
23. a käskkirja nr 85 näol on tegemist sisuliselt uue haldusaktiga, mis tugineb vahepeal aset leidnud materiaalõiguse muudatustel ja mille osas tuleb võimaldada eraldiseisvat vaidlustamist. Menetlus tulnuks neil põhjustel lõpetada juba apellatsiooniastmes ka Maksu-ja Tolliameti
24. a maksuteate osas.
25. Praeguses asjas on põllumajandusministri
26. juuli
27. a käskkirja nr 167 ülevaatamise vajadus tingitud Riigikohtu halduskolleegiumi
28. oktoobri
29. a otsuse asjas nr 3-3-1-33-06 ajendil muudetud üleliigse laovaru tasu seaduse
30. jaanuaril 2007 vastu võetud muudatustest. Viimased võimaldavad teatud juhtudel käitleja ülekandevaru suurendada ja üleliigset laovaru vähendada. Nii sätestab üleliigse laovaru tasu seaduse
31. veebruaril 2007 kehtima hakanud redaktsiooni § 23 lg 2, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel pärast
32. a
33. maid kuni
34. maini 2006 toimunud põllumajandustoote tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu arvesse võtmiseks võib esitada põllumajandustoote deklaratsiooni käitleja, kes on vaidlustanud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise otsuse halduskohtus ja kelle suhtes ei ole kohtulahend
35. a
36. oktoobriks jõustunud.

§ 23lg 3 täpsustab, et deklaratsioon peab sisaldama andmeid ajavahemikul 2004.

a

1. maist kuni
2. a
3. maini käitleja valduses olnud põllumajandustoote tootmise, müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta ja deklaratsioon esitatakse hiljemalt
4. a
5. märtsiks.

§ 23

lg 4 kohaselt määrab asjakohane haldusorgan

§ 23

lg-s 3 nimetatud põllumajandustoote deklaratsiooni andmete alusel käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru

1. a
2. märtsiks. Kui ülekandevaru ja üleliigse laovaru määrab Põllumajandusministeerium, edastab ta selle haldusakti ärakirja Maksu- ja Tolliametile samaks tähtpäevaks. Praegusel juhul oli AS Maag Piimatööstus vaidlustanud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise halduskohtus ja kohtulahend ei olnud
3. oktoobriks 2006 veel jõustunud, kohtumenetlus ei olnud lõppenud. Samuti esitas AS Maag Piimatööstus

§ 23

lg 3 kohaselt Põllumajandusministeeriumile põllumajandustoote deklaratsiooni ka ajavahemikul

1. a
2. maist kuni
3. a
4. maini tema valduses olnud roo- ja peedisuhkru ning keemiliselt puhta sahharoosi müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta. Põllumajandusministeerium vaatas esialgse, 2003 ja
5. a deklaratsiooni uuesti läbi ja lisaks sellele vaatas läbi ka täiendava deklaratsiooni ajavahemiku
6. mai 2004 -
7. mai 2006 kohta.
8. Põllumajandusministri
9. märtsi
10. a käskkirja nr 85 andmise aluseks on märgitud

§ 10lg 1, sarnaselt 1.

juuli

1. a käskkirjale nr
2. Lisandunud on aga viide
3. veebruaril 2007 jõustunud

§ 23lg-le 4.

Nii nagu

1. juuli
2. a käskkirjas nr 167, on põllumajandusminister ka
3. märtsi
4. a käskkirjas nr 85 leidnud, et AS Maag Piimatööstus deklaratsioonist ei nähtu

§ 10lg-s 2 sätestatud ülekandevaru suurendamise asjaolu.

1. juuli
2. a käskkirjas märgiti, et kuna AS Maag Piimatööstus on tegelenud suhkru käitlemisega vähem kui neli aastat ja lähtutud on deklaratsioonis tegutsemisaja kohta esitatud asjakohastest andmetest, siis võib käitleja ülekandevaru määramisel tavapärase laovaru suurusena arvestada kogu tema tegutsemisvaldkonnas tegutsemise aja jooksul kuni
3. maini 2004 (ajavahemikul
4. oktoobrist 2003 kuni
5. aprillini 2004) ümbertöötlemisel kasutatud suhkru laovaru keskmist suurust. Sel teel on ülekandevaru suuruseks saadud 2696 kg.
6. märtsi
7. a käskkirjas nr 85 on sama ajavahemiku ülekandevaru määramisel lähtutud

§ 6

lg-st 2 ja kasutatud metoodikat, mille kohaselt arvestatakse ülekandevaru määramisel tavapärase laovaru suurusena kogu tegutsemisvaldkonnas tegutsemise aja jooksul kuni

1. maini 2004 (kokku 7 kuud) töödeldud ja müüdud suhkrukoguse keskmist suurust, saades ülekandevaru suuruseks 4154 kg. Lisaks leitakse
2. märtsi
3. a käskkirjas, et esineb

§ 23

lg-s 2 sätestatud ülekandevaru suurendamise asjaolu ja kirjeldatakse vastavat valemit, mille abil saadakse ülekandevaru suuruseks 10 260 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 90 015 kg (varasemas käskkirjas oli üleliigseks laovaruks märgitud 97 579 kg). Nii on

1. märtsi
2. a haldusaktis jõutud teistsugusele tulemusele kui
3. juuli
4. a käskkirjas nr
5. Põllumajandusminister on
6. märtsi
7. a käskkirjas nr 85 kasutanud ülekandevaru arvutamisel teistmoodi metoodikat kui
8. juuli
9. a käskkirjas nr
10. Lisaks sisaldab
11. märtsi
12. a käskkiri nr 85 eraldiseisvat vaidlustamisviidet, millest adressaadil on võimalik järeldada, et käskkirjaga mittenõustumisel tuleb see vaidlustada eraldi ja muudatuste käsitlemisest esialgse käskkirja vaidlustamise raames ei piisa.
13. Tulenevalt eeltoodust leiab Riigikohtu halduskolleegium, et põllumajandusministri
14. juuli
15. a käskkirja nr 167 regulatsioon asendati täielikult
16. märtsi
17. a käskkirjaga nr
18. Tegemist on uue sisuga haldusaktiga uutel õiguslikel ja faktilistel (metoodilistel) alustel. Seetõttu tuleb praeguses asjas menetlus lõpetada. Põllumajandusministri
19. märtsi
20. a käskkiri nr 85 on vaidlustatud eraldiseisvas menetluses Tallinna Halduskohtus.
21. Riigikohtu halduskolleegium märgib siiski, et põllumajandusminister oleks eeltoodut arvestades pidanud ise
22. juuli
23. a käskkirja nr 167 ka formaalselt kehtetuks tunnistama ning andma
24. märtsi
25. a käskkirja nr 85 täiesti uue haldusaktina, mitte varasema akti muudatusena. Selline tegevus oleks olnud vastavuses hea halduse põhimõttega, taganud õigusselguse ja haldusakti adressaadi jaoks haldusakti parema määratletuse. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (vt nt
26. oktoobri
27. a otsus asjas nr 3-3-1-3907). Haldusakti muutmine ja varasema haldusakti jõusse jätmine olukorras, kus muutmisega anti sisuliselt uus haldusakt, ei olnud selge ega üheselt mõistetav.
28. Analoogiliselt leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ka Maksu- ja Tolliamet andis
29. aprillil 2007 maksuteatega nr 12-5/74 uue haldusakti, millega tunnistas oma varasema,
30. mai
31. a maksuteate nr 12-5/46 sisuliselt kehtetuks.
32. Riigikohtu halduskolleegiumi eelnevat seisukohta kinnitab Maksu- ja Tolliameti vastus kassatsioonkaebusele, milles selgitatakse, et
33. aprilli
34. a maksuteatega nr 12-5/74 sisuliselt muudeti maksuhalduri esialgset
35. mai
36. a maksuteadet, kuigi haldusaktis otsesõnu nimetatud muutmine ei nähtu.
37. aprilli
38. a maksuteate väljastamise põhjustas põllumajandusministri
39. märtsi
40. a käskkiri nr
41. Põllumajandusministri käskkiri on maksuteate eelhaldusaktiks, uue maksuteate kohaselt kuulub tasumisele üleliigse laovaru tasu summas 782 382 krooni. Teistsugust ega varasemat, suuremat tasu ei ole võimalik ilma põllumajandusministri käskkirja muutmata ja uut maksuteadet välja andmata kassaatorilt sisse nõuda. Lisaks osundab MTA, et praegusel ajahetkel on AS Maag Piimatööstus maksuarvestuses üleval vaid
42. aprilli
43. a maksuteates nr 12-5/74 märgitud üleliigse laovaru tasu summa 782 382 krooni, mille kassaator on ka juba tasunud. Maksuhaldur kinnitab, et võimalikku suuremat summat (848 118 krooni, mis kajastus
44. mai
45. a maksuteates nr 12-5/46), ei ole kassaatorilt sisse nõudma hakatud ega hakata ka edaspidi nõudma.
46. Eeltoodut silmas pidades leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Maksu- ja Tolliamet oleks pidanud, arvestades MKS § 103 lg 1 p-i 3, ise
47. aprilli
48. a maksuteates nr 12-5/74 tunnistama oma varasema,
49. mai
50. a maksuteate nr 12-5/46 ka formaalselt kehtetuks. Selline tegevus oleks olnud vastavuses hea halduse põhimõttega, taganud õigusselguse ja haldusakti adressaadi jaoks haldusakti parema määratletuse (vt määruse p 27).
51. Riigikohtu halduskolleegium ei pea võimalikuks ühe ja sama käitleja sama toote üleliigse laovaru eest kahe erineva maksusumma (MKS § 103 lg 2 tähenduses teineteist välistavate maksuteadete) samaaegset kehtimist, mille tulemusena kehtivad formaalselt kaks paralleelset maksuteadet üleliigse laovaru tasu määramiseks kokku summas 1 630 500 krooni (848 118 + 782 382). Kuivõrd praeguse määrusega lõpetab Riigikohtu halduskolleegium menetluse põllumajandusministri
52. juuli
53. a käskkirja nr 167 osas, siis ei saa menetlus edasi kesta ka sellele haldusaktile toetunud MTA
54. mai
55. a maksuteate nr 12-5/46 osas. II
56. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel apellatsioonimenetluse ja tühistas HKMS § 46 lg 1 p 5 järgi halduskohtu otsuse osas, mis puudutab suhkrukogust (7564 kg), mille võrra põllumajandusministri
57. märtsi
58. a käskkirjas nr 85 suurendati AS Maag Piimatööstus suhkru ülekandevaru ja vähendati suhkru üleliigset laovaru. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et sellega on ringkonnakohus rikkunud kohtumenetluse norme.
59. Ringkonnakohus on menetluse nii vaidlustatud põllumajandusministri käskkirja kui ka MTA maksuteate osas osaliselt lõpetanud, tuues põhjenduseks vaidlustatud käskkirja muutva põllumajandusministri
60. märtsi
61. a käskkirja nr
62. Viimatinimetatud käskkirja ei olnud aga AS Maag Piimatööstus esimese astme kohtus praeguses menetluses vaidlustanud, sest akt anti alles pärast halduskohtu otsust. Halduskohtu
63. novembri
64. a otsus ei käsitlenud ega saanudki käsitleda põllumajandusministri
65. märtsi
66. a käskkirja nr 85 õiguspärasuse küsimust. Samuti ei puudutanud apellatsioonkaebus mitte põllumajandusministri
67. märtsi
68. a käskkirja nr 85, vaid põllumajandusministri
69. juuli
70. a käskkirja nr
71. Ringkonnakohtu istungil (tl 291) esitas Põllumajandusministeerium taotluse võtta asja materjalide juurde põllumajandusministri
72. märtsi
73. a käskkiri nr 85, mille ringkonnakohus ka rahuldas. AS Maag Piimatööstus on põllumajandusministri
74. märtsi
75. a käskkirja nr 85 vaidlustanud Tallinna Halduskohtus eraldiseisvas menetluses (haldusasi nr 3-07-891).
76. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on ringkonnakohus ekslikult hinnanud praeguses asjas ka põllumajandusministri
77. märtsi
78. a käskkirja nr 85 õiguspärasust. Nii on ringkonnakohus oma otsuses (otsuse lk 7) leidnud, et vaidlusalune käskkiri (põllumajandusministri
79. juuli
80. a käskkiri nr 167) on, arvestades selles
81. märtsil 2007 tehtud muudatusi, õiguspärane, piisavalt motiveeritud ja antud õiguslikul alusel, mistõttu halduskohtu otsus tuleb tühistada ning AS Maag Piimatööstus kaebus põllumajandusministri käskkirja tühistamiseks jätta rahuldamata. Samuti on ringkonnakohus oma otsuse põhjendavas osas hinnanud põllumajandusministri
82. märtsi
83. a käskkirja nr 85 aluseks olnud metoodikat ning lähtunud üleliigse laovaru tasu seaduse
84. veebruaril 2007 jõustunud muudatustest, millega vaidlustatud käskkiri selle andmise ajal
85. a-l ei saanud mingil moel arvestada. Seega on ringkonnakohus oma otsust motiveerinud haldusakti andmise ajal mittekehtinud õigusega. Nii on ringkonnakohus otsuse lk-l 8 leidnud järgmist: "

§ 6

lg 2 määratud metoodikal on võimalik suurendada ülekandevaru suurust

§ 10lg 2 ja alates 16.

veebruarist 2007 kehtestatud

§ 23lg 2 sätestatud asjaolude ilmnemise korral.

Ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad nimetatud sätted täiel määral arvestada konkreetse käitleja eripära ning AS Maag Piimatööstus suhkru ülekandevaru määramisel on seda nõuet järgitud." Riigikohtu hinnangul erineb aga uus metoodika oluliselt põllumajandusministri

1. juuli
2. a käskkirjas käsitletud metoodikast. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei oleks ringkonnakohus põllumajandusministri
3. juuli
4. a käskkirja nr 167 õiguspärasust hinnates tohtinud esialgset käskkirja analüüsida
5. märtsil 2007 tehtud muudatuste valguses ja neid muudatusi arvestades. Ringkonnakohus oleks pidanud analüüsima, kui kaalukad muudatused on põllumajandusministri
6. märtsi
7. a käskkirjaga nr 85 aset leidnud, mitte hindama nende sisu õiguspärasust, sest see ei olnud ega saanudki olla tema menetluses oleva asja esemeks.
8. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest ja hinnanud halduskohtu otsust pärast selle tegemist antud haldusakti valguses. Riigikohtu halduskolleegium on
9. mai
10. a määruses asjas nr 3-3-1-16-99 leidnud, et ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle tegemise hetkel ja haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada halduskohtu otsuse seaduslikkust.
11. Asja piiridest väljumisega on ringkonnakohus kitsendanud AS Maag Piimatööstus kaebeõigust. Arvestades oma põhjendustes põllumajandusministri
12. märtsi
13. a käskkirjaga nr 85, on ringkonnakohus astunud sisuliselt esimese astme kohtu asemele praeguseks Tallinna Halduskohtu menetluses olevas haldusasjas nr 3-07-891 ning hinnanud juba sealses menetluses vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. Seetõttu on AS Maag Piimatööstuse õigus pöörduda kaebusega esimese astme kohtusse põllumajandusministri
14. märtsi
15. a käskkirja nr 85 vaidlustamiseks muutunud sisutühjaks, kuivõrd küsimus on lahendatud juba teise asja menetlemisel apellatsiooniastmes.
16. Lisaks märgib Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohus on Põllumajandusministeeriumi apellatsioonkaebust lubamatult laiendanud, rahuldades ministeeriumi palve käsitada apellatsioonkaebust halduskohtu otsuse tervikuna vaidlustamisena. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud kontrollida halduskohtu otsuse seaduslikkust osas, millega tühistati MTA
17. mai
18. a maksuteade nr 12-5/46, sest Maksu- ja Tolliamet ise halduskohtu otsust ei apelleerinud ega esitanud ka oma seisukohta Põllumajandusministeeriumi apellatsioonkaebuse suhtes. III
19. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et arvestades eelnevalt käsitletud haldusorgani haldusmenetluse ja ringkonnakohtu halduskohtumenetluse alaseid rikkumisi, ei ole praegusel juhul vajalik võtta seisukohta materiaalõiguse kohaldamise küsimuses. Riigikohus ei asu hindama ei põllumajandusministri
20. juuli
21. a käskkirja nr 167,
22. märtsi
23. a käskkirja nr 85, MTA
24. mai
25. a maksuteate nr 12-5/46 ega MTA
26. aprilli
27. a maksuteate nr 12-5/74 sisulist õiguspärasust.
28. Siiski peab Riigikohtu halduskolleegium materiaalõiguse kohaldamise küsimuses vajalikuks juhtida tähelepanu mõnedele asjaoludele. Tallinna Halduskohus on
29. novembri
30. a määrusega tema menetluses olevas teises asjas nr 3-07-902 peatanud menetluse selleks, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Riigikohtu arvates puudutavad Tallinna Halduskohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud küsimused, eeskätt praeguse määruse punktis 17 välja toodud küsimused nr 2.3 ja 2.4 käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel ettevõtja pärast
31. a
32. maid toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu arvesse võtmise võimaldamisest ning sellest, kas üleliigse laovaru sissenõudmine ka juhul, kui leiab tõendamist, et ettevõtja ei ole hinnavahe näol üleliigse laovaru turustamisest pärast
33. maid 2004 reaalset kasu saanud, ka AS-le Maag Piimatööstus ülekandevaru suuruse ja üleliigse laovaru suuruse määramist. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et põllumajandusministri
34. märtsi
35. a käskkirja nr 85 ning Maksu- ja Tolliameti
36. aprilli
37. a otsus-maksuteate nr 12-5/74 õiguspärasuse hindamisel võivad Euroopa Kohtu eelotsuses antavad tõlgendused (eelkõige need, mis puudutavad Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ, sh selle eesmärke ja artikli 6 lg-t 1) saada oluliseks ka Eesti materiaalõiguse kohaldamisele.
38. Lisaks on AS Maag Piimatööstus vaidlustanud

§ 6

lg 2 kooskõla Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ selles osas, et üleliigse laovaru tasu seadus ei võimalda laovaru tuvastamisel arvesse võtta Euroopa Komisjoni nimetatud määruse art 6 lg-s 3 toodud kriteeriumi ettevõtja tegevuse liigist ning eristab ettevõtjaid nende tegevusaja järgi. Mõnevõrra hõlmavad seda problemaatikat Tallinna Halduskohtu

1. novembril 2007 Euroopa Kohtule esitatud küsimus 2.1 (küsimus ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise metoodikast üldisemalt: nelja eelneva tegutsemisaastaga arvestamisest ja kordaja 1,2 automaatsest rakendamisest) ning küsimusele 2.3 lisatud selgitused. Lahendada tuleb niisiis küsimus sellest, kas ettevõtjate, kes tegutsesid vastava toote töötlemise, vahendamise, müügiga jne vähem kui neli aastat enne Eesti EL-ga ühinemist, kohtlemine erinevalt neist ettevõtjaist, kes tegutsesid vastavas valdkonnas vähemalt neli aastat enne EL-ga ühinemist, on õiguspärane.
2. Peale selle on Tallinna Halduskohus
3. märtsil 2008 taotlenud eelotsust ka haldusasjas nr 3-07845, kus on samuti palutud Euroopa Kohtult vastuseid üleliigset laovaru puudutava Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-te 1 ja 2 tõlgendamiseks, mis on paljuski sarnane praeguses vaidluses asjassepuutuva Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ. Asjassepuutuvaks võib osutuda küsimus ja Euroopa Kohtu võimalik vastus sellele, kas EL õiguse eesmärgiga on kooskõlas üleliigse laovaru tasu sissenõudmine ka juhul, kui ettevõtja tõendab, et ta üleliigse laovaru turustamisest pärast
4. maid 2004 hinnavahe näol reaalset kasu ei saanud. Kuigi otseselt ei ole Euroopa Kohtult küsitud, kas ettevõtja tegevuse alustamine ja sel eesmärgil suurema laovaru muretsemine, kui see sattus Eesti EL-ga ühinemise aega, on juba vaadeldav spekulatsioonina EL õiguse mõttes, vajab ka see küsimus AS Maag Piimatööstuse vaidluses lahendamist.
5. Samuti vajab analüüsimist põllumajandusministri
6. märtsi
7. a käskkirjas nr 85 käsitletud metoodika õiguspärasus, seda AS Maag Piimatööstuse nii
8. maile 2004 eelnenud tegevusega kui ka ajavahemikul
9. mai 2004 kuni
10. mai 2006 toimunud tegevusega arvestamise osas. Lisaks on juhul, kui üleliigne suhkrukogus leiab täielikult või osaliselt kinnitamist, endiselt üleval probleem sellest, miks AS Maag Piimatööstus ei kõrvaldanud ise väidetavat üleliigset suhkrut turult.
11. Täiendavalt märgib Riigikohtu halduskolleegium, et terve rida Euroopa Liiduga 2004 ühinenud liikmesriike on vaidlustanud Euroopa Komisjoni
12. mai
13. a otsuse nr 2007/361/EÜ (teatavaks tehtud numbri K