Obsah (5)

§ 64§ 65§ 69§ 75§ 199

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-23-08 Otsuse kuupäev 29. mai 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe Ko

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti seitse kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Lääne-Viru Maakohtu 29.

septembri 2004. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus ning liitkaristuseks mõisteti üks aasta kuus kuud ja üheksateist päeva vangistust. Karistusaja hulka loeti eelvangistuses viibitud kaks päeva.

§ 69

lg-te 1, 3 ja 4 alusel asendati mõistetud vangistus 1124 tunni üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määrati kakskümmend kuud ning I. S.it kohustati järgima üldkasuliku töö tegemise ajal KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75lg 2 p 2 alusel kohustati I. S.it käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume ja Kar

S § 75 lg 2 p 8 alusel kohustati teda osalema käitumiskontrolli ajal sotsiaalabiprogrammis. Käitumiskontrolli aja alguseks loeti

1. detsember
2. 1.2 Maakohus tunnistas I. S.-i KarS § 266 lg 2 p 3 järgi selles, et ta ajavahemikul
3. kuni
4. jaanuarini 2006 tungis koos P. K.-ga akna kaudu OÜ-le Õ. kuuluvasse karjalauta.

§ 199lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi tunnistati I.

S. süüdi selles, et ta koos P. K.-ga varastas ööl vastu

1. jaanuarit 2006 OÜ O territoriumilt vallasasju väärtusega 8000 krooni. Samuti tunnistati ta süüdi selles, et ta ajavahemikul
2. kuni
3. jaanuarini 2006 püüdis koos P. K.-ga OÜ-le Õ. kuuluvast laudast varastada esemeid väärtusega 19 200 krooni, kuid vargus jäi lõpule viimata kõrvalise isiku sekkumise tõttu. 1.3 A. K. tunnistati süüdi KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati nimetatud karistust Lääne-Viru Maakohtu 17.

novembri 2004. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks üks aasta ja viis kuud vangistust.

§ 69

lg-te 1, 3 ja 4 alusel asendati mõistetud vangistus 1030 tunni üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määrati üheksateist kuud ja A. K.-i kohustati üldkasuliku töö ajal järgima KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75lg 2 p 2 alusel kohustati A. K.-i käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume ja Kar

S § 75 lg 2 p 8 kohustati teda osalema käitumiskontrolli ajal sotsiaalabiprogrammis. Käitumiskontrolli aja alguseks loeti

1. detsember
2. 1.4 A. K. tunnistati KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et ta
3. veebruaril 2006 kella 21.30 paiku Rakveres K. baaris pani omastamise eesmärgil enda taskusse kannatanu V. Y. põrandale kukkunud mobiiltelefoni väärtusega 2100 krooni. Telefoni ei õnnestunud tal enda kasuks pöörata, kuna kannatanu tegi oma telefoni asukoha kindlaks helina järgi ja sai selle tagasi. 1.5 Sama kohtuotsusega süüditunnistatud P. Krisaki ja A. Harlamovi suhtes ei ole otsust kassatsiooni korras vaidlustatud.
4. Viru Maakohtu
5. detsembri
6. a otsuse peale esitas apellatsioonid süüdistatavate I. S.-i ja A. K.-i kaitsja vandeadvokaadi abi A. Aasma. Apellant palus mõista I. S.-le vangistuse asemel rahaline karistus. A. K.-i süüditunnistamise osas KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi taotles apellant maakohtu otsuse tühistamist ning A. K.-i õigeksmõistmist.
7. Viru Ringkonnakohtu
8. veebruari
9. a otsusega tühistati Viru Maakohtu
10. detsembri
11. a otsus I. S.-le ja A. K.-le määratud käitumiskontrolli kehtivuse alguse osas ja jäeti käitumiskontrolli kehtivuse algus kriminaalhooldaja määrata. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. 3.1 Ringkonnakohus nõustus, et KarS § 199 lg-s 2 ja KarS § 266 lg-s 2 sätestatud süütegude eest on karistuseks võimalik mõista alternatiivselt rahaline karistus või vangistus. Karistus-seadustiku § 56 lg 2 teisest lausest tuleneb, et juhul kui süüteo eest on vangistuse kõrval ette nähtud võimalus mõista karistuseks rahaline karistus, peab kohus vangistuse mõistmist põhistama. Kuigi maakohus jättis põhjendamata, miks ei saa I. S.ile mõista karistuseks rahalist karistust, ei tuvastanud ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. I. S. pani katseaja kestel toime kaks uut kuritegu. Teda on ühel korral karistatud väärteo eest. Töökoha, perekonna ning alaealise lapse olemasolu, millele viidati apellatsioonis, ei takistanud I. S.it toime panemast uusi kuritegusid. Eelnevast lähtudes oleks rahalise karistuse mõistmine I. S.ile selgelt ebapiisav ja maakohus on leidnud õigustatult, et tema suhtes tuleb kohaldada karistusena lühiajalist vangistust, asendades selle üldkasuliku tööga. 3.2 Maakohus on A. K.-i õigesti süüdi tunnistanud KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kannatanu V. Y. ei kaotanud mobiil-telefoni oma valdusest, mistõttu ei ole põhjendatud A. K.i teo ümberkvalifitseerimine omastamiseks. Asjaolu, et A. K. kehtestas mobiiltelefonile oma valduse omastamise eesmärgil, on tõendatud. 3.3 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi seisukohaga, et maakohus rikkus KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, kuna jättis tunnistaja J. I. üle kuulamata, kuigi apellant seda esimese astme kohtu istungil taotles. Käsitletavas kriminaalasjas piisas maakohtule A. K.-i varguse katses süüditunnistamiseks A. K.-i ja kannatanu V. Y. ütlustest ning J. I. ülekuulamine ei olnud vajalik. 3.4 Maakohus on ebaõigesti määranud üldkasuliku töö alguse ajaks
12. detsembri
13. Üld-kasuliku töö tähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui see kohustus on jõustunud. Seda peaks korraldama kriminaalhooldus, mis tähendab, et käitumiskontroll algab koos üldkasuliku töö tegemise kohustusega kriminaalhooldaja poolt määratud ajal. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
14. Viru Ringkonnakohtu
15. veebruari
16. a otsuse peale esitas kassatsioonid süüdistatavate I. S.-i ja A. K.-i kaitsja A. Aasmaa. Kassatsioonides on esitatud järgmised väited. 4.1 Kassaator leiab, et I. S.ile tuleks karistuseks mõista rahaline karistus. I. S.-il on püsiv töökoht ja tal on perekond, kus kasvab alaealine laps. Nende asjaolude tõttu on I. S.it võimalik mõjutada õiguskuulekale käitumisele rahalise karistuse mõistmisega. 4.2 Kohtud on A. K.-i tunnistanud KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi valdavas osas kannatanu V. Y. vastuoluliste ütluste alusel. Maakohus ei rahuldanud kaitsja taotlust kutsuda kohtusse tunnistaja J. I., kes nägi kuriteosündmust vahetult pealt. Sellega rikkus kohus KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, kuna kohtumenetluse poolel ei olnud võimalik tunnistajat ristküsitleda vaatamata sellele, et ta oli selleks soovi avaldanud. Esialgselt taotles tunnistaja J. I. kohtusse kutsumist prokurör, kes kohtumenetluse käigus taotlusest loobus. Samas pidas kaitsja jätkuvalt vajalikuks J. I. kohtusse kutsumist, kuna kaitsjal tekkis veendumus, et tunnistaja ütlused võivad erineda kannatanu ütlustest. 4.3 Kassaator ei nõustu jätkuvalt A. K.-i teo kvalifitseerimisega KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi. Mobiiltelefon ei olnud enam kannatanu valduses, mistõttu saab A. K.-i tegevust käsitada omastamise katsena. Samas on A. K.-i vastutus omastamise katse eest välistatud, kuna kohus ei ole tuvastanud omastamistahte manifesteerimist tema poolt. 4.4 Viru Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud käitumiskontrolli kehtivuse alguse I. S.-i ja A. K.-i suhtes kriminaalhooldaja määrata. Kassaator on seisukohal, et üldkasuliku töö tähtaja algus peab olema kohtuotsuses selgelt ja üheselt määratletud, sest KarS § 69 lg 6 ja 7 sätestavad võimaluse pöörata teatud juhtudel karistus täitmisele. Üldkasuliku töö tegemise tähtaeg peaks hakkama kulgema kohtulahendi jõustumisest. Käitumiskontrollile on süüdimõistetu allutatud KarS § 69 lg-st 4 lähtudes üldkasuliku töö tegemise ajaks. Järelikult peaks ka käitumiskontroll süüdimõistetu jaoks algama kohtuotsuse jõustumisest.
17. Vastuses kassatsioonidele nõustub Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo kassaatoriga selles, et ühiskondliku töö tegemise tähtaeg peaks hakkama kulgema kohtuotsuse jõustumisest. Rahalise karistuse mõistmist I. S.-le ei pea prokurör põhjendatuks. A. K. on prokuröri arvates õigesti süüdi tunnistatud KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi. Ühtlasi märgib prokurör, et kassaatori viide KrMS §-s 14 sätestatud võistlevuse põhimõtte rikkumisele on alusetu, kuna tunnistaja J. I. on kohtueelses menetluses andnud A. K.-i süüstavad ütlusi. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus on karistusliigi valikut I. S.i suhtes piisavalt põhjendanud (vt maakohtu otsuse lk 14 ja ringkonnakohtu otsuse lk 8). Märkimist väärib asjaolu, et I. S. pani talle süüksarvatud kuriteod toime ajal, mil ta oli eelmisest karistusest tingimuslikult vabastatud. Asjakohane on ka ringkonnakohtu poolt väljatoodu, et ei töökoha, perekonna ega alaealise lapse olemasolu takistanud I. S.it uusi kuritegusid toime panemast. Eelnevat arvestades on kohtud pidanud põhjendatult õigeks karistada I. S.it vangistuse, mitte rahalise karistusega.
19. Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti kvalifitseerinud A. K.-i teo varguse katsena KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi, kuid märgib, et täpsustamist vajab küsimus, kelle valdusest mobiiltelefon varastati. Kolleegium leiab, et kaotanud baaris kui avalikus kohas oma mobiiltelefoni, väljus see kannatanu valdussfäärist, kuna ta ei teadnud oma telefoni asukohta ja seega puudus tal ka selle valitsemistahe. Samas ei muutunud kaotatud mobiiltelefon ka valdusetuks, vaid valdus sellele läks üle baaripidaja valdussfääri, kes teostab baaris olevate asjade üle faktilist võimu oma töötajate kaudu. Samas, olenemata sellest, et mobiiltelefon oli üle läinud baaripidaja valdussfääri, on kohtud põhjendatult kvalifitseerinud selle hõivamise süüdistatava poolt varguse katsena, kuna pannes selle oma taskusse, alustas süüdistatav sellele oma valduse kehtestamist. Nimelt nähtub kohtute poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest, et kui kannatanu märkas mobiiltelefoni kadumist, palus ta J. I.-l helistada oma telefoniga tema numbrile, mille tulemusena õnnestus kannatanul oma telefoni asukoht helina järgi kindlaks teha. Kolleegium peab siinjuures täiendavalt vajalikuks märkida, et süüdistatava tegu oleks tulnud käesoleval juhtumil kvalifitseerida lõpuleviidud vargusena siis, kui tal oleks õnnestunud mobiiltelefoniga baarist väljuda. Alles sellisel juhul oleks süüdistataval tekkinud võimalus varastatut oma äranägemise järgi käsutada.
20. Puutuvalt kassaatori väitesse, et maakohus rikkus võistlevuse põhimõtet, jättes rahuldamata kaitsja taotluse üle kuulata tunnistaja J. I., märgib Riigikohus järgmist. 8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt asunud seisukohale, et süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. detsembri
22. a otsus nr 3-1-185-07 - RT III 2008, 1, 2). Samas lahendis on märgitud, et kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. Käsitletava kriminaalasja materjalidest nähtub, et esmalt esitas taotluse tunnistaja J. I. kohtusse kutsumiseks prokurör. Kohtumenetluse käigus loobus prokurör selle tunnistaja kohtusse kutsumise taotlusest, kuid kaitsja jäi selle juurde, et tunnistaja tuleb üle kuulata. Seejuures on oluline, et käesoleval juhul ei saa kaitsja taotlust tunnistaja ülekuulamiseks käsitada täiendava tõendi kogumise taotlusena KrMS § 276 lg 1 mõttes, kuigi vastav taotlus on esitatud kohtumenetluse käigus. Nimelt puudus kaitsjal vajadus esitada tunnistaja J. I. kohtusse kutsumise taotlus KrMS § 227 lg 1 alusel, kuna sel ajal taotles tunnistaja kohtusse kutsumist prokurör. Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine. 8.2 Eelnevast lähtudes ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt piisas süüdistatava käitumisele hinnangu andmiseks süüdistatava ja kannatanu ütlustest, mistõttu ei olnud maakohtul kohustust rahuldada kaitsja taotlust kutsuda kohtusse tunnistaja J. I. Sellise järeldusega on ringkonnakohus läinud vastuollu KrMS §-s 14 sätestatud võistlevuse põhimõttega. Ringkonnakohus märgib küll õigesti, et tulenevalt võistlevuse põhimõttest lasub tõendite esitamise kohustus kohtumenetluse pooltel ja kohus peab reeglina tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Seejuures jätab kohus aga tähelepanuta, et tunnistaja kohtusse kutsumine toimub, nagu eespool märgitud, vastava taotluse esitamise kaudu. Seega ei saa menetluspool esitada kohtule tõendina tunnistaja ütlusi juhul, kui kohus ei rahulda vastavat taotlust. Maakohus läks vastuollu võistlevuse põhimõttega just seetõttu, et ta ei võimaldanud kaitsjal kohtule tõendit esitada. Maakohus rikkus sellega kriminaalmenetlusõigust, kuid Riigikohus ei loe seda oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et kohtuliku uurimise lõpetamisel ei esitanud A. K.-i kaitsja uuesti taotlust tunnistaja J. I. ülekuulamiseks, millest võib järeldada, et kaitsja loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest. Sellele viitab ka asjaolu, et kaitsja ei taotlenud tunnistaja J. I. ülekuulamist apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil. Kuna kaitsja on tunnistaja ülekuulamise taotlusest loobunud, järeldab Riigikohus, et kaitsja ei pea enam tunnistaja ütlusi kriminaalasja lahendamise seisukohalt oluliseks.
23. Edasiselt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium üldkasuliku tööga seonduvat. 9.1 Karistuse täideviimist ei saa alustada enne kohtuotsuse jõustumist. Seega hakkab KarS § 69 lg 3 alusel määratav ühiskondliku töö tegemise tähtaeg kulgema alates üldkasuliku töö tegemise kohustuse jõustumisest, s.t kohtuotsuse jõustumisest. Kuna KarS § 69 lg 4 alusel peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid, algab ka kontrollnõuete täitmise kohustus süüdistatava jaoks kohtuotsuse jõustumisega. Kassaator märgib õigesti, et kontrollnõuete täitmise kohustuse aja algust ei saa määrata kriminaalhooldusametnik, sest tulenevalt KarS § 69 lg-st 6 võib kontrollnõuete järgimata jätmine süüdimõistetu jaoks kaasa tuua vangistuse täitmisele pööramise. Samas tuleb eristada üldkasuliku töö tegemise tähtaega, mille on KarS § 69 lg 3 alusel määranud kohus ning mille jooksul on süüdimõistetu kohustatud järgima kontrollnõudeid, tähtajast, mille määrab kriminaalhooldusametnik süüdimõistetule üldkasuliku töö tegemiseks ajakavaga kriminaalhooldusseaduse § 27 lg 6 alusel. Esimene, kohtu poolt määratud tähtaeg on kriminaalhooldusametnikule lähtepunktiks ajakava koostamisel, mis tähendab seda, et ajakava järgi ei tohi tegelike tööde teostamine alata enne, kui kohtuotsus on jõustunud ning ajakavas märgitud tööd ei tohi kesta kauem, kui kohus on otsusega määranud. 9.2 Eelnevast lähtudes on ringkonnakohus leidnud põhjendatult, et käitumiskontrolli algusajaks ei saa lugeda maakohtu otsuse kuulutamist. Samas on ringkonnakohus jätnud ebaõigesti kontrollnõuete järgimise tähtaja alguse kriminaalhooldusametniku määrata. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selle vea saab parandada ringkonnakohtu otsuse sisu muutmata ning tehes ringkonnakohtu otsusesse sellise täpsustuse, mis ei raskenda süüdistatavate olukorda.
24. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2 täiendab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse põhiosa ja lõpposa viitega sellele, et üldkasuliku töö tegemise tähtaeg koos isiku allutamisega käitumiskontrollile hakkab kulgema kohtuotsuse jõustumisest. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe