Obsah (6)

§ 4§ 162§ 155§ 156§ 157§ 60

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 4lg 1 tõlgendamise kohta.

Kuna kostja hagi hageja vastu jäi rahuldamata, ei olnud tal järelikult alust kohtusse pöörduda ning selles avaldub kostja käitumise õigusvastasus ja kausaalne seos hagejale tekkinud kahju ja kohtule hagi tagamise taotluse esitamise vahel. Ringkonnakohus ei käsitlenud hagejalt kostja kasuks ekspertiisikulude väljamõistmist. Asjas tehti ekspertiis kostja taotluse alusel ning kuna ta ekspertiisiga soovitud eesmärki ei saavutanud, pidi see kulu jääma tema kanda.

1. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud vandeadvokaadi vahendusel, nagu nõuab TsMS § 218 lg 3 esimene lause. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel rahuldamata.
3. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: kostja esitas
4. mail 1999 hageja vastu hagi 460 000 krooni saamiseks ja hiljem ka täiendava nõude 82 800 krooni saamiseks; kostja taotlusel seadis Harju Maakohus
5. juuni
6. a hagi tagamise määrusega kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi hageja kinnisasjale;
7. mai
8. a kinnistamisavalduse alusel on hageja kinnisasjale seatud hüpoteek 615 000 krooni Aktsiaseltsi Hansapank kasuks;
9. juuni
10. a määrusega kustutas Harju Maakohus kohtuliku hüpoteegi ja luges hagi tagatuks hageja poolt
11. juunil 2002 kohtu deposiitkontole tasutud 460 000 krooniga;
12. oktoobri
13. a kinnistamisavalduse alusel on
14. detsembril 2002 hageja kinnisasjale seatud ühishüpoteek summaga 2 000 000 krooni AS Sampo Pank kasuks;
15. oktoobril 2002 on hageja kinnisasja uue omanikuna kantud registrisse hageja elukaaslane HR.Vikkisk; Tallinna Ringkonnakohus jättis
16. märtsi
17. a otsusega kostja hagi rahuldamata ja Riigikohus ei võtnud
18. mai
19. a määrusega kostja kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse;
20. märtsi
21. a määrusega tühistati hagi tagamine.
22. Hagejale väidetavalt kahju tekitamisega seotud olulised asjaolud - hagi tagamine, väidetava laenulepingu sõlmimine, raha kohtu deposiitkontole maksmine, kohtuliku hüpoteegi kustutamine ja kostja hagi rahuldamata jätmine - toimusid enne kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumist
23. jaanuaril
24. Seega on hageja kahju hüvitamise nõude aluseks enne 1.

§ 162

lg 1, mille kohaselt on kostjal pärast hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumist õigus nõuda, et hageja hüvitaks kahju, mis temale tekitati hageja taotlusel määratud hagi tagamisega. 12. Enne 1.

§ 162

lg 1 näol on tegemist lepinguväliselt ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise alusnormiga. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut üksnes juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast

1. juulit
2. Hagi tagamise abinõu määrati
3. juunil 1999 ning
4. juunil 2002 kustutati kohtulik hüpoteek ja hagi loeti tagatuks hageja poolt maakohtu deposiitkontole tasutud 460 000 krooniga. Kuigi hageja pidi väidetavalt
5. juunil 2002 sõlmitud laenulepingu (toimiku I kd, lk 6-8) järgi maksma intressi alates
6. juulist 2002, toimus väidetava kahju põhjustanud tegu (hagi tagamine kui ka selle asendamine) enne
7. juulit
8. Seega tuleb kahju hüvitamise eelduste kindlakstegemisel lisaks enne 1.

§ 162lg-le 1 juhinduda ka Eesti NSV tsiviilkoodeksi (Ts

K) sätetest lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise kohta.

1. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsK § 448 alusel kahju hüvitamise hagi rahuldamiseks peab kannatanu tõendama tekkinud kahju, kahjutekitaja õigusvastase teo ning põhjusliku seose kahju ja teo vahel (vt nt Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06, p 11). Kahjutekitaja süüd eeldatakse ja selle puudumise peab vastutusest vabanemiseks tõendama kahjutekitaja. Kolleegium leiab, et enne 1.

§ 162lg 1 järgne kahju hüvitamise nõue erineb mitmeti Ts

K § 448 järgsest vastutuse üldkoosseisust. Nimelt ei ole enne 1.

§ 162

lg 1 järgi kahju hüvitamise nõudmiseks täiendavalt vaja tõendada kahju tekitamise õigusvastasust. Nimetatud sätte mõttes piisab selleks juba hagi tagamisest, kui hagi jäetakse hiljem rahuldamata, st deliktiõiguse mõttes ongi selline hagi tagamine õigusvastane. Lisaks ei saa sellise kahju hüvitamise nõude puhul vabastada kahjutekitajat vastutusest süü puudumine, kuna hagi tagatakse enne 1.

§ 155

lg 1 kohaselt üksnes poole taotluse alusel, taotluse esitamine on aga teadlik ja tahtlik tegevus. Hagi tagamise taotluse esitamisega võtab hageja endale riski hagi tagamisest kostjale tekkida võiva kahju hüvitamiseks, kui hagi jääb rahuldamata. Nii peab hageja talle varasemas menetluses hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks üksnes tõendama, et hagi tagati ja hagi jäi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, samuti kahju tekkimise ning põhjusliku seose hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Kahju hüvitamise eesmärk on saavutada olukord, mis oleks võimalikult lähedane hüpoteetilisele olukorrale, kui hagi ei oleks tagatud, st nn negatiivse kahju hüvitamine. Eeltoodust lähtudes tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osas, milles ringkonnakohus leidis, et kostja pidi tõendama õigusvastasust välistavaid asjaolusid ning oma süü puudumist. 14. Enne 1.

§ 156

lg 1 p 1 kohaselt oli üheks hagi tagamise abinõuks mh kostjale kuuluvale kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmine. Enne 1.

§ 157

lg 3 kohaselt võis kohus lugeda hagi tagatuks ka kostja poolt kohtu kontole hageja nõutud rahasumma tasumisega. Põhimõtteliselt võis hagejale tekkida kahju nii ainuüksi tema kinnisasja kohtuliku hüpoteegiga koormamisest kui ka kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks hagisumma ulatuses kohtu kontol raha hoiustamisest. Kahju olemasolu ja selle põhjuslikku seost hagi tagamisega või selle asendamisega peab tõendama hageja. Hageja väitel on tema kahjuks U. Simonile viimaselt võetud laenu eest makstud intress. Hagi tagamise abinõu kohaldamisest või asendamisest tekkinud kahjuks võivad TsK § 222 lg 2 ja § 461 kohaselt olla mh kannatanu kulutused. Seega võib hageja kulutusi laenuintressi tasumiseks pidada põhimõtteliselt enne 1.

§ 162lg 1 järgi hüvitatavaks kahjuks.

1. Kohtud ei ole tuvastanud, kas hageja sai U. Simonilt laenu ja tasus talle intressi. Seega ei ole kohtud ka tuvastanud, kas hagejale tekkis tema väidetud kahju või mitte. Küll on kohtud leidnud, et hageja ei tõendanud, et tal oli majanduslike raskuste tõttu või muul põhjusel vaja võtta laenu ja just sellise intressiga, nagu ta seda väidetavalt tasus U. Simonile. Selliselt on kohtud kolleegiumi arvates leidnud, et isegi kui lugeda hagejale kahju tekkinuks, ei põhjustanud seda hagi tagamine ega selle asendamine, st hageja ei tõendanud põhjusliku seose olemasolu väidetud kahju ja kostja tegevuse vahel. See olnuks aga hageja nõude rahuldamise üheks eelduseks. Kolleegium ei saa kehtiva TsMS § 688 lg-te 3?5 kohaselt asjaolusid tuvastada ega näe menetlusõiguse normide rikkumist tunnistaja H-R. Vikkiski ütluste hindamisel.
2. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus jättis andmata hinnangu tema väitele, et
3. a üksnes registreeriti juba
4. a seatud pandiõigus ümber hüpoteegiks kinnisasjale. Siiski ei ole see ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks, sest sellele asjaolule hinnangu andmine ei muudaks kohtute seisukohta, et hageja ei tõendanud laenu võtmise vajadust. Kolleegium märgib, et põhimõtteliselt on võimalik ka see, et krediidiasutused annavad laenu eespoolsel järjekohal asuva (kohtuliku) hüpoteegi olemasolul, mh finantseerides hagi tagamise abinõu asendamist kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks. Seega ei saa lugeda üldteada asjaoluks, et krediidiasutused keelduvad laenulepingu sõlmimisest, kui laenusaaja kinnisasi on koormatud kohtuliku hüpoteegiga.
5. Asja lahendust ei mõjuta ka see, et ringkonnakohus ei andnud hinnangut Maksu- ja Tolliameti vastusele selle kohta, et U. Simon esitas koos abikaasaga tuludeklaratsiooni. Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis põhjendamata, miks U. Simoni ütlusi ei arvestata. Kohtud on põhjendanud laenulepingu ja sellega seonduva tõendamise ebaolulisust asjaoluga, et hagejal ei olnud vaja laenu võtta. Samuti ei oma asja lahendamisel tähendust kostja võimalik menetluse venitamine varasemas kohtumenetluses hagejana, kuna kostja vastutus ei olene menetluse kestusest (vt käesoleva otsuse p 13). Sellest võib oleneda üksnes hagi tagamisega tekkinud kahju suurus. Seetõttu ei oma tähendust ka hageja väited enne 1.

§ 4rikkumise kohta.

18. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele hagejalt ekspertiisikulude väljamõistmise kohta märgib kolleegium, et ainuüksi menetluses tehtud ekspertiisi tulemused ei anna alust kõrvale kalduda enne 1.

§ 60lg-s 1 sätestatud kohtukulude jaotamise põhimõtetest.

Selle järgi kannab menetluskulud üldjuhul kaotanud pool. Kolleegiumi hinnangul ei olnud ekspertiisikulud ilmselgelt põhjendamatud, mis annaks aluse jätta need kostja kanda.

1. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et käesoleva otsuse järeldused kehtivad põhimõtteliselt ka kehtiva TsMS § 391 lg 1 kohaldamisel koostoimes võlaõigusseaduse kahju hüvitamise regulatsiooniga.
2. Kolleegium juhib taaskord ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et kehtiva TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste isikukoodid. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik