RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-27-08 Otsuse kuupäev 28. mai 2008. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandber

§ 73lg 1 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata, kui K.

K. ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 50lg 1 p 1 alusel mõisteti K.

K.-le lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 aastaks.

1. K. K. tunnistati KarS § 422 lg 1 järgi süüdi selles, et tema,
2. oktoobril 2005 kella 14.55 paiku, olles alkoholijoobes, juhtis sõiduautot Honda Civic, liikudes Tallinnas mööda T. maanteed L. tänava poolt C. R. J. tänava suunas. Sõidukiiruse valikul ei arvestanud K. K. teeolusid, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ja muid liiklusolusid. Lähenedes T. mnt 49 juures asuvale reguleerimata ülekäigurajale, ei olnud K. K. piisavalt tähelepanelik, ei vähendanud vajalikul määral kiirust ega peatunud enne ülekäigurada, et anda teed jalakäijale, mille tõttu sõitis otsa teed ületanud L. U.-le. Liiklusnõuete rikkumisega põhjustas K. K. ettevaatamatusest L. U.-le raske tervisekahjustuse - vasaku sääreluu külgmise põnda sisserõhutusmurru.
3. Maakohus leidis, et K. K.-i süü KarS § 422 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on tõendatud ja tema tegu on õigesti kvalifitseeritud. 3.1 Maakohtu otsuse kohaselt rikkus K. K. liikluseeskirja §-s 44 sätestatud nõuet, mille kohaselt ei tohi juht oma tegevusega ohustada jalakäijat. Liikluseeskirja §-st 46 tulenevalt peab juht, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või teeületamise võimalust ootavale jalakäijale. Samuti rikkus K. K. liikluseeskirja § 76 p-st 1 ja §-st 123 tulenevaid nõudeid, mille kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis ja peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab teeolusid, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Liikluseeskirjas sätestatud nõuete rikkumise tõttu põhjustas K. K. ettevaatamatusest kannatanu L. U.-le raske tervisekahjustuse. Süüdistatav pidas võimalikuks, et ta rikub oma teoga nimetatud nõudeid, mida kinnitavad tema enda ütlused selle kohta, et ta vaatas märke, et leida tagasipöörde tegemiseks lubatud koht. Jalakäijat märgates aga ei jõudnud ta enam kõrvale keerata, kuna tee oli libe. 3.2 Maakohus märkis, et eksperdiarvamuste kohaselt põhjustati kannatanu L. U.-le
4. oktoobril
5. a toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel raske tervisekahjustus, kuna sellest paranemine kestis üle 4 kuu.
6. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. K.-i kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.
7. Tallinna Ringkonnakohtu
8. veebruari
9. a otsusega rahuldati apellatsioon osaliselt, tühistati Harju Maakohtu
10. novembri
11. a otsus K. K.ile lisakaristuse mõistmise osas ja saadeti selles osas kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. 5.1 Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus põhjendatult leidnud, et K. K.-i süül põhjustatud liiklusavarii tagajärjel tekitati kannatanule tervisekahjustus, mis on kohtumeditsiinilisest seisukohast käsitletav raske kehalise haigusena. Kohus ei nõustunud kaitsjaga selles, et tervisekahjustuse raskuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda sellest, milline oleks sama vigastuse tekkemehhanismi ja lokalisatsiooni juures võimalik tervisekahjustus keskmisel inimesel ning märkis, et igal konkreetsel juhul tuleb tuvastada just konkreetsel kannatanul esinenud vigastuse raskus. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ka süüdistatava süü osas, leides, et apellatsioonis esitatud väited ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. 5.2 Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks tuleb lisakaristusena K. K.-lt ära võtta mootorsõiduki juhtimisõigus ja miks just selliseks tähtajaks. Kuna lisakaristuse kohaldamine ei ole kohustuslik, tuleb kohtuotsuses eraldi põhjendada ka lisakaristuse vajalikkust. Samuti tuleb kohtuotsuses põhjendada lisakaristuse tähtaega. Ringkonnakohus ei saa olukorras, kus maakohtu otsuses puuduvad igasugused sellekohased põhjendused, hakata ise maakohtu otsust omapoolsete põhjendustega sisustama. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
12. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. K.-i kaitsja vandeadvokaat A. Simson, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Asudes seisukohale, et liiklusõnnetuse tagajärjel kannatanule tekitatud kehavigastus oli raske, on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Arvestades, et kannatanule põhjustati kinnine jalaluumurd, tema haiglaravi kestis vaid 5 päeva, tervisekahjustusele ei järgnenud püsivat töövõimetust ja käesoleval ajal kannatanu töötab ning vigastuse järelmõjud praktiliselt puuduvad, ei ole tegemist raske tervisekahjustusega KarS § 422 lg 1 mõttes. 6.2 Kassaatori hinnangul ei ole ringkonnakohus vastanud apellatsioonis esitatud väitele, mille kohaselt tuleb tervisekahjustuse kindlaksmääramisel lähtuda sellest, milline oleks sama vigastuse tekkemehhanismi ja lokalisatsiooni juures võimalik tervisekahjustus keskmisel inimesel, olenemata tema vanusest. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra seletuskirja järgi tähendab Korra § 8 lg 2 p-s 1 sätestatud raske tervisekahjustuse määratlus, et kuriteoga põhjustatud tervisekahjustuse keskmine paranemisperiood ei ole lühem kui 4 kuud. Kuna ekspert hindab tervisekahjustuse kestust konkreetsest vigastusest lähtudes ekspertiisi tegemise hetkel, ei ole oluline patsiendi tervisekahjustuse tegelik kestus. Maa- ja ringkonnakohus ei ole lähtunud ekspertiisiaktis märgitud kõnealusest tervisekahjustusest paranemise keskmisest ajast, vaid tervisekahjustuse paranemise ajast konkreetse kannatanu puhul. Ekspertiisiaktist nähtuvalt pikenes käesoleval juhul vigastusest paranemise aeg eelkõige patsiendi vanuse tõttu. Kuna liiklusõnnetusega ei ole kannatanule rasket tervisekahjustust põhjustatud, ei vasta K. K.i poolt toimepandud tegu KarS § 422 lg-s 1 sätestatud koosseisulistele tunnustele.
13. Kassatsioonile esitatud vastuses peab ringkonnaprokurör Raivo Kala kassatsiooni põhjendamatuks ja palub jätta see rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Vastamaks küsimusele, kas süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tagajärjel kannatanule tekitatud tervisekahjustus on hinnatav raske tervisekahjustusena, analüüsib kriminaalkolleegium esmalt asjassepuutuvaid materiaalõiguse norme (I), käsitleb seejärel lisakaristuse mõistmisega seonduvat (II) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsiooni rahuldamise osas (III). I
15. Kassaator leiab, et kohtud on kannatanule tekitatud tervisekahjustuse hindamisel ekslikult lähtunud tervisekahjustuse tegelikust kestusest, mitte aga eksperdi arvamuses toodud sarnaste vigastuste paranemise keskmisest ajast. Samuti on kassaator seisukohal, et kuivõrd ekspert hindab tervisekahjustuse kestust konkreetsest vigastusest lähtudes ekspertiisi tegemise hetkel, siis on ebaõige kohtute järeldus, mille kohaselt kannatanule tekitatud tervisekahjustus oli raske. Kriminaalkolleegium nende väidetega ei nõustu ja märgib vastuseks kassatsioonile järgmist. 10.

§ 422lg-s 1 kasutatav mõiste "raske tervisekahjustus" on normatiivne koosseisutunnus.

Raske tervisekahjustuse alaliikide ammendav loetelu sisaldub KarS §-s

1. Üheks raske tervisekahjustuse alaliigiks on ka KarS § 118 p-s 2 märgitud raske kehaline haigus. Vabariigi Valitsuse
2. augusti
3. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" (edasiselt Kord) § 8 lg 1 kohaselt on kehaline haigus organismi elutegevuse häire, millega kaasneb elundite ja kudede morfoloogiline või funktsionaalne kahjustus väliskeskkonnast või organismist tuleneva teguri toimel. Tulenevalt

rakendamise seaduse (KarSRakS) §-s 81 ja Korra § 8 lg 2 pdes 1 ning 2 märgitust loetakse kehaline haigus raskeks tingimusel, et see kestab vähemalt 4 kuud või sellega kaasneb töövõime kaotus vähemalt 40 % ulatuses. Seaduse mõttes on tegemist alternatiivsete ja seega teineteist välistavate raske kehalise haiguse ning seeläbi ka raske tervisekahjustuse tuvastamise alustega. Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kannatanu on tervisekahjustuse tagajärjel kaotanud vähemalt 40 % töövõimest, on alust rääkida raske tervisekahjustusena kvalifitseeritavast raskest kehalisest haigusest, mille tõttu puudub vajadus täiendavalt käsitada tervisekahjustuse kestuse küsimust. Samas on tervisekahjustus kestusega 4 kuud või enam käsitatav raske kehalise haigusena ja seega ka raske tervisekahjustusena, sõltumata sellega kaasnenud töövõime kaotusest.

1. Lahendamaks küsimust, milline on tervisekahjustuse kestus või tervisekahjustusest tingitud töövõime kaotus, saab kohus lähtuda vaid meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest. Kooskõlas Korra §-ga 2 tugineb ekspert arvamuse andmisel objektiivsetele uuringutele ja kliinilisele leiule ning peab muu hulgas arvestama ka isiku varasemat terviseseisundit, kui see on tekitatud tervisekahjustusega seotud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on mitmed konkreetsed terviseseisundid (näiteks luude haprus), aga ka organismi anatoomilise terviklikkuse taastumisvõime, kahtlemata seotud isiku vanusega. Seega on Korra § 2 lg 2 mõttes õige käsitada ka vanust varasema terviseseisundina.
2. Korra § 5 lg 2 preambula kohaselt peab ekspert tervisekahjustusest paranemise aja kindlaks määrama samalaadsetest tervisekahjustustest paranemise keskmise ajana ja seega teatud hüpoteetilise suurusena. Eelnev tähendab, et kui eksperdiarvamuse kohaselt on kannatanule põhjustatud raske kehaline haigus, mis kestab vähemalt neli kuud, on kestvalt alust rääkida raske tervisekahjustuse põhjustamisest ka olukorras, mil kannatanu tegelikult paranes näiteks 3 kuu jooksul.
3. Kohtueelses menetluses
4. jaanuari
5. a ekspertiisimääruse alusel läbiviidud kohtuarstliku ekspertiisi tulemina
6. veebruaril
7. a koostatud kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 77 esitatud eksperdi arvamusest nähtub, et kannatanu vasaku sääreluu külgmise põnda sisserõhutusmurru puhul on tegemist liigesesisese murruga, mille paranemise aeg on eksperdile esitatud meditsiinidokumentide andmetel üle nelja kuu ja ekspertiisi teostamise ajal jätkas kannatanu ravi. Ekspert märkis täiendavalt, et tavapäraselt paraneb sääreluu eelpool kirjeldatud lokalisatsiooniga murd nelja kuu jooksul, kuid sõltuvalt eeskätt patsiendi vanusest võib liigesesisese murru täielik paranemine toimuda pikema aja jooksul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul oleks kohus saanud nimetatud eksperdiarvamuse pinnalt ja KarSRakS §-le 81 ning Korra § 8 lg-le 2 tuginevalt teha üksnes järelduse, et kannatanule tekitati raske tervisekahjustus.
8. Kahtlemata oleks käsitletava eksperdiarvamuse pinnalt võinud kohtumenetluse pooltel tõusetuda nii kordusekspertiisi kui ka täiendekspertiisi määramise küsimus. Erialakirjanduses valitseva arusaama kohaselt on täiendekspertiisi määramiseks alust siis, kui esmaekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamus on ebaselge, vasturääkiv või puudulik. Käesoleva süüdistusasja kohtuliku arutamise ajal,
9. augustil
10. a koostatud täiendekspertiisi määruses on märgitud, et "esmaekspertiisi tulemusi ei vaidlustata, kuid antud juhul ei saa kannatanu seisundit hinnata kohus või prokuratuur, vaid see tuleb tuvastada eksperdi arvamuse alusel". Eksperdile esitati täiendekspertiisi määruses järgmine küsimus: "Kas L. U.-le 02.10.
11. a liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kehavigastused olid rasked?" Täiendekspertiisi aktis nr 24, mis kannab
12. septembri
13. a kuupäeva, esitatud arvamuse kohaselt oli L. U.-le liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud tervisekahjustuse paranemise aeg esmaekspertiisiks esitatud meditsiinidokumentide andmetel üle nelja kuu ja antud tervisekahjustuste puhul oli kohtumeditsiinilisest seisukohast tegemist raske kehalise haigusega.
14. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käsitletaval juhul ei saa täiendekspertiisi määramist lugeda põhjendatuks ja seda tehes on kohus põhjendamatult suurendanud kohtukulusid. Täiendekspertiisi määruses esitatud küsimust ei ole alust lugeda esmaekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamusest ebaselgust ega ka mittetäielikkust kõrvaldavaks. Kohtumenetluse pooled ja kohus ei seadnud kahtluse alla esmaekspertiisi tulemina koostatud ekspertiisiaktis antud arvamust, mille kohaselt kulus kannatanul tervisekahjustusest paranemiseks üle 4 kuu. Seetõttu tuli koosseisulise asjaoluna lugeda tuvastatuks raske tervisekahjustuse esinemine kannatanul ja puudus nii vajadus kui ka õiguslik alus pöörduda nimetatud asjaolu tuvastamiseks uuesti eksperdi poole. II
15. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei sisalda maakohtu otsus ühtegi lisakaristuse kohaldamise põhjendust. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. novembri
17. a otsus asjas nr 3-1-1-59-07 - RT III 2007, 43, 343, p 12). Kooskõlas viidatud lahendis väljendatud seisukohtadega on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et maakohtu otsus tuleb lisakaristuse mõistmise osas tühistada ja saata maakohtule uueks arutamiseks. III
18. Seoses eelnevaga märgib kriminaalkolleegium vastavalt KrMS § 352 lg-le 6 kassatsiooni piire laiendades järgnevat. Tuvastades kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, tuleb ringkonnakohtul juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 obligatoorselt maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu pädevust kohtulahendi tegemisel reguleerib KrMS § 337 sätestatu. Olukorras, mil maakohtu otsus tühistatakse KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel otsuses põhjenduste puudumise tõttu osaliselt ja kriminaalasi saadetakse esimese astme kohtule uueks arutamiseks, tuleb vastavalt KrMS § 337 lg 2 p-le 2 kohtulahend vormistada määrusena. Ringkonnakohus on käesoleval juhul maakohtu otsuse tühistanud ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatnud kohtuotsusega. Sellist võimalust aga kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. KrMS § 337 lg-s 2 ja § 341 lg-s 1 sätestatu tähendab, et ringkonnakohtu poolt kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmine toob vältimatult kaasa kriminaalasja uue arutamise teises kohtukoosseisus. Siiski nähtub ringkonnakohtu otsuse põhiosast, et viidatud regulatsioonist on kohus asja uueks arutamiseks saatmisel juhindunud, mille tõttu tuleb maakohtul kriminaalasja arutada teises kohtukoosseisus. Seega ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul ringkonnakohus kriminaalasja määruse asemel otsusega lahendades kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt rikkunud.
19. Vaatamata eelöeldule leiab kolleegium kooskõlas varasema praktikaga, et karistuse, s.h lisakaristuse mõistmine ja selle põhjendamine, ei ole võimalik asja uue sisulise arutamiseta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. novembri
21. a otsus asjas nr 3-1-1-59-07, p 12). Kriminaalmenetluse seadustiku § 313 lg 1 p 3 kohaselt on süüdistatavale mõistetavat karistust puudutavad põhjendused kohtuotsuse oluline osa. Tühistades maakohtu otsuse üksnes lisakaristuse mõistmist puudutavas osas, rikkus ringkonnakohus KrMS § 339 lg-s 2 sätestatut. Seetõttu tuleb nii maa- kui ringkonnakohtu otsused tühistada tervikuna ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule.
22. Juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 ps-t 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
23. veebruari
24. a otsuse ja Harju Maakohtu
25. novembri
26. a otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt Riigikohtu otsuses toodud põhjendustel. Jüri Ilvest Ott, Järvesaar, Eerik Kergandberg