Kohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus Leian, et käesolev kohtuotsus on ekslik alljärgnevatel asjaoludel: I 1. Asjaolu, et maavanem on järelevalvemenetluse tulemusena jõudnud järeldusele, et vastuolu

§ 23

lg 2 p 2 ja 3 alusel on maavanema järelevalvemenetluse ülesandeks nii planeeringu liigilt üldisemale kehtestatud planeeringule vastavuse kontrollimine kui ka nõusoleku andmine liigilt üldisema planeeringu muutmiseks liigilt konkreetsema planeeringu kehtestamisel. Maavanema järelevalvepädevus eelnimetatud juhtudel seondub planeeringute õiguspärasuse kontrollimisega. Tulenevalt planeerimismenetlusele omasest laialdasest diskretsiooniruumist, puudub maavanemal võimalus hinnata planeeringute otstarbekust. Teostades planeeringute õiguspärasuse kontrolli saab maavanem aga hinnata muu hulgas ka kohaliku omavalitsuse poolt diskretsioonivolituste kasutamise õiguspärasust. Kohaliku omavalitsuse poolt esitatud planeeringudokumentide laekumisel alustab maavanem järelevalvemenetlust. Planeerimisseadus ei sätesta üldjuhul selle menetluse läbiviimise täpsemaid reegleid.

§ 23

lg 3 p 5 kohaselt kuulab maavanem järelevalvemenetluses ära kirjalikke vastuväiteid esitanud isikud, samuti planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse. Seadus ei sätesta seda, millises vormis esitab maavanem oma järeldusotsuse. Asjaolust, et maavanema järelevalvemenetlus toimub planeerimismenetluse raames ja on lõppastmes allutatud planeerimismenetluse eesmärkidele, ei saa veel järeldada, et maavanema järeldusotsuse näol on tegemist õiguslikus tähenduses pelgalt (planeerimismenetluse) menetlustoiminguga. 3. Nõustudes seisukohaga, et maavanema järelevalvemenetlust lõpetav järeldusotsustus on kohalikule omavalitsusele siduva iseloomuga, mille pinnalt tekkivaid kohaliku omavalitsuse ja maavanema lahkarvamusi saab lahendada vastavalt

§ 23

lg-le 5 Siseministeerium, on põhjendatud lugeda selline järeldusotsustus, mis muu hulgas siduvalt tuvastab ka õiguslikke asjaolusid, haldusaktiks. Seda vaatamata konkreetsele vormile (kiri vms), milles konkreetsel juhul otsustus on väljendatud. Planeerimismenetluse kui terviku aspektist on maavanema järelevalveotsustus käsitatav eelhaldusaktina. Väide, et tegemist on üksnes haldusesisese, regulatiivset mõju mitteomava aktiga, ei ole veenev. Nimetatud järeldusotsus määrab kindlasti haldusorgani võimaliku tegevuse iseloomu. Kohalik omavalitsus on planeerimisakti andmisel seotud maavanema järeldusotsusega, sh tuvastatud asjaoludega. Teisiti öeldes, kohalik omavalitsus ei saa kehtestada sellist planeeringut, mis erineb maavanema poolt heakskiidetust. Kolleegiumi poolt väljendatud seisukoht, et kohalik omavalitsus ei pea kehtestama planeeringut, mille on heaks kiitnud maavanem, on asjakohatu. Kohalik omavalitsus peab vaieldamatult planeerimismenetluse lõpule viima (kas keelduma planeeringu kehtestamisest või kehtestama planeeringu) ning selles tegevuses on ta seotud maavanema otsustusega. Hüpoteetiline situatsioon, kus kohalik omavalitsus keeldub planeeringu kehtestamisest, pidades õigusvastaseks motiive, mis on saanud heakskiidu maavanemalt, on praktikas mõeldamatu. Planeerimistegevuses kohalik omavalitsus omab küll arvestatavat diskretsiooniruumi, kuid tegutseb sealjuures riigi poolt määratud järgult kõrgemate planeeringute raames ja riigi järelevalve all. Maavanem on riigi esindajaks, kes järelevalve vormis teostab eelnimetatud aspektides riigipoolset kontrolli. Tuleb rõhutada, et riiklik järelevalve laieneb ka avalikku võimu teostavatele asutustele. Selliseid järelevalvesuhteid, vaatamata asjaolule, et suhte mõlemaks subjektiks on haldusorgan, ei saa aga käsitada halduse sisesuhetena. Maavanema järeldusotsustus omab samas regulatiivset mõju ka isiku suhtes, kelle avalduse alusel on planeering alustatud. Juhul, kui maavanem keeldub planeeringule heakskiitu andmast, et ole soovitud planeeringu kehtestamine, seega ka isiku taotluse rahuldamine võimalik. Kolleegium möönab, et maavanema keelduv otsustus võib olla iseseisvalt vaidlustatav. Järeldus, et maavanema keeldumine planeeringu heakskiidust on kohtulikult vaidlustatav, ei tekita vastuväiteid. Samas on raskesti mõistetav, kuidas saab otsustuse vaidlustatavus sõltuda selle akti resolutsiooni liigist. Õiguslikult on nonsenss väide, et maavanema heakskiit kaotab oma kehtivuse ja regulatiivse toime planeeringu kehtestamise otsuse tühistamisel. Kohtuotsus, mis on tehtud kohaliku omavalitsuse konkreetse akti suhtes, ei saa mõjutada selles kohtasjas mittevaidlustatud teise ja sealjuures menetlusse kaasamata haldusorgani poolt antud akti õiguslikke omadusi.

1. Ei saa nõustuda ka maavanema järelevalvemenetluses tehtava otsustuse käsitamisega kooskõlastusena HMS § 16 tähenduses. HMS § 16 ei ole kohaldatav õigussuhetele, kus üheks suhte pooleks on riikliku järelevalve organ ning suhte sisuks ongi riikliku järelevalve teostamine. Siinjuures pole neile suhetele kohaldatav ka HMS § 16 lg 2, mis võimaldab haldusorganil tegutseda (oma tahet avaldada) n-ö "vaikimisi". Üldjuhul halduse tegevus "vaikimisi" ei ole õiguspärane ka muudes õigussuhetes.
2. Seega olen seisukohal, et maavanema heakskiitu detailplaneeringule väljendav dokument on käesolevas asjas käsitatav haldusaktina, mis planeeringu kehtestamise otsuse suhtes esineb eelhaldusaktina. Selline eelhaldusakt on vaidlustatav halduskohtus. II
3. Ringkonnakohtu poolt on tuvastatud detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu. Ringkonnakohus on seega asunud maavanema poolt tuvastatust erinevale seisukohale ning kohtuotsusest saab järeldada maavanema otsustuse õigusvastasust. Loomulikult oleks ebamõistlik arvata, et järelevalveorganite otsustused on alati õiguspärased. Järelevalveorganite otsustused, mis omavad haldusakti tähendust, peavad olema ka kohtulikult vaidlustatavad. Ringkonnakohtu konkreetne lahend ei kõrvalda aga järelevalveotsustuse siduvust ja kehtivust. Järelevalveotsustus ei ole olnud iseseisvaks kohtuvaidluse esemeks ning maavanem ei ole saanud osaleda asja menetluses. Kujunenud on õiguslikult ebaselge situatsioon, kus ühel ajal omavad õiguslikku kehtivust ja siduvust teineteist sisuliselt välistavad haldusakt kui ka kohtuotsus. Ühelt poolt puuduvad vastustajal nendes oludes mõistlikud võimalused edasiseks õiguspäraseks käitumiseks. Volikogu ei saa muuta üldplaneeringut kohtuotsusest tulenevalt, sest üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga eeldab maavanema sellekohast nõusolekut, st maavanema senise ja jätkuvalt kehtiva järelevalveotsustuse muutmist. Teiselt poolt ringkonnakohtu lahendist ei tulene ega saagi tuleneda maavanema kohustust sama detailplaneeringu osas uue järelevalvemenetluse alustamiseks.
4. Olen seisukohal, et juhul kui kohtuasja lahendamisel tuleb anda sisuline hinnang ka planeerimisjärelevalve menetluses tehtud ja õiguslikult kehtivale järeldusotsusele, on nõutav ka selle järeldusotsustuse vaidlustamine koos detailplaneeringu kehtestamise otsusega. Maavanem tuleb sellisel juhul kaasata menetlusse vastustajana. Käesoleva asja menetluses ei ole esitatud kaebust maavanema järelevalveotsustuse peale ning maavanem ei ole olnud menetlusosaliseks. Kaebajad on kohtumenetluse käigus maavanema järelevalve õiguspärasuse kahtluse alla seadnud, sealhulgas ka kohtuasja lahendamisel halduskohtus. Samas ei ole asja lahendavad kohtud juhtinud kaebaja tähelepanu vajadusele vaidlustada ka maavanema järelevalveotsustus. Tuleb märkida, et planeeringu kehtestamise otsuse tühistamine iseendast ei saa mõjutada järelevalvemenetluse otsust. Viimane otsus ei kaota seeläbi automaatselt oma kehtivust ja omab kohaliku omavalitsuse jaoks jätkuvat regulatiivset mõju. Olukorda ei lahenda ka kolleegiumi käesolevas otsuses vajalikuks peetud maavanema kui järelevalveorgani kaasamine kohtumenetlusse, milleks õigusliku aluse võib anda HKMS § 14 lg 3 p
5. Järelevalvet teostava organi kaasamine menetlusse eeltoodud alusel loob küll organile võimaluse anda arvamusi, kuid ei võimalda kohtul anda õiguslikku hinnangut selle isiku tegevusele. Tuleb tähelepanu juhtida ka asjaolule, et riikliku järelevalve teostamisel on äärmiselt oluline roll avaliku huvi ja õiguskorra tagamisel. Valides praktika, kus kohus saab vaikimisi ületada järelevalveotsustusi, vähendame me alusetult õiguslikult sätestatud järelevalveorganite tegevuse tähtsust ja nende otsustuste õiguslikku kaalu. Seega on käesoleval juhul kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme, tegemata kaebajatele ettepanekut ka maavanema akti vaidlustamiseks ning jättes maavanema kaasamata. III
6. Ka sellisel juhul, kui eeldada, et õige on kolleegiumi poolt väljendatud seisukoht, mille kohaselt maavanema heakskiit kujutab endast menetlustoimingut, pole kohus järginud menetlusnorme. Maavanema järeldusotsustus on lisatud kohtuasja toimikusse ja on eelnimetatud lähenemise korral dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 2 tähenduses. Maavanema järelevalveotsustuses on maavanem põhjendanud, miks ta leiab, et detailplaneering ei muuda kehtestatud üldplaneeringut. HKMS § 16 lg 3 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustus tuleneb ka TsMS § 232 lg 1 nõuetest. Käesoleval juhul ei ole kohus nimetatud tõendit hinnanud, kõrvaldamata on ka tõenditevaheline vastuolu. Tõendite hindamata jätmine nagu ka tõenditevahelise vastuolu kõrvaldamata jätmine on oluline menetlusõiguse rikkumine, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Riigikohus ei saa kehtiva õiguse kohaselt hinnata tõendeid. Samas saab kohus siiski kontrollida, kas tõendeid on ringkonnakohtu poolt hinnatud objektiivselt ning kas kohtu järeldused tuginevad asjas hinnatud tõenditele. Sellega seoses jagan kassaatori kahtlust selles, kas plaanimaterjali visuaalsel võrdlemisel tehtud järeldused on ja saidki olla objektiivsed või on tegemist n-ö "joonepaksuse" probleemiga. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu vastavuse tuvastamine ei ole pelgalt kaardimaterjali võrdlemise küsimus, vaid peab lähtuma esmalt nendes planeeringutes sätestatud territoriaalse arengu eesmärkidest. Seega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kohtumenetluse nõudeid tõendamismenetluse osas. IV
7. Ringkonnakohtu lahendist tuleneb, et Saue Linnavolikogu detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhipuuduseks on see, et detailplaneeringu kehtestanud Saue Linnavolikogu otsuses puudub ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Ringkonnakohus on leidnud, et käesoleval juhul oli detailplaneeringu kehtestamisel nõutav ettepaneku tegemine üldplaneeringu muutmiseks (otsuse p 11: "Kuid igal juhul on detailplaneeringu kehtestamisel nõutav ettepaneku tegemine üldplaneeringu muutmiseks."). Halduskolleegium ei ole ringkonnakohtu nimetatud seisukohta ümber lükanud. Ringkonnakohtu selle seisukohaga ei saa aga täielikult nõustuda. Üldplaneeringu muutmise ettepanek peab esmalt sisalduma detailplaneeringus ja seeläbi käivitub järelevalvemenetlus. Nimetatud ettepaneku tegemine alles detailplaneeringu kehtestamise otsuses on vastuolus selle ettepaneku eesmärgiga ning planeerimismenetluse kehtiva regulatsiooni mõttega. See aga ei välista, et detailplaneeringu kehtestamise otsuses fikseeritakse üldplaneeringu muutmine. Kehtestatud detailplaneering sisaldas ettepanekut üldplaneeringu muutmiseks ning nimetatud ettepanekut on menetletud vastavalt kehtivale õigusele. Planeeringu kehtestamise otsus ei sisaldanud kohaliku omavalitsuse otsustust muuta üldplaneeringut juba seetõttu, et nii maavanem kui ka akti andnud haldusorgan ei tuvastanud vastuolu üldplaneeringuga.
8. Planeerimisseadusest (§ 24 lg 5) tuleneb kohaliku omavalitsuse volikogu kohustus kanda detailplaneeringust tulenevad muudatused üldplaneeringusse. Tuleb möönda, et planeerimisseadusest ei ilme, millises korras volikogu nimetatud kohustuse peab täitma ja kas üldplaneeringu muutmine sellisel juhul on toiminguks või seondub haldusakti andmisega. Ilmselt saab volikogu seda teha üksnes talle omastes õiguslikes vormides ja eelduslikult haldusakti andmise teel. Samas asja materjalidest nähtub, et detailplaneeringu kehtestamise hetkeks puudus selliste muudatuste tegemise kohta otsus ning detailplaneeringust tulenevad muudatused ei olnud kantud üldplaneeringusse ka faktiliselt. Omavalitsusorgan kavandas teha vajalikke muudatusi uude koostatavasse üldplaneeringusse. Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlustatud volikogu tegevusetust üldplaneeringu muutmisel. Ringkonnakohus oma põhistustes on leidnud, et selliseid muudatusi võib faktiliselt teostada ka detailplaneeringu kinnitamise järgselt. Sellise seisukohaga võib nõustuda, kuid silmas tuleb pidada seda, et üldplaneeringu faktiline muutmise ei ole käesoleva vaidluse raames sisulist tähtsust omav küsimus. Täiendavalt tuleks rõhutada, et planeerimisseaduse regulatsioon üldplaneeringu muutmise kohta detailplaneeringu alusel ei ole detailne ega käsitle sealhulgas kuigivõrd üksikasjaliselt vastavat menetlust ega sätesta täpset vastava muutmisettepaneku esitamise ja menetlemise korda. Samas võib

§ 9

lg-st 7, § 23 lg 3 p-st 3 ning § 24 lg-st 5 nende koosmõjus järeldada järgmist: üldplaneeringu muutmise ettepanek peab sisalduma detailplaneeringus; muutmise ettepaneku olemasolul on kohustuslik maavanema järelevalve teostamine; maavanem võib anda nõusoleku üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamiseks; maavanema nõusolekul olemasolul saab volikogu kehtestada üldplaneeringut muutva detailplaneeringu, kusjuures volikogu pädevuses on ka vastava muudatuse tegemine üldplaneeringu lahendustesse. Eelnimetatud õiguslik mehhanism ei sisalda nõuet, et detailplaneeringu kehtestamise otsus sisaldaks ettepanekut üldplaneeringu muutmiseks. Selline ettepanek formuleeritakse detailplaneeringu koostaja poolt ning peab sisalduma detailplaneeringus. Detailplaneeringu vastu võtnud ja tema avalikku väljapanekut korraldav omavalitsusorgan on kohustatud sellist ettepanekut sisaldava detailplaneeringu enne selle kinnitamist edastama maavanemale järelevalve teostamiseks, sealhulgas nõusoleku saamiseks. Olen eelnevast tulenevalt seisukohal, et nõue vormistada üldplaneeringu muutmise ettepanek detailplaneeringu kehtestamise korralduses ei tugine kehtivale õigusele ega ole ka sisuliselt põhjendatud. V 11.

§ 26

lg 1 kohaselt võib planeeringu kehtestamise otsust vaidlustada iga isik, kes leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kohtupraktika eelnimetatud sätte kohaldamisel on vastuoluline. Mõningatel juhtudel kohtud kontrollivad kaebaja puutumust planeeringuga, mõningatel juhtudel aga mitte. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohale tuginevalt pole

§ 26

lg 1 alusel esitatud kaebustes (s.o sisuliselt planeeringukaebustes tervikuna) vajalik tuvastada, kas planeering riivab isiku õigusi ja vabadusi. Nõustun kolleegiumiga, et nimetatud regulatsioon, mis loob avalikes huvides esitatavate nn populaarkaebuste võimaluse, ei välista nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse.

§ 26

lg 1 sõnastusest tulenevalt eristatakse selles normis kahte kaebuse võimalikku alust. Sellisel eristamisel puuduks mõte, kui erinevatest alustest tulenevalt ei oleks kohtumenetluse sisu erinev. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb muu hulgas HKMS § 7 ja § 10 nõuetest. Samas ei jaga ma kohtu seisukohta, et ka juhul, kui kaebus on esitatud subjektiivsete õiguste rikkumise või vabaduste piiramise motiivil, ei pea kohus hindama, kas vaidlustatud akt saab eelnimetatud õigusi ja vabadusi rikkuda või riivata ning kas selline rikkumine või riive on faktiliselt aset leidnud. Käesolevas asjas on kaebajad leidnud, et detailplaneering rikub nende kui naaberkinnistute omanike õigusi, sh privaatsust. Oma õiguste rikkumisele tuginesid kaebajad ka apellatsioonkaebuses, väites, et neil on õiguspärane ootus üldplaneeringu kehtimajäämise suhtes ja nad on huvitatud, et naabruses asuv roheala säiliks. Kaebajad on menetluse käigus (ka vastuses kassatsioonkaebusele) rõhutanud, et planeeringu kehtestamise otsusest ei nähtu, et haldusorgan oleks teostanud kaalumist, s.o nende huvide ja detailplaneeringuga hõlmatud kinnisasjade omanike huvide hindamist. Halduskohus on käesoleva kohtuasja lahendamisel leidnud, et kaebus on esitatud motiivil, et haldusakt rikub isikute õigusi ja piirab nende vabadusi. Halduskohus jõudis järeldusele, et nimetatud aktiga ei rikuta kaebajate õigusi ega piirata nende vabadusi. Siinjuures on halduskohus nentinud, et kaebajaid ei kaitse ka üldplaneeringust tulenev usaldus või ootus. Ka ringkonnakohus on käsitlenud sisuliselt kaebust isiku õiguste ja huvide riive aspektist. Mööndes üldplaneeringust tuleneva kaitstava usalduse või ootuse puudumist, on ringkonnakohus samas väitnud, et kolmanda isiku omandiõigus ei saa olla kaalukam apellantide õigusest kehtiva üldplaneeringuga kavandatud elukeskkonna säilimiseks. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsus rikuks kaebajate õiguslikult kaitstavaid õigusi või riivaks nende huve. Kolleegium on varasemas märkinud (vt

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-3-1-12-07), et kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktselt kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutmatuna säilimiseks. Selles planeeringuasjas ei esine ka selliseid planeerimismenetluse vigu, mis tingiksid kaebuste rahuldamise juhul, kui neid käsitada populaarkaebustena.
3. Eeltoodust tulenevalt pean vajalikuks rõhutada, et planeerimisseaduse § 26 lg 1 alusel esitatud kaebuse kohtulikuks läbivaatamiseks ettevalmistamisel peavad kohtud kontrollima, kas on täidetud HKMS §-s 10 sätestatud nõuded, sealhulgas, kas kaebusest nähtub, millised taotlused on kaebaja arvates seotud tema õiguste ja vabaduste rikkumisega. Juhul, kui kaebaja on kohtusse pöördumise põhjusena näidanud ainuüksi oma õiguste rikkumist, puudub kohtul alus omal algatusel üle minna populaarkaebusele ning menetleda kaebust osas, mis väljub kaebaja poolt nimetatud kaebuse esemest ja alusest.
4. Populaarkaebuse esitamisel saab kohus kaebuses esitatud nõuete ulatuses kontrollida üksnes akti kooskõla seadustega, eelkõige planeerimismenetlusele kehtestatud nõuete täitmist. Populaarkaebuse rahuldamine ning planeerimisotsuse tühistamine ei saa iseendast olla vahetuks aluseks ka kahjunõudele. Populaarkaebuse eesmärgiks ei ole abstraktsete kolmandate isikute erahuvide kaitse. Populaarkaebus teenib üksnes avalike huvide kaitset. Populaarkaebuse korral on kitsendatud kohtu volitused kontrollida kaalutlusõiguse kasutamist ning hinnata akti motiveerituse piisavust. Juhul, kui tegemist on populaarkaebusega, ei saa kohus tuletada erahuvisid, mida haldusorgan oleks pidanud kaaluma ja hindama koosmõjus avalike huvidega. Käesolevas kohtuasjas on ringkonnakohus käsitlenud etteheidetavana asjaolusid (nt müra), mis selles asjas saavad seonduda üksnes isikute subjektiivsete õiguste rikkumisega, hindamata sealjuures, kas isikul on vastav subjektiivne õigus ning kas planeering reaalselt rikub sellist õigust. VI
5. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ka seetõttu, et ta pole motiveeritud ning sellest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamine. Käesolevas otsuses Riigikohus ei muutnud seda hinnangut. Kaalutlemine ja vastavate põhjenduste esitamine on oluline ulatusliku diskretsiooni alusel antavates haldusaktides eelkõige selleks, et akt oleks kontrollitav ja puudutatud isik saaks aru, miks on antud sellise sisuga, s.o tema õigusi ja vabadusi mõjutav akt. Populaarkaebuste puhul, nagu ülal nimetatud, puudub eeldus kaalutlusõiguse kasutamise õiguspärasuse ja ka akti motivatsiooni piisavuse hindamiseks eelnimetatud alustel.
6. Planeerimisotsuste motivatsiooni hindamisel tuleb arvestada, et detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused võivad olla tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest. Tuleb nõustuda kohtupraktikas kujunenud seisukohaga, et ulatuslikumate aktide, sh detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist ka otsuses endas (Riigikohtu halduskolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kolleegium on varasemates lahendites (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsus haldusasjas nr 3-3-39-07) leidnud, et HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul alati selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks. Siiski võib esineda olukordi, mille puhul motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus ei too vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
11. mai
12. a otsus asjas nr 3-3-1-16-05). Kohtud peavad igal konkreetsel juhul hindama, kas planeerimisotsuse motiivid sisalduvad asja materjalides, on nad huvitatud isikutele piisaval määral kättesaadavad ja kas isikutel on võimalik piisava selgusega saada aru neid puudutava akti andmise eesmärgist ja asjaoludest. Juhul, kui kohus leiab, et vaidlustatud haldusakt on motiveerimata, peab kohus osutama ka sellele, millises osas on vajalikud motiivid ebapiisavad või puuduvad hoopiski. Ebaõige on praktika, kus kohtud piirduvad abstraktse järeldusega motivatsiooni ebapiisavusest. Kohtu poolt kaalutlemise ja motiveerimise nõude esitamine väljaspool konkreetse juhtumi asjaolusid võib viia ebamõistliku, ülemäärase motivatsiooni ja kaalutlemise nõude seadmisele.
13. Ringkonnakohtu arvates seisneb diskretsiooniviga selles, et "...akti andnud organ, olles seisukohal, et üldplaneeringut ei muudetud, jättis teostamata kaalutlusõiguse, kas ja millisel põhjusel üldplaneeringut muuta" (otsuse p 12). Kahjuks ei ole nimetatud väitest võimalik ratsionaalselt aru saada. Ringkonnakohtu poolt ei ole selles asjas minu arvates ka muudes aspektides usutavalt näidatud, et haldusorgan oleks ületanud kaalutlusõiguse piire või muul viisil väärkasutanud kaalutlusõigust. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all ka see, et detailplaneeringu kehtestamise motiivid ilmnevad nii detailplaneeringu kehtestamise otsuse seletuskirjast, Saue Linnavolikogu
14. septembri
15. a istungi protokollist kui ka detailplaneeringu toimiku muudest materjalidest. Kaebajate vastuväiteid detailplaneeringule on käsitlenud maavanem järelevalvemenetluses. Kõik eelnev võib anda kaebajatele piisava informatsiooni planeeringu kehtestamise motiivide kohta. Kaebajad ei ole osundanud, millist tähendust omab nende jaoks motiivide mitteesitamine vahetult haldusaktis ning millised nõutavad motiivid puuduvad. Siinjuures on alusetu ringkonnakohtu väide, et motiividest oleks pidanud nähtuma, kuidas on kaalutud kinnistu omanike ja kaebajate huve. Kuivõrd minu arvates kaebajatel sellised kaitstavad õigused või huvid antud asjas puudusid, puudus vajadus ka kaaluda nimetatud huve. Kordan, et minu veendumuse kohaselt on selles asjas tegemist kaebusega, mida saab käsitada üksnes populaarkaebusena ja sellise kaebuse korral oleks alusetu nõuda, et haldusorgan kaalutlemisel ja motiveerimisel lähtuks kaebajate huvidest.
16. Vajalik on rõhutada ka seda, et kohaliku omavalitsuse volikogu näol on tegemist kollegiaalse ja oma olemuselt poliitilise esindusorganiga. Selline esindusorgan ei või oma otsuseid langetada meelevaldselt. Samas selliste organite aktide põhistamise nõuded ei ole samastatavad täitevorganite aktidele esitatavate nõuetega kahel põhjusel: ulatusliku poliitilise diskretsiooni tõttu ning akti vastuvõtmise menetluse eripära tõttu. Õiguspäraseks tuleb lugeda levinud praktikat, kus esindusorganite poolt vastuvõetavate aktide põhjendused sisalduvad reeglina vastavatele aktidele lisatud materjalides (seletuskirjades jne). Ringkonnakohtu poolt ei ole väide, et põhjendused sisalduvad planeeringuasja materjalides, veenvalt ümber lükatud. Käesolevas asjas ei näe ma seetõttu haldusorgani olulist eksimust kaalutlusõiguse teostamisel ning ka akti motiveerimisel. Võimalikud puudused ei ole aga ühelgi juhul oma laadilt sellised, mis tingiksid akti tühistamise. Indrek Koolmeister