RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud i

§ 392lg 2 p 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 28.

detsembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-3375 Riigiprokurör Andres Ülviste ja Arvo Laksbergi kaitsja vandeadvokaat Priit Tartu, kassatsioonid
2. aprill
3. a Riigiprokurör Andres Ülviste ja Arvo Laksbergi kaitsja vandeadvokaat Priit Tartu RESOLUTSIOON Tallinna Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a otsus Arvo Laksbergi süüdistusasjas jätta muutmata ja esitatud kassatsioonid jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. septembri
8. a otsusega tunnistati Arvo Laksberg süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 9 aastaks ja 6 kuuks. Samuti tunnistati A. Laksberg süüdi KarS § 392 lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 4 aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Laksbergile liitkaristuseks vangistus 9 aastat ja 6 kuud, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg
9. augustist
10. a kuni
11. jaanuarini
12. a, s.o 5 kuud ja 8 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti vangistus 9 aastat ja 22 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. 1.1 Karistusseadustiku § 184 lg 21 p 1 järgi tunnistati A. Laksberg süüdi selles, et tema, isikute grupis koos Innar Kandlaga, pani ajavahemikul september 2004 kuni
13. oktoober 2004, toime suures koguses narkootilise aine - 4944 grammi kokaiinhüdrokloriidi, mis sisaldas 2372 grammi puhast kokaiini - ebaseadusliku käitlemise. A. Laksberg käitles narkootilist ainet suure varalise kasu saamise eesmärgil. 1.2 Karistusseadustiku § 184 lg 21 p 1 järgi tunnistati A. Laksberg süüdi veel selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud KarS § 184 lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, pani eeluurimisel tuvastamata ajast kuni
14. novembrini 2004 toime suures koguses narkootilise aine - 25 147 grammi hašiši - ebaseadusliku käitlemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. A. Laksberg omandas eeluurimisel tuvastamata isikult, tuvastamata ajal ja asjaoludel enne
15. novembrit 2004 ebaseaduslikult 25 147 grammi hašišit, s.o suures koguses narkootilist ainet, mida seejärel ebaseaduslikult valdas, hoides narkootilist ainet peidetuna endale kuuluvas garaažiboksis kuni
16. novembrini
17. a, mil narkootiline aine politsei poolt leiti ja ära võeti. 1.3 Karistusseadustiku § 392 lg 2 p 2 järgi tunnistati A. Laksberg süüdi selles, et tema, isikute grupis koos I. Kandlaga, pani ajavahemikul september 2004 kuni
18. oktoober 2004 toime suures koguses narkootilise aine - 4944 grammi kokaiinhüdrokloriidi - ebaseadusliku toimetamise üle Eesti Vabariigi riigipiiri. 1.4 Pärnu Maakohtu
19. augusti
20. a otsusega tunnistati I. Kandla lühimenetluses süüdi KarS § 184 lg 1 ja § 392 lg 1 järgi ning lõplikuks karistuseks mõisteti temale vangistus 2 aastaks ja 4 kuuks. Pärnu Maakohtu otsus I. Kandla suhtes jõustus
21. augustil
22. a.
23. Maakohus leidis, et A. Laksbergi süü KarS §

§ 392lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud.

2.1 Tõendatud on, et A. Laksberg värbas suure varalise kasu saamise eesmärgil I. Kandla rahalise tasu eest omandama, valdama ja vedama suures koguses kokaiinhüdrokloriidi ning toimetama seda ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri. A. Laksbergi süüd suures koguses kokaiini veo organiseerimises kinnitab tema enda tegevus ja huvi, et I. Kandla sõit Hispaaniasse teoks saaks, kuna ta palus kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud A. V.-il otsida Hispaaniast puuviljakoorem, et selles narkootiline aine Eestisse tuua. Selleks veenis ta I. Kandlat minema Hispaaniasse kaubaveo reisile ja viis I. Kandla isiklikult Riiga ärasõiduks valmis koorma juurde. Samuti andis A. Laksberg I. Kandlale kaasa mitu erinevat mobiiltelefoni ja oli reisi ajal temaga pidevalt telefoniühenduses. Kohus leidis, et A. Laksbergi kriminaalasja arutamisest tunnistajana osa võtnud I. Kandla andis kohtus varasemate menetlusetappidega võrreldes erinevaid ütlusi just eesmärgiga välistada A. Laksbergi organiseeriv ja juhtiv tegevus narkootilise aine omandamisel, valdamisel ja veol ning üle riigipiiri toimetamisel. Muude asjaolude osas on I. Kandla andnud järjepidevalt ühetaolisi ütlusi. Vahetult käitles ja toimetas üle riigipiiri narkootilist ainet I. Kandla, kuid tegi seda A. Laksbergi poolt värvatuna, tema juhtimisel ja korraldusel. Nii A. Laksberg kui I. Kandla andsid oma panuse kuritegude toimepanemisse, kusjuures mõlema panus oli kuritegude toimepanemisel oluline ja vajalik. 2.2 Ühtlasi leidis maakohus, et kohtulikul arutamisel on tõendamist leidnud, et A. Laksberg omandas enne

1. novembrit 2004 suures koguses narkootilist ainet - 25 147 grammi hašiši, hoidis seda oma valduses, peidetuna endale kuuluvas garaažiboksis kuni
2. novembrini 2004, mil narkootiline aine politsei poolt leiti ja ära võeti. Eestis oleks illegaalses tänavamüügis sellise koguse hašiši hind vähemalt 3,9 miljonit krooni. Seetõttu leidis kohus, et A. Laksberg käitles suures koguses narkootilist ainet narkokaubanduse eesmärgil, kuna sellist suurt kogust ei omandata tarbimise eesmärgil enda või tuttavate jaoks. Antud narkootilise aine kogusest oleks narkootilise joobe saamiseks piisanud vähemalt 25 000 inimesele.
3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Laksbergi kaitsja vandeadvokaat Priit Tartu, taotledes maakohtu otsuse osalist tühistamist kokaiinhüdrokloriidi käitlemise ja selle ebaseadusliku üle riigipiiri toimetamise süüdistuses ning selles osas A. Laksbergi õigeksmõistmist. Hašiši ebaseadusliku käitlemise osas palus kaitsja süüdistatava tegevuse ümber kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi ning mõista temale kergem karistus. Samuti esitas apellatsiooni riigiprokurör Andres Ülviste, taotledes maakohtu otsuse tühistamist A. Laksbergi karistamise osas ja uue otsusega A. Laksbergi karistamist vangistusega 12 aastaks.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a kohtuotsusega tühistati Harju Maakohtu
7. septembri
8. a otsus osaliselt A. Laksbergi süüditunnistamises KarS § 392 lg 2 p 2 järgi ja kvalifitseeriti süüdistatava tegu selles osas ümber KarS §-de 22 lg 2 - 392 lg 1 järgi, jättes selle kuriteo eest mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse muutmata. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata ja prokuröri ning kaitsja apellatsioonid rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna A. Laksbergi rolli puudutavas osas erinevad I. Kandla kohtulikul arutamisel antud ütlused oluliselt tema poolt kohtueelsel menetlusel antud ütlustest, siis ei ole need hinnatavad usaldusväärse tõendina, millele tuginedes saaks lugeda tõendatuks A. Laksbergi poolt suure varalise kasu saamise eesmärgil suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise ja selle ebaseadusliku toimetamise üle Eesti Vabariigi riigipiiri grupis I. Kandlaga. 4.2 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu otsuse põhiosas esitatud muude tõendite põhjal võimalik otsustada A. Laksbergi keskse osa üle I. Kandla poolt vahetult toimepandud kuritegudes. Küll aga on tunnistaja A. V.-i ja A. Laksbergi ütluste, tolliläbivaatuse akti, narkootilise aine ekspertiisi arvamuse, DNA ekspertiisi arvamuse ning Pärnu Maakohtu
9. augusti
10. a otsusega tõendatud A. Laksbergi osavõtt I. Kandla poolt täideviidud ja KarS § 184 lg 1 ning § 392 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemisest kihutamise vormis. Kuna maakohtu otsusega on A. Laksberg süüdi tunnistatud ka narkootilise aine, hašiši, ebaseadusliku käitlemise täideviimises KarS § 184 lg 21 p 1 järgi, siis on selle õigusliku hinnanguga hõlmatud ka kihutamine KarS § 184 lg 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele. 4.3 Ringkonnakohus märkis, et A. Laksbergi valdusest leitud hašiši kogus tõendab kaheldamatult narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist suure varalise kasu saamise eesmärgil. Suure varalise kasu saamise eesmärk ei nõua tulu saamise kindlakstegemist. Piisab, kui faktiliste asjaolude kogumi pinnalt saab teha järeldusi kuriteo eesmärgi kohta. 4.4 Olukorras, kus apellatsioonimenetluses tunnistati A. Laksberg täideviimise asemel süüdi kuriteole kihutamises, on tegemist süüdistuse raskuse vähenemisega. Seetõttu tuleb prokuröri apellatsioon A. Laksbergi karistuse raskendamiseks jätta rahuldamata. 4.5 Ringkonnakohtu otsusele lisatud eriarvamuses leiab ringkonnakohtunik Igor Amann, et I. Kandla ütluste kasutamine käesolevas kriminaalasjas tõendina ei ole välistatud nende ebausaldusväärsuse tõttu, nagu märgitud ringkonnakohtu otsuses, vaid juba seetõttu, et olles sisuliselt kaassüüdistatav koos A. Laksbergiga toimepandud kuritegudes, ei saa I. Kandla KrMS § 66 lg 2 kohaselt osaleda käesolevas kriminaalasjas tunnistajana. 4.6 Ringkonnakohtu otsusele lisatud eriarvamuses leiab ringkonnakohtunik Meelika Aava, et ringkonnakohtu otsusega A. Laksbergile omistatud kuritegudele uue õigusliku hinnangu andmine ei ole põhjendatud. Kuna I. Kandla suhtes tehtud kohtuotsus ei saa mingil viisil A. Laksbergi olukorda raskendada, siis on õiguslikult võimalik ka A. Laksbergi süüditunnistamine talle inkrimineeritavate kuritegude kaastäideviimises koos I. Kandlaga, vaatamata asjaolule, et varasema kohtuotsusega on I. Kandla tunnistatud süüdi samade kuritegude üksiktäideviijana. Seetõttu tuleb lugeda põhjendatuks ka prokuröri apellatsioon, milles taotletakse A. Laksbergile raskema karistuse mõistmist. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
11. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid A. Laksbergi kaitsja vandeadvokaat Priit Tartu ja riigiprokurör Andres Ülviste.
12. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A. Laksbergi õigeksmõistmist suures koguses kokaiinhüdrokloriidi ebaseaduslikule käitlemisele ja üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamisele kihutamises ning süüdistatava tegevuse suure koguse hašiši ebaseadusliku käitlemise osas KarS § 184 lg 1 järgi ümberkvalifitseerimist ja selle kuriteo eest kergema karistuse mõistmist. 6.1 Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millised konkreetsed A. Laksbergi teod on käsitatavad kuriteole kihutamisena. Süüdistusaktis ja ringkonnakohtu otsuses loetletud tegevusi ei saa pidada kuriteole kihutamiseks. Kassaatori arvates puuduvad ka tõendid, mis kinnitaksid A. Laksbergi poolt I. Kandla kihutamist kuriteo toimepanemisele. 6.2 Tuvastamist ei ole leidnud suure varalise kasu saamise eesmärk A. Laksbergile omistatud suure koguse narkootilise aine hašiši käitlemisel. Varaline kasu saab tekkida vaid müügiga seotud tegevuse käigus, kuid sellist tegevust või eesmärki ei ole A. Laksbergi puhul kindlaks tehtud. Ainuüksi narkootilise aine suur kogus ei ole piisav, et tuvastada suure varalise kasu saamise eesmärki. 6.3 Kuna ringkonnakohus on oluliselt muutnud A. Laksbergile omistatud kuritegude kvalifikatsiooni, kergendades süüdistatava olukorda, siis ei vasta maakohtu mõistetud karistus enam A. Laksbergi süü suurusele. Kergendades kuritegude kvalifikatsiooni, oleks ringkonnakohus pidanud vastavalt kergendama ka mõistetud karistust.
13. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega kvalifitseeriti A. Laksbergile omistatud suures koguses kokaiinhüdrokloriidi üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamine ja käitlemine isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil ümber nimetatud kuritegudele kihutamisena, ning osas, millega jäeti rahuldamata prokuröri apellatsioon A. Laksbergile raskema karistuse mõistmiseks. Kassaator taotleb kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist ringkonnakohtule, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 7.1 Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et A. Laksbergi teod suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel ja üle riigipiiri ebaseaduslikul toimetamisel on käsitatavad nendele kuritegudele kihutamisena, mitte kaastäideviimisena. 7.2 Kassaator loeb põhjendatuks ringkonnakohtu seisukoha, et käesolevas kriminaalasjas saab I. Kandla ütlusi vaadelda tunnistaja ütlustena, kuid leiab, et ringkonnakohus on motiveerimatult hinnanud I. Kandla kriminaalmenetluse käigus muutunud ütlusi ebausaldusväärsetena. I. Kandla eeluurimisel antud ütlusi ei ole alust kõrvale jätta, kuna need haakuvad teiste tõenditega, on sisemiselt loogilised ja tunnistaja on neid sisuliselt kinnitanud nii kohtuistungil Pärnu Maakohtus kui ka vastastamisel A. Laksbergiga. 7.3 Isegi juhul, kui jätta I. Kandla ütlused täielikult kõrvale, võimaldavad ka muud kriminaalasjas kogutud tõendid hinnata A. Laksbergi käitumist kaastäideviimisena. Asjaolu, et I. Kandla on varem süüdi mõistetud KarS § 184 lg 1 ja § 392 lg 1 järgi kuritegude üksiktäideviijana, ei takista A. Laksbergi süüdimõistmist kuritegude kaastäideviimises koos I. Kandlaga. Kassaator nõustub, et I. Kandlale esitatud süüdistus kuritegude üksiktäideviimises oli ekslik, kuid see ei saa endaga kaasa tuua ebaõige juriidilise hinnangu andmist ka A. Laksbergi tegevusele. 7.4 Kuna lähtuvalt A. Laksbergi tegevuse ümberkvalifitseerimisest jättis ringkonnakohus rahuldamata prokuröri apellatsioonis esitatud raskema karistuse mõistmise taotluse, siis on ringkonnakohtu otsus ebaõige ka osas, millega jäeti prokuröri apellatsioon rahuldamata.
14. Kassatsioonivastuses palub A. Laksbergi kaitsja jätta prokuröri kassatsiooni rahuldamata. A. Laksbergi keskne osa kuriteo toimepanemisel ei ole tuvastatav. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt on I. Kandla ütlused vastuolulised, mille tõttu ei ole need tõenditena lubatavad.
15. A. Laksbergi kaitsja kassatsioonile esitatud vastuses ei pea prokurör kaitsja kassatsiooni põhjendatuks, kuna sisuliselt vaidlustab kaitsja üksnes kohtu poolt tõenditele antud hinnangut ja faktiliste asjaolude tuvastatust.
16. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid prokurör ja kaitsja oma kassatsioonides ja kirjalikes kassatsioonivastustes esitatud taotluste ning seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17. Käesolevas kriminaalasjas vajab eeskätt lahendamist küsimus sellest, kas A. Laksbergi süüditunnistamine kuritegude kaastäideviijana on võimalik olukorras, kus samad kuriteod vahetult realiseerinud I. Kandla on varasema jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud üksiktäideviimises (I). Seejärel võtab kriminaalkolleegium seisukoha kassaatorite väidete osas, milles vaidlustatakse tõendite hindamisega seonduvat, käsitledes I. Kandla tunnistajana antud ütluste tõendina lubatavust ja narkootilise aine käitlemisel suure varalise kasu saamise eesmärki (II). Lõpuks analüüsib kolleegium kohtute poolt A. Laksbergi käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut ja mõistetud karistust ning võtab seisukoha kassatsioonide rahuldamise osas (III). I
18. Harju Maakohtu
19. septembri
20. a otsusega tunnistati A. Laksberg süüdi KarS §

§ 392

lg 2 p 2 järgi isikute grupi poolt suure koguse narkootilise aine kokaiinhüdrokloriidi suure varalise kasu saamise eesmärgil käitlemises ja isikute grupis narkootilise aine üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamises. Nii süüdistuse kui maakohtu otsuse kohaselt pani A. Laksberg mõlemad teod toime grupis koos I. Kandlaga. Tallinna Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a kohtuotsuses asuti seevastu seisukohale, et A. Laksbergi osa kirjeldatud kuritegude toimepanemises ei ole vaadeldav kaastäideviimisena, vaid I. Kandla kihutamisena nende toimepanemisele. Uue õigusliku hinnangu andmist A. Laksbergi tegevusele põhjendas ringkonnakohus lisaks kaastäideviimise tõendamatusele ka asjaoluga, et I. Kandla osas on Pärnu Maakohus
3. augusti
4. a lühimenetluses tehtud otsusega tuvastanud, et viimane oli kõnealuste tegude üksiktäideviija. Seega tuleb kolleegiumil prokuröri kassatsiooni lahendamiseks vastata küsimusele, kas olukorras, kus kahte isikut süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises, kuid nende kriminaalasjad on eraldatud erinevatesse menetlustesse, on neist ühte võimalik süüdi tunnistada kuritegude kaastäideviimises, samas kui teise isiku suhtes samade kuritegude osas tehtud ja juba jõustunud kohtuotsusest nähtub, et ta on süüdi tunnistatud üksiktäideviijana. Prokurör nõustub enda kassatsioonis sellega, et I. Kandla tegevus oleks tulnud kvalifitseerida kuritegude täideviimisena isikute grupis ja tema teole on nii prokuröri kui ka Pärnu Maakohtu poolt antud ebaõige juriidiline hinnang, kuid see ei anna alust A. Laksbergi tegevuse ebaõigeks kvalifitseerimiseks.
5. Riigikohtu üldkogu on
6. aprilli
7. a otsuses asjas nr 3-1-2-1-00 märkinud, et enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning et kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist. (RT III 2000, 16, 169, p 13). Kriminaalkolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Samas on aga kolleegium tõdenud, et sellele vaatamata ei ole kriminaalmenetluse praktikas võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-07 - RT III 2007, 26, 214, p 9, 10). Viidatud lahendites pole siiski võetud seisukohta küsimuses, kas ja mil määral võivad üksteisest erineda nende kuriteo ühises toimepanemises süüdistatavate isikute, kelle kriminaalasjad on eraldatud eraldi menetlemiseks, tegudele antavad materiaalõiguslikud hinnangud. Kriminaalkolleegiumi arvates tuleb sellisel juhul silmas pidada ühelt poolt süüdistatavate tegevuse õiguslikule hindamisele materiaalõigusega seatavaid tingimusi ja teiselt poolt kriminaalmenetlusõigusest, eelkõige süüdistatava kaitseõigusest, tulenevaid nõudeid.
10. Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
11. jaanuari
12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 - RT III 2005, 4, 36, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. oktoobri
14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-05 - RT III 2005, 36, 348, p 8). Seda seisukohta on oma kassatsioonis õigesti refereerinud ka prokurör, kuid jätnud tähelepanuta, et eelöeldust tulenevalt on kaastäideviimine oma olemuse tõttu selline koosseisutunnus, mille puhul ei ole võimalik ühe täideviija süüküsimuse lahendamine teise isiku vastutusele hinnangut andmata. Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana. Kuivõrd I. Kandla suhtes on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude toimepanemine üksiktäideviimise vormis, ei ole kohtul A. Laksbergi kriminaalasja lahendades enam võimalik anda tervikhinnangut nende mõlema teopanustele, nagu seda eeldab kaastäideviimine KarS § 21 lg 2 esimese lause mõttes. I. Kandla käitumisele antud õigusliku hinnangu ümbervaatamine pole aga võimalik ka kriminaalmenetlusõiguslikult. 14.1 Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang. 14.2 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli
15. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend
16. märtsist
17. a, p-d 51-52). Eelnevast tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et nii Konventsioon kui selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang. 14.3 Pärnu Maakohtu
18. augusti
19. a kohtuotsusest nähtuvalt on I. Kandla tunnistatud süüdi KarS § 184 lg 1 ja § 392 lg 1 järgi, s.o narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises ja sama aine toimetamises üle Eesti Vabariigi riigipiiri. A. Laksbergi süüdistatakse seevastu KarS §

§ 392lg 2 p 2 järgi koos I.

Kandlaga toimepandud suure koguse narkootilise aine suure varalise kasu saamise eesmärgil grupilises käitlemises ning koos I. Kandlaga toimepandud grupilises narkootilise aine toimetamises üle riigipiiri. Võrreldes I. Kandlale esitatud süüdistusega on A. Laksbergile omistatud samade kuritegude kvalifitseeritud koosseisud, kusjuures üheks raskendavaks asjaoluks on nimelt kuritegude toimepanemine grupis I. Kandlaga. Sellest tulenevalt ja pidades silmas, et kriminaalmenetlusõiguses omaks võetud formaalse lähenemisviisi kohaselt omistatakse menetlusest osavõtvatele isikutele nende menetlusseisundid konkreetse kriminaalasja raames, on käesolevas kriminaalasjas tagatud õigus vaielda vastu talle süükspandavatele kvalifitseerivatele asjaoludele üksnes A. Laksbergile, kuid mitte kohtulikul arutamisel tunnistajana osalenud I. Kandlale. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et kuriteo ühiselt toimepannud isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega, samuti Konventsiooni ülalvaadeldud rakenduspraktikaga.

1. Lähtudes eeltoodust ei nõustu kriminaalkolleegium prokuröri väitega, mille kohaselt saaksid kohtud A. Laksbergi süüasja arutamisel asuda seisukohale, et A. Laksberg ja I. Kandla tegutsesid suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel ja selle aine ebaseaduslikult üle riigipiiri toimetamisel kaastäideviijatena. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et õiguslikud raamid A. Laksbergi tegevuse hindamiseks annab I. Kandla suhtes tehtud Pärnu Maakohtu
2. augusti
3. a kohtuotsus, kuna nii sellest otsusest kui ka A. Laksbergile esitatud süüdistusest nähtuvalt realiseeris suures koguses kokaiinhüdrokloriidi käitlemise ja narkootilise aine üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamise koosseisud omakäeliselt I. Kandla üksinda. Tähelepanuta pole võimalik jätta ka asjaolu, et käesoleval ajal pole ühegi kohtuotsusega - nii I. Kandla suhtes
4. augustil
5. a tehtud kohtuotsusega ega käesolevas A. Laksbergi suhtes toimuvas kriminaalmenetluses koostatud kohtuotsustega - tuvastatud I. Kandla kuulumine gruppi koos A. Laksbergiga. Kuna A. Laksberg ühtegi loetletud süüteokoosseisudest vahetult täide ei viinud ja Pärnu Maakohtu
6. augusti
7. a otsusega on I. Kandla süü tuvastatud üksiktäideviimises, on ringkonnakohus kooskõlas aktsessoorsuse põhimõttega põhjendatult leidnud, et A. Laksbergi käitumine on samade kuritegude suhtes vaadeldav nendele kihutamisena KarS § 22 lg 2 mõttes. II
8. Seoses prokuröri ja kaitsja kassatsioonides esitatud väidetega, milles kritiseeritakse kriminaalasjas kogutud tõenditele kohtute poolt antud hinnangut, märgib kriminaalkolleegium, et vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 saab Riigikohus hinnata üksnes seda, kas kohtud on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Kolleegium leiab, et kohtute siseveendumuse kujunemine on mõlema astme kohtulahendite pinnalt lugejale jälgitav, mistõttu puudub alus teha etteheiteid kohtuotsuste põhistatusele. Erinevalt prokurörist leiab kolleegium ühtlasi, et ringkonnakohus on põhjendatult jätnud kõrvale I. Kandla poolt käesoleva kriminaalmenetluse raames antud ütlused ja peab vajalikuks korrata oma varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt võib KrMS § 289 alusel isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes tunnistaja usaldusväärsuse hindamiseks. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus jätta kõrvale ristküsitlusel saadud ütlused ning tugineda kohtuotsuse tegemisel hoopiski eeluurimisel antud ütlustele. Kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui ülekuulatav ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. märtsi
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-07 - RT III 2007, 13, 102, p 7.1-7.2 ja
11. märtsi
12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06 - RT III 2007, 12, 90, p 17). Kirjeldatu laieneb ka vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise protokollis talletatud ütlustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. novembri
14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-62-07 - RT III 2007, 40, 315, p 12.2). Nendel põhjustel nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et I. Kandla muutuvad ütlused ei ole hinnatavad usaldusväärse tõendina, millele tuginedes saaks kohus KrMS § 309 lg 3 kohaselt tunnistada tõendatuks A. Laksbergile süüksarvatavad kuriteod. Kohtud on tuvastanud, et kohtulikul arutamisel antud ütlustes asus I. Kandla selgelt A. Laksbergi osalust kuritegude toimepanemisel eitama. Seevastu kohtueelsel uurimisel antud ütlustes on I. Kandla detailselt A. Laksbergi osalusest rääkinud. Kuna vastuolud ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlustes esinevad tõendamiseseme oluliste asjaolude suhtes ja I. Kandla ei ole kohtulikul arutamisel osanud millegagi seletada enda ütluste kardinaalset muutmist, tuleb need kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist kõrvale jätta.
15. Puutuvalt suure varalise kasu saamise eesmärki kui KarS § 184 lg 21 p-s 1 nimetatud kvalifitseerivasse asjaolusse leiab kriminaalkolleegium järgmist. Kaitsja kassatsiooni kohaselt saab varaline kasu tekkida vaid müümisega seonduva tegevuse käigus, mistõttu ei ole alust rääkida varalise kasu saamise eesmärgist, kui narkootilise aine müüki ega selle eesmärki ei ole tuvastatud. Kriminaalkolleegium sellise käsitlusega ei nõustu, märkides, et KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Varalise kasu saamise eesmärk näitab subjektiivse koosseisutunnusena kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Koosseisutüüpide aspektist kujutab KarS § 184 lg 21 p-s 1 ette nähtud kvalifitseeritud koosseis endast n.n mittekongruentset süüteokoosseisu, kus toimepanijal subjektiivselt esinev eesmärk ulatub objektiivsetest koosseisutunnustest kaugemale. Seega ei lange kõnealuse süüteokoosseisu puhul objektiivsed ja subjektiivsed tunnused kokku, vaid subjektiivsest küljest tuleb täiendavalt tuvastada varalise kasu saamise eesmärk, millele koosseisu objektiivses küljes aga vaste puudub. Ühtlasi järeldub sellest, et kui KarS § 184 lg 21 p-s 1 kirjeldatud koosseisu muude objektiivsete tunnuste suhtes piisab toimepanijal KarS § 15 lg-st 1 tulenevalt kaudsest tahtlusest, siis varalise kasu saamise eesmärgi puhul on nõutav KarS § 16 lg-s 2 sätestatud kavatsetus. Eelnevaga on selgitatav, miks vaadeldava süüteokoosseisu puhul puudub vajadus tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevus. Piisab kui süüdistatava puhul on kohtulikul arutamisel subjektiivsest küljest kindlaks tehtud varalise kasu saamise suhtes kavatsetus.
16. Eeltoodu põhjal nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu põhjendustega A. Laksbergil suure koguse hašiši käitlemise osas varalise kasu saamise eesmärgi esinemise kohta. Ringkonnakohus on õigustatult leidnud, et suure varalise kasu saamise eesmärk ei nõua tulu saamise kindlakstegemist. Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus tuvastanud, et kättesaadud narkootilise aine hašiši kogus oli selline, millest piisanuks 25 000 inimesele narkootilise joobe tekitamiseks ja illegaalses tänavamüügis olnuks narkootilise aine müügist saadud tulu suuruseks ligikaudu 3,8 miljonit krooni. Tähelepanuta ei saa jätta ka maakohtu poolt tunnistaja A. V.-i ütluste alusel tuvastatut, et A. Laksberg pakkus tunnistajale hašišit müügiks või palus leida narkootilisele ainele ostja. Seega on kohtud põhjendatult tuvastanud, et süüdistatav ei vallanud narkootilist ainet pelgalt enda või tuttavate tarbeks, vaid eesmärgiga saada suurt varalist kasu. III
17. Vastupidiselt kaitsja kassatsioonile leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu otsuses on piisava selgusega näidatud tõendatuks tunnistatud asjaolud, mis kinnitavad A. Laksbergi poolt kuriteo toimepanemist ning põhjendatud, millised konkreetsed teod on käsitletavad kuriteole kihutamisena. Lähtudes eeltoodust on ringkonnakohus A. Laksbergi käitumisele käesolevas olukorras andnud õige karistusõigusliku hinnangu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna sama kohtuotsusega on A. Laksbergi tegevuses tuvastatud narkootilise aine hašiši lõpuleviidud täideviimise tunnused KarS § 184 lg 21 p 1 mõttes, siis on sellest hõlmatud ka süüdistatava poolt I. Kandla kihutamine kui osavõtt suures koguses kokaiinhüdrokloriidi käitlemisest KarS § 184 lg 1 - § 22 lg 2 mõttes. Lõpuleviidud hašiši käitlemises ei sisaldu aga kihutamine suures koguses kokaiinhüdrokloriidi üle Eesti Vabariigi riigipiiri ebaseaduslikule toimetamisele, mille tõttu tuleb see kvalifitseerida eraldi KarS § 392 lg 1 - § 22 lg 2 järgi, nagu ringkonnakohtu otsuses ongi tehtud.
18. Kvalifitseerides A. Laksbergi käitumise kaastäideviimiselt kuriteost osavõtule kihutajana, kergendas ringkonnakohus süüdistatava olukorda, sest kihutamine ja kaasaaitamine on võrreldes täideviimisega kergemad toimepanemisvormid. Kuna kriminaalkolleegium ei pea põhjendatuks muuta ringkonnakohtu poolt A. Laksbergi käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut, tuleb jätta rahuldamata ka prokuröri kassatsioonis esitatud taotlus saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks ja A. Laksbergile raskema karistuse mõistmiseks.
19. A. Laksbergi kaitsja leiab, et kergendades süüdistatavale inkrimineeritud süütegude kvalifikatsiooni, pidanuks ringkonnakohus vastavalt kergendama ka karistust, kuna maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta enam süüdistatava süü suurusele. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu. Arvestades, et apellatsioonimenetluses on süüdistuse raskust vähendatud, ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada prokuröri apellatsioonis esitatud taotlust raskema karistuse mõistmiseks. Sellest tulenevalt ongi ringkonnakohus sisuliselt asunud seisukohale, et esimese astme kohtu poolt A. Laksbergile mõistetud karistus vastab tema süü suurusele. Kohtuotsuses on seejuures põhjalikult käsitletud karistuse mõistmist puudutavaid küsimusi, milliste järeldustega kriminaalkolleegium nõustub.
20. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
21. detsembri
22. a otsuse A. Laksbergi süüdistusasjas muutmata ja esitatud kassatsioonid rahuldamata. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe