RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud KOHTUMÄÄRUS 3-3-

) § 8 lg 1 alusel suhkru laovaruks 14 162 283 kg ning esitas põllumajandustoote deklaratsioonis roo- ja peedisuhkru (KN kood 1701) ülekandevaru suurendamiseks taotluse muudel käitlejast mitteolenevatel põhjustel sama suure koguse kohta. Põllumajandusministeerium nõudis taotlejalt

1. juulil 2004 andmeid kõikide suhkruga tehtud tehingute kohta perioodil
2. jaanuarist 2004 kuni
3. maini
4. OÜ Altromax Grupp andmeid ei esitanud.
5. Põllumajandusministri
6. oktoobri
7. a käskkirjaga nr 413 määrati OÜ-le Altromax Grupp roo- ja peedisuhkru ülekandevaru suuruseks 0 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 14 162 283 kg. Käskkirja kohaselt alustas OÜ Altromax Grupp roo- ja peedisuhkru importimist Eestisse septembris 2003 ja importis septembrist detsembrini 2003 suhkrut 14 982 383 kg, millest müüs
8. a detsembrist kuni
9. a aprillini 820 100 kg.
10. Maksu- ja Tolliameti (MTA) Põhja maksu- ja tollikeskuse
11. novembri
12. a otsusega nr 5209 määrati OÜ Altromax Grupp valduses
13. mail 2004 olnud suhkruvaru 14 181 183,15 kg üleliigseks laovaruks ja kohustati see kõrvaldama turult hiljemalt
14. novembriks
15. Kontrollimise käigus oli tuvastatud erinevus deklareeritud müügi kogusest 18 900,15 kg osas. OÜ Altromax Grupp suhkrut turult ettenähtud ajaks ei kõrvaldanud. MTA
16. mai
17. a maksuteatega nr 12-5/21 määrati OÜ Altromax Grupp üleliigse laovaru tasu suuruseks 123 257 171 EEK.
18. OÜ Altromax Grupp esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada põllumajandusministri
19. oktoobri
20. a käskkirja nr 413, MTA Põhja maksu- ja tollikeskuse
21. novembri
22. a otsuse nr 5209 ja MTA
23. mai
24. a maksuteate nr 12-5/
25. Kaebaja palus tunnistada üleliigse laovaru tasu seaduse põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata. Samuti paluti vastuolu tõttu Eesti põhiseadusega jätta kohaldamata Euroopa Komisjoni
26. jaanuari
27. a määrus nr 60/2004/EÜ, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu (Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ). OÜ Altromax Grupp arvates on üleliigse laovaru tasu seadus vastuolus põhiseaduse ja Euroopa õiguse põhimõtetega: õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Üleliigse laovaru tasu seadus avaldati Riigi Teatajas vaid 5 päeva enne selle jõustumist. Seaduse normidel on tagasiulatuv jõud ja karistav iseloom, see on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art-ga 7 ja PS §-dega 23 ja
28. Üleliigse laovaru tasu seadusega piiratakse ettevõtlusvabadust. Kaebaja põhiõiguste riive ei ole üldistes huvides, puutumus konkurentsiõigusega puudub, sest OÜ Altromax Grupp ei ole müünud suhkrut vanade liikmesriikide turule. Euroopa Komisjoni määrusest nr 60/2004/EÜ tuleneva kohustuse panemine ettevõtjale ei ole õiguspärane. Kui riik soovis panna isikutele kohustusi enne
29. maid 2004, pidanuks ta seda tegema siseriiklike õigusaktidega. Eesti riik on kohustuse kehtestanud tagantjärele ja põhiseadusevastaselt. Euroopa Liidu (EL) õigusaktid ei pane OÜ-le Altromax Grupp kohustust tasuda üleliigse laovaru eest. Maksukohustuse seadmine sõltuvusse ettevõtja äritegevuse edukusest ei ole õiglane. OÜ Altromax Grupp ei esitanud andmeid tehingute kohta ebamõistlikult lühikese tähtaja ja andmete küsimiseks õigusliku aluse puudumise tõttu.
30. Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis

§ 6järgmises sõnastuses: "

§ 6

lg 1 kohaldamata Euroopa Liidu (EL) õigusega vastuolu tõttu ja soovitati Eesti seadusandjal kehtestada uus regulatsioon. Nimetatud asjas oli tegemist Euroopa Komisjoni

1. novembri
2. a määruses nr 1972/2003/EÜ Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (edaspidi Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ) reguleeritud põllumajandustoote üleliigse laovaruga, mitte praeguses asjas kohaldatava suhkru üleliigset laovaru reguleeriva Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ. Riigikohtu halduskolleegium oli seisukohal, et Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ ei tulene täpselt, kuidas ja kui pika aja jooksul arvestatakse ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine. Küll aga sätestab Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ art 8 lg 2 alapunkt d, et eelnevate aastate varude arvestamise aluseks on nelja eelnenud aasta ühe kuupäeva (
3. mai seisuga) andmed. Samas reguleerib nimetatud määrus EL liikmesriikidele kehtestatud suhkru laovarudest teavitamise korda. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ preambulis leitakse, et suhkrusektori häirete risk on märkimisväärne ja et suhkrusektori iseärasuste arvessevõtmiseks on vajalikud eraldi eeskirjad. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ kriteeriumid ei tähenda iseenesest seda, et liikmesriik võtaks ettevõtjate üleliigse laovaru kindlaksmääramisel kasutusele samad vahendid, nagu teeb seda Euroopa Liit liikmesriikide üleliigsete varude kindlaksmääramisel. Kuigi nelja eelneva aasta arvestamise nõue on kooskõlas EL õigusega, ei tulene

§ 6

lg-s 1 esitatud kriteerium (kordaja 1,2) Euroopa õigusest ega võimalda piisavalt arvestada asjaolusid, mille käigus käitleja varud tekkisid. Kolleegiumi arvates ei võimalda üleliigse laovaru tasu seadus õiglast ja EL õigusega kooskõlas olevat üleliigsete laovarude väljaselgitamist (otsuse p-d 26 ja 27). Isegi kui kordaja kasutamist põhjendada vajadusega arvestada EL määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punktis b sätestatud ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuuriga, piirab ülekandevaru arvutamisel automaatselt rakendatav kordaja 1,2 Riigikohtu halduskolleegiumi meelest võimalust arvestada konkreetsete asjaoludega, mille käigus varud tekkisid. Kolleegium ei välistanud, et kordaja 1,2 kohaldamine võib mõnel juhul adekvaatselt peegeldada käitleja laovarude põhjendatud kasvu, kuid ka siis on nimetatud tulemus juhuslik, mitte aga konkreetsete asjaolude kaalumisest tulenev. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et kohaldada ei saa ka

§ 10

lg-t 1 ja §-i 7, sest need viitavad

§ 6lg 1 alusel arvestatud ülekandevarule.

Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg 2 osas märkis kolleegium, et seal sisalduv nõue, mille kohaselt kui käitleja ei ole enne

1. aastat oma tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et
2. a
3. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega, ei ole Euroopa õigusest tuletatav.
4. Tallinna Halduskohtu
5. oktoobri
6. a otsusega asjas nr 3-04-403 rahuldati OÜ Altromax Grupp kaebus. Põllumajandusministeeriumilt mõisteti kaebaja kasuks välja 60 010 krooni ja MTA-lt 35 010 krooni menetluskulu. Tallinna Halduskohus viitas Riigikohtu halduskolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsusele asjas nr 3-3-133-06 ja leidis mh järgmist: 1) õigusliku olukorra muutumine ja üleliigsete laovarude eest rahaliste kohustuste kehtestamine seoses Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga oli kaebajale kui ettevõtjale ettenähtav; 2) EÜ asutamislepingu art 249 lg 2 järgi on EL määrus kõigis liikmesriikides üldiselt kohalduv, tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav. Üleliigse laovaru tasu seadus võeti vastu Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ rakendamiseks; 3) Riigikohus jättis

§ 6

lg 1 EL õigusega vastuolu tõttu kohaldamata ning leidis ka, et

§ 6

lg-s 2 sisalduv ei ole Euroopa õigusest tuletatav; 4) kuivõrd Riigikohus on tuvastanud Eesti õiguse vastuolu EL õigusega, ei ole vaja analüüsida üleliigse laovaru tasu seaduse vastavust Eesti põhiseadusele; 5) kuivõrd MTA haldusaktid toetuvad õigusvastastele sätetele toetunud põllumajandusministri käskkirjale, on ka MTA haldusaktid õigusvastased.

1. Põllumajandusministeerium esitas
2. novembril 2006 apellatsioonkaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega OÜ Altromax Grupp kaebuse rahuldamata. Põllumajandusministeeriumi arvates: 1) ei ole Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06 praeguses asjas kohaldatav, kuivõrd OÜ Altromax Grupp ülekandevaru on määratud

§ 6lg 2, mitte § 6 lg 1 alusel.

Riigikohus analüüsis

§ 6

lg-t 2 ja Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ üksnes puutumuslikult; 2) üleliigse laovaru tasu seadus on kooskõlas Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ. Seadusega on loodud Euroopa Komisjoni määruse kohane üleliigsete laovarude tuvastamissüsteem. Üleliigse laovaru tasu seadus võtab arvesse asjaomase ettevõtja tegevuse liiki, ladustamisrajatiste mahtu ja tegevuse taset; 3) põllumajandussaaduste tootjate ja töötlejate erinev kohtlemine võrreldes põllumajandustoodete vahendajatega tuleneb Euroopa Komisjoni määruste eesmärkidest. Vahendamisega (kauplemisega) on kergem üleliigseid laovarusid koguda. Vahendustegevus nõuab suhteliselt vähem investeeringuid spetsiifilistesse vahenditesse ja on paindlikum tegevusvaldkond, võrreldes põllumajandustoote tootmise ja töötlemisega. Stabiilsetes oludes on ettevõtjal kasulik hoida võimalikult vähe varusid. Euroopa Komisjon on korduvalt väljendanud, et tarbimismahu kasv ei ole laovarude suurenemise asjaoluna aktsepteeritav. Enne EL-ga ühinemist madalama hinnaga ostetud suhkrut pärast ühinemist kallima hinnaga edasi müües saab üleliigse laovaru valdaja võrreldes nende käitlejatega, kellel üleliigne varu puudus, turul konkurentsieelise; 4) alati ei ole oluline lisatulu teenimise fakt, piisab suhkrusektori häirete riski kindlakstegemisest. Risk on märkimisväärne, kui uutesse liikmesriikidesse tuuakse enne nende ühinemist Euroopa Liiduga tooteid spekulatsiooni eesmärgil; 5) OÜ Altromax Grupp ülekandevarude suurendamise taotluse rahuldamiseks puuduvad üleliigse laovaru tasu seaduse ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ eesmärkidest ja sätetest tulenevad alused; 6) vähem kui neli aastat tegutsenud ettevõtjate puhul on ülekandevaru arvutamine toimunud peamiselt kahel meetodil. Alla aasta tegutsenud ettevõtjate puhul on reeglina arvutatud tegutsemisaja (kuude) keskmine laovaru suurus ja määratud see ülekandevaru suuruseks. Üle aasta tegutsenud ettevõtja puhul on rakendatud

§ 6lg-s 1 sätestatud metoodikat.

Kui ettevõtja esitab ülekandevaru suurendamise taotluse, kaalutakse selle põhjendatust lähtuvalt

§ 10lg-st 2.

Kui tegemist on põllumajandustoote tootja või töötlejaga, võetakse arvesse tootmis- või töötlemismahu kasvu. Kaebajale olid teada kõik need asjaolud, mille alusel ja milliste tõendite abil tema ülekandevaru oleks saanud suurendada. OÜ Altromax Grupp ei ole ka kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit ülekandevaru suurendamise põhjendamiseks. Ta esitas müügilepingud, millega tõendas suhkru müüki turuhinnaga pärast EL-ga liitumist. Seega tõendas ta, et müüs enne EL-ga ühinemist soetatud odava suhkru pärast liitumist kallimalt; 7) kui kohus leiab, et üleliigse laovaru tasu seadus on vastuolus Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ, siis tuleks kohaldada EL määrust vahetult.

1. MTA esitas
2. novembril 2006 apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas menetluskulude põhjendamatult suurt väljamõistmist OÜ Altromax Grupp kasuks esimese astme kohtus. MTA haldusaktide tühistamist MTA ei vaidlustanud.
3. Riigikogus võeti
4. jaanuaril 2007 vastu üleliigse laovaru tasu seaduse muutmise seadus, mis jõustus
5. veebruaril
6. Seaduse § 6 lg-d 1 ja 2 jäid muutmata, kuid täiendavalt lisati §-i 6 lg 3 järgmises sõnastuses: "Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud käitleja, kes on enne
7. a
8. maid sellel tegevusalal tegutsenud vähem kui neli aastat, kuid vähemalt aasta, ülekandevaru on
9. a
10. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse
11. aastale eelnenud kas viimaste tegutsemisaastate
12. mai seisude keskmisena või viimase tegutsemisaasta
13. mai seisuna, mida suurendatakse 1,2 korda." § 10 lg-t 2 muudeti selliselt, et käitleja ülekandevaru on võimalik suurendada ka
14. a-le eelnenud aasta jooksul toimunud müügimahu kasvu tõttu. § 23 lg 2 võimaldab lisaandmete esitamise korral (ettevõtja täiendava deklaratsiooni alusel) ülekandevaru suurendada ka juhul, kui
15. a-le eelnenud aastal toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasv jätkus ajavahemikul
16. mai 2004 kuni
17. mai
18. Seaduse kohaselt kohaldatakse ülekandevaru suurendamise võimalusi ettevõtja suhtes, kes on ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise kohtus vaidlustanud ja kelle suhtes ei olnud Riigikohtu otsuse tegemise ajaks
19. oktoobriks 2006 jõustunud kohtulahendit.
20. Põllumajandusministri
21. märtsi
22. a käskkirjaga nr 84 muudeti tulenevalt üleliigse laovaru tasu seaduse
23. veebruaril 2007 jõustunud muudatustest vaidlusalust põllumajandusministri
24. oktoobri
25. a käskkirja nr 413 ning määrati OÜ Altromax Grupp roo- ja peedisuhkru ülekandevaru suuruseks 160 240 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 14 020 943 kg. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
26. aprilli
27. a otsuse-maksuteatega nr 125/228 kohustati OÜ Altromax Grupp tasuma üleliigse laovaru tasu summas 121 864 429 krooni 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
28. OÜ Altromax Grupp on praeguseks põllumajandusministri
29. märtsi
30. a käskkirja nr 84 ja MTA
31. aprilli
32. a otsuse-maksuteate nr 12-5/228 vaidlustanud eraldi menetluses Tallinna Halduskohtus (asi nr 3-07-865).
33. septembril 2007 peatati selles asjas menetlus kuni lõpplahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-04-
35. Tallinna Ringkonnakohtu
36. mai
37. a otsusega haldusasjas nr 3-04-403 lõpetati halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 4 alusel menetlus OÜ Altromax Grupp kaebuses põllumajandusministri
38. oktoobri
39. a käskkirja nr 413 tühistamiseks roo- ja peedisuhkru üleliigseks laovaruks 141 340 kg määramise osas ja tühistati selles osas HKMS § 46 lg 1 p 5 alusel halduskohtu otsus. Kuigi HKMS § 92 lg 5 kohaselt kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel, ei pidanud ringkonnakohus, arvestades üleliigse laovaru suuruse marginaalset vähendamist, menetluskulude väljamõistmist põhjendatuks. Muus osas rahuldati põllumajandusministri apellatsioonkaebus, tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti OÜ Altromax Grupp kaebus põllumajandusministri
40. oktoobri
41. a käskkirja nr 413 tühistamiseks rahuldamata. MTA haldusaktide tühistamise osas jäeti kohtuotsus muutmata, MTA apellatsioonkaebus rahuldati ja mõisteti MTA-lt välja OÜ Altromax Grupp kasuks menetluskulud 20 000 krooni. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) Riigikohtu
42. oktoobri
43. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-06 toodud seisukohad ei ole praeguses asjas siduvad. Praegune juhtum erineb Riigikohtu menetluses olnud asjast nii faktiliselt kui ka õiguslikult: kohaldatakse Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ, mitte nr 1972/2003/EÜ,

§ 6

lg-t 2, mitte lg-t 1; 2) asjakohane on aga Riigikohtu seisukoht, et üleliigse laovaru tasu kehtestamine oli üldjoontes ette nähtav muudatus, kuivõrd selle õiguslikud alused johtusid juba varem vastu võetud EL õigusest, millega mõistlikult tegutsev ettevõtja pidi kursis olema; 3) Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ eesmärgiks on EL ühisturul võrdsete konkurentsitingimuste tagamine ja turumoonutuste vältimine. Euroopa Komisjoni määruste kohane üleliigsete laovarude tuvastamise süsteem loodi üleliigse laovaru tasu seadusega, mille OÜ Altromax Grupp suhtes kohaldatud sätted on määrustega kooskõlas.

§ 6

lg 2 koosmõjus

§ 10

lgga 1 ja 2 ning

§-ga 7 võimaldas Põllumajandusministeeriumil piisaval määral arvestada eeltoodud asjaolusid. Kuna OÜ Altromax Grupp oli enne 2004. aastat tegutsenud suhkrumüügi alal vähem kui neli aastat, pidi ta

§ 6lg 2 alusel tõendama, et 1.

mail 2004 tema valduses oleva roo- ja peedisuhkru laovaru suurus oli vastavuses tema tavapäraselt müüdava suhkru laovaru suurusega. OÜ Altromax Grupp ei ole seda tõendanud ei haldusmenetluses ega halduskohtumenetluses. Kaebaja esitatud deklaratsioonist nähtub selgelt, et tema valduses olnud laovaru ei olnud kooskõlas suhkru keskmise müügimahuga kuus. Suhkru laovaru suurust

1. mai
2. a seisuga ei saa pidada vastavuses olevaks tavapärase laovaru suurusega, vaatamata sellele, et OÜ Altromax Grupp alles alustas majandustegevust suhkru osas. Viimast tõendavad ka põllumajandusministri käskkirja
3. märtsi
4. a redaktsiooni aluseks olnud andmed, mis OÜ Altromax Grupp esitas

§ 23lg 3 kohaselt ja mis käsitlevad kaebaja suhkru laovaru ja müüki 1.

maist 2004 kuni

1. maini
2. Nii müüs OÜ Altromax Grupp
3. maist kuni
4. detsembrini 2004 Eesti turul 10 118 473 kg roo- ja peedisuhkrut ning Eestist välja 12 11 700 kg roo- ja peedisuhkrut. Keskmine laovaru kuu alguses oli perioodil
5. september 2003 kuni
6. aprill 2004 11 463 154 kg, samal ajal kui perioodil
7. maist kuni
8. detsembrini 2004 oli see 6 867 707 kg. Kusjuures keskmine müügimaht kuus kasvas samal perioodil 17,3 korda, keskmine ost kuus vähenes aga 53,7%. OÜ Altromax Grupp tegevus ei olnud seega kooskõlas EL õigusega, sest tal tekkis ilmne konkurentsieelis nende ettevõtjate ees, kellel laovaru puudus ja kes pidid hankima suhkrut pärast
9. maid 2004 oluliselt kõrgemate hindadega; 4) vastuseks OÜ Altromax Grupp väitele, et põllumajandusministri käskkirja muudatus eeldab uue haldusmenetluse läbiviimist, märgib ringkonnakohus, et
10. märtsi
11. a käskkirja nr 84 eelnõu on edastatud
12. märtsil 2007 OÜ-le Altromax Grupp arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, kuid kaebaja ei ole seda võimalust kasutanud; 5) nõustuda tuleb sellega, et MTA-lt on välja mõistetud põhjendamatult suured menetluskulud. Maksuhalduri tegevus toetus suurel määral põllumajandusministri käskkirjale. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS, TALLINNA HALDUSKOHTU EELOTSUSE TAOTLUS JA SELLEST TULENEV
13. OÜ Altromax Grupp kassatsioonkaebuses leitakse, et ükski kohtuaste ei ole tema kaebusele sisuliselt vastanud. PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigus eeldab seda, et praeguses olukorras oleks ringkonnakohus pidanud saatma asja uueks arutamiseks halduskohtule, mitte aga tegema ise uut otsust, millega taastas kaevatud haldusakti kehtivuse. OÜ Altromax Grupp põhjendused on järgmised: 1) ringkonnakohus ei saanud menetlust lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel, kui ta ise taastas kaevatud haldusakti kehtivuse. Menetlust ei ole võimalik lõpetada, kui kohtuotsuse tulemusena kehtib haldusakt edasi; 2) OÜ Altromax Grupp esitas ringkonnakohtule taotluse menetluse lõpetamiseks, kuna tema arvates on põllumajandusminister
14. märtsi
15. a käskkirja nr 84 näol andnud samas asjas uue haldusakti, mis asendab eelmist. Uue haldusakti suhtes on OÜ-l Altromax Grupp iseseisev kaebeõigus, mida ta on ka teostanud. Kaebeõiguse tagamiseks ja asja igakülgseks arutamiseks tuleks praegune asi saata uuesti läbivaatamiseks halduskohtule ning ühendamiseks haldusasjaga nr 3-07-865, kuna ebaõige on vaielda haldusakti enda ja tema muutmise üle eraldi, sest sisuliselt on tegu ühe haldusaktiga; 3) ringkonnakohus on vääralt kohaldanud HKMS § 92 lg-t 5, jättes menetluse lõpetamisel menetluskulud vastustajalt välja mõistmata; 4) Riigikohtu
16. oktoobri
17. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06 omab praeguses asjas tähendust. Riigikohtu otsus ei piirdunud ainult

§ 6lg 1 teemaga.

Selles leiti muu hulgas ka, et

§ 6lg 2 ei ole EL õigusest tuletatav.

Seadusandja ei ole üleliigse laovaru tasu seaduse muutmisel ega ka ringkonnakohus oma otsuses Riigikohtu seisukohtadega arvestanud; 5) kassaator on seisukohal, et tema suhtes tuleb veel kord eraldi hinnata, kas tal oli võimalik ette näha vaidlustatud laovaru tasu regulatsiooni. Kassaatori tehingute tegemise ajal puudus vastuvõetud EL õigus. Üleliigse laovaru tasu nõude aluseks saab olla ainult siseriiklik õigus. OÜ Altromax Grupp teostas suhkru ostutehinguid enne üleminekumeetmete vastuvõtmist, seetõttu on üleminekumeetmed tema suhtes tagasiulatuva mõjuga ja karistava iseloomuga ning tema suhtes on rikutud õiguskindluse põhimõtet. Seetõttu tuleks sellise isikute puhul, kes tegid imporditehinguid enne Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ avaldamist, lugeda ülekandevaruks kogu nende valduses oleva laovaru; 6)

§ 10

lg 2 on läbipaistmatu, rikub võrdse kohtlemise põhimõtet ega võimalda temale kui kauplejale ülekandevaru määramist; 7) MTA-lt ei mõistetud halduskohtus välja põhjendamatult suured menetluskulud. Suur osa OÜ Altromax Grupp poolt kaebusega seoses kantud kulusid tulenesid toimingutest ja materjalide kokkupanekust esmase õiguskaitse taotlemiseks. Taotlus esitati kaks korda ja kohus rahuldas esmase õiguskaitse. Arvestades MTA rolli ja õigusi maksualaste haldusaktide täitmisel, oli esialgse õiguskaitse taotlemine OÜ-le Altromax Grupp tegevuse jätkamise seisukohalt vähemalt sama oluline kui põhikaebus; 8) kassaator palub juhul, kui asja ei saadeta uueks läbivaatamiseks halduskohtule, tunnistada põhiseadusevastaseks ja EL õigusega vastuolus olevaks

§ 6

lg-d 2 ja 3, § 7 ja § 10 lg 2 ning jätta need kohaldamata; 9) kassaator vaidlustab ühtlasi Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja 60/2004/EÜ vastavust EL esmasele õigusele, kuna eristamine geograafiliselt - EL 15 liikmesriiki versus uued liituvad riigid ei ole Euroopa Kohtu

1. septembri
2. a otsuse kohtuasjas C-203/86: Hispaania vs. Euroopa Ühenduste Nõukogu kohaselt lubatud.
3. Vastustaja Põllumajandusministeerium vaidleb kassatsioonkaebusele vastu järgmistel põhjendustel: 1) vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, kuna see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas; proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele; 2) Riigikohtu
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06 ei ole praeguses asjas kohaldatav. Lisaks on halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt Riigikohtu otsus kohtule kohustuslik üksnes piiratud juhtudel, millega praegu tegemist ei ole; 3) Euroopa Kohus on varasemas praktikas (Euroopa Kohtu
6. jaanuari
7. a otsus kohtuasjas C179/00:Weidacher) juba leidnud, et üleminekumeetmed ei riku õiguspärase ootuse printsiipe. Euroopa Komisjon oma tegevuse ega tegevusetusega ei jätnud asjaomastele ringkondadele muljet, et toimuva laienemise suhtes ei võeta kasutusele üleminekumeetmeid, mille eesmärgiks on vältida ülevarude kogumisest tingitud konkurentsi moonutamist ja spekulatiivset tulu. Üleminekumeetmete tagajärjed ettevõtjatele olid ettenähtavad. Alates ühinemisakti avaldamisest olid Euroopa Komisjonil volitused võtta vastu üleminekumeetmeid selleks, et viia uutes liikmesriikides olemasolevad eeskirjad kooskõlla ühise turukorraldusega; 4) üleliigse laovaru tasu kohustus ei ole sanktsiooni iseloomuga. Üleliigse laovaru eest makstava tasu eeskujuks oli saastetasu ning see on oma olemuselt kõige lähedasem maksule. See on ühekordne rahaline kohustus, millel puudub karistuslik iseloom ja millel on regulatiivne eesmärk - tasu on suunatud EL siseturu kaitse ning vaba konkurentsi tagamisele. Maksuõiguses ei ole lubamatu tagasiulatuva jõuga tegemist siis, kui seadus toetub mineviku asjaoludele selleks, et määrata kindlaks tuleviku maksukohustuse ulatus; 5) ringkonnakohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme. Otsus on seaduslik ja põhjendatud, rajanedes esitatud ja kogutud tõenditel. HKMS § 92 lg-t 5 tuleb tõlgendada kooskõlas seaduse teiste asjakohaste sätetega nagu HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 5: menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, kusjuures kohtul on pädevus mõista välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud; 6) põllumajandusministri
8. märtsi
9. a käskkirja nr 84 andmine oli tingitud üleliigse laovaru seaduse uuest redaktsioonist. OÜ Altromax Grupp esitas suhkru käitlemise kohta ajavahemikul
10. mai 2004 kuni
11. mai 2006 deklaratsiooni, mis tuli uuesti läbi vaadata. Kuna
12. a käskkiri kehtis, siis seda muudeti vastavalt. Muutmise käskkirja õiguspärasust on võimalik kontrollida eraldi menetluses, kahe asja liitmine ei ole vajalik; 7) Riigikohtul ei ole pädevust kontrollida Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ vastavust EL esmasele õigusele. Kassaatori viidatud Euroopa Kohtu lahend kohtuasjas nr C-203/86 hoopis kinnitab üleminekumeetmete vajalikkust, leides, et turukorralduse meetmeid ei tohi eristada tulenevalt asukohast ja teistest tootmise või tarbimise tingimustest, vaid üksnes objektiivsetest asjaoludest lähtuvalt, mis kinnitavad, et eelised ja mitte-eelised jaotuvad proportsionaalselt asjassepuutuvate isikute vahel ilma liikmesriike eristamata. Euroopa Liidus kehtib ühine turukorraldus ka suhkru osas, mistõttu on üleliigsetele laovarudele kehtestatud eriti ranged nõuded. Pärast uute riikide liitumist tekivad ühisturul kaubandushäired, seepärast tuli EL laienemisel tagada EL liikmesriikide ja uute liituvate riikide ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused. Ka Riigikohtu halduskolleegium on
13. mai
14. a otsuses asjas nr 3-3-1-66-05 leidnud, et Eesti aktsepteeris Euroopa Liitu astudes ühinemislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ning et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti õigust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, sh PS § 113 kohaldamisel.
15. Vastustaja MTA jagab Põllumajandusministeeriumi seisukohti ja palub samadel põhjendustel jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata.
16. Tallinna Halduskohus peatas
17. novembri
18. a määrusega tema menetluses olevas haldusasjas nr 3-07-902 menetluse selleks, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Tegemist oli ka Euroopa Komisjoni määruses nr 60/2004/EÜ käsitletud suhkru üleliigse laovaru määramisega. Muu hulgas küsis Tallinna Halduskohus Euroopa Kohtult järgmist: "(küsimus nr 2.2) Kas Euroopa Liidu õiguse, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ eesmärgiga on kooskõlas
19. mai
20. a seisuga ettevõtja valduses olnud kogu põllumajandustoote laovaru lugemine ettevõtja üleliigseks laovaruks? (küsimus nr 2.3) Kui ettevõtja asus vastava põllumajandustoote käitlemisega tegelema vähem kui 1 aasta enne
21. maid 2004, siis kas EL õigus, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 välistavad selle, et nimetatud ettevõtja ise peab tõendama, et
22. a
23. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega? Kui vastus on jaatav, siis kas vastus oleks teistsugune, kui sõltumata ettevõtja tõendamiskohustusest on haldusorganil kohustus võtta ettevõtja poolt esitatud põllumajandustoote deklaratsiooni alusel ettevõtja ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel arvesse ettevõtja pärast
24. a
25. maid toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu? (küsimus nr 2.4) Kas Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ning nr 60/2004/EÜ eesmärgiga on kooskõlas üleliigse laovaru tasu sissenõudmine ka juhul, kui ettevõtjal tuvastatakse
26. mai
27. a seisuga üleliigne laovaru, kuid ettevõtja tõendab, et ta üleliigse laovaru turustamisest pärast
28. maid 2004 hinnavahe näol reaalset kasu ei saanud?"
29. Põllumajandusministeerium esitas
30. novembril 2007 Riigikohtule taotluse peatada haldusasja nr 3-3-1-87-07 menetlemine Riigikohtus ning tõi peatamise põhjusena ja alusena välja kaks protsessuaalset alternatiivi: 1) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg 3 tõlgenduseks ja peatada haldusasja nr 3-3-1-87-07 menetlus kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni või 2) peatada haldusasja nr 3-3-1-87-07 menetlus kuni Tallinna Halduskohtu asjas nr 3-07-902 tehtud Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni. Vaidlustatud käskkirja muudatuse üle käivas vaidluses Tallinna Halduskohtus asjas nr 3-07-865, mis on peatatud kuni praeguses asjas lahendi jõustumiseni, tegi Põllumajandusministeerium ettepaneku taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses: "Kas Euroopa Liidu õigusega, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg-ga 3 on kooskõlas sellised siseriiklikud õigusnormid, mille alusel määratakse ettevõtja, kes on tegelenud suhkru vahendamisega enne
31. a
32. maid vähem kui ühe aasta (käesoleval juhul 5 kuud), suhkru ülekandevaru suuruseks kogu tema suhkru vahendamisega tegelemise ajal müüdud suhkru keskmine kogus?" Nimetatud menetluses eelotsust siiski ei ole taotletud, sest menetlus on teistel asjaoludel peatatud. Vastustaja peab seda küsimust ka praeguses asjas asjassepuutuvaks, kuivõrd menetlusosalised on erinevatel seisukohtadel materiaalõiguse normi (

§ 6lg 2 ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ) tõlgendamises.

Tallinna Halduskohus on aga menetluses asjas nr 3-07-902 Euroopa Kohtult eelotsust taotlemas, see on sarnane praeguse asjaga ja Euroopa Kohtu lahend võib mõjutada praeguse asja sisulist lahendamist. Arvestades sellega, et tegemist on EL õigusakti tõlgendamisega ja et kohtuvaidlus praeguses asjas on jõudnud viimase astme kohtuni, tuleb lisaks menetluse peatamisele eelistada ise eelotsusetaotluse esitamist Euroopa Kohtule.

1. Vastustaja MTA toetas Põllumajandusministeeriumi taotlust.
2. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. OÜ Altromax Grupp esitas taotluse õigusabikulude hüvitamiseks järgmiselt: seoses kassatsioonkaebuse esitamisega 55 379,76 krooni koos arve tasumist tõendava dokumendiga ja seoses kassatsiooniastmes esindamisega 24 850 krooni.
3. OÜ Altromax Grupp vastuses Põllumajandusministeeriumi taotlusele leitakse, et Tallinna Halduskohtu eelotsuse küsimused ei ole sellised, millest otseselt sõltuks OÜ Altromax Grupp kaebuse lahendamine. Menetluse peatamine ei ole seega põhjendatud. Kui aga Riigikohus peab vajalikuks ka ise küsimuse esitamist Euroopa Kohtule, siis võiks see olla seotud sellega, kas kassaatori teenitud kasum on ühisturgu kahjustav, kui see on teenitud läbi müügi nn liituval turul (väljaspool vanu liikmesriike - EL 15). Kassaator ise leiab, et meede, mis takistab nn EL 15 vana liikmesriigi tootjal müüa suhkrut liituvale turule, kuna seal on juba küllalt suur kogus ees, ei ole iseenesest turukaitse meede ja käitlejale, kes ei müü EL 15 riigi turule, ei saa määrata üleliigse laovaru tasu - see on vastuolus liikmesriikide võrdsuse põhimõttega. Lisaks palub OÜ Altromax Grupp juhul, kui Riigikohus menetluse peatab, kassaatori suhtes esmase õiguskaitse rakendamist selliselt, et kassaator ei pea tavapärast tagatist vastu pakkuma, sest tal ei ole nõuetekohases ulatuses võimalik tagatist anda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Esmalt annab Riigikohtu halduskolleegium hinnangu praeguse kohtuasja aluseks olnud haldusmenetlusele (I) ja sellega seoses ringkonnakohtus kohtumenetluse seaduse kohaldamisele (II). Seejärel peatub kolleegium materiaalõiguse kohaldamisest tulenevatel küsimustel, mis vajavad vastamist edasistes menetlustes (III), ning lõpuks lahendab praeguse asja (IV). I
5. Riigikohtu halduskolleegium jõudis Põllumajandusministeeriumi tegevust analüüsides ja vaidlusaluse käskkirja muudatusi vaagides järeldusele, et faktiliselt on põllumajandusministri
6. oktoobri
7. a käskkiri nr 413 kaotanud kehtivuse seoses põllumajandusministri
8. märtsi
9. a käskkirja nr 84 vastuvõtmisega ja esialgse käskkirja osas tuleb menetlus lõpetada. Sellega seoses leiab Riigikohtu halduskolleegium (vt praeguse määruse põhjenduste II osa), et Tallinna Ringkonnakohus on praegusel juhul rikkunud kohtumenetluse norme, sest ringkonnakohus arvestas põllumajandusministri
10. oktoobri
11. a käskkirja nr 413 sisulisel analüüsimisel põllumajandusministri
12. märtsi
13. a käskkirjaga nr 84, mis ei olnud halduskohtus vaidluse esemeks. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud sel moel toimida, kuivõrd
14. märtsi
15. a käskkirja nr 84 näol on tegemist sisuliselt uue haldusaktiga, mis tugineb vahepeal aset leidnud materiaalõiguse muudatustel ja mille osas tuleb võimaldada eraldiseisvat vaidlustamist.
16. Praeguses asjas on põllumajandusministri
17. oktoobri
18. a käskkirja nr 413 ülevaatamise vajadus tingitud Riigikohtu halduskolleegiumi
19. oktoobri
20. a otsuse asjas nr 3-3-1-33-06 ajendil muudetud üleliigse laovaru tasu seaduse
21. jaanuaril 2007 vastu võetud muudatustest. Viimased võimaldavad teatud juhtudel käitleja ülekandevaru suurendada ja üleliigset laovaru vähendada. Nii sätestab üleliigse laovaru tasu seaduse
22. veebruaril 2007 kehtima hakanud redaktsiooni § 23 lg 2, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel pärast
23. maid 2004 kuni
24. maini 2006 toimunud põllumajandustoote tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu arvessevõtmiseks võib esitada põllumajandustoote deklaratsiooni käitleja, kes on vaidlustanud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise otsuse halduskohtus ja kelle suhtes ei ole kohtulahend
25. oktoobriks 2006 jõustunud.

§ 23

lg 4 kohaselt määrab asjakohane haldusorgan põllumajandustoote deklaratsiooni andmete alusel käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru

1. märtsiks
2. Praegusel juhul oli OÜ Altromax Grupp vaidlustanud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise halduskohtus ja kohtulahend ei olnud
3. oktoobriks 2006 veel jõustunud, kohtumenetlus ei olnud lõppenud. Samuti esitas OÜ Altromax Grupp

§ 23

lg 3 kohaselt Põllumajandusministeeriumile põllumajandustoote deklaratsiooni ka ajavahemikul

1. maist 2004 kuni
2. maini 2006 tema valduses olnud roo- ja peedisuhkru tootmise, müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta. Põllumajandusministeerium vaatas esialgse, 2003 ja
3. a deklaratsiooni uuesti läbi ja lisaks sellele vaatas läbi ka täiendava deklaratsiooni ajavahemiku
4. mai 2004 -
5. mai 2006 kohta (vt selle kohta ka Põllumajandusministeeriumi esindaja seletus ringkonnakohtu istungil, istungi protokoll lk 1).
6. Põllumajandusministri
7. märtsi
8. a käskkirja nr 84 andmise aluseks on märgitud

§ 10lg 1, sarnaselt 30.

oktoobri

1. a käskkirjale nr
2. Lisandunud on aga viide
3. veebruaril 2007 jõustunud

§ 23lg-le 4.

Nii nagu

1. oktoobri
2. a käskkirjas nr 413 on põllumajandusminister ka
3. märtsi
4. a käskkirjas nr 84 leidnud, et OÜ Altromax Grupp deklaratsioonist ei nähtu

§ 10lg-s 2 sätestatud ülekandevaru suurendamise asjaolusid.

Seda hoolimata seigast, et seadusemuudatus ei erista enam tootjat ja töötlejat müüjast ja lubab teatud juhtudel arvesse võtta ka müüja müügimahu suurenemist.

1. märtsi
2. a käskkirjas nr 84 on öeldud, et lisaks deklaratsioonile võeti arvesse ka praeguse asja menetlemise käigus halduskohtus saadud teavet.
3. oktoobri
4. a käskkirjas nr 413 märgiti, et

§ 6

lg 2 kohaselt peab käitleja, kes on tegevusalal tegutsenud vähem kui neli aastat, tõendama, et

1. a
2. mail tema valduses oleva laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava toote laovaruga. OÜ Altromax Grupp tõi deklaratsioonis välja temast mitteolenevatel põhjustel ülekandevaru suurendamise vajaduse, kuid ei esitanud andmeid, mis tõendaks tavapärase laovaru suurust ega põhjendanud ülekandevaru suurendamise taotlust ega teinud seda ka Põllumajandusministeeriumi täiendava pärimise peale. Seetõttu lähtus Põllumajandusministeerium ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel üksnes deklaratsioonist ja luges OÜ Altromax Grupp omandis olnud kogu laovaru üleliigseks varuks, määrates ülekandevaruks 0 kg ja üleliigseks laovaruks 14 162 283 kg.
3. märtsi
4. a käskkirjas nr 84 leidis põllumajandusminister lisaks, et puudub ka üleliigse laovaru tasu seaduse vahepealsete muudatusega lisandunud,

§ 23lg 2 alusel ülekandevaru suurendamist võimaldav asjaolu.

Ometigi kasutas Põllumajandusministeerium ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramiseks

§ 6

lg 2 ja § 7 lg 1 metoodikat selliselt, et leidis ülekandevaru nii, et jagas OÜ Altromax Grupp kogu roo- ja peedisuhkru vahendamise tegevusvaldkonnas tegutsemise aja jooksul kuni 1. maini 2004 (ajavahemik 1. detsember 2003 kuni 30. aprill 2004, kokku 5 kuud) müüdud suhkru tegutsemiskuude

§ 14

järgi MTA üleliigse laovaru tasu suuruse kas põllumajandusministri käskkirja või järelevalve käigus tuvastatud andmete alusel. Riikliku järelevalve teostamise õiguse annab Maksu- ja Tolliametile

§ 17

lg 1, mille kohaselt võib riikliku järelevalve käigus kindlaks tehtud põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru määrata ka MTA, kes kontrollib ülekandevarude ja üleliigsete laovarude suurust ning suhkru ümbertöötlemist kohapeal. Kui järelevalve raames saadud tulemused erinesid põllumajandusministri käskkirjast, tulnuks Maksu- ja Tolliametil sellest Põllumajandusministeeriumi informeerida, sest MTA haldusakt katab juba täpsustatud osas põllumajandusministri käskkirja. Praegusel juhul on tegemist OÜ Altromax Grupp eksitamisega kahe eraldiseisva sama küsimust erineva tulemusega lahendava haldusaktiga, mis väljendub muu hulgas kahe haldusorgani koordineerimatus tegevuses. OÜ Altromax Grupp vaidlustas mõlemad haldusaktid, mille Tallinna Halduskohus ka tühistas. Põllumajandusministeerium kaebas halduskohtu otsuse edasi põllumajandusministri käskkirja tühistamise osas, Maksu- ja Tolliamet vaidlustas halduskohtu otsuse vaid menetluskulude osas, mitte MTA haldusaktide tühistamises.

1. Mis puudutab MTA maksuteateid üleliigse laovaru tasu määramise kohta, siis selles osas on olemas uus haldusakt - Maksu- ja Tolliameti
2. aprilli
3. a otsus-maksuteade nr 12-5/228, millega sisuliselt on tunnistatud ka varasema, kohtumenetluses tühistatud
4. mai
5. a maksuteate nr 12-5/21 kehtetust. Seetõttu tuleb õigusselguse huvides Tallinna Halduskohtu otsus MTA
6. novembri
7. a otsuse nr 5209 ja
8. mai
9. a maksuteate nr 12-5/21 tühistamise osas jõusse jätta. II
10. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel apellatsioonimenetluse ja tühistas HKMS § 46 lg 1 p 5 järgi halduskohtu otsuse osas, mis puudutab suhkrukogust (141 340 kg), mille võrra põllumajandusministri
11. märtsi
12. a käskkirjas nr 84 vähendati OÜ Altromax Grupp suhkru üleliigset laovaru. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et sellega on ringkonnakohus rikkunud kohtumenetluse norme.
13. Ringkonnakohus on menetluse osaliselt lõpetanud, tuues põhjenduseks vaidlustatud käskkirja muutva põllumajandusministri
14. märtsi
15. a käskkirja nr
16. Viimati nimetatud käskkirja ei olnud aga OÜ Altromax Grupp esimese astme kohtus praeguses menetluses vaidlustanud, sest akt anti alles pärast halduskohtu otsust. Halduskohtu
17. oktoobri
18. a otsus ei käsitlenud ega saanudki käsitleda põllumajandusministri
19. märtsi
20. a käskkirja nr 84 õiguspärasuse küsimust. Samuti ei puudutanud apellatsioonkaebus mitte põllumajandusministri
21. märtsi
22. a käskkirja nr 84, vaid põllumajandusministri
23. oktoobri
24. a käskkirja nr
25. Ringkonnakohtu istungil
26. aprillil 2007 (istungi protokoll lk 1, vt tl 214) esitas OÜ Altromax Grupp esindaja taotluse menetluse lõpetamiseks, kuna põllumajandusministri käskkiri on muudetud ning muutmine on eraldiseisvalt vaidlustatud. Kassatsioonkaebuses leidis OÜ Altromax Grupp, et kaebeõiguse tagamiseks ja asja igakülgseks arutamiseks tuleks praegune asi saata uuesti läbivaatamiseks halduskohtule ja ühendamiseks haldusasjaga nr 3-07-865, kuna ebaõige on vaielda haldusakti enda ja tema muutmise üle eraldi, sest sisuliselt on tegu ühe haldusaktiga. OÜ Altromax Grupp on põllumajandusministri
27. märtsi
28. a käskkirja nr 84 vaidlustanud Tallinna Halduskohtus eraldiseisvas menetluses (asi nr 3-07-865). Selles asjas peatati menetlus kuni praeguses asjas lõpplahendi jõustumiseni.
29. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on ringkonnakohus ekslikult hinnanud praeguses asjas ka põllumajandusministri
30. märtsi
31. a käskkirja nr 84 õiguspärasust. Nii on ringkonnakohus oma otsuse põhjendavas osas punktis 16 käsitlenud vaidlusalust käskkirja (põllumajandusministri
32. oktoobri
33. a käskkiri nr 413), arvestades selle
34. märtsi
35. a redaktsiooni, ja analüüsinud OÜ Altromax Grupp tegevust, tuginedes üleliigse laovaru tasu seaduse
36. jaanuaril 2007 vastu võetud ja
37. veebruaril 2007 jõustunud muudatustele. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei oleks ringkonnakohus põllumajandusministri
38. oktoobri
39. a käskkirja nr 413 õiguspärasust hinnates tohtinud esialgset käskkirja analüüsida
40. märtsil 2007 tehtud muudatuste valguses ja neid muudatusi arvestades. Ringkonnakohus oleks pidanud analüüsima, kui kaalukad muudatused on põllumajandusministri
41. märtsi
42. a käskkirjaga nr 84 aset leidnud, mitte hindama nende sisu õiguspärasust, sest see ei olnud ega saanudki olla tema menetluses oleva asja esemeks.
43. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest ja hinnanud halduskohtu otsust pärast selle tegemist antud haldusakti valguses. Riigikohtu halduskolleegium on
44. mai
45. a määruses asjas nr 3-3-1-16-99 leidnud, et ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle tegemise hetkel ja haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada halduskohtu otsuse seaduslikkust.
46. Asja piiridest väljumisega on ringkonnakohus kitsendanud OÜ Altromax Grupp kaebeõigust. Arvestades oma põhjendustes põllumajandusministri
47. märtsi
48. a käskkirjaga nr 84, on ringkonnakohus astunud sisuliselt esimese astme kohtu asemele praeguseks Tallinna Halduskohtu menetluses olevas haldusasjas nr 3-07-865 ning hinnanud juba etteruttavalt sealses menetluses vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. Seetõttu on OÜ Altromax Grupp õigus pöörduda kaebusega esimese astme kohtusse põllumajandusministri
49. märtsi
50. a käskkirja nr 84 vaidlustamiseks muutunud sisutühjaks, kuivõrd küsimus on lahendatud juba teise asja menetlemisel apellatsiooniastmes. III
51. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et, arvestades eelnevalt käsitletud haldusorgani haldusmenetluse ja ringkonnakohtu halduskohtumenetluse alaseid rikkumisi, ei ole praegusel juhul vajalik võtta seisukohta materiaalõiguse kohaldamise küsimuses. Riigikohus ei asu hindama ei põllumajandusministri
52. oktoobri
53. a käskkirja nr 413,
54. märtsi
55. a käskkirja nr 84 ega Maksu- ja Tolliameti haldusaktide õiguspärasust.
56. Siiski peab Riigikohtu halduskolleegium materiaalõiguse kohaldamise küsimuses vajalikuks juhtida tähelepanu mõnele asjaolule. Tallinna Halduskohus on
57. novembri
58. a määrusega asjas nr 3-07-902 peatanud menetluse selleks, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Riigikohtu arvates puudutavad Tallinna Halduskohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud küsimused, eeskätt praeguse määruse punktis 17 välja toodud küsimused nr 2.
59. ja 2.
60. käitleja valduses olnud kogu toote laovaru lugemisest tema üleliigseks varuks ja ülekandevaru ning üleliigse laovaru määramisel ettevõtja pärast
61. maid 2004 toimunud tootmis- töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu arvesse võtmise võimaldamisest, ka OÜ-le Altromax Grupp ülekandevaru suuruse ja üleliigse laovaru suuruse määramist. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et põllumajandusministri
62. märtsi
63. a käskkirja nr 84 ning MTA
64. aprilli
65. a otsus-maksuteate nr 12-5/228 õiguspärasuse hindamisel võivad Euroopa Kohtu eelotsuses antud tõlgendused (eelkõige need, mis puudutavad Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ, sh selle eesmärke ja artikli 6 lg-t 1) saada oluliseks ka Eesti materiaalõiguse kohaldamisele.
66. Lisaks vajab lahendamist Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg 3 tõlgendamine, mida Tallinna Halduskohus otseselt Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotluses käsitlenud ei ole. Samuti

§ 6

lg-te 2 ja 3 kooskõla Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ ning Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ vahetu kohaldatavus. Mõnevõrra hõlmavad seda problemaatikat Tallinna Halduskohtu

1. novembril 2007 Euroopa Kohtule esitatud küsimus nr 2.1 - küsimus ülekandevaru ja üleliigse laovaru arvutamise metoodikast üldisemalt: nelja eelneva tegutsemisaastaga arvestamisest ja kordaja 1,2 automaatsest rakendamisest. Samuti ettevõtja laovaru määramisest kindla kuupäeva seisuga
2. mail 2004, st sellest, kas kindla kuupäeva seisuga saab täpselt ja asjakohaselt iseloomustada ettevõtja tegelikku laovaru mingis ajavahemikus. Nimetatud küsimuse tõstatas OÜ Altromax Grupp vastuses Põllumajandusministeeriumi
3. novembri
4. a taotlusele. Asjassepuutuvad on ka Tallinna Halduskohtu küsimusele nr 2.3 lisatud selgitused. Vastused nendele küsimustele ning Euroopa Kohtu varasem praktika nt nn Weidacheri asjas (Euroopa Kohtu
5. jaanuari
6. a otsus kohtuasjas C179/00) aitavad võtta seisukohta ka küsimuses sellest, et OÜ Altromax Grupp sooritas suhkru soetamisega seotud tehinguid juba enne EL vastavate määruste vastu võtmist. Lahendada tuleb niisiis probleem sellest, kas ettevõtjate, kes tegutsesid vastava toote töötlemise, vahendamise, müügiga jne vähem kui neli aastat enne EL-ga ühinemist, kohtlemine erinevalt neist ettevõtjaist, kes tegutsesid vastavas valdkonnas vähemalt neli aastat enne EL-ga ühinemist, on õiguspärane. Samuti vajab analüüsimist põllumajandusministri
7. märtsi
8. a käskkirjas nr 84 käsitletud metoodika õiguspärasus, seda OÜ Altromax Grupp nii
9. maile 2004 eelnenud tegevuse kui ka ajavahemikul
10. mai 2004 kuni
11. mai 2006 toimunud tegevusega arvestamise osas. Lisaks on juhul, kui üleliigne suhkrukogus leiab täielikult või osaliselt kinnitamist, endiselt üleval probleem sellest, miks OÜ Altromax Grupp ei kõrvaldanud ise väidetavat üleliigset suhkrut turult.
12. Tuleb märkida, et Tallinna Halduskohus on
13. märtsil 2008 taotlenud eelotsust ka asjas nr 3-07845, kus on samuti palutud Euroopa Kohtult vastuseid üleliigset laovaru puudutava Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-te 1 ja 2 tõlgendamiseks, mis on paljuski sarnane praeguses vaidluses asjassepuutuva Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ.
14. OÜ Altromax Grupp on vaidlustanud ka üleliigse laovaru tasu seaduse vastavuse põhiseadusele. See, kas üleliigse laovaru tasu seaduse väidetavat vastuolu põhiseadusega on vajalik täiendavalt analüüsida, sõltub üleliigse laovaru tasu seaduse Euroopa Liidu õigusele vastavuse väljaselgitamisest. (Vt selles osas Riigikohtu halduskolleegiumi
15. mai
16. a määrus asjas nr 3-3-1-85-07, punktid 38, 39 ja ka praeguse määruse punkt 42).
17. Mis puudutab OÜ Altromax Grupp kassatsioonkaebuses esitatud väidet sellest, et üleliigse laovaru tasu on tema suhtes karistava iseloomuga, siis on kohtud, sh Riigikohtu halduskolleegium (vt
18. oktoobri
19. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06, punkt 16) leidnud, et tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustusega, mis on vaadeldav riikliku maksuna.
20. Mis puudutab üleliigse laovaru tasu määramist, toetudes EL õigusele, siis on see seotud ka EL vastavatest määrustest teadasaamisega, nende õiguspärase avaldamisega eesti keeles. Siinkohal märgib Riigikohtu halduskolleegium, et täpsustamist vajaks Euroopa Kohtu
21. detsembri
22. a otsus kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux, mis käsitles EL õigusaktide õigeaegset ja õiguspärast avaldamist
23. mail 2004 Euroopa Liiduga ühinenud riikide ametlikes keeltes ja võib osutuda relevantseks ka Eesti kohtute menetluses olevate nn üleliigse laovaru tasu asjade lahendamisel (vt selle kohta lähemalt Riigikohtu halduskolleegiumi
24. mai
25. a määrus asjas nr 3-3-1-86-07, punktid 45-50). Sellega seondub ka Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ otsekohaldatavus, mida palus kaaluda Põllumajandusministeerium juhul, kui Eesti kohtud leiavad, et üleliigse laovaru tasu seadus on nimetatud EL määrusega vastuolus.
26. Varasemas kohtumenetluses (halduskohtule esitatud kaebuses) on OÜ Altromax Grupp vaidlustanud Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ vastavuse Eesti põhiseadusele. Eesti kohtud, sealhulgas Riigikohus, ei saa teostada EL teisese õiguse Eesti põhiseadusele vastavuse üle järelevalvet. Kahtlusi põhiseadusele vastavusest saaks äärmisel juhul tekitada EL esmase õiguse muutmine, mil kerkiks üles küsimus Eesti põhiseaduse aluspõhimõtete kaitsest. Põhiseaduse täiendamise seadusega võeti Eesti õiguskorda üle liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused sealhulgas EL teisene õigus. Euroopa Kohus on
27. detsembri
28. a otsuses kohtuasjas C-11/70: Internationale Handelsgesellschaft leidnud, et liikmesriikide kohtud ei saa ignoreerida ühenduse õiguse norme, viidates põhiõigustele või riigi konstitutsioonilistele põhimõtetele. Ühenduse normi kehtivust liikmesriigis ei saa mõjutada selle vastuolu konstitutsiooniõigusega. EL teisese õiguse kehtivust ja õiguspärasust saab hinnata vaid EL esmase õiguse, mitte liikmesriigi põhiseaduse abil. Põhiõiguste ja -vabaduste kaitse tagamist hindab sellistel puhkudel Euroopa Kohus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium toonitas oma
29. mai
30. a seisukohas asjas nr 3-4-1-3-06 punktides 15 ja 16: "Põhiseaduse täiendamise seaduse § 2 järgi kohaldatakse põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu vastuvõtmise tulemusena muutus Euroopa Liidu õigus üheks põhiseaduse tõlgendamise ja rakendamise aluseks. Sisuliselt tähendab see põhiseaduse olulist ja läbivat muutmist osas, milles see ei vasta Euroopa Liidu õigusele. Selgitamaks välja, missugune osa põhiseadusest on kohaldatav, tuleb seda tõlgendada koosmõjus Eesti jaoks liitumislepingu kaudu siduvaks muutunud Euroopa Liidu õigusega. Kohaldada saab seejuures üksnes seda osa põhiseadusest, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Põhiseaduse nende sätete toime, mis pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja mida seepärast kohaldada ei saa, aga peatub. Teisisõnu tähendab see seda, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liiduga jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste, sealhulgas põhiseaduse vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega Euroopa Liidu õigust."
31. Täiendava probleemina vajab OÜ-le Altromax Grupp määratud ülekandevaru ja üleliigse laovaru analüüsimisel käsitlemist OÜ Altromax Grupp püstitatud küsimus Euroopa Liiduga
32. mail 2004 liitunud riikide ettevõtjate ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes nn vanade EL liikmesriikide (15 liikmesriiki, kes olid Euroopa Liidus enne
33. maid 2004) ettevõtjatega. Kassaator leiab, et meede, mis takistab EL 15 liikmesriigi tootjatel müüa suhkrut Euroopa Liiduga
34. mail 2004 liitunud riikide turule, kuna seal on juba ees küllalt suur kogus tooteid, ei ole iseenesest turukaitse meede. Käitlejale, kes ei müü 15 liikmesriigi turule, ei saa määrata üleliigse laovaru tasu, kuivõrd see on vastuolus liikmesriikide võrdsuse põhimõttega. Seda küsimust peab OÜ Altromax Grupp oluliseks Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemisel. Seejuures on OÜ Altromax Grupp kassatsioonkaebuses viidanud Euroopa Kohtu
35. septembri
36. a otsusele kohtuasjas C-203/86: Hispaania vs. Euroopa ühenduste Nõukogu, kuid pole täpsustanud, millised nimetatud Euroopa Kohtu otsuse põhjendused võiksid tema argumente toetada. Siinkohal juhib Riigikohtu halduskolleegium tähelepanu Euroopa Kohtu
37. oktoobri
38. a otsusele kohtuasjas C-273/04: Poola Vabariik vs. EL Nõukogu. Nimetatud kohtuasjas arvas Poola, et vaidlustatud EL Nõukogu otsus on vastuolus uute ja vanade liikmesriikide, nende tootjate võrdse kohtlemise põhimõttega. Euroopa Kohus leidis aga otsuse punktides 87 ja 88, et põllumajanduse olukord erines uutes liikmesriikides vanade liikmesriikide omast kardinaalselt, mis õigustas ühenduse toetuste järk-järgulist kohaldamist selleks, et mitte häirida nende liikmesriikide põllumajandussektoris pooleliolevat vajalikku ümberkorraldamist. Seetõttu ei olnud Euroopa Kohtu arvates selles asjas uued ja vanad liikmesriigid sarnases olukorras. See omakorda takistas võrdluse läbiviimist, kuivõrd Euroopa Kohus on varem leidnud, et võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et võrreldavaid olukordi ei tohi kohelda erineval viisil ja et erinevaid olukordi ei tohi kohelda võrdväärsetena, välja arvatud juhtumid, mil teatud kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.
39. Sisuliselt vaidlustab OÜ Altromax Grupp EL vastavate määruste kehtivust nende võimaliku vastuolu tõttu EL esmase õigusega. Seni ei ole nn üleliigse laovaru tasu asjades Eesti kohtud Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ õiguspärasuses kahelnud. Tallinna Halduskohus soovis küll ühes tema menetletavas asjas menetluse peatada seoses sellega, et nimetatud EL määruste kehtivuse on Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus vaidlustanud Poola Vabariik, kuid Riigikohtu halduskolleegium leidis oma
40. aprilli
41. a määruses asjas nr 3-3-1-74-05, et sellisel juhul peaks halduskohus põhjendama, kas ja miks ka tema kahtleb asjassepuutuva EL õiguse kehtivuses ja soovitavalt ise Euroopa Kohtult eelotsust taotlema. Nimetatud menetluses halduskohus seda siiski ei teinud. Samuti leidis Riigikohtu halduskolleegium oma
42. oktoobri
43. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-06, et kuivõrd menetlusosalised ei ole asjassepuutuvate EL määruste õiguspärasuses kahelnud ning Euroopa Kohtu varasem praktika, eeskätt Euroopa Kohtu
44. oktoobri
45. a määrus kohtuasjas C-30/00: William Hinton, ning
46. jaanuari
47. a eelotsuses kohtuasjas C-179/00: Gerald Weidacher, kinnitab analoogsete õigusaktide vastavust EL esmasele õigusele, siis puudub Riigikohtu halduskolleegiumil tarvidus taotleda Euroopa Kohtult Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ kehtivuse küsimuses eelotsust ja peatada asja menetlemine seni, kuni Euroopa Kohus on nimetatud määruse kohta seisukoha võtnud. Praeguses asjas taotles OÜ Altromax Grupp halduskohtumenetluses
48. detsembril 2005 MTA
49. novembri
50. a otsust nr 5209 ja
51. juunil 2006 MTA
52. mai
53. a maksuteadet nr 12-5/21 vaidlustades mh menetluse peatamist seoses Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus käimasoleva menetlusega, kus Poola vaidlustas Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ, ja vajadusel eelotsuse taotlemist. Halduskohus jättis menetluse peatamise taotluse
54. augusti
55. a määrusega asjas nr 306-1196 rahuldamata. Kohus leidis, et menetluse peatamise küsimus võib tõusetuda uuesti, kui tekib vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust EL õiguse tõlgendamises või kehtivuses. Hiljem arutati küsimust uuesti ja OÜ Altromax Grupp leidis taas, et menetlus tuleks peatada (tl 55-56). Halduskohus leidis, et menetluse peatamine pole vajalik. Kuivõrd praeguse seisuga on nn üleliigse laovaru tasu asjades Tallinna Halduskohus taotlenud Euroopa Kohtult eelotsust, siis tuleks OÜ Altromax Grupp ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise edasisel õiguslikul analüüsimisel, oodates Euroopa Kohtu seisukohti, jälgida ka seda, kuidas lahenevad asjassepuutuvate EL määruste kehtivust puudutavad vaidlused: Poola Vabariigi
56. juunil 2004 Euroopa Ühenduste esimese astme kohtule esitatud kaebuste menetlemised. Poola vaidlustas Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ seoses kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte rikkumisega, sest Poola arvates on vastu võetud meetmed, millega koheldakse uute liikmesriikide kodanikke erinevalt, võrreldes sarnases olukorras olevate senise 15 liikmesriigi kodanikega. Kaebaja leidis mh, et Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ vaidlustatud sätete vastuvõtmine on Euroopa Komisjoni poolne võimu kuritarvitus, sest vastuvõetud meetmete tegelik eesmärk ei ole lihtsustada ühise põllumajanduspoliitika eeskirjade jõustumist Poolas, vaid 15 liikmesriigist koosneva ühenduse kaitsmine Poola põllumajandustootjate poolse konkurentsi eest. Menetlus kohtuasjas T-257/04: Poola Vabariik vs. Euroopa Komisjon on veel pooleli. Samadel kaalutlustel vaidlustas Poola ka Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ, leides, et määrusega rakendusele võetud meetmed kohtlevad Poola kodanikke erinevalt, võrreldes sarnases olukorras olevate ühenduse 15 liikmesriigi kodanikega, ja rikutud on kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeldu. Samuti leidis Poola Vabariik, et rikutud on õiguspärase ootuse põhimõtet. Menetlus nimetatud kohtuasjas T-258/04: Poola Vabariik vs. Euroopa Komisjon on samuti pooleli. Lisaks on Küprose Vabariik
57. juulil 2005 vaidlustanud Euroopa Komisjoni määruse nr 651/2005/EÜ, mis muudab Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ, põhjendades oma kaebust mh sellega, et määrus rikub seaduste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, kuna sellega kehtestatakse kohustusi, mis käsitlevad enne selle jõustumist kogunenud suhkrukoguseid. Samuti leidis Küpros, et Euroopa Komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna määrus kehtestab erineva kohtlemise uute liikmesriikide äriühingute ja vanade liikmesriikide äriühingute vahel seoses sarnase või koguni sama olukorraga. Nimetatud kohtuasjas T-300/05: Küprose Vabariik vs. Euroopa Komisjon ei ole veel Euroopa Ühenduste esimese astme kohtu lahendit. Eesti Vabariik on
58. augustil 2005 vaidlustanud Euroopa Komisjoni määruse nr 832/2005/EÜ, millega määrati mh Eestile suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi ülemäärased kogused. Eesti leidis, et Euroopa Komisjon ei ole Eesti varude moodustamise erilisi asjaolusid arvesse võtnud ja et Euroopa Komisjoni määruses sätestatud ülemäärase suhkruvaru arvutus diskrimineerib Eestit, võrreldes eelmiste ühinenud riikidega. Euroopa Ühenduste esimese astme kohus ei ole kohtuasjas nr T-324/05: Eesti vs. Euroopa Komisjon lahendit veel teinud. IV
59. Määruse I ja II osas toodud põhjendustel tühistab Riigikohtu halduskolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
60. mai
61. a otsuse haldusasjas nr 3-04-403 halduskohtumenetluse normide olulise rikkumise tõttu. Riigikohtu halduskolleegium lõpetab asjas menetluse HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 24 lg 1 p 4 alusel, kuivõrd vaidlustatud haldusakt, põllumajandusministri
62. oktoobri
63. a käskkiri nr 413 tuleb lugeda materiaalselt kehtetuks tunnistatuks. HKMS § 46 lg 1 p 5 alusel kuulub seoses menetluse lõpetamisega osalisele tühistamisele ka Tallinna Halduskohtu
64. oktoobri
65. a otsus asjas nr 3-04-
66. Tallinna Halduskohtu otsus jääb jõusse osas, millega tühistati MTA Põhja maksu- ja tollikeskuse
67. novembri
68. a otsus nr 5209 ja MTA
69. mai
70. a maksuteade nr 12-5/21, kuid ei jää jõusse MTA-lt menetluskulude väljamõistmise osas. Põllumajandusministri
71. märtsi
72. a käskkirja nr 84 ja MTA Põhja maksu- ja tollikeskuse
73. aprilli
74. a otsus-maksuteate nr 12-5/228 kehtivust praegune lahend ei mõjuta. Samuti ei võta Riigikohtu halduskolleegium seisukohta OÜ-le Altormax Grupp määratud ülekandevaru ja üleliigse laovaru ega üleliigse laovaru tasu õiguspärasuse kohta. Selles osas jätkub vaidlus eraldi menetluses Tallinna Halduskohtus. OÜ Altromax Grupp esitas esialgse õiguskaitse taotluse MTA
75. novembri
76. a otsuse osas. Analoogne taotlus esitati ka MTA
77. mai
78. a maksuteate nr 12-5/21 tühistamise nõudes. Tallinna Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse
79. juunil 2006 rahuldamata. Tallinna Halduskohtu
80. juuli
81. a määrusega asjas nr 3-06-1196 otsustati esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada osaliselt ja peatada MTA maksuteate täitmine selliselt, et maksuhalduril on lubatud maksuteate täitmise tagamiseks sooritada MKS § 130 lg 1 p-des 1-5 nimetatud täitetoiminguid. Sellele esialgsele õiguskaitsele kohaldub HKMS § 12¹ lg
83. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 5 kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p-s 4 sätestatud alustel. Kuigi HKMS § 92 lg-s 5 on kasutatud mõistet "kohtukulud", tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi arvates selle mõiste sisu ja maht samastada HKMS § 83 lg-s 1 defineeritava mõiste "menetluskulud" omadega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
84. aprilli
85. a määrus asjas nr 3-3-1-92-06).
86. Asja menetlemisel halduskohtus taotles OÜ Altromax Grupp kantud menetluskulude väljamõistmist summas 287 858,80 krooni (ilma käibemaksuta) (vt halduskohtu otsuse lk 8). Halduskohus ei pidanud põhjendatuks maksuhalduri haldusaktide vaidlustamiseks kantud õigusabikulude suurust, kuivõrd maksuteadete õigusvastasust on põhjendatud tuginemisega õigusvastasele regulatsioonile. Arvestades aga asja mahukust, keerukust ja EL õiguse kohaldamise ning Eesti õiguse Euroopa õigusele ja põhiseadusele vastavuse küsimust, pidas halduskohus HKMS § 93 lg 5 alusel põhjendatuks menetluskulud välja mõista järgmiselt: õigusabikulud summas 90 000 krooni + 10 krooni riigilõivu põllumajandusministri käskkirja vaidlustamiselt, 10 krooni MTA otsuse vaidlustamiselt ja 5000 krooni MTA maksuteate vaidlustamiselt. Halduskohus mõistis vastustajatelt menetluskulud, sh vastava riigilõivu, välja proportsionaalselt: 2/3 Põllumajandusministeeriumilt (60 010 krooni) ja 1/3 Maksu- ja Tolliametilt (vastavalt 35 010 krooni). Proportsiooni põhjendati sellega, et MTA haldusaktid tuginevad õigusvastasel eelhaldusaktil - põllumajandusministri käskkirjal. Ringkonnakohus pidas MTA apellatsiooni MTA-lt põhjendamatult suurte menetluskulude väljamõistmise küsimuses põhjendatuks, kuivõrd vaidlus käis põhiliselt põllumajandusministri käskkirja, mitte MTA haldusaktide üle, ja mõistis MTA-lt OÜ Altromax Grupp kasuks välja menetluskulud 20 000 krooni. Apellatsiooniastmes esitas OÜ Altromax Grupp õigusabikulude arve nr 15-01-07 summas 27 628,80 krooni ja arve nr 75-04-04 summas 16 609,68 krooni (mõlemad summad sisaldavad käibemaksu) ja kinnitas, et arve nr 15-01-07 on täies ulatuses tasutud. Ringkonnakohtu istungil leidis vastustaja Põllumajandusministeerium (istungi protokoll lk 2), et kulud on põhjendamatult suured ja peaksid olema 10 000 kuni 15 000 krooni. Kassatsiooniastmes esitas OÜ Altromax Grupp õigusabikulude taotluse seoses kassatsioonkaebuse esitamisega summas 55 379,76 krooni koos arve tasumist tõendava dokumendiga ja seoses kassatsiooniastmes esindamisega 24 850 krooni (mõlemad summad sisaldavad käibemaksu). Arvestades sellega, et HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, peab Riigikohtu halduskolleegium põhjendatuks lugeda OÜ Altromax Grupp kasuks väljamõistetavateks menetluskuludeks 75 000 krooni, sh riigilõiv. Sellest tuleb, arvestades põllumajandusministri käskkirja vaidlustamise proportsionaalsust praeguses asjas ja seda, et käskkiri on MTA maksuteate andmise sisuliseks aluseks, Põllumajandusministeeriumilt välja mõista 50 000 krooni ja Maksu- ja Tolliametilt 25 000 krooni. OÜ Altromax Grupp tasutud kautsjon kuulub tagastamisele. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann