3-1-1-30-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-30-08 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. mai
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg Kohtuasi A. Õ. vahistamise vaidlustamine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a määrus kriminaalasjas nr 1-08-3808 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. Õ. kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. mai
6. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tallinna Ringkonnakohtu
7. aprilli
8. a määrus A. Õ. vahistamiseks jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas
10. märtsil
11. a Harju Maakohtule taotluse KarS § 212 lg-s 1 ja § 209 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 ettenähtud kuritegude toimepanemises kahtlustatava A. Õ. vahistamiseks.
12. Harju Maakohtu
13. märtsi
14. a määrusega jäeti Põhja Ringkonnaprokuratuuri taotlus rahuldamata. Maakohus leidis, et kriminaalasja materjalide kohaselt esineb küll põhjendatud kuriteokahtlus, kuid kohtule ei ole esitatud veenvaid tõendeid selle kohta, et vabaduses viibides võib kahtlustatav jätkuvalt toime panna kuritegusid või hoiduda kriminaalmenetlusest kõrvale. Paljasõnalised väited tunnistajate mõjutamisest ja veel fikseerimata tõendite hävitamisest ei anna alust kõige raskema tõkendi kohaldamiseks.
15. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokurör, taotledes määruse tühistamist ja A. Õ. vahistamist. Kaebuse kohaselt jättis maakohus arvestamata, et pärast kahtlustuses nimetatud kuriteosündmusi asus A. Õ. aktiivselt tegelema kriminaalasjas olulist tõenduslikku tähtsust omava sõiduauto müügiga. On ilmne, et kahtlustatava käitumine oli kantud soovist takistada kuriteo toimepanemise asjaolude väljaselgitamist kriminaalmenetluse alustamise korral. Seega puudus põhjendatud alus lugeda paljasõnaliseks väidet, et vabaduses viibides võib A. Õ. asuda mõjutama juba ülekuulatud või veel ülekuulamata isikuid.
16. Tallinna Ringkonnakohtu
17. aprilli
18. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja A. Õ. vahistati. Ringkonnakohus märkis, et esitatud kahtlustuse sisust tulenevalt võib A. Õ. asuda vabaduses mõjutama asjaga puutumuses olevaid isikuid, takistades seeläbi menetluse tõhusat läbiviimist. Samuti nähtub asja materjalidest, et A. Õ. asus tõepoolest tegelema sõiduauto müügiga, mis omab olulist tähtsust tulenevalt kriminaalasja sisust. Seetõttu on põhjendatud väide, et kahtlustatav asus kõrvaldama asitõendit. Nendel põhjustel esineb põhjendatud kahtlus, et vabaduses võib A. Õ. hakata toime panema õigusemõistmisevastaseid kuritegusid, takistades kriminaalmenetluse läbiviimist. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kuriteod, mille toimepanemises A. Õ.d kahtlustatakse, on olemuselt sellised, mis eeldavad pikaajalist planeerimist ja hoolikat läbimõtlemist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
19. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Õ. kaitsja vandeadvokaat R. Kiviloo, taotledes ringkonnakohtu vahistamismääruse tühistamist, maakohtu määruse jõustamist ja A. Õ. vahi alt vabastamist. Kaitsja leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud vahistamisaluste puudumise ja ringkonnakohtu vastupidised seisukohad ei põhine kriminaalasja materjalidel ning on oma sisult oletuslikud. Esitatud kahtlustuse kohaselt on kolmes kuriteoepisoodis kahtlustus seotud üksnes A. Õ. isikuga, mille tõttu ei ole temal mingit vajadust ega ka võimalust kedagi mõjutada. Kui kahtlustataval olnuks selline soov, saanuks ta seda teha vabaduses viibitud aja jooksul. A. Õ. esitas ringkonnakohtule tõendi selle kohta, et T OÜ omandis olevad sõiduautod on valdavalt müügis, mille tõttu ei ole põhjendatud väide, et kahtlustatav asus kõrvaldama asitõendit. Esitatud kuriteokahtlustus ei ole vaieldamatult põhjendatud, kuna A. Õ. andis ülekuulamisel loogilisi ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta ja põhjendas neid objektiivsete tõenditega. Kaitsja märgib kokkuvõtlikult, et kohtule ei ole esitatud veenvaid tõendeid, et vabaduses viibides võib kahtlustatav jätkuvalt toime panna kuritegusid.
20. Määruskaebusele esitatud kirjalikus vastuses peab prokurör Eve Soostar kaebust põhjendamatuks ja palub jätta see rahuldamata, märkides kokkuvõtlikult järgmist. Kohtud on jõudnud senise kohtueelse menetluse tulemuste pinnalt veendumusele, et suure tõenäosusega on kahtlustatav kuritegude toimepanija. Väide, et A. Õ.-l puudub vajadus ja võimalus kedagi mõjutada, ei vasta tegelikkusele, kuna nimetatud kuriteosündmustega on vahetult seotud suur isikute ring. Ringkonnakohus on andnud hinnangu kahtlustatava perekondlikule olukorrale ja leidnud põhjendatult, et perekonna olemasolu ei ole takistanud A. Õ. käitumist viisil, mis tõi kaasa kuriteokahtlustuse esitamise. Asjaolu, et alustatud on veel kahte kriminaalmenetlust sama käekirjaga toimepandud kuritegudes, milles A. Õ. võib asuda takistama tõe tuvastamist, on küll vaidlustatud kohtumääruses märkimist leidnud, kuid puudub alus asuda seisukohale, et see sai vahistamisküsimuse lahendamisel määravaks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning kassaatori väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastuseks määruskaebuses esitatud seisukohtadele märgib kolleegium järgmist.
22. Vahistamismäärusest peab üheselt nähtuma, et kohus on lugenud tuvastatuks nii põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamisaluse olemasolu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23. detsembri
24. a määrus asjas nr 3-1-1-103-06 - RT III 2006, 47, 393, p 9). Lisaks tuleb vahistamismääruses esitada põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt esineb kohtu arvates nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus. Seejuures ei piisa üksnes konstanteeringust, et kahtlustatav võib vabaduses viibides jätkuvalt toime panna kuritegusid, vaid kohtul tuleb tugineda sellist kahtlust kinnitavale teabele. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus kooskõlas eeltoodud seisukohtadega A. Õ. suhtes tuvastanud nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu ning vahistamismäärust nõuetekohaselt põhjendanud. Asjaolud, mida kassaator vaidlustab, olid ringkonnakohtule teada ka vahistamismääruse tegemise ajal ja kriminaalkolleegiumil puudub alus neid ümber hinnata. Kassaatori seisukoht, et A. Õ.-le esitatud kahtlustus ei ole vaieldamatult põhjendatud, kuulub edasise kriminaalmenetluse käigus lahendatavate küsimuste hulka. Põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel piisab asjaolude tuvastamisest, mille pinnalt on võimalik sedastada isiku käitumises kuriteotunnuseid ja selline otsustus ei kujuta endast isiku süüküsimuse lõplikku lahendamist. Seejuures ei pea kohus kogutud tõendeid analüüsima sama põhjalikult nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimuse otsustamisel.
25. Vahistamisaluse olemasolu kontrollimisel tuleb arvesse võtta isiku hoiakut ja kalduvust panna toime teatud liiki kuritegusid, eelnevat elukäiku, isiklikke ja majanduslikke suhteid ning muid vahistamise küsimuse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Vahistamisaluse raames on ringkonnakohus arvestanud uute kuritegude toimepanemise ohtu ja neid asjaolusid põhjendanud tulenevalt kahtlustuse sisust, kogutud tõenditest ning kahtlustatava isikust. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu vastavasisuliste järeldustega ja märgib täiendavalt, et kuna ülekuulatavate isikute ring on kuritegude puhul arvukas, on ebaõige kassaatori seisukoht, et A. Õ.-l kui kuritegude väidetaval üksiktäideviijal puudub vajadus ja võimalus asuda kedagi mõjutama. A. Õ. kaitsja poolt esitatud dokumentaalsete tõendite sisuga oli ringkonnakohtul vahistamismääruse tegemisel võimalik tutvuda ja kuigi kohus ei ole nende osas määruses seisukohta võtnud, ei ole see käesoleval juhul välistanud kahtlustatava vahistamist ega kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Nõustuda ei saa kaitsjaga ka selles, et ringkonnakohus on vahistamisalusena tuginenud kahele alustatud kriminaalmenetlusele, milles A. Õ.-le ei ole kahtlustust esitatud. Vahistamismäärusest nähtuvalt on ringkonnakohus tuvastanud vahistamisaluse sõltumata nimetatud asjaoludest. Arvestades, et vahistamismääruse tegemisel on järgitud kriminaalmenetluse norme, tuvastades kooskõlas KrMS §-s 131 sätestatuga põhjendatud kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu ning sellekohaseid järeldusi põhjendatud, puudub alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.
26. Seonduvalt kaitsja väitega, et A. Õ. vahistamine võib kujuneda pikaajaliseks, peab kriminaalkolleegium vajalikuks osutada veel järgnevale. Vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige intensiivsema riivega, mille tõttu tuleb kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et isikuid peetaks vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27. märtsi
28. a määrus asjas nr 3-1-1-80-07 - RT III 2008, 11, 78, p 13). Nimetatud põhimõte väljendub muu hulgas KrMS § 137 lgs 1 sätestatud menetluslikus garantiis ja vahistatu või tema kaitsja õiguses taotleda vahistamisest kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtuniku või kohtu poolt vahistuse põhjendatuse kontrollimist, mille käigus tuleb hinnata, kas vahi all pidamise põhjendused on olulised ning piisavad, et õigustada isiku jätkuvat vahi all viibimist.
29. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
30. aprilli
31. a määruse, millega vahistati A. Õ., muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg