RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-23-08 1

§ 7lg 3 oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal Põhiseadusega kooskõlas.

Kuigi Riigikohtu otsused põhiseaduslikkuse järelevalve asjades omavad üldiselt ex nunc mõju (Riigikohtu

1. mai
2. a otsuse asjas nr 3-4-1-5-00 p 37), tuleb Riigikohtu poolt sätte kehtetuks või põhiseadusevastaseks tunnistamisel jätta säte kohaldamata asjas, mis Riigikohtu otsuse tegemise kaasa tõi (Riigikohtu
3. mai
4. a otsuse asjas nr 3-4-1-2-07 p 23). Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt puudub ka asjades, kus käib vaidlus Riigikohtu poolt juba põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistatud sätte kohaldamise üle, vajadus uuesti sätte põhiseaduspärasusele hinnangut anda, kui sätte sõnastust võrreldes Riigikohtu poolt uuritud sõnastusega pole muudetud. See põhimõte laieneb ka juhtudele, kus sätte põhiseaduspärasust hindas Riigikohus hiljem, kui hiljem lahendatavas haldusasjas vaidlustatud haldusakt anti. Käesoleval juhul tehti vaidlustatud otsus
5. oktoobril
6. Riigikohus pidas ORAS § 7 lg-t 3 põhiseadusevastaseks esmalt asjas, kus vaidlustati
7. oktoobri
8. a haldusakti. Ringkonnakohtu arvates võib asuda seisukohale,

§ 7lg 3 oli põhiseadusevastane hiljemalt 8.

oktoobril 2001, seega ka käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti andmise ajal. Halduskohus asus seetõttu õigesti seisukohale, et selles haldusaktis nimetatud sättele tuginemine oli õigusvastane ning otsus tuli osaliselt tühistada; 4) haldusmenetluse uuendamine selles küsimuses on apellandi kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisel ei nähtud ette haldusorganile kohustust selles sättes nimetatud vara tagastamise õigustatud subjektide uueks määramiseks. Seetõttu pole vaja hinnata apellandi väiteid, mis puudutavad asja uuel otsustamisel kohaldamisele kuuluva regulatsiooni valikut ja uue otsustamise võimalikkust enne seadusega täiendava regulatsiooni kehtestamist.

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon esitas
2. juunil 2007 kassatsioonkaebuse. Riigikohtu halduskolleegium peatas
3. septembri
4. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise kuni Riigikohtu üldkogu otsuseni Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi haldusasjas. Riigikohtu üldkogu tegi viimati nimetatud haldusasjas otsuse
5. märtsil
6. Halduskolleegium uuendas
7. märtsi
8. a määrustega käesoleva asja menetluse ja andis kassatsioonkaebusele menetlusloa. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse tühistamiseks, ja teha uus otsus, millega jätta Rein Altoki, Sirje Altoki ja Aino Altoki kaebused rahuldamata. Kassaator väidab järgmist: 1) osaliselt tühistatud linnakomisjoni otsus on kooskõlas selle vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg-ga
10. Tulenevalt PSJKS § 58 lg-st 2 jõustub Riigikohtu otsus kuulutamisest ja seega puudub Riigikohtu
11. oktoobri
12. a otsusel tagasiulatuv jõud. Tagasiulatuvat jõudu pole ka Riigikohtu
13. aprilli
14. a otsusel. Ringkonnakohus on ebaõigel seisukohal, et haldusakti aluseks oleva seaduse sätte põhiseadusevastaseks tunnistamisel on tagasiulatuv jõud. ORAS §7 lg 3 kehtivuse ajal oli linnakomisjon kohustatud sellest juhinduma, mistõttu komisjoni otsus oli õiguspärane; 2) Riigikohtu
15. oktoobri
16. a otsuse kohaselt on lahtine küsimus, kas üldse otsustatakse ümberasunutele vara tagastada või kompenseerida. Riigikohtu
17. aprilli
18. a otsust ei saa tõlgendada nii, et see otsus annab õiguse haldusmenetluse uuendamise aluseks ja kehtivate haldusaktide tühistamiseks kõikides ORAS § 7 lg-ga 3 seotud asjades.
19. S. Altok on kirjalikus vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus pole põhjendatud ja märgib, et linnakomisjon teadis Riigikohtu otsusest, mis oli tehtud analoogilises asjas Wiedemanni 11 asuva maja kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20. Asjas vaieldakse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
21. oktoobri
22. a otsuse nr 12457 üle. Nimetatud otsusega muudeti komisjoni varasemat otsust selliselt, et omandireformi õigustatud subjekt Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud varale jäi kindlaks määramata põhjusel, et viimane lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. Kassaator (ÕVVTK Tallinna linnakomisjon) väidab, et kuna Riigikohtu üldkogu tunnistas
23. aprilli
24. a otsusega ORAS § 7 lg 3 kehtetuks
25. oktoobrist 2006, siis oli see säte ÕVVTK linnakomisjoni
26. oktoobri
27. a otsuse nr 12457 vastu võtmise ajal jõus, mistõttu linnakomisjoni vaidlustatud otsus on õiguspärane. Halduskohus ja ringkonnakohus on aga lähtunud sellest,

§ 7lg 3 on tulenevalt Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli

1. a otsusest kaotanud
2. oktoobrist 2006 kehtivuse ja tugineda ei saa kehtetule ORAS § 7 lg-le
3. Seepärast jõudsid kohtud järeldusele, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
4. oktoobri
5. a otsus tuleb tühistada.
6. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga alljärgnevatel põhjendustel. Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud mitu otsust. Üldkogu selgitas
7. märtsi
8. a otsuse punktis 30,

§ 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause.

1. märtsi
2. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu
3. oktoobri
4. a,
5. aprilli
6. a ja
7. detsembri
8. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni
9. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu
10. aprilli
11. a otsuse resolutsiooni punkt
12. Kuna ORAS § 7 lg 3 oli kehtiv
13. oktoobrini 2006, siis oli õiguspärane ka selle sätte alusel vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
14. oktoobri
15. a otsus. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada. Kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab rahuldamata Rein Altoki, Sirje Altoki ja Aino Altoki kaebused komisjoni otsuse tühistamiseks.
16. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on kassatsioonkaebuses seisukohal, et kehtivate haldusaktide tühistamiseks ja haldusmenetluse uuendamiseks kõikides ORAS § 7 lg-ga 3 seotud asjades pole alust. Eeltooduga ning kassaatori väitega seonduvalt peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks selgitada Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ümberasunud Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta järgmist.
17. Riigikohtu käesoleva otsusega on tekkinud olukord, kus jõus on ÕVVTK linnakomisjoni
18. oktoobri
19. a otsus nr 12457, millega on määratud Aino Altokile kuulunud 1/3 mõttelise osa ja Oskar Altokile kuulunud 1/3 mõttelise osa õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektid. Pole aga jõus olevat linnakomisjoni otsust, millega määrataks kindlaks Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara 1/3 mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjekt.
20. Üldkogu jõudis
21. detsembri
22. a otsuse motivatsiooni punktis 5 järeldusele: "Üldkogu on seisukohal,

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras." Sama seisukohta arendas üldkogu

1. märtsi
2. a otsuses edasi kategoorilisemas vormis järgmiselt: "
3. Praeguseks ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist.
4. Üldkogu on seisukohal, et tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. /.../
5. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena."
6. Kolleegium märgib, et hoolimata sellest, et Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks selle põhiseadusevastasuse tõttu, ei ole Vabariigi Valitsus tänaseni kehtetuks tunnistanud
7. veebruari
8. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12, mis sätestab: "Vastavalt omandireformi aluste seaduse paragrahvi 7 lõikele 3 lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused riikidevahelise kokkuleppega." Seega on Vabariigi Valitsus jätnud täitmata Põhiseaduse § 87 p-st 6 tuleneva kohustuse viia määrus kooskõlla seadusega. Kolleegium on seisukohal, et Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 12, mis pelgalt viitab ORAS § 7 lg-le 3, ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest pelgalt kordab seadust, ning ei saa seetõttu takistada ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12 formaalne kehtivus ei tingi kolleegiumi arvates põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist, kuid risustab õigussüsteemi ja võib tekitada segadust.
9. Eeltoodust tulenevalt on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon peab tegema otsuse Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara 1/3 mõttelise osa suhtes.
10. Üldkogu oli
11. aprill
12. a otsuse punktis 44 seisukohal, et ei saa välistada, et mõni isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks
13. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult. Kolleegium on seisukohal, et juhul, kui Arnold Altokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes on esitatud uute isikute avaldusi, siis tuleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil kaaluda, kas need avaldused on esitatud mõistliku aja jooksul. Kui uute isikute avaldusi pole esitatud, siis tuleb kaaluda, kas on möödunud mõistlik aeg uute avalduste esitamiseks. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann