Obsah (4)

§ 68§ 73§ 121§ 83

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-22-08 Otsuse kuupäev 22. mai 2008. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar, Priit Pikamäe K

§ 68lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva (4.-6.

märts 2007) ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 5 kuud ja 27 päeva vangistust.

§ 73lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata, kui K.

K. ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Asitõendiks oleva jahipüssi koos nahast vutlari ja nelja padrunikestaga otsustas kohus anda Põhja Politseiprefektuuri käsutusse. 2.

§ 121järgi tunnistati K.

K. süüdi selles, et tema,

1. märtsil 2007 kella 13 paiku Harjumaal X vallas X külas X talu territooriumil, tulistas registreeritud sileraudsest jahipüssist M. T.-d, kellele põhjustas elule mitteohtliku tervisekahjustuse - laskehaava vasaku reie ülemises kolmandikus. Samuti tulistas K. K. A. N.-i, kellele põhjustas elule mitteohtliku tervisekahjustuse - laskehaava vasaku reie keskmises kolmandikus.
2. Maakohus leidis, et K. K.-u süü M. T. ja A. N.-i elule mitteohtlike tervisekahjustuste tekitamises on tõendatud. Uuritud tõenditest ei viita ükski sellele, et kannatanud soovisid võtta K. K.-u vara või rünnata teda ennast. Seetõttu ei ole alust käsitleda K. K.-u tegevust hädakaitsena. Kohus leidis, et K. K. pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Süüdistatav pidas võimalikuks, et kannatanute suunas tulistades võivad lasud tabada ka kannatanuid, kuid suhtus tagajärge ükskõikselt, õigustades enda tegevust veendumusega, et kannatanute näol on tegemist varastega, kes tuleb kinni pidada. Kannatanuid mitte sihtides, kuid siiski nende poole lastes, oleksid kuulid võinud põrkuda vastu metallväravat ja nende suund oleks võinud muutuda ning tabada kannatanuid.
3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. K-.u kaitsja vandeadvokaat I. Seimar, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, K. K.-u õigeksmõistmist ja jahipüssi ning vutlari tagastamist süüdistatavale.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
7. oktoobri
8. a otsus asitõendite suhtes tarvitusele võetud meetmete osas. Uue otsusega konfiskeeris ringkonnakohus asitõendiks tunnistatud ja Põhja Politseiprefektuuri hoidlas asuva jahipüssi, tagastas nahast vutlari K. K.-le ja otsustas neli padrunikesta hävitada. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. 5.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on tõendite kogumile, eelkõige kohtuarstlikes ekspertiisiaktides antud arvamustele ja kannatanute ütlustele tuginedes, lugenud seaduslikult tõendatuks, et kannatanutele tekitas tervisekahjustused tulirelvalasust süüdistatav K. K. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsjaga selles, et kindlaks ei ole tehtud kehavigastuste tekitamise viis ja vahend. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited, et süüdistatav tahtis varem tema kinnistul vargusi toimepannud isikuid välja selgitada, ei kummuta maakohtu vastavasisulisi järeldusi ega anna alust K. K.-u õigeksmõistmiseks. Ärajooksvate isikute suunas korduvalt püssist lastes pidas 34 aastat jahimees olnud K. K. võimalikuks kannatanute pihtasaamist ja nende tervise kahjustamist ning möönis seda. 5.2 Kuigi maakohus on otsuse resolutiivosaga süüdistatavalt võetud jahipüssi, padrunikestad ja vutlari andnud Põhja Politseiprefektuuri käsutusse, ei ole ta märkinud, millisest seaduse sättest juhindudes seda tehakse. Ringkonnakohus leidis, et kuna tulirelv on ühiskonna julgeolekut ohustavaks esemeks, tuleb jahipüss kui kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 kohaselt konfiskeerida. Selline seisukoht ei halvenda süüdistatava olukorda võrreldes maakohtu otsuses märgituga, kuna maakohtu otsustus anda jahipüss Põhja Politseiprefektuuri käsutusse näitab kohtu selget tahet nimetatud relv K. K.-lt ära võtta. Ka süüdistatav sai kohtu järeldusest selliselt aru, kuna on vastavat järeldust vaidlustanud. Süüdistataval ei olnud mingit alust arvata, et jahipüss temale tagastatakse. Asitõendi suhtes tarvitusele võetud meetme seadusega kooskõlla viimine on apellatsioonikohtu poolt võimalik ja ringkonnakohtu otsuses seadusliku aluse äranäitamine pole antud juhul käsitatav süüdistatavale uue mõjutusvahendi kohaldamisena. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
9. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. K.-u kaitsja vandeadvokaat I. Seimar, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, K. K.-u õigeksmõistmist ja asitõendiks tunnistatud jahipüssi tagastamist süüdistatavale. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Nõustuda ei saa ringkonnakohtu otsusega osas, millega konfiskeeriti K. K.-le kuulunud jahipüss. Lahendades süüdistatava apellatsiooni, puudus ringkonnakohtul seaduslik alus raskendada süüdistatava olukorda talle täiendavate mõjutusvahendite kohaldamisega jahipüssi konfiskeerimise näol. Jahipüss kuulub K. K.-le tagastamisele, kuna see on seaduslikult omandatud ning selle kasutamiseks on väljastatud relvaluba. Asjaolu, et võimaliku süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral kaotab K. K. relvaloa ja õiguse omada relva, ei võta temalt õigust seda ettenähtud korras realiseerida või hoiustada.

§ 83

annab kohtule õiguse kohaldada mõjutusvahendina süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist, kuid ei kohusta selleks. 6.2 Mõistes K. K.-u süüdi KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust. Nimetatud kuriteokoosseis eeldab subjektiivsest küljest tahtlust, kuid K. K. on kogu menetluse käigus eitanud tahtlust kannatanute tervise kahjustamiseks. K. K. ei teinud ühtegi lasku otse kannatanute pihta ega isegi mitte nende suunas ja seda möönab ka kohus oma otsuses. Seega pole tuvastatud süüdistatava kaudset tahtlust kuriteo toimepanemiseks, vaid tegemist on ettevaatamatusega. Arvestades vigastuste tekkimise tehiolusid on ilmselgelt tegemist õnnetusjuhtumiga, mille põhjustasid kannatanud oma ebaseadusliku käitumisega. Uurimise käigus ei ole välja selgitatud kehavigastuste tekkimise viisi, tekitamise vahendit ega muid tehiolusid. Nimetatud asjaolusid ei olegi võimalik enam välja selgitada.

1. Kassatsioonile esitas vastuse ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold, paludes jätta kassatsiooni rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokurör on seisukohal, et maakohtu otsusega kohaldati asitõendite suhtes konfiskeerimist, andes need Põhja Politseiprefektuuri käsutusse, kuigi kohus seda oma otsuses ei põhjendanud ega viidanud KarS § 83 sätetele. Ringkonnakohus, tehes asitõendite suhtes tarvitusele võetud meetmete osas uue otsuse, kergendas süüdistatava olukorda, tagastades temale nahast vutlari. Arvestades tulirelva kui süüteo toimepanemise vahendi ohtlikkust, oli selle konfiskeerimine vajalik. Prokurör on jätkuvalt seisukohal, et K. K. pani kuriteo toime kaudse tahtlusega, kuna ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtud süüdistatavat KarS § 121 järgi süüdi tunnistades järginud tõendite hindamise põhimõtteid, kohtuotsused on nõuetekohaselt põhistatud ja järelduste kujunemine nendes on loogiliselt jälgitav. Tõendite hindamisel ega kohtuotsuste põhistamisel ei ole kohtud kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et kassatsiooni väited, milles vaidlustatakse KarS §-s 121 kirjeldatud süüteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemist K. K.-u käitumises, ei anna alust kohtuotsuste tühistamiseks. II
3. Kassaator leiab, et kohaldades asitõendiks tunnistatud jahipüssi suhtes konfiskeerimist, on ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. 9.1 Maakohtu otsuse resolutiivosa kohaselt otsustas kohus asitõendid - jahipüssi koos nahast vutlari ja nelja padrunikestaga anda Põhja Politseiprefektuuri käsutusse. Seejuures ei nähtu kohtuotsusest ühtegi põhjendust selle kohta, millistest materiaalvõi menetlusõiguslikest sätetest on maakohus juhindunud. Ringkonnakohus leidis aga, et maakohtu otsuses on asitõendite suhtes rakendatud meetmed arusaadavalt väljendatud ja nende seadusega kooskõlla viimine on apellatsioonikohtu pädevuses ning ringkonnakohtu otsuses meetmete rakendamise seadusliku aluse äranäitamine ei ole käsitatav uue mõjutusvahendi kohaldamisena. 9.2 Kriminaalkolleegium ringkonnakohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustu ja märgib, et vastavalt KrMS § 313 lg 1 p-le 11 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes tarvitusele võetavate meetmete äranäitamine. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud. Kohtuotsuses nende õigusnormide märkimata jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegium kordab oma varasemas praktikas väljendatud seisukohta, et KrMS § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-07 - RT III 2007, 43, 343, p 12). Kuna kohaldatavate õigusnormide märkimata jätmise tõttu ei ole käesolevas asjas maakohtu otsuse pinnalt võimalik järeldada karistusõigusliku mõjutusvahendi kohaldamist, rikkus ringkonnakohus KarS § 83 alusel asitõendi konfiskeerimist kohaldades, s.t selles osas uut otsust tehes, ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule, kus rikkumine alguse sai.
6. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga ka selles, et otsustades K. K.-le kuuluva jahipüssi konfiskeerimise KarS § 83 kohaselt, raskendas ringkonnakohus süüdistatava kaitsja apellatsiooni alusel süüdistatava olukorda. Seda järgmistel põhjustel. Kuigi süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel kaotab K. K. õiguse omada relva ja relvaluba, ei võta see temalt õigust relva ettenähtud korras realiseerida. Relvaseaduse § 43 lg 3 p-st 2 ja § 44 lg-st 1 tulenevalt on isiku kriminaalkorras karistamise vältimatuks õiguslikuks järelmiks relvaloa kehtetuks tunnistamine ja sellest tulenev kohustus anda relv üle politseiprefektuurile. Relvaseaduse § 44 lg-tes 6 ja 8 nähakse ette, et peale relva üleandmist politseiprefektuurile on relva omanik kohustatud relva võõrandama. Juhul, kui omanik hoiule antud relva seaduses sätestatud tähtaja jooksul ei võõranda, kuulub relv sundvõõrandamisele. Kriminaalkolleegium märgib, et relvaseaduse regulatsioonist tulenevalt säilib isikul relvaloa kehtetuks tunnistamise ja relva hoiule andmise korral õigus saada temale kuuluva omandi võõrandamisest või sundvõõrandamisest tasu, milline võimalus aga konfiskeerimise korral puudub. Nimelt sätestab KarS § 85 lg 1, et konfiskeerimise korral läheb konfiskeeritu riigi omandisse, millest järeldub, et konfiskeerimise sisuks on tasuta sundvõõrandamine. Seega on relvaseaduse regulatsioon võrreldes KarS §-s 83 ette nähtud mõjutusvahendi kohaldamisega isiku suhtes vähemkoormavam. Ringkonnakohus, arutades kriminaalasja kaitsja apellatsiooni alusel ja kohaldades asitõendi suhtes konfiskeerimist, raskendas eeltoodust tulenevalt süüdistatava olukorda, rikkudes sellega KrMS § 331 lg-s 2 sätestatut. III
7. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul lahendada küsimus asitõendiks tunnistatud jahipüssi suhtes võetavatest meetmetest, lähtudes KrMS §-s 126 sätestatust. Seejuures tuleb arvestada, et kriminaalasja arutamine on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses toimunud K. K.-u kaitsja kaebuste alusel, mille tõttu ei ole süüdistatava olukorra raskendamine KrMS § 341 lõigete 3-4 kohaselt lubatud. Eelöeldut silmas pidades märgib kolleegium, et kuna relvaseaduse regulatsioon on võrreldes konfiskeerimise toimega leebem, puudub asja uuel läbivaatamisel võimalus kohaldada KarS §-s 83 sätestatud mõjutusvahendit.
8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused nii asitõendiks tunnistatud jahipüssi Põhja Politseiprefektuuri käsutusse andmise kui ka selle konfiskeerimise osas ning saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsiooni rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe