← Eesti

3-3-1-20-08

Obsah (5)§ 8§ 69§ 29§ 46§ 55

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-20-08 2

) § 8 lg-ga 2 ning käskkirjaga on kehtestatud eeldus, et kaebaja on ohtlik vangla julgeolekule. Põhjendatud huvina tõi kaebaja välja hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluse ning edaspidiste analoogsete õigusvastaste toimingute ennetamise ja vältimise.

  1. Tartu Vangla selgitas kirjalikus vastuses, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri menetluses on kriminaalasi, milles R. Kalda on kahtlustatav. Kohtueelse menetluse tagamiseks on R. Kalda paigutatud prokuröri
  2. veebruari
  3. a määrusega Tartu Vanglasse alates
  4. veebruarist
  5. R. Kaldat ei saanud S-hoonesse paigutada, sest seal on taksofon kõigile vabalt kättesaadav. Kaebaja vanglasisese liikumise piiramine, sektsioonis vaba liikumise piiramine, kultuuriüritustest osavõtu ja spordisaali kasutamise mittevõimaldamise näol on tegemist toimingutega, mis on kooskõlas piirangute aluseks oleva määrusega. R. Kalda on viibinud lukustatud kambris 75 päeva, millest 36 päeva suhtes olid kehtestatud lisapiirangud - kõikidest kinnipeetavatest eraldi hoidmise kohustus. Alates
  6. juulist 2007 viibib kaebaja süüdimõistetute eluhoones samadel tingimustel teiste süüdimõistetutega. Piirangute aluseks ei olnud Tartu Vangla direktori vaidlustatud käskkiri, vaid prokuratuuri määrused. Tartu Vangla direktori
  7. märtsi
  8. a käskkirja vaidlustamiseks puudub kaebajal põhjendatud huvi.
  9. Tartu Halduskohus jättis
  10. septembri
  11. a otsusega haldusasjas nr 3-07-981 kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole Tartu Vangla direktori
  12. märtsi
  13. a käskkirja nr 1-3/23 "Vastuvõtuosakonna lukustamine" vaidlustamine halduskohtu pädevuses, sest tegemist on üldaktiga. Kohus otsustas selles osas määrusega menetluse lõpetada. Põhja Ringkonnaprokuratuuri menetluses on kriminaalasi nr 06730000233, milles R. Kalda on tunnistatud kahtlustatavaks. Põhja Ringkonnaprokuratuur paigutas kohtueelse menetluse tagamiseks R. Kalda
  14. veebruari
  15. a määrusega Tartu Vanglasse alates
  16. veebruarist 2007 kuni
  17. aprillini
  18. Põhja Ringkonnaprokuratuur kohaldas
  19. veebruari
  20. a määrusega R. Kalda suhtes lisapiiranguid (keelata lühi- ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetused ja telefoni kasutamine). Põhja Ringkonnaprokuratuur pikendas
  21. märtsi
  22. a määrustega R. Kalda suhtes Tartu Vanglas viibimise tähtaega ning teistest kinnipeetavatest eraldamise kohustust ja lisapiiranguid kuni
  23. juunini
  24. Põhja Ringkonnaprokuratuur tühistas
  25. mai
  26. a määrusega kahtlustatava R. Kalda suhtes kohaldatud lisapiirangud. Põhja Ringkonnaprokuratuuri
  27. mai
  28. a määrusega on R. Kalda jätkuvalt ümber paigutatud Tartu Vanglasse ja eraldatud teistest kahtlustatavatest, kannatanutest ja tunnistajatest samas kriminaalasjas kuni
  29. juulini
  30. Tartu Vanglas on kinnipeetavatele kaks erinevat eluhoonet. S-hoones on süüdimõistetud, kes liiguvad vabalt sektsioonis ringi, samuti ei ole telefoni kasutamise aega piiratud. E-hoones on vahistatud, vastuvõturežiimil viibivad süüdimõistetud ning kartserikambrid. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt on vastuvõturežiimil viibivate kinnipeetavate kambriuksed suletud ning kehtestatud liikumispiirangud. Piirangute kehtestamise ajal viibis süüdimõistetu R. Kalda Tartu Vangla vastuvõtuosakonnas, mis asub E-hoones. Kohus nõustus Tartu Vangla seisukohaga, et vanglal ei olnud Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt perioodil
  31. veebruarist kuni
  32. juulini 2007 kehtestatud määrustest lähtudes võimalik toimida teisiti kui kehtestada kaebaja suhtes teatud piirangud. Tartu Vangla direktori
  33. märtsi
  34. a käskkirja nr 1-3/23 "Vastuvõtuosakonna lukustamine" kohaselt on alates
  35. märtsist 2007 vastuvõtuosakonnas kambrite uksed julgeoleku kaalutlustel lukustatud.

§ 8

lg 2 kohaselt võib vangla põhjendatud vajadusel kambreid või osakondi lukustada vangla julgeoleku huvides. Sellest tulenevalt paigutas Tartu Vangla kaebaja lukustatud kambrisse õiguspäraselt ning piiras kaebaja võimalust sektsioonis vabalt liikuda, mistõttu ei saanud ta ka võtta osa kultuuriüritustest ega kasutada spordisaali. Kuna kaebaja suhtes oli prokuratuuri määrusega kehtestatud eraldihoidmise kohustus, ei saanud ta käia kaupluses ega raamatukogus, kasutada telefoni, kööki, külmkappi, pesumasinat ega pesukuivatit. Kinnipeetavale on toitlustamine kinnipidamisasutuses tagatud, mistõttu külmiku ja köögi kasutamise ning kaupluses käimise mittevõimaldamine prokuratuuri kehtestatud piirangute ajal ei rikkunud kaebaja õigusi. Kaebaja õigusi ei rikkunud ka prokuratuuri kehtestatud piirangute ajal temale pesumasina ja pesukuivati kasutamise mittevõimaldamine, sest kaebaja sai pesu pesta oma kambris või tellida teenust pesumajalt. Alates

  1. juulist 2007 viibib R. Kalda süüdimõistetute eluhoones samadel tingimustel teiste kinnipeetavatega. Pärast prokuratuuri määruste kehtivuse lõppemist on R. Kalda viibinud Tartu Vangla vastuvõtuosakonnas
  2. juulist kuni
  3. juulini
  4. Piirangute kehtestamise ajal on R. Kalda mitmel korral viibinud ka Tallinna Vanglas ja Kohtla-Järve Politseiosakonna arestimajas. Kaebaja on olnud lukustatud kambris Tartu Vanglas 75 päeva, millest 36 päeva oli aeg, mil kehtis lisapiiranguna teistest kinnipeetavatest eraldi hoidmise kohustus. Eelvangistushoone lahtises sektsioonis, kus kaebajale tagati lisaks äratusest öörahuni vabalt sektsioonis ringiliikumine, viibis R. Kalda kokku 35 päeva. Kaebuse täienduste kohaselt paigutati kaebaja
  5. juunil 2007 ümber E-hoone
  6. sektsiooni, kus ta sai kasutada spordisaali kehakultuuriga tegelemiseks, samuti külmkappi, pesumasinat, riidekuivatit, raamatukogu ja kauplust kohapeal. Halduskohus asus seisukohale, et kuna kaebaja viibis E-hoones prokuratuuri määruste alusel ning piirangud kehtisid
  7. juulini 2007, ei saanud teda kohelda võrdselt S-hoone kinnipeetavatega. Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et teda ei ole koheselt pärast prokuratuuri kehtestatud piirangute lõppemist
  8. juulil 2007 (kaebaja naasis Tartu Vanglasse
  9. juulil 2007) ümber paigutatud S-hoonesse, vaid seda tehti alles
  10. juulil
  12. Tartu Halduskohus lõpetas
  13. septembri
  14. a määrusega asjas nr 3-07-981 menetluse Tartu Vangla direktori
  15. märtsi
  16. a käskkirja nr 1-3/23 "Vastuvõtuosakonna lukustamine" õigusvastaseks tunnistamise nõudes. Kohus juhindus analoogia korras Tartu Ringkonnakohtu otsusest haldusasjas nr 3-07-701, mille kohaselt Tartu Vangla direktori käskkiri "Tartu Vangla kinnipeetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu" ei ole üksikjuhtumi reguleerimiseks ning tegemist ei ole aktiga, mis oleks vaidlustatav halduskohtus. Tartu Vangla direktori
  17. märtsi
  18. a käskkirjaga nr 1-3/23 on otsustatud alates
  19. märtsist 2007 lukustada vastuvõtuosakonnas (E-hoone
  20. sektsioon) kambrite uksed julgeoleku kaalutlustel: - tagada kinnipeetavate meelestatuse, tervisliku ning psüühilise seisundi väljaselgitamine vanglasse saabumisel; - tagada võimaliku kinnipeetava poolsete ohtude väljaselgitamine ning ennetamine vangla julgeolekule; - tagada võimaliku teiste kinnipeetavate poolsete kinnipeetavale suunatud ohtude väljaselgitamine ning ennetamine; - tagada kinnipeetava vanglasse adapteerimine ja vanglaga seotud hirmude maandamine; - tagada kinnipeetava vangla õiguskorraga tutvumine ning õigete käitumismallide kinnistumine. Halduskohus leidis, et nimetatud käskkirja vaidlustamise osas tuleb määrusega menetlus lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel, sest asja läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses. Seetõttu ei hinnanud kohus vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. Kohus asus seisukohale, et vangla direktori
  21. märtsi
  22. a käskkiri ei ole HKMS § 4 lg-s 1 nimetatud haldusakt, mille peale võib halduskohtusse kaevata, vaid sisu poolest on see abstraktseid üldkohustuslikke käitumisreegleid sisaldav üldakt, mille õiguspärasuse hindamine ei ole halduskohtu pädevuses.
  23. Romeo Kalda esitas Tartu Halduskohtu
  24. septembri
  25. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitas R. Kalda muu hulgas vastuväited Tartu Halduskohtu
  26. septembri
  27. a määrusele, leides, et halduskohus rikkus HKMS § 25 lg-t 9, mille kohaselt kohus jätab kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Põhiseadusega. Kohus leidis ebaõigesti, et tulenevalt Tartu Vangla direktori
  28. märtsi
  29. a käskkirjast nr 1-3/23 oli vastustaja tegevus (kaebaja hoidmine lukustatud üksikkambris) õiguspärane. Nimetatud käskkiri tulnuks tunnistada Põhiseaduse vastaseks.
  30. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  31. detsembri
  32. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja nõue tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming, mis seisnes R. Kalda paigutamises eelvangistushoone
  33. sektsiooni ajavahemikul
  34. juunist kuni
  35. juulini
  36. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistas nimetatud toimingu õigusvastaseks. Muus osas jättis ringkonnakohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus pidas õigesti õiguspärasteks Tartu Vangla
  37. veebruari kuni
  38. märtsi
  39. a toiminguid, mis seisnesid kaebaja paigutamises lukustatud kambrisse ja liikumispiirangute kehtestamises (kaebaja ei saanud vabalt liikuda sektsiooni piires, osa võtta kultuuriüritustest, käia kaupluses ja raamatukogus, kasutada spordisaali, kööki, külmkappi ja pesumasinat). Kohtueelse menetluse tagamiseks paigutas Põhja Ringkonnaprokuratuur
  40. veebruari
  41. a määrusega Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel R. Kalda ümber Tartu Vanglasse ajavahemikuks
  42. veebruar kuni
  43. aprill
  44. Põhja Ringkonnaprokuratuur kohaldas
  45. veebruari
  46. a määrusega R. Kalda suhtes lisapiiranguid (muu hulgas keelati lühi- ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetused ja telefoni kasutamine, v.a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga). Tartu Vangla leidis õigesti, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri
  47. veebruari
  48. a määruse täitmise tagamiseks oli vajalik paigutada kaebaja teistest kinnipeetavatest eraldi. Kuigi R. Kalda on oma staatuselt kinnipeetav ning

§ 8

näeb kinnise vangla üldtingimustena ette, et äratusest kuni öörahu alguseni on kinnipeetaval lubatud vabalt liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud kohtades, siis prokuratuuri määruse täitmiseks oli Tartu Vangla õigustatud piirama tema vanglasisest liikumisvabadust. Tartu Vangla direktor ei pidanud andma

§ 8lg 2 alusel eraldi käskkirja R.

Kalda paigutamiseks lukustatud kambrisse. Juhul, kui R. Kalda leidis, et tema liikumis- ja suhtlemisvabadusele lisapiirangute kehtestamine Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruste alusel on ebaseaduslik, oli tal õigus need vaidlustada. Kuna piirangud kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadusele kehtestati seoses kohtueelse menetlusega, ei ole R. Kaldat koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste kinnipeetavatega, sest nende suhtes ei viidud läbi kriminaalasja kohtueelset menetlust. Kuivõrd Põhja Ringkonnaprokuratuuri

  1. veebruari
  2. a määrus oli kehtiv ja seega õiguspärane, siis olid õiguspärased ka Tartu Vangla toimingud selle määruse täitmisel (vanglasisese liikumise piiramine, kultuuriüritustest osavõtmise ja spordisaali kasutamise mittevõimaldamine). Tartu Vangla on õiguspäraselt käitunud ka perioodil
  3. märts kuni
  4. mai
  5. Põhja Ringkonnaprokuratuuri
  6. märtsi
  7. a määrusega paigutati kahtlustatav R. Kalda jätkuvalt ümber Tartu Vanglasse ja eraldati teistest kinnipeetavatest kuni
  8. juunini
  9. Samuti kehtestati R. Kalda suhtes
  10. märtsil 2007 lisapiirangud, millega piirati muu hulgas kokkusaamisi, kirjavahetust ja telefoni kasutamist (v.a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga). Teistest kinnipeetavatest eraldamine tähendas seda, et R. Kaldal ei olnud võimalik kasutada selliseid õigusi, mis tavapäraselt on kinnipeetaval lubatud. Kuna R. Kalda suhtes piirangute kehtestamise aluseks olid Põhja Ringkonnaprokuratuuri
  11. märtsi
  12. a määrused, ei olnud Tartu Vangla toimingud õigusvastased. Kaebaja taotles õigusvastasuse tuvastamist ka Tartu Vangla toimingute osas, mis seisnesid R. Kalda hoidmises E-hoones, tema liikumisõiguse ja värskes õhus viibimise piiramises ning köögi ja puhketoa kasutamise mittevõimaldamises
  13. juunist kuni
  14. juulini
  15. Põhja Ringkonnaprokuratuur tühistas
  16. mai
  17. a määrusega R. Kalda suhtes kohaldatud lisapiirangud. Põhja Ringkonnaprokuratuur otsustas
  18. mai
  19. a määrusega R. Kalda paigutada ümber Tartu Vanglasse ja eraldada teistest samas kriminaalasjas olevatest kahtlustatavatest, kannatanutest ja tunnistajatest kuni
  20. juulini
  21. Lähtuvalt nimetatud määrustest, lõppesid lisapiirangud R. Kalda suhtes
  22. mail 2007 ning tema teistest kinnipeetavatest eraldi hoidmise kohustus
  23. juunil
  24. Seega langes
  25. juunil 2007 ära vajadus piirata kaebaja vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust. Kuni
  26. juulini 2007 oli seda siiski võimalik piirata niivõrd, kuivõrd see oli vajalik kaebaja eraldamiseks teistest samas kriminaalasjas olevatest kahtlustatavatest, kannatanutest ja tunnistajatest. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et R. Kaldat oleks tulnud perioodil
  27. juuni kuni
  28. juuli 2007 eraldi hoida eraldamaks teda teistest kahtlustatavatest, kannatanutest ja tunnistajatest samas kriminaalasjas. R. Kalda paigutati
  29. juunil 2007 E-hoone lahtisesse
  30. sektsiooni, kus talle tagati äratusest öörahuni vabalt sektsioonis ringiliikumine. Alates
  31. juulist 2007 viibib kaebaja süüdimõistetute eluhoones samadel tingimustel teiste kinnipeetavatega. Kuna
  32. juunist kuni
  33. juulini 2007 puudus Tartu Vanglal alus kohelda R. Kaldat teistest kinnipeetavatest erinevalt ning Tartu Vangla ei ole tõendanud, et sel perioodil olid R. Kalda kinnipidamistingimused samasugused kui teistel kinnipeetavatel, siis tuleb Tartu Vangla toiming, mis seisnes R. Kalda paigutamises eelvangistushoone
  34. sektsiooni
  35. juunist kuni
  36. juulini 2007, tunnistada õigusvastaseks. Ühe kinnipeetava põhjuseta pidamine ülejäänud kinnipeetavatest erinevates tingimustes rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Ringkonnakohus märkis lisaks, et pole alust R. Kalda kaebuse rahuldamiseks osas, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla direktori
  37. märtsi
  38. a käskkirja nr 1-3/
  39. Tartu Halduskohus on selle nõude osas menetluse õigesti lõpetanud, sest tegemist ei ole haldusaktiga, mille õiguspärasuse kontroll kuuluks halduskohtu pädevusse. Isegi kui tegemist oleks üldkorraldusega, s.o halduskohtus vaidlustatava haldusaktiga, tuleks kaebus jätta rahuldamata. R. Kaldat hoiti eraldi lukustatud kambris Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruste alusel. Kuna kaebaja suhtes vaidlustatud käskkirja rakendatud ei ole, siis ei saa see rikkuda tema õigusi ega piirata tema vabadusi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  40. Romeo Kalda esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles tema kaebus jäi rahuldamata. Kassaator palub uue otsusega rahuldada tema kaebus ka Tartu Vangla
  41. veebruari kuni
  42. mai
  43. a toimingute õigusvastaseks tunnistamise osas. Tartu Vangla direktori
  44. märtsi
  45. a käskkirja nr 1-3/23 õigusvastaseks tunnistamise nõudes taotleb kassaator asja esimese astme kohtusse menetlemiseks saatmist. Kassaator märgib, et prokuröri
  46. veebruari
  47. a määrusega (kehtis kuni
  48. aprill 2007) ei kohaldatud tema suhtes veel KrMS § 1431 lg 1 alusel täieliku eraldatuse piirangut, vaid lihtsalt otsustati ta paigutada ümber Tartu Vanglasse. Eraldamist ei näinud ette ka lisapiiranguid kehtestav prokuröri
  49. veebruari
  50. a määrus. Tartu Vangla on R. Kalda suhtes õigusvastaselt kohaldanud piiranguid, mida menetleja pole määruses ette ei näinud. Kuna prokuröri määrustest ei tulenenud Tartu Vanglale õigust kaebaja eraldamiseks teistest kinnipeetavatest ja tema õiguste (liikumisvabadus, kehakultuuriga tegelemise õigus, isiklike riiete pesemise ja kuivatamise õigus, köögi ja külmkapi ning vangla kaupluse kohapeal kasutamise õigus, samuti raamatukogu kasutamise õigus) piiramiseks
  51. veebruarist kuni
  52. märtsini 2007, oli R. Kalda sel perioodil ööpäevaringselt lukustatud kambris pidamine õigusvastane ja rikkus kinnipeetavate võrdse kohtlemise nõuet. Prokuröri määrustest tulenesid üksnes piirangud kokkusaamistele, kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele ning lühiajalisele väljasõidule, väljaviimisele ja vabastamisele. Kinnipeetava lukustatud kambrisse paigutamine täiendava julgeolekuabinõuna oleks tulnud vormistada haldusaktina, mida tehtud ei ole. Pesumasina ja riidekuivati kasutamise keelamine oli õigusvastane ja ebaproportsionaalne isegi juhul, kui kaebajat hoiti lukustatud kambris õiguspäraselt, sest kambris puuduvad võimalused suuremate riideesemete pesemiseks ja kuivatamiseks. Tartu Vangla on kassaatori sellekohasele taotlusele vastanud, et direktori
  53. märtsi
  54. a käskkirja nr 13/23 alusel on vastuvõtuosakonnas kambrite uksed lukustatud ja seega pole selles osakonnas viibivatel kinnipeetavatel võimalik ise pesuruumis pesu pesemas ja kuivatamas käia. Kassaatori arvates võib kaebajale mõistliku sagedusega riiete pesemise ja kuivatamise mittevõimaldamist kvalifitseerida tema väärikust alandava kohtlemisena Tartu Vangla poolt. Alles prokuröri
  55. märtsi
  56. a määrus andis Tartu Vanglale õigusliku aluse kassaatori eraldamiseks teistest kinnipeetavatest. Kassaator nõustub, et sel perioodil (
  57. märts kuni
  58. juuni 2007) oli õiguspärane tema eraldamine ja liikumisvabaduse piiramine, samuti köögi, külmkapi, raamatukogu ja kaupluse kohapeal kasutamise mittevõimaldamine. Kassaator ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et tema õiguste piiramine oli õiguspärane ka pesuruumi kasutamise ja kehakultuuriga tegelemise osas. Kassaatori arvates sai vastustaja prokuröri määrusi täita ka nimetatud õigusi piiramata. Selliste piirangute kohaldamist ei näe ette KrMS § 1431 ega prokuröri määrused. Kinnipeetava vastavad õigused tulenevad

§-dest 46 ja 55 ning neid saab piirata üksnes

§ 69alusel.

Tartu Vangla direktori

  1. märtsi
  2. a käskkirja nr 1-3/23 "Vastuvõtuosakonna lukustamine" osas menetluse lõpetamine halduskohtu pädevuse puudumisele viidates on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega
  3. oktoobri
  4. a otsuses asjas nr 3-3-1-54-
  5. Vaidlustatud käskkiri on üldkorraldus ja seega halduskohtus vaidlustatav. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et käskkiri ei riku R. Kalda õigusi, sest ta paigutati lukustatud kambrisse Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruste alusel. Tartu Vangla on kaebaja pöördumisele vastates põhjendanud tema õiguste piiramist, sh pesuruumi kasutamise ja kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamist, otsese viitega käskkirjale nr 1-3/23, mille kohaselt on vastuvõtuosakonnas kambrite uksed lukustatud.
  6. Tartu Vangla vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Tõele ei vasta R. Kalda väited, et tal ei olnud võimalik pesu pesta ja kuivatada ning kasutada raamatukogu ja kauplust. Seadusest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele pesumasina või pesukuivati kasutamise võimalus. E-hoones on igas elukambris dušinurk, raamatukogu ja kaupluse kasutamine oli talle tagatud vastavalt vangla kodukorrale võrdsetel alustel teiste E-hoone kinnipeetavatega. Kassaator ei ole selgitanud, mis takistas tal riiete pesemist kambris olevas dušinurgas ja miks oleks pidanud temale erandina võimaldama kasutada pesukuivatit, mida ei saa kasutada ükski teine eelvangistushoone kinnipeetav. Kassaator oleks saanud riiete pesemiseks kasutada vangla pesumaja teenust, tal oli selleks isikuarvel pidevalt piisavalt raha. Kassaatori väited, et ta higistab igapäevase jalutuskäigu ajal riided läbimärjaks, tõendavad, et vangla pole takistanud tal tegeleda kehakultuuriga. Iseenesest on õige kassaatori väide, et Tartu Vangla direktori
  7. märtsi
  8. a käskkiri nr 1-3/23 on üldkorraldus ja halduskohus lõpetas selle õigusvastaseks tunnistamise nõude osas menetluse ebaõigesti, kuid R. Kaldal puudub käskkirja vaidlustamiseks põhjendatud huvi. Kassaatori suhtes olid liikumis- ja suhtlemispiirangud kehtestatud prokuratuuri määrustega ning nende täitmise tagamiseks ei olnud vanglal muud võimalust, kui hoida teda eraldatud lukustatud kambris. Kassaatori jaoks ei omanud vaidlustatud käskkiri mingit tähendust ega saanud riivata tema subjektiivseid õigusi.
  9. Tartu Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Tartu Vanglas on kinnipeetavate majutamiseks kaks hoonet, E-hoone (585 kohta) ja S-hoone (350 kohta), mis on ette nähtud vastavalt vahistatutele ja süüdimõistetutele. Kuna vanglas on pidevalt keskmiselt 320 vahistatut ja 600 kinnipeetavat, tuleb osa süüdimõistetuid paratamatult paigutada E-hoonesse, milleks on eraldatud omaette sektsioonid. Ühte sellisesse oli R. Kalda paigutatud ka perioodil
  10. juuni kuni
  11. juuli
  12. Kõik elukambrid on sarnased, ainus erinevus on see, et E-hoone kambrites on eraldi dušinurk, S-hoones on duširuumid ühiskasutuses. Elusektsioonide vahe seisneb peamiselt ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, S-hoones on need suuremad kui Ehoones, ka ei ole E-hoones ühist jalutusaeda, vaid jalutusboksid, kus saavad korraga viibida 1-2 kinnipeetavat. Samas on mõlemas hoones tagatud võimalus kasutada raamatukogu, kauplust, spordisaali, kirikut, telefoni jm. Riigikohtu
  13. juuni
  14. a otsusest asjas nr 3-3-1-29-07 tuleneb, et vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on vangla erinevates osades võimalik ette näha erinevad kinnipidamistingimused, mis peavad siiski olema inimväärikad. Seadus ei kohusta vanglat tagama kõigile kinnipeetavatele absoluutselt samasuguseid kinnipidamistingimusi. Ringkonnakohus tunnistas põhjendamatult õigusvastaseks R. Kalda paigutamise E-hoone
  15. sektsiooni
  16. juunist kuni
  17. juulini
  18. Seejuures viitas kohus üksnes sellele, et vangla ei ole tõendanud, et kaebaja kinnipidamistingimused olid samasugused nagu teistel kinnipeetavatel. Samas ei ole ka R. Kalda esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks tema väiteid, et teda ei ole koheldud võrdselt teiste E-hoones kinni peetavate süüdimõistetutega. Tartu Halduskohtu otsus on õiguspärane ja põhjendatud.
  19. Romeo Kalda vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Halduskohtu istungil esitas R. Kalda kaebuse täienduse, milles vaidlustas enda diskrimineeriva hoidmise vahialuste hoones alates
  20. juunist 2007 ning sellega seotud õiguste piiramise. Kuna kaebaja suhtes ei olnud enam kehtestatud piiranguid, tuli teda kohelda võrdselt teiste süüdimõistetutega. E-hoones viibivad süüdimõistetud üksnes teatud kindlal põhjusel (kartseris, vastuvõtuosakonnas, julgeolekukaalutlustel) ja kaebajaga neid võrrelda ei saa. Pärast piirangute lõppemist tulnuks teda võrrelda S-hoones peetavate süüdimõistetutega. Tartu Vangla ei ole vaielnud vastu sellele, et E-hoone
  21. sektsioonis on kinnipidamistingimused piiratumad võrreldes S-hoone tingimustega. E-hoone sektsioonis E4A, kus kaebaja viibis, puudub köök, puhketuba, suitsuruum, avar jalutusväljak, spordiväljakud. Samuti saab E-hoones helistada üksnes taotluse alusel, S-hoones on taksofon aga sektsioonis sees. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  22. Kolleegium analüüsib kõigepealt Tartu Vangla direktori
  23. märtsi
  24. a käskkirja vaidlustamisse puutuvat (I), seejärel hindab Tartu Vangla toimingute õiguspärasust (II) ning lõpuks lahendab menetlusosaliste taotlused (III). I
  25. Tartu Halduskohus lõpetas
  26. septembri
  27. a määrusega HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel R. Kalda kaebuse menetluse Tartu Vangla direktori
  28. märtsi
  29. a käskkirja nr 1-3/23 "Vastuvõtuosakonna lukustamine" õigusvastaseks tunnistamise nõude osas. Kohus asus seisukohale, et vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamine ei ole halduskohtu pädevuses, sest käskkiri ei ole HKMS § 4 lgs 1 nimetatud haldusakt, mille peale võib halduskohtusse kaevata, vaid sisu poolest abstraktseid üldkohustuslikke käitumisreegleid sisaldav üldakt. Tartu Ringkonnakohus leidis
  30. detsembri
  31. a otsuses, et halduskohus lõpetas menetluse õigesti ning isegi kui tegemist oleks üldkorraldusega, s.o halduskohtus vaidlustatava haldusaktiga, tuleks kaebus jätta rahuldamata. Kuna kaebajat hoiti eraldi lukustatud kambris Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruste alusel ning vaidlustatud käskkirja tema suhtes rakendatud ei ole, siis ei saa see rikkuda tema õigusi ega piirata tema vabadusi. R. Kalda on kassatsioonkaebuses seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on halduskohtus vaidlustatav üldkorraldus ning see rikub tema õigusi, kuna Tartu Vangla on kaebaja pöördumisele vastates põhjendanud tema õiguste piiramist, sh pesuruumi kasutamise ja kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamist, sest käskkirja nr 1-3/23 kohaselt on vastuvõtuosakonnas kambrite uksed lukustatud.
  32. Riigikohtu halduskolleegium asus
  33. oktoobri
  34. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-07 (p 7) seisukohale, et Tartu Vangla direktori käskkirjaga kinnitatud Tartu Vangla kodukord on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. Kolleegium leidis, et kuigi Tartu Vangla kodukorra adressaatide ring aktist otseselt ei nähtu, on adressaadid objektiivselt kindlaks määratavad üldiste tunnuste alusel. Halduskolleegium leidis
  35. veebruari
  36. a määruses asjas nr 3-3-1-95-07 (p 11), et ka Tartu Vangla direktori käskkiri, mis määrab kindlaks vangla avatud sektsiooni kinnipeetavatele lubatud isiklikud riideesemed, on halduskohtus vaidlustatav üldkorraldus, sest selle adressaatide ring on objektiivselt ja üldiste tunnuste alusel kindlaks määratav - käskkirja adressaatideks on eeskätt Tartu Vangla avatud sektsiooni kinnipeetavad.
  37. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et sarnaselt eelviidatud kohtuasjadega tuleb ka käesolevas haldusasjas vaidlustatud Tartu Vangla direktori
  38. märtsi
  39. a käskkirja nr 1-3/23 käsitada üldkorraldusena, sest selle toimeala on territoriaalselt väga piiratud ning adressaatide ring igal ajahetkel objektiivselt ja üldiste tunnuste alusel kindlaks määratav.
  40. Tartu Ringkonnakohus märkis otsuses, et isegi kui vaidlustatud käskkiri oleks üldkorraldus, tuleks kaebus jätta rahuldamata, sest kaebajat hoiti eraldi lukustatud kambris mitte käskkirja, vaid prokuröri määruste alusel, mistõttu ei saa käskkiri kaebaja õigusi rikkuda. Sisuliselt märkis ringkonnakohus, et halduskohtul oleks olnud võimalik R. Kalda see taotlus jätta läbi vaatamata ka HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel, sest kaebajal puudub halduskohtusse pöördumise õigus. Halduskolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu. HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse selle esitajale ka juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Käesoleval juhul on R. Kalda järjepidevalt väitnud, et Tartu Vangla on tema pöördumisele vastates põhjendanud tema õiguste piiramist nimelt viitega direktori käskkirjale, mitte prokuröri määrustele. Haldusasja toimikus on ka R. Kalda
  41. veebruari
  42. a taotlus (tl 26) ja Tartu Vangla
  43. märtsi
  44. a vastus selgitustaotlusele (tl 27), mis kaebaja väiteid kinnitavad. Määravat tähtsust ei saa omistada ka asjaolule, et vastustaja kirjas viidatakse vangla direktori varasemale samasisulisele käskkirjale (
  45. märtsi
  46. a käskkiri nr 1-3/19), sest käesolevas asjas vaidlustatud
  47. märtsi
  48. a käskkiri nr 1-3/23 reguleerib sama küsimust. Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei ole võimalik asuda seisukohale, et R. Kaldal puudub ilmselgelt halduskohtusse pöördumise õigus. R. Kalda kaebuses nimetatud asjaoludel ei saa vaidlustatud käskkirjaga tema õiguste rikkumise võimalust ja seega halduskohtusse pöördumise õigust ilmselgelt välistada. Seega ei oleks halduskohus saanud kaebuse tagastada HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel. Seda, kas kaevatav haldusakt tegelikult rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, saab otsustada üksnes pärast asja sisulist läbivaatamist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  49. mai
  50. a määrus asjas nr 3-3-1-9-08, p 15).
  51. Eelnevat arvestades tuleb R. Kalda kaebus Tartu Vangla direktori
  52. märtsi
  53. a käskkirja nr 1-3/23 õiguspärasuse kontrollimise nõude osas saata HKMS § 72 lg 1 p 5 alusel esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks.
  54. Riigikohus märgib täiendavalt, et Tartu Halduskohus lõpetas käskkirja nr 1-3/23 vaidlustamise osas menetluse
  55. septembri
  56. a määrusega. Kaebuse ülejäänud taotlused lahendas kohus samal päeval tehtud kohtuotsusega. R. Kalda esitas apellatsioonkaebuses vastuväited nii halduskohtu otsuse kui ka määruse suhtes. Tartu Ringkonnakohus ei ole aga
  57. detsembri
  58. a otsuse resolutsioonis Tartu Halduskohtu
  59. septembri
  60. a määruse osas seisukohta võtnud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on sellega jätnud kaebaja ühe taotluse lahendamata, rikkudes kohtumenetluse normi, mille kohaselt peab kohus mitme nõude esitamise korral tegema otsuse kõigi nõuete kohta (TsMS § 438 lg 1 teine lause) ning menetlusosaliste nõuded ja taotlused lahendatakse otsuse resolutsioonis (TsMS § 442 lg 5). Kuna eelnevalt toodud põhjustel saadab Riigikohus asja Tartu Vangla direktori
  61. märtsi
  62. a käskkirja õigusvastaseks tunnistamise nõude osas menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule, siis on kaebaja menetluslike õiguste kaitse võimalik tagada edasises menetluses. II
  63. R. Kalda palub kassatsioonkaebuses rahuldada tema kaebus ka Tartu Vangla
  64. veebruari kuni
  65. mai
  66. a toimingute õigusvastaseks tunnistamise osas. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et kassaatori see nõue ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tartu Vangla on kassatsioonkaebuses taotlenud halduskohtu otsuse jõusse jätmist osas, millega jäeti R. Kalda kaebus täielikult rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus rahuldas R. Kalda kaebuse osaliselt, tunnistades õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu, mis seisnes kaebaja paigutamises eelvangistushoone
  67. sektsiooni ajavahemikul
  68. juunist kuni
  69. juulini
  70. Kolleegium leiab, et Tartu Vangla kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  71. KrMS § 1431 lg 1 kohaselt võib prokuratuur või kohus juhul, kui on piisav alus oletada, et vahistuses või vangistuses viibiv või aresti kandev kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, teha määruse kahtlustatava või süüdistatava ümberpaigutamiseks, täielikuks eraldamiseks teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Samuti võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust, lühiajalise väljasõidu õigust ning lühiajalise väljaviimise või vabastamise õigust.
  72. R. Kalda suhtes andis Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör vaidlusalusel perioodil kokku kuus määrust: 1)
  73. veebruari
  74. a vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute määrusega keelati R. Kaldal lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine kuni
  75. aprillini 2007; 2)
  76. veebruari
  77. a vabaduspiiranguga isiku ümberpaigutamise määrusega paigutati R. Kalda ümber Tartu Vanglasse kuni
  78. aprillini 2007; 3)
  79. märtsi
  80. a vabaduspiiranguga isiku ümberpaigutamise määrusega paigutati R. Kalda ümber Tartu Vanglasse ja eraldati teistest kinnipeetavatest kuni
  81. juunini 2007; 4)
  82. märtsi
  83. a vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute määrusega keelati R. Kaldal lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine kuni
  84. juunini 2007; 5)
  85. mai
  86. a vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute määruse tühistamise määrusega tühistati R. Kalda suhtes kohaldatud lühiajaliste ja pikaajaliste kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise, lühiajalise väljasõidu ja lühiajalise väljaviimise ning vabastamise piirangud; 6)
  87. mai
  88. a vabaduspiiranguga isiku ümberpaigutamise ja teistest eraldamise määrusega paigutati R. Kalda jätkuvalt ümber Tartu Vanglasse ja eraldati teistest samas kriminaalasjas olevatest kahtlustatavatest, kannatanutest ja tunnistajatest kuni
  89. juulini
  90. Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida halduskohtumenetluses. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord on reguleeritud KrMS §-des 228-
  91. Seejuures näeb KrMS § 230 lg 1 ette, et kui isik ei nõustu kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus pöörduda kaebusega maakohtusse.
  92. Prokuröri määrused kohustasid seega eraldama R. Kalda
  93. märtsist kuni
  94. maini 2007 kõigist teistest Tartu Vangla kinnipeetavatest ning
  95. juunist kuni
  96. juulini 2007 teistest kahtlustatavatest, kannatanutest ja tunnistajatest samas kriminaalasjas. R. Kaldale olid määruste alusel keelatud lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine
  97. veebruarist kuni
  98. maini
  99. Kaebaja vaidlustas halduskohtus enda liikumisõiguse piiramise (ööpäevaringselt lukustatud kambris pidamise) ja sellega seonduvad muud kitsendused Tartu Vanglas
  100. veebruarist kuni
  101. maini ja eelvangistushoones pidamise
  102. juunist kuni
  103. juulini
  104. Ringkonnakohus rahuldas R. Kalda kaebuse ühe perioodi (
  105. juuni kuni
  106. juuli 2007) osas. Kassatsioonkaebuses leiab R. Kalda, et prokuröri määrustest ei tulenenud alust tema teistest kinnipeetavatest eraldamiseks
  107. veebruarist kuni
  108. märtsini 2007 ja selles osas tuleks kaebus samuti rahuldada. Tartu Vangla leiab kassatsioonkaebuses, et ka
  109. juunist kuni
  110. juulini 2007 ei olnud R. Kalda E-hoones pidamine õigusvastane, kaebajat koheldi pärast tema suhtes kehtestatud piirangute lõppemist võrdselt teiste Ehoone avatud sektsiooni kinnipeetavatega, teda ei hoitud lukustatud kambris. Sisuliselt on E-hoone ja S-hoone kinnipeetavatele tagatud ühesugused õigused.
  111. R. Kalda suhtes tehtud prokuröri määrustest ei tulenenud alust R. Kalda teistest kinnipeetavatest eraldamiseks
  112. veebruarist kuni
  113. märtsini
  114. Samas kehtisid R. Kalda suhtes prokuröri
  115. veebruari
  116. a määruse alusel ulatuslikud piirangud vanglavälisele suhtlemisele (muu hulgas piirati kirjavahetust ja telefoni kasutamist). Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei olnud R. Kalda ööpäevaringselt lukustatud kambris pidamine õigusvastane. Kolleegium on seisukohal, et prokuröri kehtestatud suhtluspiirangute täitmist ei oleks Tartu Vanglal olnud võimalik tõhusalt tagada, eraldamata R. Kaldat teistest kinnipeetavatest, sest ta oleks võinud sõnumite edastamiseks kasutada kaaskinnipeetavate abi. Kuigi kinni peetavate isikute kirjad antakse vanglale ärasaatmiseks üle avatud ümbrikus (justiitsministri
  117. novembri
  118. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 48 lg 1), ei või vanglaametnikud kirjas sisalduva sõnumi sisu kontrollida ilma kohtu sellekohase loata (

§ 29lg 2).

Muud kaebuses õigusvastasteks peetud piirangud (köögi, külmkapi, raamatukogu ja kaupluse kasutamise mittevõimaldamine) tulenesid lahutamatult kaebaja ööpäevaringselt lukustatud kambris pidamisest. R. Kalda ei ole toonud välja ühtegi konkreetset olukorda, kus talle ei võimaldatud raamatukogust raamatuid laenutada või kauplusest sisseoste teha. Kaebuses on üksnes abstraktselt viidatud õigustele, mida kaebaja hinnangul lukustatud kambris pidamine rikub. Vaidlust ei ole selles, et ka E-hoone kinnistes sektsioonides on raamatute laenutamine ja sisseostude tegemine põhimõtteliselt võimalik. 23. R. Kalda on sõltumata tema teistest kinnipeetavatest eraldamise õiguspärasusest pidanud õigusvastaseks tema õiguste piiramist osas, milles talle keelati pesuruumi kasutamine ning ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga. Kinnipeetava vastavad õigused tulenevad

§-dest 46 ja 55 ning neid saab piirata üksnes

§ 69alusel.

Vastustaja on seisukohal, et pesumasina ja pesukuivati kasutamise õigus ei tulene seadustest ning R. Kalda oleks saanud riiete pesemiseks kasutada vangla pesumaja teenust. Kehakultuuriga tegelemist pole takistatud. Kolleegium on seisukohal, et R. Kalda kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele ka pesuruumi kasutamist ja kehakultuuriga tegelemist puudutavas osas. Vastustaja märgib õigesti, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kinni peetava isiku subjektiivset õigust kasutada vanglas pesumasinat ja pesukuivatit. Vanglas on tagatud vajaduse korral vangla riietus, mille pesemise korraldab vangla.

§ 46

lg 1 esimese lause kohaselt kannab kinnipeetav üldjuhul vangla riietust.

§ 46

lg 2 kohaselt võib vangla direktor lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Nendest sätetest ei tulene, et vangla peab võimaldama isiklikku riietust kandval kinnipeetaval kasutada pesumasinat ja pesukuivatit, piisab üksnes võimalusest kasutada vangla pesumaja teenust, mis oli R. Kaldale tagatud.

§ 55lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga.

Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et kinnipeetavale tuleb võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. R. Kaldal piirati kehakultuuriga tegelemist tulenevalt asjaolust, et ta oli paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambrisse. Sellest tulenevalt ei saanud ta kasutada vangla spordisaali ja rajatisi. Vangla sisekorraeeskirja § 641 p 9 kohaselt on kinnise vangla kinnipeetavale spordivahendite omamine vanglas keelatud. Samas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale võimaldati igapäevast värskes õhus viibimist eelvangistushoone jalutusboksis. Kuna eelnevalt asus kolleegium seisukohale, et kaebaja eraldamine teistest kinnipeetavatest oli õiguspärane, ei ole õigusvastased ka sellest paratamatult tulenevad piirangud kehakultuuriga tegelemisele.

  1. Halduskolleegium nõustub Tartu Vangla seisukohaga, et seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused. Tartu Ringkonnakohus tunnistas õigusvastaseks R. Kalda paigutamise eelvangistushoone lahtisesse sektsiooni
  2. juunist kuni
  3. juulini 2007 üksnes tulenevalt asjaolust, et puudusid alused R. Kalda erinevaks kohtlemiseks võrreldes teiste kinnipeetavatega ning Tartu Vangla ei ole tõendanud, et R. Kalda kinnipidamistingimused olid samasugused kui teistel kinnipeetavatel. Kolleegium peab ringkonnakohtu lähenemist ekslikuks. Tartu Vangla on selgitanud, et E-hoone avatud sektsiooni kinnipeetavatele on tagatud samad õigused kui S-hoone kinnipeetavatele. Erinevused elusektsioonide vahel seisnevad peamiselt ühiskasutuses olevate ruumide ja rajatiste suuruses. Samas on mõlemas hoones tagatud võimalus kasutada näiteks raamatukogu, kauplust, spordisaali, kirikut ja telefoni. Kaebaja toetub üksnes abstraktselt võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. R. Kalda ei ole väitnud, et
  4. juunist kuni
  5. juulini 2007 on Tartu Vangla jätnud tagamata mõne temale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tuleneva õiguse. Kolleegium on seisukohal, et vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud. Kuna R. Kalda ei ole konkreetselt viidanud ühelegi prokuröri määrustega piiramata õigusele, mida ta ei saanud E-hoones viibimise ajal kasutada, puudub alus tunnistada õigusvastaseks tema paigutamine Tartu Vangla E-hoone
  6. sektsiooni
  7. juunist kuni
  8. juulini
  9. Tartu Vangla kassatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada ja ringkonnakohtu otsus vastavas osas tühistada. III
  10. Eelnevat arvestades rahuldab Riigikohtu halduskolleegium R. Kalda kassatsioonkaebuse osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu
  11. detsembri
  12. a otsus tühistatakse osas, milles kohus jättis rahuldamata R. Kalda määruskaebuse Tartu Halduskohtu
  13. septembri
  14. a määruse peale. Selles osas tühistab Riigikohus halduskohtu määruse ja saadab R. Kalda kaebuse Tartu Vangla direktori
  15. märtsi
  16. a käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule. Tartu Vangla kassatsioonkaebus rahuldatakse ja Tartu Ringkonnakohtu
  17. detsembri
  18. a otsus tühistatakse osas, milles kohus rahuldas R. Kalda kaebuse ja tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu, mis seisnes kaebaja paigutamises vangla eelvangistushoone
  19. sektsiooni
  20. juunist kuni
  21. juulini
  22. Tühistatud osas jääb jõusse Tartu Halduskohtu
  23. septembri
  24. a otsus, millega kohus jättis R. Kalda kaebuse Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Tartu Vangla tasutud kautsjon tagastatakse.
  25. Kuigi Riigikohtu otsuse tulemusena on osa haldusasjast lõplikult lahendatud ning jäetud rahuldamata R. Kalda kaebus Tartu Vangla vaidlustatud toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, saadab kolleegium R. Kalda kaebuse Tartu Vangla direktori
  26. märtsi
  27. a käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks menetluse jätkamiseks halduskohtule. Seda arvestades ei ole haldusasi veel tervikuna lõplikult lahendatud ja menetluskulude jaotus otsustatakse edasises menetluses. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.