RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON 3-4-1-19-07 2. juuni 2008 Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu A

s ja kriminaalmenetluse seadustikus, mis annaks aluse vabastada isik karistuse kandmisest, kui karistust ette nägev seadus on muutunud Kirjalik menetlus Jätta Tartu Maakohtu taotlus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Jõgeva Maakohtu 17. novembri 2004. a otsusega tunnistati T. Toompalu süüdi

(KarS) § 263 p 1 ja § 274 lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega vastavalt 5 kuuks ning 1 aastaks ja 8 kuuks.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

1. Jõgeva Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tunnistati T. Toompalu KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi süüdi kahes varguses, mille käigus ära võetud asjade väärtus oli vastavalt 181 krooni ja 60 senti ning 13 krooni ja 80 senti. T. Toompalu karistati 2-kuulise vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendas maakohus T.

Toompalule mõistetud karistust sama kohtu

1. novembri
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes T. Toompalule kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuse.
3. Tartu Maakohtu
4. veebruari
5. a otsusega tunnistati T. Toompalu süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi kahes varguses, mille käigus ära võetud asjade väärtus oli vastavalt 31 krooni ja 80 senti ning 302 krooni. T. Toompalu karistati ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendas kohus T.

Toompalule mõistetud karistust sama kohtu

1. oktoobri
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes T. Toompalule kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 3 aastat ja 2 kuud vangistust. Karistuse kandmise aega arvestati alates T. Toompalu kinnipidamisest
3. novembril
6. oktoobril
7. a esitas Tartu Vangla, kus T. Toompalu kandis talle mõistetud karistust, kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-le 431 tuginedes Tartu Maakohtule taotluse lahendada T. Toompalu vabastamise või vabastamata jätmise küsimus. Taotluses märgiti, et alates
8. märtsist 2007 on dekriminaliseeritud vargused, mille puhul jääb äravõetud asjade väärtus alla 1000 krooni. Seadus ei näe ette nende isikute karistusest vabastamist, kes on enne
9. märtsi 2007 süüdi tunnistatud alla 1000 krooni väärtuses asjade varguses. Kohtupraktikas on selliste isikute vabastamise vajalikkust hinnatud aga erinevalt.
10. Tartu Maakohus teavitas Tartu Vangla taotlusest Lõuna Ringkonnaprokuratuuri, märkides, et vastavalt

rakendamise seaduse (KarSRS) § 1 lg-le 6 otsustab kohtunik karistusest vabastamise prokuröri taotlusel ning kohus tõstatatud küsimust omaalgatuslikult ei lahenda.

2. oktoobril
3. a tegi Lõuna Ringkonnaprokuratuur maakohtule ettepaneku vaadata T. Toompalu karistusest vabastamise või mittevabastamise küsimus kohtupraktika ühtlustamise huvides läbi KrMS §-des 431-432 sätestatud korras. Prokuratuur leidis, et ta ei saa esitada taotlust KarSRS § 1 lg 6 alusel.
4. Tartu Maakohtu
5. novembri
6. a määrusega vabastati T. Toompalu temale Tartu Maakohtu
7. veebruari
8. a otsusega mõistetud karistuse edasisest kandmisest. Samas tunnistas maakohus põhiseadusega vastuolus olevaks

s ja kriminaalmenetluse seadustikus sellise seadusesätte puudumise, mis annaks aluse vabastada isik karistuse kandmisest, kui karistust ette nägev seadus on muutunud. Maakohus edastas nimetatud määruse Riigikohtule, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse.

1. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, olles arutanud Tartu Maakohtu taotlust viieliikmelises koosseisus, leidis, et käesolev kohtuasi puudutab põhiõiguslikult olulist küsimust ja asja otsustamisel võib osutuda vajalikuks muuta Riigikohtu varasemat praktikat. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku (PSJKS) § 3 lg 3 alusel andis kolleegium
2. veebruari
3. a määrusega Tartu Maakohtu taotluse lahendada Riigikohtu üldkogule. MAAKOHTU JA MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Maakohus asus seisukohale, et põhiseaduse (PS) §-st 14 tulenev õiguste ja vabaduste tagamise kohustus õigustab T. Toompalu karistusest vabastamise küsimuse menetlemist KrMS §-s 431 sätestatud korras. Nähtuvalt kriminaalmenetluse seadustiku
5. peatükist ja

1. peatükist on esimese astme kohtul põhimõtteliselt õigus otsustada jõustunud kohtuotsuse alusel karistust kandva isiku karistusest vabastamise üle. Kohus märkis, et
2. novembri
3. a seisuga on T. Toompalu ära kandnud kaks aastat kümme päeva vangistust ja tal on jäänud kanda üks aasta üks kuu ja kakskümmend päeva vangistust. Seega on T. Toompalu kandnud vangistusest ära osa, mis katab talle KarS § 263 p 1 ja § 274 lg 1 järgi mõistetud karistuse (üks aasta kuus kuud vangistust) ja lisaks kuus kuud kümme päeva selliste varguste eest, mille eest alates
4. märtsist 2007 on võimalik karistada üksnes rahatrahvi või arestiga. Nende varguste eest jääb T. Toompalul kanda veel üks aasta üks kuu ja kakskümmend päeva vangistust. Põhiseaduse § 23 lg 2 annab igaühele õiguse, et tema suhtes kohaldataks kergemat karistust, kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse. Põhiseaduse § 23 lg 2 laieneb kõikidele juhtudele, kui pärast teo toimepanemist selle eest ettenähtud karistust kergendatakse, sh isikutele, kes kannavad karistust jõustunud kohtuotsuse järgi. Kui ajal, mil süüdimõistetu kannab karistust, leiab seadusandja, et isiku teole vastavat karistust tuleb võrreldes varasemaga vähendada, peab muudatus seadusandja suhtumises olema tunnetatav ka karistuse kandjale. Lähtudes PS § 12 lg-st 1 ja § 23 lg-st 2 ning KarS § 5 lg-st 2, tuleb pidada õigeks ja õiglaseks T. Toompalu vabastamist talle mõistetud karistuse edasisest kandmisest. Samas tõdes maakohus, et nii

s kui kriminaalmenetluse seadustikus puudub säte, mis annaks kohtule aluse isik vabastada edasisest karistuse kandmisest seaduse muutumise tõttu. Eesti seadusloome praktikas on sellised olukorrad lahendatud vastavate rakendusaktide vastuvõtmisega. Käesoleval juhul sellised rakendussätted puuduvad.

rakendamise seadus on vastu võetud üheks unikaalseks seaduse rakendamise olukorraks - üleminekuks kriminaalkoodeksi rakendamiselt

rakendamisele. Seetõttu ei saa nimetatud seaduse sätteid käesoleval juhtumil kohaldada, ning neile tuginedes ei saa teha isiku karistuse kandmiselt vabastamise otsust. Kohus leidis, et seadusesätte puudumine

s ja kriminaalmenetluse seadustikus, mis annaks aluse isiku vabastamiseks karistuse kandmiselt olukorras, kus on muutunud karistust ette nägev seadus, ei ole kooskõlas PS § 12 lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 2 nende koosmõjus. 10. T. Toompalu kaitsja vandeadvokaat Uno Paimets on seisukohal, et seadusesätte puudumine

s ja kriminaalmenetluse seadustikus, mis annaks aluse isiku vabastamiseks karistuse kandmiselt olukorras, kus on muutunud karistust ette nägev seadus, on tekitanud üldist segadust erinevates kohtuinstantsides. Kuna võib arvata, et T. Toompaluga sarnases olukorras vangistust kandvaid isikuid on veel, tuleks selles küsimuses vastu võtta rakendusseadus.

1. Riigiprokuratuur leiab, et Eesti õiguskorras lahendab Tartu Maakohtu tõstatatud probleemi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-1-2-2-
5. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et KrMS § 2 p 4 koostoimes KrMS §-dega 431 ja 432 ning kriminaalmenetluse seadustiku
6. peatükist tulenev menetluskord tagab piisavalt tõhusa võimaluse põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks. Kuna seaduse sätete süstemaatilise tõlgendamise teel oli esilekerkinud probleem ületatav, ei ole vajadust eriregulatsiooni järele. Seetõttu ei ole tegemist põhiseadusevastase olukorraga. Samas märgitakse, et põhiseaduskomisjoni istungil avaldati ka arvamust, et eriregulatsioon oleks vajalik, kuna see tagaks õiguskindluse.
7. Riigikogu õiguskomisjon on arvamusel, et ei ole vajadust eraldi seadusesätte järele, mis annaks aluse isiku vabastamiseks karistusest, kui karistust ettenägev seadus on muutunud. Muudetud kuriteokoosseisude, dekriminaliseeritud tegude või osaliselt dekriminaliseeritud tegude puhul ei pidanud seadusandja vajalikuks ette näha eraldiseisvat rakendusmehhanismi juba jõustunud kohtuotsuste kohta, vaid lähtus PS § 23 lg-st 2, mille kohaselt kergendava seaduse tagasiulatuv jõud kohaldub üksnes kriminaalmenetluse toimumise ajale. Samas viitab õiguskomisjon Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. detsembri
9. a määrusele asjas nr 3-1-2-2-07, millest tuleneb, et küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel.
10. Õiguskantsler on seisukohal, et karistuste uuesti läbivaatamiseks materiaalõiguslikku alust sisaldava õigustloova akti andmata jätmine olukorras, kus dekriminaliseeritakse kuritegu, mille eest kannavad isikud vanglakaristust, ei ole kooskõlas PS § 3 lg-s 1 ja § 13 lg-s 2 sätestatud parlamendireservatsiooni (olulisuse) ja õigusselguse põhimõtetega ning piirab ebaproportsionaalselt nimetatud isikute PS § 23 lg-s 2 ja § 12 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi. Õiguskantsleri hinnangul puudub kehtivas õiguses küllaldase selgusega sõnastatud norm, mis oleks õiguse rakendajale piisavaks materiaalõiguslikuks aluseks otsustamaks isikute karistuse kandmise jätkamise küsimus olukorras, kus karistusseadustik on muutunud isikule soodsamaks ning muutnud varem kuriteona karistatava süüteo väärteoks.

§ 5

lg-t 2 ei saa pidada piisava konkreetsusega materiaalõiguslikuks aluseks isikule seadusjõus kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise jätkamise küsimuse lahendamiseks. Samuti on KarS § 5 lg 2 toimeala kitsam PS § 23 lg 2 teise lause kaitsealast, ulatudes üksnes süüdimõistva kohtuotsuseni. Võtmata seisukohta, kas KrMS §-s 431 sisaldub piisav menetluskord isikule mõistetud karistuse uuesti läbivaatamiseks

muutmise korral, nendib õiguskantsler, et vajalikke materiaalõiguslikke aluseid KrMS § 431 ei sisalda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetluse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, ent mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 2 p 4 ei anna aga Riigikohtule pädevust luua puuduvaid materiaalõiguslikke reegleid isiku karistuse kandmiselt vabastamiseks. Tulenevalt PS § 3 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 lasub riigil kohustus reguleerida seaduse tasandil küllaldase konkreetsuse ja täpsusega küsimused, mis puudutavad põhiõigusi. Käesoleval juhul on Riigikogu

muudatusi vastu võttes jätnud sätestamata isikute, kes kannavad dekriminaliseeritud sätete alusel süüdimõistetuina vabadusekaotuslikku karistust, karistuse uuesti läbivaatamise aluse. See on kaasa toonud olukorra, kus mitte ainult tavainimene, vaid ka kvalifitseeritud õigusasjatundja - kohtunik - ei ole igal konkreetsel juhul mõistnud, kas ja millises ulatuses tuleb isiku karistus uuesti läbi vaadata. Lähtudes Riigikohtu senisest praktikast PS § 23 lg 2 teise lause riivete hindamisel ja konkreetse asja tehioludest, on õiguskantsler seisukohal, et jättes kehtestamata dekriminaliseeritud kuritegude eest vanglakaristust kandvate isikute karistuse uuesti läbivaatamise konkreetsed õiguslikud alused, on seadusandja loonud sellistel asjaoludel vabaduse võtmisega seotud karistust kandvate isikute jaoks olukorra, milles nende PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigust on ebaproportsionaalselt piiratud. Regulatsiooni puudumise tõttu kujunenud isikute põhiõiguste riive ulatuslikkus ei ole õigustatav eeldatavalt riive aluseks oleva legitiimse põhjusega. Õiguskantsler leiab, et piisavalt selge seaduse andmata jätmine on vastuolus ka üldise võrdsuspõhiõigusega. Antud juhul on ebavõrdselt koheldud gruppideks isikud, kes olid süüdi mõistetud korduva varavastase kuriteo eest väheväärtusliku asja vastu enne 15. märtsi 2007 kehtinud

redaktsiooni alusel, ning need, keda on

1. märtsil 2007 jõustunud redaktsiooni kohaselt süüdi tunnistatud korduva varavastase süüteo eest väheväärtusliku vara vastu. Ebavõrdsust, mis seisneb isikutele kohaldatud karistuste raskuse erinevuses, ei saa pidada mõistlikuks.
2. Justiitsminister leiab, et maakohtu poolt nimetatud seadusesätte puudumine

s ja kriminaalmenetluse seadustikus ei ole põhiseadusega vastuolus. Seaduse tagasiulatuv jõud ei kohaldu isikute puhul, kelle kohta on jõustunud kohtuotsus. Olukorras, kus kohus on teinud kehtiva seaduse alusel isiku kohta otsuse ja mõistnud talle karistuse ning otsus on jõustunud, ei ole mõistlik jõustunud ning täitmisele pööratud kohtuotsuseid uuesti läbi vaatama hakata. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimustesse puutuva katab KrMS § 431. ASJAKOHASED SÄTTED 16. Karistusseadustik (RT I 2001, 61, 364; 2008, 13, 87) sätestab: "[---] § 5. Karistusseaduse ajaline kehtivus

ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse (RT I 2007, 13, 69) § 9 p 21 kohaselt on T. Toompalule süüks arvatud vargused alates 15. märtsist 2007 karistatavad üksnes väärtegudena KarS § 218 lg 1 järgi. Väärtegude eest ei ole võimalik mõista vangistust. Maakohus, tuginedes esitatud taotluste menetlemisel KrMS §le 431, leidis, et lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja § 12 lg 1 esimesest lausest, samuti KarS § 5 lg-st 2, tuleb T. Toompalu vangistuse edasisest kandmisest vabastada. Samas leidis kohus, et T. Toompalu vabastamist takistab

s ja kriminaalmenetluse seadustikus sellise seadusesätte puudumine, mis annaks kohtule aluse vabastada isik seaduse muutumise tõttu jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmisest. Maakohus tunnistas sellise sätte puudumise

s ja kriminaalmenetluse seadustikus põhiseadusega vastuolus olevaks.

1. Üldkogu teeb maakohtu määrusest järelduse, et kohus tunnistas eraldi põhiseadusevastaseks nii selle, et ei ole olemas normi, mis annaks materiaalõigusliku aluse viia süüdimõistetu olukord kooskõlla pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud kergema karistusseadusega, kui ka selle, et puudub menetluskord, mille raames oleks võimalik selline otsustus teha. Üldkogu käsitlebki järgnevalt maakohtu taotlust eraldi materiaalõigust (I) ja menetlusõigust (II) puudutavas osas. Seejärel kujundab Riigikohus lõpliku seisukoha selle põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise kohta (III). I
2. Esmalt tuleb leida vastus küsimusele, kas T. Toompalul on põhiseadusest tulenev õigus sellele, et tema suhtes kohaldataks tagasiulatuvalt

1. märtsil 2007 jõustunud redaktsiooni, ja kas kehtiv karistusõigus seda võimaldab. Maakohus leidis, et
2. märtsil 2007 jõustunud

ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusest tulenevalt on praegu osa kuritegudest, mille eest T. Toompalu kandis Tartu Maakohtu 27. veebruari 2006. a otsusega

järgi mõistetud vangistust, karistatavad üksnes väärtegudena. See tähendab, et kehtiv karistusõigus kohtleks T. Toompalu tema teo eest leebemalt kui seadus, mille järgi T. Toompalu süüdi tunnistati.

1. Põhiseaduse § 23 lg 2 sätestab, et kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. Üldkogu märgib, et kergemat karistust sätestava seadusena PS § 23 lg 2 lause 2 tähenduses tuleb mõista ka seadust, mis välistab üldse teo karistatavuse või asendab kriminaalkaristuse väärteokaristusega. Seejuures hõlmab karistuse mõiste PS § 23 lg 2 teise lause tähenduses ka selliseid isiku süüdimõistmisest tulenevaid negatiivseid karistusõiguslikke järelmeid, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, näiteks isiku karistusandmete kajastamist karistusregistris.
3. märtsi
4. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95, p 26) ja
5. aprilli
6. a määruses asjas nr 3-3-1-69-03 (RT III 2004, 12, 143, p 26) asus üldkogu seisukohale, et PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Riigikohus ei näe alust seda seisukohta muuta. Selle kasuks, et PS § 23 lg 2 teise lause isikuline kaitseala hõlmab lisaks kahtlustatavatele ja süüdistatavatele ka karistust kandvaid süüdimõistetuid, räägib muu hulgas kõnealuse põhiõiguse tõlgendamine koostoimes PS § 12 lg 1 esimesest lausest tuleneva õigusloome võrdsuse põhimõttega. Kui kergemat karistusseadust kohaldada tagasiulatuvalt üksnes isikute suhtes, keda pole veel süüdi mõistetud, satuksid ühel ja samal ajal samasuguse teo toime pannud isikutest eelisolukorda need, kelle karistamiseni jõutakse näiteks süüdlase menetlusest kõrvalehoidumise või menetleja suurema töökoormuse tõttu alles siis, kui kergem karistusseadus juba kehtib. Mõistetud raskema karistuse kandmine kergemat karistust ettenägeva seaduse kehtivusajal toob seega kaasa ka võrdsuspõhiõiguse riive (vt ka üldkogu
7. märtsi
8. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p-d 35-39 ja
9. aprilli
10. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p 27).
11. Samas leiab üldkogu, et PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala ei hõlma süüdimõistetuid, kes on karistuse ära kandnud ja kelle karistusandmed on registrist kustutatud. Teisisõnu ei tulene PS § 23 lg 2 teisest lausest süüdimõistetu õigus lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega.
12. Nagu üldkogu on varem selgitanud, ei ole PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused piiramatud (vt Riigikohtu üldkogu
13. märtsi
14. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 28 ja
15. aprilli
16. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p-d 28-29). Tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigustega, mille piiramise õigustusena saavad arvesse tulla teised põhiõigused, aga ka põhiseaduslikud väärtused, näiteks kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu. Teatud juhtudel võivad teised põhiõigused või põhiseaduslikud väärtused kaaluda osaliselt või täielikult üles PS § 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tuleneva süüdimõistetu õiguse sellele, et tema olukord viidaks kooskõlla pärast õiguserikkumise toimepanemist kehtima hakanud leebema seadusega. Sellistel puhkudel võib seadusandja näha ette, et leebemat seadust kohaldatakse juba süüdimõistetud isikute suhtes üksnes piiratud ulatuses või ei kohaldata seda üldse, kitsendades nii süüdimõistetute teatud kategooriate põhiõigust saada osa leebema karistusseaduse tagasiulatuvast mõjust.
17. Küsimus, millistel juhtudel ja millises ulatuses saab seadusandja piirata PS § 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb lahendada süüdimõistetu põhiõiguste riive intensiivsuse ja seda riivet õigustavate väärtuste omavahelise kaalumise teel (vt ka üldkogu
18. märtsi
19. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 32 ja
20. aprilli
21. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p-d 31-33). Mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees. Näiteks mida raskemini on omavahel võrreldavad mingile teole karistusseaduse erinevates redaktsioonides antavad õiguslikud hinnangud ja selle teo eest ette nähtud karistused, seda enam võib olla põhjendatud süüdimõistetu PS § 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tuleneva õiguse piiramine kohtusüsteemi efektiivse toimimise huvides (vt ka üldkogu määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p-d 30-31). Nii võib hinnangu andmise küsimuses, kas uus seadus kergendab süüdimõistetu olukorda, muuta keerukaks vajadus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, millel kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud karistusseaduse kohaselt õiguslikku tähendust ei olnud. Samas on ka seadusemuudatusi, mille kergendava mõju kontrollimiseks vajalike asjaolude tuvastamine koormab kohtusüsteemi üksnes vähesel määral.
22. Eeltoodut silmas pidades võimaldab põhiseadus seadusandjal teatud süüdimõistetute puhul kitsendada PS § 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tulenevaid õigusi. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi, sh ka süüdimõistetu õigust leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata aga üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb. Üldkogu on varem märkinud, et seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärgiks on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (näiteks õigusselgus, õiguskindlus, võimude lahusus ja tasakaalustatus) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse. Seejuures saab teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega. (Vt Riigikohtu üldkogu
23. detsembri
24. a otsus asjas nr 3-3-1-41-06 RT III 2007, 44, 350, p-d 21-22.) Eeltoodust tuleneb, et materiaalõiguslikult on võimalik jätta süüdimõistetu suhtes kohaldatav karistus pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud leebema seadusega vastavusse viimata üksnes siis, kui seaduses on selleks ette nähtud õiguslik alus. Juhtudel, mil seadusandja ei ole PS § 12 lg 1 lausest 1 ja § 23 lg 2 lausest 2 tulenevate põhiõiguste piiramise alust ette näinud, on süüdimõistetul, kelle karistust ei ole veel täide viidud, õigus sellele, et tema karistus viidaks kooskõlla pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud kergema seadusega.
25. Kehtivas õiguses ei leidu normi, mis annaks seadusliku aluse piirata

järgi süüdi mõistetud isikute puhul mingis osas PS § 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele. Karistusseaduse ajalist kehtivust reguleeriva KarS § 5 teise lõike kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Üldkogu on jätkuvalt seisukohal, et KarS § 5 lg 2 ei piira PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud õigust (vt üldkogu otsus asjas 3-1-3-10-02, p 26), vaid sätestab põhiseadusest tuleneva kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtte

üldosas, tegemata erandeid.

§ 5

lg 2 ei erista veel süüdi mõistmata ja süüdimõistetud isikuid, andes õigusliku aluse kohaldada kergemat seadust tagasiulatuvalt mõlema isikute grupi suhtes. See tähendab, et nagu PS § 23 lg 2 teine lause, näeb ka KarS § 5 lg 2 ette leebema seaduse tagasiulatuva kohaldamise nii karistuse mõistmisel kui ka siis, mil isik on uue seaduse jõustumise hetkeks juba süüdi tunnistatud ja kannab karistust. 27. Seaduslik alus teatud süüdimõistetute PS § 12 lg 1 esimese lause ja § 23 lg 2 teise lause järgsete õiguste kitsendamiseks on ette nähtud üksnes KarSRS §-des 1 ja 5, mis on käsitatavad erinormidena KarS § 5 lg 2 suhtes (vt üldkogu otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 27 ja määrus asjas 3-3-1-69-03, p 22).

rakendamise seaduse §-d 1 ja 5 välistavad selliste enne

1. septembrit 2002 kuriteo või haldusõiguserikkumise eest karistatud isikute, keda ei ole nendes sätetes nimetatud, olukorra kergendamise
2. septembril 2002 jõustunud karistusõigusliku regulatsiooni tagasiulatuva jõu alusel.

rakendamise seaduse §-dest 1 ja 5 tulenev PS § 12 lg 1 esimese lause ja § 23 lg 2 teise lause järgsete õiguste piiramise alus ei laiene aga süüdimõistetutele, kes on süüdi tunnistatud ja kannavad karistust

järgi või kelle olukorda kergendab mõni pärast

1. septembrit 2002 jõustunud seadusemuudatus.
2. Kuna seadusandja ei ole ette näinud ühtegi alust, mis võimaldaks piirata

järgi mõistetud karistust kandvate isikute põhiõigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja KarS § 5 lg-st 2 selliste isikute karistus viia kooskõlla pärast süüdimõistmist jõustunud seadusega, mis kergendab isiku olukorda. See tähendab, et uue, leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus. Olukorras, kus seadusandja ei ole süüdimõistetute PS § 12 lg 1 esimese lause ja § 23 lg 2 teise lause järgsete õiguste kitsendamiseks aluseid ette näinud, ei saa seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi, näiteks õiguskindlust, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Üldkogu asub selles osas teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu kriminaalkolleegium 7. detsembri 2007. a määruses asjas nr 3-1-2-2-07 (RT III 2007, 46, 369, p 11) ja leiab, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus. 29. Eeltoodust järeldub, et süüdimõistetu olukorra leebema seadusega kooskõlla viimise materiaalõiguslik alus tuleneb KarS § 5 lg-st 2, mille kohaldamisala kattub PS § 23 lg 2 teise lausega. Sel põhjusel ei nõustu üldkogu maakohtu järeldusega, et

s puudub säte, mis annaks kohtule aluse vabastada isik edasisest karistuse kandmisest seaduse muutumise tõttu. Järelikult tuleb maakohtu taotlus süüdimõistetute vabastamist võimaldava materiaalõigusliku aluse puudumise põhiseadusevastaseks tunnistamise osas rahuldamata jätta. II

1. Tartu Maakohus asus seisukohale, et T. Toompalu karistuse kandmisest vabastamist takistab ka seda võimaldava sätte puudumine kriminaalmenetluse seadustikus. Kohus tunnistas sellise sätte puudumise põhiseadusega vastuolus olevaks. Samas leidis maakohus, et taotlust T. Toompalu vangistusest vabastamise küsimuse otsustamiseks on võimalik sisuliselt läbi vaadata KrMS §-s 431 ette nähtud menetluskorras.
2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 sätestab, et asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, välislepingu või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Seejuures ei lahenda Riigikohus õigusvaidlust, mis kuulub lahendamisele haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi. Üldkogu märgib, et olukorras, kus maakohus juhindus T. Toompalu karistusest vabastamise otsustamisel KrMS §-s 431 sätestatud menetluskorrast, ei saa lugeda käesolevas asjas PSJKS § 14 lg 2 esimese lause mõttes asjassepuutuvaks kriminaalmenetluse seadustikus sellise sätte puudumist, mis võimaldaks lahendada leebema seaduse jõustumise tõttu süüdimõistetu karistusest vabastamise küsimuse. Seda seetõttu, et tulenevalt maakohtu määrusest ei takistanud sellesisulise normi puudumine T. Toompalu suhtes esitatud taotluse läbivaatamist. Siinkohal ei ole üldkogul võimalik võtta seisukohta küsimuses, kas maakohus kohaldas KrMS § 431 õigesti, kuna see tähendaks konkreetse õigusvaidluse lahendamist, mida üldkogu tulenevalt PSJKS § 14 lg 2 teisest lausest käesolevas menetluses teha ei saa.
3. Maakohtu nimetatud sätte puudumine kriminaalmenetluse seadustikus võinuks käesolevas asjas olla asjassepuutuv siis, kui kohus oleks leidnud, et KrMS § 431 ega ükski teine seaduses ette nähtud menetluskord ei ole T. Toompalu puudutava taotluse läbivaatamisel kohaldatav. Sellisel juhul olnuks kohtul võimalik tunnistada T. Toompalu õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusevastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama.
4. Kuna Tartu Maakohtu osutatud sätte puudumine kriminaalmenetluse seadustikus ei ole asjassepuutuv, puudub Riigikohtul alus hinnata kriminaalmenetluse seadustiku põhiseaduspärasust ja maakohtu taotlus tuleb jätta rahuldamata ka kriminaalmenetluse seadustikku puudutavas osas. III
5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 6, jätab Riigikohtu üldkogu rahuldamata Tartu Maakohtu taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks seadusesätte puudumine

s ja kriminaalmenetluse seadustikus, mis annaks aluse vabastada isik karistuse kandmisest, kui karistust ette nägev seadus on muutunud. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu