RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-16-08 Otsuse kuupäev 8. mai 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

§ 7419lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 1.

oktoobri

1. a otsus väärteoasjas nr 4-07-2198 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik U. L. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. aprill 2008 Istungil osalenud isikud U. L. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsus U. L.

§ 7419lg 1 järgi ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

1. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. U. L.-le koostati
3. detsembril
4. a väärteoprotokoll selle eest, et ta juhtis
5. novembril
6. a mootorsõidukit alkoholijoobes. Kohtuväline menetleja karistas U. L.-t selle väärteo eest rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 9000 krooni.
7. U. L. kaitsja esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule, milles taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist, sest U. L. oli sõidukit juhtides kaine ning teda on joobeseisundis olevana käsitatud eksituse tõttu. 2.1 Kaitsja märkis, et U. L. kasutas indikaatorvahendiga joobe kontrollimise järel oma õigust joobeseisundi meditsiinilisele tuvastamisele. Selle kohta koostas arst joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti. Nimetatud akt koostati kahes osas erinevatel aegadel. U. L. läbivaatuse tulemus ei kinnitanud kaitsja hinnangul tema väidetavat joovet, sest tema artikulatsioon oli korras, pupillide reaktsioon normis, hingeõhus ei olnud tunda alkoholi lõhna. Ebatäpsused koordinatsiooniharjutustes olid tingitud üksnes sellest, et U. L. ei saanud koheselt aru nende spetsiifikast ning oli ebameeldivast olukorrast ärritatud. Otsuse joobe kohta tegi arst vereproovi tulemuse põhjal. Kaitsja asus seisukohale, et vereanalüüsi tulemus pole käesoleval juhul tõendina usaldusväärne. Vereanalüüs tuleb teha akrediteeritud laboris. Käesoleval juhul tegi aga vereanalüüsi Põhja Eesti Regionaalhaigla (PERH) labor, millel vastav akrediteering ja seega pädevus puudub. Täiendavat tõendusteavet kogudes rikkus kohtuväline menetleja KrMS § 211 lg 2 nõudeid, sest tegi seda ühekülgselt ja puudulikult, jättes välja selgitamata U. L.-t õigustavad asjaolud. Kohtuväline menetleja on hoolimata asjaolust, et PERH-i laboril puudub pädevus mõõta veres alkoholi kontsentratsiooni, ebaseaduslikult kasutanud tõendina just selles laboris teostatud uuringu tulemust. Kaitsja märkis, et saatekirjas, millega saadeti U. L.-lt võetud vereproov PERH-i laborisse analüüsimisele, on parandatud saatekirja number ning sellest on ka selgelt näha, et patsiendi andmeid pole täitnud vereproovi võtja. Kes on kirjutanud patsiendi ning saatja asutuse andmed, pole aga teada. Seetõttu on kaitsja arvates võimalik, et analüüsiks saadetud vereproovid läksid segamini. Saatekirjalt pole võimalik tuvastada selle algset numbrit, sest paranduse tegija pole seda fikseerinud.
8. Harju Maakohtu
9. oktoobri
10. a otsusega jäeti kaitsja kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 3.1 Maakohtu hinnangul ei rikutud U. L.-lt võetud vereproovi analüüsimisel kehtestatud õigusakte, sest mõõteseaduse (MõõteS) kehtestamisega ei muudetud joobeseisundi tuvastamise korda. See tähendab, et Vabariigi Valitsuse
11. aprilli
12. a määrusega kinnitatud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (Kord) § 10 lg-s 3 kasutatud mõistet ?muu pädev labor" ei ole muudetud ning antud mõiste ei tähenda pädevust mõõteseaduse alusel, kuna mõiste oli kasutusel enne mõõteseaduse kehtivust või sama seaduse paragrahvis 5 tehtud muudatusi. Kord näeb ette, et arst teeb joobeseisundi kindlaks tervishoiuasutuses või muus pädevas laboris, mille all võib mõista laborit, kus on õigus võtta ja teha vereanalüüsi. Labor peab vastama tingimustele, mis on kehtestatud selle valdkonna seaduste ja selle alusel antud aktidega - tervishoiuteenuste korraldamise seadus, vereseadus, määrused nõuete kohta laborile. Kohus märkis, et MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Seetõttu luges kohus tõeseks kohtuvälise menetleja seisukoha selle kohta, et mõõtetulemus peab olema saadud riikliku järelevalve käigus. Kuna aga tervishoiuteenuse osutaja ei ole riikliku järelevalve teostaja ei saa talle laieneda MõõteS § 5 lg 2 p 2 nõuded. Kohus märkis, et käesoleval juhul tehti vereanalüüs väärteomenetluse, mitte riikliku järelevalve käigus. Kohus aktsepteeris ka kohtuvälise menetleja seisukohta, et vereanalüüsi tegemine ei ole ekspertiis MõõteS § 5 lg 2 p 3 tähenduses, sest isik toimetatakse LS § 20 lg 1 p 2 ja lg 4 ning Korra § 4 kohaselt arsti juurde saatekirjaga, mitte ekspertiisimääruse alusel VTMS § 24 mõttes. 3.2 Maakohtu hinnangul on paljasõnalised kaitsja väited, nagu oleks joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt U. L.-le koostatud kahes osas erinevatel aegadel ning vereanalüüsi vastus saabunud hiljem. Kohus ei pidanud põhjendatuks kaitsja tõstatatud kahtlust U. L. joobeseisundi tuvastamise meditsiinilises aktis toodud kliinilise pildi kohta, leides, et kogumis teiste käesolevas asjas kogutud tõenditega kinnitab see, et U. L. oli akti koostamise ajal alkoholijoobes. 3.3 Maakohus luges joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise tulemusena tõendatuks, et U. L.-l esinesid alkoholi tarvitamise tunnused, tema veres oli 0,66 promilli alkoholi ning et ta oli kerges alkoholijoobes. Kohus märkis, et teisendades indikaatorvahendi tulemuse promillideks üldteada oleval viisil, tuleb näiduks vereanalüüsi tulemustega lähedane 0,58 promilli. 3.4 Maakohus leidis, et kõik kohtu poolt uuritud tõendid, sh alkoholijoobe indikaatorvahendiga tuvastamise protokoll, on lubatavad. Nimetatud protokoll on lubatav tõend, kuna juhul kui kaebuse esitaja oleks nõustunud tulemusega, siis meditsiinilist tuvastamist ei oleks järgnenud ning see tõend oleks vaieldamatult aktsepteeritav, kuna joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise protokoll omaks sel juhul Korra § 7 p 8 ja § 8 kohaselt tõenduslikku tähendust. 3.5 Kaitsja väiteid, nagu oleks saatekirjas, millega saadeti U. L.-lt võetud vereproov PERH-i laborisse analüüsimisele, parandatud saatekirja number ning nagu oleks sellest ka näha, et patsiendi kohta käivaid andmeid pole täitnud proovi võtja vaid teine isik, pidas kohus spekulatiivseks, sest väärteomaterjal ei sisalda tõendeid, mis niisuguseid kahtlusi kinnitaksid. U. L. ütlusi, et ta tundis end sõitma minnes täiesti kainena, luges kohus aga ennastõigustavateks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
13. U. L. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk esitas maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kassatsiooni peamised seisukohad on järgmised. Kassaatori hinnangul pole U. L.-le tehtud vereanalüüsi tulemus usaldusväärne, sest analüüs tehti PERH-i laboratooriumis, kuid Eesti Akrediteerimiskeskuse andmetel on selles valdkonnas laborina akrediteeritud ja omab veres alkoholi sisalduse määramiseks pädevust üksnes Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Kohtukeemia ja -bioloogia Laboratoorium ning Tartu Ülikooli Kliinikumi SA Ühendlabor. Seega ei teinud analüüsi pädev isik ja järelikult ei vastanud joobeseisundi tuvastamine MõõteS § 5 lg-st 2 tulenevatele nõuetele. Eelneva põhjal leiab kaitsja, et U. L. vereanalüüs ei ole käesolevas asjas lubatav tõend tema joobe tuvastamiseks. Kaitsja leiab, et kohus on tõendamiskoormise vääralt jaganud - märkides otsuses, et menetlusalune isik ei ole tõendanud joobeseisundi tuvastamise akti täitmist erinevatel aegadel, vereproovi vahetusse minemise võimalust ega proovi saastumist piiritusega. Kõikide nimetatud asjaolude osas oleks pidanud kahtlused kummutama just kohtuväline menetleja, mitte menetlusalune isik. Sellegipoolest on menetlusaluse isiku kaitsja enda seisukohtade kinnituseks esitanud ka tõendeid, mida kohus omakorda pole analüüsinud. Kassaatori arvates on maakohus käesoleva väärteoasja menetlemisel rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, sest menetlus on toimunud ühekülgselt ja puudulikult. Pole kontrollitud, kas ja millised tõendid kinnitavad vereproovi analüüsinud labori pädevust, samuti kas vereproov võis vahetusse minna ja kas see võis proovi võtmisel piiritusega saastuda. Rikutud on VTMS § 70 lg 1 nõudeid, sest väärteoprotokolli pole U. L.-le allkirja vastu kätte antud. Kohtuotsuse lõpposa järeldused ei vasta tõendamiseseme asjaoludele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga, et käesoleval juhul on U. L. veres alkoholi sisalduse määramine toimunud mõõteseaduse nõudeid eirates. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust, mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud. Mõõtetulemus saab aga jälgitav olla üksnes juhul, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab nõuetekohaseid mõõtevahendeid ja järgib asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõtja pädevust hindab MõõteS § 5 lg 5 alusel Eesti Akrediteerimiskeskus. Maakohus on väärteoasja menetledes jätnud tähelepanuta Eesti Akrediteerimiskeskuse
15. jaanuari
16. a vastuses U. L. kaitsja teabenõudele antud selgituse, et veres etanoolisisalduse kindlaksmääramiseks on akrediteeritud Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Kohtukeemia ja -bioloogia Laboratoorium ja Tartu Ülikooli Kliinikumi SA Ühendlabor. Käesolevas väärteoasjas määrati U. L. vere etanoolisisaldus aga Põhja Eesti Regionaalhaigla Laboratooriumis, millel sellekohane akrediteering puudub. Seega pole U. L. vere alkoholisisalduse määramisel mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud ja joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt pole tõendina usaldusväärne. 5.1 Ebaõige on maakohtu otsuses korratud kohtuvälise menetleja seisukoht, nagu võiks veres alkoholi sisaldust määrata ka laboratooriumites, kelle pädevust Eesti Akrediteerimiskeskus ei ole hinnanud. Kohtuvälise menetleja arvates annab selleks õigustuse Vabariigi Valitsuse
17. aprilli
18. a määrusega nr 120 kinnitatud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 10 lg 3, mille kohaselt võib bioloogilises vedelikus alkoholi sisalduse määramine toimuda kas samas tervishoiuasutuses, kus joobe meditsiinilise tuvastamise akt koostatakse, või muus pädevas laboratooriumis. Kolleegium selgitab, et pärast mõõteseaduse § 5 lg 2 redaktsiooni muutmist, mis jõustus 25.05.
19. a, saab Korra § 10 lg-t 3 rakendada üksnes niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas eelpool selgitatud mõõteseaduse nõuetega, s.t veres alkoholi sisalduse määramine võib toimuda üksnes Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt erialaselt pädevaks hinnatud laboratooriumis. 5.2 Korra § 14 p 1 kohaselt võib arst valida iseseisvalt teadusliku metoodika, sealhulgas laboratoorsed meetodid, mille alusel uurida joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks arsti juurde toimetatud isikut. Kuid vastavalt Korra § 15 p-le 2 saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. novembri
21. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-89-04, RT III 2004, 34, 359, p 12.3). Käesoleval juhul U. L. ei loobunud veres alkoholisisalduse määramisest ega ka keeldunud vereproovi andmisest. Seetõttu ei olnud temal joobe tuvastamine teiste meetoditega lubatav. Seega ei ole kujunenud olukorras tema väidetavat joobeseisundit enam võimalik tõendada.
22. Juhindudes eeltoodust ja tuginedes VTMS § 174 p-le 4 ning § 175 p-le 2 tühistab Riigikohtu Kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
23. oktoobri
24. a otsuse U. L.

§ 7419lg 1 järgi ja lõpetab VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar