Obsah (6)

§ 146§ 130§ 29§ 35§ 17§ 45

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 130 lg-s 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 39 p-s 41 sätestatu kohaselt tegutseda vaid ajutise pankrotihalduriga kooskõlastatult. Avaldaja taotles kohtutäiturilt 10 640 krooni tagastamist avaldaja arvelduskontole. Kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse

1. juuli
2. a otsusega rahuldamata.
4. juulil 2007 esitas avaldaja Pärnu Maakohtule kaebuse kohtutäituri
5. juuli
6. a otsuse peale. Kaebuses palus avaldaja kohtutäituri otsuse tühistada ja kohustada kohtutäiturit tagastama avaldaja kontole 10 640 krooni. Kaebuse kohaselt oli sundtäitmine kohtumäärusega peatatud ja seda pankrotimenetluse lõpetamisel ei tühistatud. Pankrotimenetluse lõpetamine raugemisega ei lõpeta piiranguid. Ajutisele haldurile on kohtumäärusega pandud kohustus äriühing likvideerida ja seda ei ole võimalik teha, kui täitevametnik tühjendab oma suva kohaselt võlgniku konto.

§ 146

kohaselt tasutakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotimenetlusega seotud väljamaksed, sealhulgas ka pankrotimenetluse kulud, mille hulgas ka halduri kulud. Praegusel juhul on üht võlausaldajat eelistatud teistele võlausaldajatele ja on rikutud

§ 146

. Ajutine pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja, kes peab juhinduma

§ 130lg-st 4 ja Ts

ÜS § 39 p-st

2. Kohtutäitur palus jätta otsuse muutmata.
3. Pärnu Maakohus rahuldas
4. septembri
5. a määrusega kaebuse, tühistas kohtutäituri
6. juuli
7. a otsuse ja kohustas teda tagastama avaldaja arvelduskontole 10 640 krooni Maakohtu määruse kohaselt on pankrotimenetluse raugemisega pankrotimenetlus lõpetatud ja täitemenetlust võiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 47 lg 2 grammatilise tõlgendamise korral jätkata. See aga ei oleks kooskõlas raugemisega lõppeva pankrotimenetluse mõttega.
8. mai
9. a määrusega on kohus ajutist pankrotihaldurit kohustanud likvideerima võlgnik kahe kuu jooksul, lähtudes

§ 130lõikest 4 ning likvideerija üldistest kohustustest (Ts

ÜS § 39 p 41). Võlgniku likvideerimine peab toimuma täielikult ajutise pankrotihalduri kontrolli all, mistõttu ei saa lubada kohtutäiturile jätkuvaid täitetoiminguid. Alusetu on kohtutäituri väide, et tema ei ole pärast kohtumäärusega täitemenetluse peatamist täitetoiminguid teinud. Võlgniku kontolt raha ülekandmine kohtutäiturile täitemenetluse peatatuse staadiumis on samuti täitetoiming. Samalaadne täitetoiming on ka arestimisakti täitmisena saadud raha edasikandmine sissenõudjale. Kuivõrd nii pank kui ka kohtutäitur olid teadlikud täitemenetluse peatatusest ning sellest, et see kehtis edasi ka pärast pankrotimenetluse raugemisega lõpetamise määruse jõustumist, samuti puudus ajutise pankrotihalduri kui võlgniku likvideerija nõusolek ülekanneteks, siis eksisid nii pank kui ka kohtutäitur.

1. Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles palus Pärnu Maakohtu
2. septembri
3. a määruse täielikult tühistada. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. jaanuari
6. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega jättis avaldaja kaebuse kohtutäitur Kersti Kaljula
7. juuli
8. a otsuse peale rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste järgi alustas kohtutäitur täitemenetlust ja arestis võlgniku pangakonto enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist ja sundtäitmise peatamist. TMS § 47 lg 1 kohaselt jäävad täitemenetluse peatamise korral tehtud täitetoimingud jõusse. Maakohtu
9. mai
10. a määrusega lõpetati pankrotimenetlus

§ 29lg 1 alusel pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

Seega oli pankrotimenetlus lõpetatud, mistõttu langes ära sundtäitmise peatamise alus ja TsMS § 47 lg 2 kohaselt võis täitur täitemenetluse uuendada, nagu maakohus isegi möönab, s.o jätkata täitmist. Kuivõrd võlgniku varast moodustub pankrotivara ja haldurile läheb üle võlgniku vara valitsemise õigus pankroti väljakuulutamisel (

§ 35

lg 1 p-d 1 ja 2), siis ei moodustunud praegusel juhul pankrotivara, mistõttu ajutise pankrotihalduri viide teiste võlausaldajate õiguste ja

§ 146rikkumisele on asjakohatu.

Samal põhjusel on ebaõige maakohtu seisukoht, et täitmine saanuks toimuda (jätkuda) vaid võlgnikku likvideerima kohustatud ajutise halduri nõusolekul.

§ 29

lg 1 alusel lõpetab kohus pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu siis, kui maksejõuetul võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Kuivõrd vara puudumine on juba kindlaks tehtud, siis langevad ära tavalised likvideerija ülesanded, nagu vara ja võlausaldajate kindlakstegemine, võlgade tasumine ning pankrotiavalduse esitamine, kui varast ei jätku kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Sellest tulenevalt piirneb

§ 130

lg-st 4 tulenev ajutise pankrotihalduri likvideerimiskohustus (likvideerimine)

§ 29

lg-s 4 sätestatud kohustuse täitmisega ja võlgniku äriregistrist kustutamise avalduse esitamisega. Seetõttu on ebaõige ajutise halduri seisukoht, et kohtutäituri tegevus täitemenetluse jätkamisel takistab tal likvideerija kohustuste täitmist, ning on asjakohatu maakohtu seisukoht, et võlgniku likvideerimine peab toimuma täielikult ajutise halduri kontrolli all. Ajutist haldurit tasustatakse ja tema kulutused hüvitatakse pankrotimenetluse raugemise korral

§-st 23 tulenevalt justiitsministri

1. detsembri
2. a määrusega nr 71 kehtestatud korras. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega avaldaja kaebus rahuldada. Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Määruskaebuse kohaselt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et pankrotimenetluse raugemisega tekkis kohtutäituril õigus TMS § 47 lg 2 alusel täitemenetlus uuendada. Peatamise alus - võlgniku maksejõuetus - ei ole ära langenud ning laiendavalt oleks tulnud tõlgendada TMS § 51 ja lõpetada täitemenetlus. Praegusel juhul rikub täitemenetlus teiste võlausaldajate huve. Samas on sissenõudjaks olnud isiku huvid tagatud

§ 29lg-ga 4, kuna ajutine pankrotihaldur esitab töötasunõuded Eesti Töötukassale.

Pankrotiseaduse § 146 sätestab pankrotimenetluse kulude prioriteedi võlausaldajate nõuete ees. Raha arestimine (aresti realiseerimine) on vastuolus TMS § 66 lg 1 p-ga 12, kuna arestiti ka pankrotimenetluse kulude katteks vajaminev summa. Ajutise pankrotihalduri tegevus avalduste esitamisel Eesti Töötukassale on takistatud, kuna mitmed töötajad on pöördunud oma nõuetega kohtutäituri poole ning ühe töötaja nõue on ka osaliselt rahuldatud. Ebaselge on ringkonnakohtu viide

§-le 23 ja justiitsministri

1. detsembri
2. a määrusele. Need kehtivad juhul, mil puuduvad vahendid ajutisele pankrotihaldurile tasu maksmiseks, kuid praegusel juhul oli see raha olemas.
3. Kohtutäitur leidis, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu määruse õiguslikku põhjendust. Määruskaebus jääb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 kohaselt rahuldamata.
5. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pankrotimenetluse lõpetamisega

§ 29

lg 1 alusel raugemise tõttu langes ära alus täitemenetluse peatamiseks TMS § 47 lg 2 tähenduses ning kohtutäitur võis täitemenetluse uuendada. Pankrotimenetluse lõpetamise määrus peab olema jõustunud, praeguses asjas ei ole esitatud väiteid, et määrus oleks edasi kaevatud.

§ 17

lg 3 kohaselt peatab kohus pankrotimenetluse algatamisel võlgniku vara suhtes toimuva täitemenetluse. TMS § 51 lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Nimetatud normidest järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel. Täitemenetluse peatamise põhjus ei olnud praegusel juhul erinevalt määruskaebuses märgitust võlgniku maksejõuetus, vaid kohtu poolt pankrotimenetluse algatamine, mille tulemusena selgub, kas võlgniku pankrot kuulutatakse välja või mitte. 11. Ringkonnakohtu põhjendus, et kuivõrd vara puudumine on (pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise tõttu) kindlaks tehtud, siis langevad ajutisel halduril ära tavalised likvideerija ülesanded ning seetõttu pole takistatud täitemenetlus võlgniku vara suhtes, ei ole piisav. Vara olemasolu võlgnikul võib selguda ka likvideerimismenetluses. Sel juhul tekiks küsimus, kuidas tuleks korraldada

§ 130

lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada. Kolleegium märgib, et sellist juhtumit pankrotiseadus ei reguleeri (TsÜS § 44 kohaldamine nõuete rahuldamiseks vara piisamatuse korral tooks kaasa uue pankrotiavalduse esitamise, mis ei oleks eelmise pankrotimenetluse lõppemise põhjust arvestades üldjuhul mõistlik lahendus), kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka

§ 130lg-t 4 ja vajadusel Ts

ÜS § 44, vt otsuse p 12. Kolleegium leiab, et täitemenetluse lubatavus pärast pankrotimenetluse lõpetamist (

§ 29

lg 1) tuleneb lisaks eespool viidatud peatamise aluse äralangemisele TMS §-st 65. TMS § 65 lg 1 kohaselt tekib sissenõudjal arestimise ajast arestipandiõigus arestitud asjale. Arestipandiõigus on täitemenetluses arestimisega tekkiv seaduslik pandiõigus, mis annab TMS § 65 lg 2 kohaselt sissenõudjale üldjuhul samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel tekkinud pandiõigus. TMS § 65 lg 3 esimese lause kohaselt on varasemal arestimisel tekkinud arestipandiõigus eespool hilisema arestimise alusel tekkinust. Viimane asjaolu omab just tähendust sissenõudjate nõuete rahuldamise järjekorra määranguna, sest võlgniku vallasvarast saadud tulem jaotatakse täitemenetluses üldjuhul arestipandiõiguse tekkimise järjekorras (TMS § 105 lg 1 esimene lause ja TMS § 119 lg 2). Kolleegium on seisukohal, et sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale. Seetõttu oli ka praeguses asjas kohtutäituril õigus ja kohustus kanda konto arestimisega saadud raha edasi sissenõudjale.

§ 45

kohaselt lõpeb enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest (seega ka arestipandiõigus) või kohtulik hüpoteek pankroti väljakuulutamisega. Käesolevas punktis märgitud osas tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendusi muuta, lugedes täitemenetluse lubatavuse aluseks täitemenetluse peatamise aluse äralangemise ja TMS § 65. Lähtudes TMS §-st 65, ei ole samuti õige määruskaebuse väide, et täitemenetlus rikub teiste võlausaldajate õigusi. 12. Nõuete rahuldamine saab

§ 130

lg 4 alusel määratud likvideerija ülesannete hulgas olla juhtudel, mil sissenõudja kasuks ei ole pankrotimenetluse lõpetamise ajaks tekkinud kehtivat arestipandiõigust või see on mingil põhjusel lõppenud. Sel juhul saab vajaduse korral kohaldada ka TsÜS § 44. Kolleegium märgib täiendavalt, et kui

§ 29

lg 1 alusel pankrotimenetluse lõpetamise ajaks on eelnevalt alustatud täitemenetluses arestitud sissenõudja kasuks kinnisasi, siis TMS § 142 lg 3 kohaselt arestipandiõigust küll ei teki, kuid siis tuleneb täitemenetluse lubatavus täitemenetluse peatamise aluse äralangemisest. 13. Vastuseks määruskaebuse väitele

§ 146kohta märgib kolleegium järgmist.

Pankrotiseaduse § 146 saab kohaldada siis, kui on välja kuulutatud võlgniku pankrot. Praegusel juhul seda normi pankrotimenetluse lõpetamise tõttu enne pankroti väljakuulutamist kohaldada ei saa. Määruskaebuse eespool käsitlemata väited ei anna kolleegiumi arvates alust ringkonnakohtu määrust tühistada. 14. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu määruses (muu hulgas ka sissejuhatuses ja resolutsioonis) on ebaõigesti tähistatud kaebuse/määruskaebuse esitaja. Kaebuse/määruskaebuse esitaja on OÜ ELFINTAR (likvideerimisel), mitte ajutine haldur Andres Õnnik (TsÜS § 41 lg-d 3 ja 4 ning

§ 130lg 4).

1. Kolleegium märgib ka seda, et ringkonnakohus on jätnud määruses võtmata seisukoha menetluskulude jaotuse kohta, mis on aga asja lahendamisega kaasnev kohtu kohustus, vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p
4. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, siis jätab kolleegium kohtukulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ning TsMS § 173 lg 1 esimese lause alusel avaldaja kanda. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa