RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

§ 19lg 3 p 1 järgi pole ebaõige kande parandamine riigilõivuvaba kinnistamistoiming.

Riigikohus selgitas

1. märtsi
2. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-07, et kinnistusraamatuvälise omandamise korral tuleb omanikukande muutmist käsitada ebaõige kande parandamisena. See, et enne
3. jaanuari
4. a kehtinud riigilõivuseaduses ei olnud sõnaselgelt ette nähtud riigilõivust vabastamist kinnistusraamatuvälise omandamise korral kande muutmise eest, nagu see on sätestatud kehtiva RLS § 20 lg 1 p-s 5, ei muuda asjaolu, et avaldaja kinnistamisavaldus oli esitatud ebaõige kande parandamiseks. Äriühingute ühinemise korral toimub universaalne õigusjärglus ning avaldaja käsitamine kande tegemisel uue omanikuna oli põhimõtteliselt ebaõige. Avaldajal on õigus saada enne
5. jaanuari 2007.

§ 19

lg 3 p 1 ning praegu kehtiva RLS § 20 lg 1 p 5 ja § 25 lg 1 p 1 alusel alusetult tasutud riigilõiv tagasi.

1. Harju Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi võttis avaldaja määruskaebuse
2. septembri
3. a määrusega menetlusse ning edastas selle TsMS § 663 lg 6 alusel Harju Maakohtu kohtunikule läbivaatamiseks.
4. Harju Maakohus jättis
5. oktoobri
6. a määrusega avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 7 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tallinna Ringkonnakohus jättis
8. novembri
9. a määrusega maakohtu kohtunikuabi määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on asjas tuvastatud, et avaldaja ühines
10. aprillil
11. a AS-ga Fontex Kinnisvara. Avaldaja oli ühendavaks ühinguks. AS Fontex Kinnisvara oli ühendatav ühing ning loeti lõppenuks ja kustutati äriregistrist
12. mail
13. a. Äriregistri elektroonilisest andmebaasist nähtuvalt tehti konstitutiivne ühinemiskanne avaldaja registrikaardile
14. aprillil
15. a. Ühinemise kandmisega ühendava ühingu asukoha äriregistrisse läheb ühendatava ühingu vara ÄS § 403 lg 1 järgi üle ühendavale ühingule. AS Fontex Kinnisvara oli kantud kinnistusraamatusse kahe kinnistu omanikuna ja avaldaja juhatus esitas
16. augustil
17. a kinnistusregistri pidajale nende kinnistute kohta omanikukande parandamise avalduse. Registripidaja tunnustas avaldaja üldõigusjärglust, kuid nõudis kinnistusraamatu kande tegemise eest riigilõivu tasumist, käsitades avaldaja kandeavaldust uue omaniku avaldusena enda kinnistusraamatusse kandmiseks RLS § 51 tähenduses. Avaldaja esitas vastulause riigilõivu tasumise kohta, kuid Tallinna Linnakohtu
18. oktoobri
19. a kinnistamisotsusega jäeti vastulause rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et ka äriühingute ühinemise korral tuleb kande tegemiseks kinnistusraamatusse tasuda riigilõiv täismääras. Seega kontrollis kohus riigilõivu tasumise nõude õigsust ja lahendas selle küsimuse. Avaldaja ei kasutanud seadusega antud õigust kohtulahendi vaidlustamiseks apellatsiooni korras ja kinnistamisotsus jõustus. Jõustunud kohtulahendi tõttu ei ole võimalik avaldajale riigilõivu tema valitud korras, s.o kohtumääruse alusel tulenevalt TsMS § 150 lg-st 3 tagastada. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, kas riigilõivu maksti õigesti. Kui kohus on nõudnud riigilõivu enam, kui avalduse esitamisel tulnuks maksta, siis on avaldajal võimalik kasutada oma õiguste kaitseks vastavat õiguskaitsevahendit. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
20. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega riigilõiv tagastada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kandeavaldus ja riigilõivu tagastamise taotlus ning nende alusel toimuvad menetlused samastatavad, sest nende menetluste ese ei ole sama. See, et menetletava nõude aluseks olevad asjaolud võivad kattuda, ei takista samadel või osaliselt kattuvatel asjaoludel uue esemega menetlust ega ole käsitatav varasemas menetluses tehtud lahendi muutmisena TsMS § 480 lg 2 mõttes. Seetõttu ei ole
21. oktoobril
22. a tehtud kinnistamisotsus käsitatav praeguses asjas esitatud taotluse suhtes jõustunud kohtulahendina ja see ei välista riigilõivu tagastamise taotluse rahuldamist. Ringkonnakohtu lahend on vale ka seetõttu, et isegi juhul, kui vaidlusaluses küsimuses oleks olemas jõustunud kohtulahend, tulnuks RLS § 14 p 2 kohaselt taotlus jätta läbi vaatamata, mitte rahuldamata. Ringkonnakohus juhtis eksitavalt tähelepanu sellele, et enam makstud riigilõivu tagastamiseks on võimalik kasutada oma õiguste kaitseks vastavat õiguskaitsevahendit, täpsustamata seejuures, milline on kohane õiguskaitsevahend. Määruskaebuse esitaja arvates on kohaseks õiguskaitsevahendiks riigilõivu tagastamise taotluse esitamine TsMS § 150 lg 3 ja RLS § 15 alusel. Selle menetluse kasutamine on RLS § 14 p 2 järgi välistatud üksnes siis, kui riigilõivu tagastamise taotluse kohta on tehtud riigilõivu võtja otsus või kohtumäärus. Ringkonnakohtu seisukoht loob olukorra, kus isikuid koheldakse ilma mõistliku põhjenduseta ebavõrdselt - isikud, kes on registritoimingu tegemisel vaidlustanud toimingult riigilõivu maksmise, on halvemas olukorras kui need, kes seda toimingu taotlemisel ei tee. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) §-ga
23. Samuti rikub ringkonnakohtu poolt varasema menetluse eseme laiendav ja ebavõrdset kohtlemist soosiv tõlgendus PS §
24. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
25. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu kinnistusosakonna määrused tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asjas tuleb TsMS § 691 p 3 alusel teha uus määrus, millega lõpetada asja menetlus.
26. Avaldaja soovib, et talle tagastatakse riigilõiv, mille ta tasus kinnistusraamatu kannetelt. Asja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja
27. augustil
28. a Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse, milles palus muuta kahe kinnistu omanikukannet äriühingute ühinemisel omaniku vahetumise tõttu. Tallinna Linnakohtu kinnistusosakond palus avaldajal tasuda kahe kinnistu omanikukande muutmise eest riigilõivu. Avaldaja tasus riigilõivu
29. oktoobril
30. a, kuid esitas kinnistamisotsusele vastulause, milles vaidlustas riigilõivu maksmise. Tallinna Linnakohus jättis
31. oktoobri
32. a lahendiga avaldaja vastulause rahuldamata ja leidis, et tehtud toimingutelt nõuti riigilõivu õigesti. Avaldaja seda kohtulahendit ei vaidlustanud.
33. mail
34. a esitas avaldaja taotluse
35. oktoobril
36. a tasutud riigilõivu tagastamiseks.
37. Riigilõivu tasunud isikul on
38. jaanuaril
39. a jõustunud RLS § 12 lg 1 ja § 15 lg 1 p 1 järgi õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Riigilõivu tagastamise nõue aegub kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Riigilõivu tagastamiseks teeb riigilõivu võtja RLS § 13 lg 1 kohaselt riigilõivu tagastamise kohta otsuse. Ettenähtust rohkem tasutud riigilõivu tagastamist sai taotleda ka enne
40. jaanuari 2007.

§-de 11 ja 12 ning § 15 lg 1 p 1 järgi. Kuna kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 1 lg 1¹ järgi tuleb kinnistusraamatuseaduses sätestamata küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse kohta käivatest sätetest, saab kinnistusraamatusse kande tegemise eest riigilõivu tasunud isik nõuda ettenähtust rohkem makstud riigilõivu tagasi tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel. TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 3 esimese lause järgi tagastatakse riigilõiv riigilõivu tasunud isiku nõudel määruse alusel mh juhul, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Riigilõivu tagastamise nõue riigi vastu lõppeb TsMS § 150 lg 5 järgi kolme aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal nõue tekkis, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Viidatud sätetest tulenevalt saab isik taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist kolme aasta jooksul alates riigilõivu tasumise aasta lõpust, kuid vähemalt kuni menetluses tehtud lahendi jõustumiseni. Üldjuhul tuleb riigilõivu tagastamist taotleda asja menetlemisel. Kuna TsMS § 475 lg 2 järgi vaatab kohus hagita menetluses läbi ka teisi asju, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mida ei saa läbi vaadata hagimenetluses, kuid mida ei ole nimetatud hagita asjana TsMS § 475 lg-s 1, saab kolleegiumi arvates riigilõivu tagastamise küsimuse lahendada pärast asja menetlemisel tehtud lahendi jõustumist eraldi hagita menetluses. Ettenähtust rohkem makstud riigilõivu tagastamist sai nõuda ka

1. jaanuarini
2. a kehtinud TsMS § 51 alusel. Ka siis tagastati riigilõiv kohtumääruse alusel. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kui kohus on nõudnud riigilõivu enam, kui avalduse esitamisel tulnuks maksta, siis on isikul võimalik kasutada oma õiguste kaitseks vastavat õiguskaitsevahendit. Õige on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ei täpsustanud, missugust õiguskaitsevahendit tulnuks kasutada. Kolleegiumi arvates on kinnistusraamatu kande tegemiselt enam makstud riigilõivu tagastamise aluseks ülal viidatud TsMS §
4. Kuigi TsMS § 150 järgi on põhimõtteliselt võimalik nõuda ettenähtust rohkem makstud riigilõivu tagastamist, nõustub kolleegium praeguses asjas ringkonnakohtuga selles, et riigilõivu tagastamise kohta tehtud jõustunud kohtulahendi tõttu ei ole võimalik avaldajale TsMS § 150 alusel riigilõivu tagastada. Avaldaja vaidlustas riigilõivu maksmise kinnistamismenetluses, esitades vastavasisulise vastulause, ning Tallinna Linnakohus võttis
5. oktoobri
6. a lahendis riigilõivu tagastamise küsimuses seisukoha, jättes vastulause rahuldamata. Sisuliselt saab linnakohtu lahendit pidada riigilõivu tagastamise taotluse rahuldamata jätmiseks. Avaldajal oli õigus Tallinna Linnakohtu
7. oktoobri
8. a lahend apellatsiooni korras vaidlustada, kuid avaldaja ei kasutanud seda õigust. Seetõttu on avaldaja kolleegiumi arvates minetanud õiguse nõuda riigilõivu tagastamist TsMS § 150 alusel. Avaldajale riigilõivu tagastamise küsimuse teist korda lahendamine ei ole põhjendatud. Kuna avaldajale riigilõivu tagastamise küsimus on jõustunud kohtulahendiga lahendatud, ei ole õige määruskaebuse väide, et isikud, kes vaidlustavad riigilõivu tasumise, on halvemas olukorras kui need, kes ei vaidlusta. Isikute ebavõrdse kohtlemisega võiks olla tegemist hoopis juhul, kui möönda, et riigilõivu tasumise vaidlustanud isikutel on õigus vaielda sisuliselt teist korda riigilõivu tagastamise üle.
9. Kuigi ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et asjas on olemas jõustunud kohtulahend, leidis ringkonnakohus vääralt, et maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi määrus, millega jäeti avaldaja taotlus rahuldamata, tuleb jätta muutmata. TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 477 lg 1 järgi saab seda sätet kohaldada ka hagita menetlusele. Iseenesest on nimetatud asjaolu aluseks, mille tõttu tuleb avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel keelduda. Kuna praegu on avaldus menetlusse võetud, tuleb asja menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada ja alama astme kohtute lahendid TsMS § 431 lg 2 alusel tühistada. Eeltoodud põhjendustel ei ole õige ka määruskaebuse väide, et taotlus tuli RLS § 14 p 2 järgi jätta läbi vaatamata.
10. Kuna AS KC Grupp ei saa esitada avaldust riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150 alusel, ei ole tähtsust asjaolul, kas riigilõivu maksti õigesti. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull