← Eesti

3-1-1-25-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-25-08 Otsuse kuupäev 23. mai 2008. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

§ 7430lg 1 järgi ja saata väärteoasi selles osas Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

  1. Muus osas jätta Viru Maakohtu
  2. detsembri
  3. a kohtuotsus muutmata.
  4. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Ida Politseiprefektuur tegi
  6. juulil
  7. a I. O. suhtes kaks väärteootsust, karistades teda KarS § 276 järgi 70 trahviühiku (4200 krooni) suuruse rahatrahviga ja

§ 7430lg 1 alusel 95 trahviühiku (5700 krooni) suuruse rahatrahviga.

Samuti võeti I. O.-lt

§ 7430

lg 11 alusel lisakaristusena ära juhtimisõigus seitsmeks kuuks.

§ 7430lg 1 ja lg 11 alusel karistati I.

O.-d selle eest, et ta eiras

  1. juulil
  2. a kell 14:15 Jõhvi vallas mootorsõidukit juhtides tahtlikult reguleerija poolt antud kohustuslikku peatumismärguannet. KarS § 276 järgi karistati I. O.-d selle eest, et ta samal päeval kell 14:25 eiras politseiametniku seaduslikku korraldust ja jooksis eest ära.
  3. Politseiametniku otsuste peale esitas I. O. Viru Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuste tühistamist. Kaebaja väitis, et ta ei näinud ühtegi politseisõidukit ega seda, et talle oleks antud peatumismärguanne. Peatumismärguannet ei näinud ka keegi temaga koos autos viibinutest. Samuti ei ole talle antud seaduslikke korraldusi.
  4. Viru Maakohus rahuldas
  5. detsembri
  6. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistades KarS § 276 järgi määratud karistuse ja lõpetades selles osas väärteomenetluse.

§ 7430

lg 1 järgi määratud rahatrahvi jättis kohus muutmata, tühistas aga

§ 7430lg 11 alusel lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmise.

Kohtuotsuse kohaselt ei leidnud tõendamist, et I. O. eiras mingisugust politseiametniku antud seaduslikku korraldust. Küll luges kohus tõendatuks peatumismärguande eiramise. Kohtuotsuse kohaselt andsid eravärvides politseiautos olnud politseiametnikud lähenevale Nissani maasturile siniste ja punaste vilkuritega peatumismärguande. Maasturi juht ei reageerinud peatumismärguandele, vaid keeras metsateele. Seejärel andsid politseinikud peatumismärguande helisignaaliga, kuid sellest hoolimata jätkas maastur sõitu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. O. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist I. O.

§ 7430lg 1 järgi karistamise osas ja asjas menetluse lõpetamist.

Kassaator leidis, et politseiametnikud ei andnud seaduslikku peatumismärguannet. Vabariigi Valitsuse

  1. veebruari
  2. a määruse nr 48 "Liikluseeskiri" lisas 1 oleva joonise kohaselt peavad vilkurid, millega peatumismärguanne antakse, asuma politseiauto katusel. Viru Maakohtu otsusega ei ole tuvastatud, et politseinike kasutatud eravärvides sõidukil oleksid olnud paigaldatud statsionaarsed sinine ja punane vilkur.
  3. Kohtuväline menetleja leidis kirjalikus kassatsioonivastuses, et peatumismärguanne anti õiguspäraselt. Politseipatrull teostas liiklusjärelevalvet eravärvides politseisõidukiga, millel oli kehtiv alarmsõidukikaart. Peatumismärguanne anti Vabariigi Valitsuse
  4. veebruari
  5. a määruse nr 67 "Liiklusjärelevalve teostamise kord" § 32 p-de 2 ja 3 nõuete kohaselt.
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Liiklusseaduse § 7430 lg 1 näeb ette vastutuse sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest. Sama paragrahvi teine lõige selgitab, millisel juhul on tegemist kohustusliku peatamise märguandega: "

(2)Sõiduki peatumise märguanne on kohustuslik, kui selle on andnud kehtestatud korras politseiametnik, abipolitseinik või muu isik, kes on selleks volitatud seaduse või seaduse alusel antud muu õigusaktiga." Seega saab rääkida kohustuslikust peatamise märguandest ainult juhul, kui selle andmisel on järgitud kehtestatud korda. Täpsete nõuete kehtestamine peatamismärguandele on vajalik, et liiklejatel oleks võimalik üheselt aru saada, kuidas nad peavad toimima.
  1. Peatamise märguande andmist reguleerib liikluseeskiri ja selles sätestatut kordab liiklusjärelevalve teostamise kord. Mõlema õigusakti kohaselt võib ees sõitva sõiduki juhile anda taga sõitvalt alarmsõidukilt peatamismärguande üheaegselt sinise ja punase töötava vilkuriga. Vilkurite paigutust alarmsõidukil reguleerib Vabariigi Valitsuse
  2. veebruari
  3. a määrus nr 69 "Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord." Määruse § 6 lg 2 kohaselt võivad vilkurid olla teisaldatavad ning § 12 lg 2 kohaselt võib politseisõiduk olla tsiviilvärvides. Samas kehtestavad määruse §-d 7 ja 8 konkreetsed nõuded, kus peavad alarmsõidukil vilkurid paiknema. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et määruse § 8 eristab vilkureid ning sinise ja punase filtriga märgutulesid, kusjuures § 13 lg 2 kohaselt võib punase ja sinise filtriga märgutuled sisse lülitada ainult vilkuri töötamise ajal. Nimetatud sätetest ilmneb, et vilkurit ja märgutulesid eristab eelkõige asjaolu, et vilkur on valgusseade, mis on nähtav igas horisontaalsuunas.
  4. Kriminaalkolleegiumil pole aga võimalik hinnata, kas peatamismärguanne anti nõuetekohaselt, kuna maakohtu otsusest ei nähtu, milliseid ja kuidas paiknevaid valgusseadmeid peatamismärguande andmiseks kasutati. Riigikohus kassatsioonikohtuna ei saa tuvastada faktilisi asjaolusid. Maakohtu otsuse kohaselt anti peatamismärguanne ka helisignaaliga, kuid sellist peatamismärguande andmise võimalust ei näe ette liikluseeskiri ega liiklusjärelevalve teostamise kord. Mõlemast õigusaktist tulenevalt võib peatamismärguande anda valjuhääldi kaudu, kuid selle all mõeldakse peatamiskorralduse suulist andmist valjuhääldi kaudu, mitte aga helisignaali. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kuna maakohus on jätnud kohtuliku uurimise raames välja selgitamata isiku vastutuse aluseks oleva asjaolu, leiab kriminaalkolleegium, et kohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.
  5. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 174 p-le 7 ja VTMS § 175 p-le 2 tühistab Riigikohus Viru Maakohtu
  6. detsembri
  7. a kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-07-4563 I. O.

§ 7430

lg 1 järgi karistamise osas ja saadab väärteoasja selles osas samale kohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.