← Eesti

3-3-1-17-08

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-17-08

  1. juuni 2008 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Lilian Tenti (Tent) ja Helgi Keremi (Kerem) kaebused Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks maa ostueesõigusega erastamise taotluste kohta haldusakti andmiseks ja maa ostueesõigusega erastamise õiguse tuvastamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a otsus haldusasjas nr 3-06-2508 Lilian Tenti ja Helgi Keremi ning Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Lilian Tenti, Helgi Keremi ning Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused rahuldamata. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a otsuse haldusasjas nr 3-06-2508 põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata. Arvata kautsjonid riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Lilian Tent esitas
  7. juulil 1992 maa ostueesõigusega erastamise avalduse Tallinnas Suislepa tee 34 asuva maaüksuse erastamiseks. Tallinna Polütehnilise Instituudi a/ü kohaliku komitee
  8. septembri
  9. a tõendi kohaselt eraldati L. Tentile Suislepa tee 34 asuv aianduskrunt suurusega 600 m². Krundi looduses eraldamise akt koostati
  10. septembril
  11. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
  12. juuni
  13. a kirja nr 1/IX-1/2097 kohaselt on Suislepa tee 34 krundiplaan kinnitamata ning sellele maaüksusele pole väljastatud ehitusluba.
  14. Helgi Kerem esitas
  15. augustil 1996 maa ostueesõigusega erastamise avalduse Tallinnas, Suislepa tee 5 asuva maaüksuse erastamiseks. Tallinna Rahvakohtute ja Notariaalkontorite a/ü kohaliku komitee
  16. augusti
  17. a kirja kohaselt eraldati Suislepa tee 5 asuv aianduskrunt H. Keremile. Krundi looduses eraldamise akt koostati
  18. augustil
  19. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
  20. juuni
  21. a kirja nr 1/IX-1/2097 kohaselt ei ole Suislepa tee 5 maaüksusele väljastatud ehitusluba.
  22. Tallinna Linnavalitsuse
  23. aprilli
  24. a korraldusega nr 2743-k tagastati Imre Annusele õigusvastaselt võõrandatud maa Pirita linnaosas asukohaga Arnika tee 10 suurusega 596 m², Arnika tee 14 suurusega 591 m², Suislepa tee 5 suurusega 605 m² ja Suislepa tee 34 suurusega 600 m².
  25. novembril 2000 kanti Imre Annus kinnistusraamatusse Suislepa tee 5 ja 34 maa omanikuna. Tallinna Linnavalitsuse
  26. märtsi
  27. a korralduse nr 950-k ning
  28. oktoobri
  29. a korralduse nr 4446-k alusel otsustas Tallinna linn teostada ostueesõigust Suislepa tee 5 ja 34 kinnisasjade omandamiseks. Praeguseks ajaks on Tallinna linn kantud kinnistusraamatusse nimetatud kinnisasjade omanikuna. Kruntide senisteks kasutajateks on kaebuste esitajad, kes on korduvalt pöördunud Tallinna Linnavalitsuse poole sooviga erastada eelnimetatud kinnistud hinnaga, mis ei ületaks samas piirkonnas maa ostueesõigusega erastamisel tavapäraselt tasutavat hinda.
  30. Halduskohtule esitatud kaebustes palusid H. Kerem ja L. Tent tuvastada, et ehitiste omanikena on neil õigus ostueesõigusega erastada eelnimetatud kinnistud. Samuti kohustada Tallinna Linnavalitsust tegema otsust kaebajate esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta.
  31. Tallinna Halduskohus jättis
  32. aprilli
  33. a otsusega asjas nr 3-06-2508 kaebused rahuldamata. Kuna Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 2743-k ei olnud kohtuvaidluse esemeks, ei andnud kohus õiguslikku hinnangut tagastamise seaduslikkusele, vaid lähtus eeldusest, et maa tagastamist käsitlev haldusakt on kehtiv ning maa selle alusel tagastatud õiguspäraselt. Halduskohus tuvastas, et kohalik omavalitsus ei teinud maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid ega määranud oma otsusega erastatava maa piire ega suurust. Maareformi seadus ega maa ostueesõigusega erastamise kord ei näinud otseselt ette kohaliku omavalitsuse kohustust teha otsus maa ostueesõigusega erastamisest keeldumise kohta. Hea halduse põhimõtte alusel oli haldusorganil kohustus teavitada isikuid nende huve ja õigusi puudutavatest otsustest. Kaebuse esitajaid teavitati Tallinna Linnavalitsuse
  34. aprilli
  35. a korraldusest nr 2743-k maa tagastamise kohta ning kaebajad olid teadlikud ka linnavalitsuse korraldustest nr 950-k ning 4446-k. Neid korraldusi kaebajad vaidlustanud ei ole. Tallinna Maa-amet on teinud aastatel 2002-2006 korduvalt kaebuse esitajatele ettepanekuid Suislepa tee 5 ja 34 kinnistute edasise kasutamise või võõrandamise tingimuste kindlaksmääramiseks. Nimetatud põhjustel oleks pidanud kaebuste esitajatele olema üheselt selge, et nende maa ostueesõigusega erastamise avaldusi ei ole rahuldatud. Maa tagastamisega otsustati sisuliselt maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine ning eraldi haldusakti vastuvõtmine maa ostueesõigusega erastamise avalduste rahuldamata jätmise kohta ei tooks käesoleval ajal kaasa enam mingeid muutusi kaebuse esitajate õiguslikus seisundis. Maa tagastamise korralduses oli selgitatud, millistel tingimustel on tagastataval maal asuvate õigusliku aluseta püstitatud ehitiste omanikel võimalik ehitised seadustada, st saades nendele kasutusloa. Kuna tagastatud ja kinnistatud maade osas on maareform lõppenud, siis ei saa kinnistutega toimuvat maareformi seadus enam reguleerida. Kohus ei rahuldanud kaebuse esitajate nõuet maa ostueesõigusega erastamise õiguse olemasolu tuvastamiseks, kuna kaebajatel selline õigus puudus. Tallinna Linnavalitsuse ostueesõiguse teostamist ei saa tõlgendada kui maa tagastamise õigusvastasuse või ekslikkuse tunnistamist, vaid kui kaebuse esitajate huvide arvestamist ja nendele võimaluse loomist senise maakasutuse jätkamiseks hoonestusõiguse seadmise kaudu. Ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamine linnavalitsuse poolt saab toimuda vaid enampakkumisel (AÕSRS § 22).
  36. Apellatsioonkaebustes palusid L. Tent ja H. Kerem tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada nende kaebused. Apellantide arvates hindas halduskohus valesti tõendeid, rajades järelduse vaid Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
  37. juuni
  38. a kirjas nr 1/IX-1/2097 kajastatule, mille kohaselt apellandid püstitasid ehitised õigusliku aluseta (puudus ehitusluba). Kõik ülejäänud tõendid, mis käsitlesid apellantide maakasutusõiguse olemasolu, jättis halduskohus tähelepanuta. Apellantide ehitised püstitati rohkem kui 40 aastat tagasi vastava projektdokumentatsiooni alusel ja kohaliku omavalitsuse poolt selleks apellantidele õiguslikul alusel antud maale. Kaebuste esitajad viitasid Riigikohtu halduskolleegiumi
  39. novembri
  40. a otsusele nr 3-3-1-43-04 ning leidsid, et avalik võim on tunnustanud kaebuste esitajate maakasutust, esitades neile igal aastal maamaksuarveid, ning samuti ehitiste seaduslikkust, tegemata neljakümne aasta jooksul ühtegi ettekirjutust. Seetõttu ei saa ehitisi pidada ebaseaduslikeks, vaatamata ehitusloa puudumisele. Kaebuste esitajaid ei teavitatud maa erastamisest keeldumisest ega
  41. aastal Imre Annusele maa tagastamise korralduse tegemisest. Haldusõiguserikkumise asja nr 4-4-1007/01 arutamisel on Tallinna Linnakohus leidnud, et Suislepa tee 34 kinnistul asub aastaringseks kasutamiseks ehitatud elamu, mille omanik on L. Tent. Vaidluse esemeks ei olnud see, kas ehitiste seadustamine on võimalik pärast maa tagastamist, vaid see, kas ehitiste seadustamine oli võimalik enne maa tagastamist. Ehitiste seadustamist takistas avalik võim, jättes tegemata maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud ning loomata võimalused ehitistele kasutusloa saamiseks. PES § 70 lg 3 andis ehitiste omanikule õiguse ja võimaluse saada kasutusluba. Seda õigust kaebajatele ei selgitatud, vastupidi - nad pandi uskuma, et nad on oma õigused minetanud. H. Keremile
  42. detsembril 1997 saadetud kirjas nr 1.15/1111 selgitati, et Suislepa tee 5 krundil asuv ehitis on ebaseaduslik, kuna puudub kinnitatud projekt, ning seetõttu ei ole võimalik kasutada PES § 70 lg-st 3 tulenevaid õigusi. Kaebuste esitajad leidsid, et nende suhtes ei ole omandireform veel lõppenud ning otsustus maa erastamise kohta tuleb teha hetkel kehtivate seadusesätete järgi. Kohtuistungil taotlesid apellandid asja halduskohtule uueks arutamiseks saatmist, kuna kohus jättis olulised tõendid hindamata.
  43. Tallinna Linnavalitsus palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Suislepa tee 5 ja 34 osas ei ole väljastatud ehitise püstitamiseks ehitusluba. Alles
  44. aastal nähti AÕSRS-s ette õigus ehitise juurde tüüpprojekti alusel maa ostueesõigusega erastamiseks. Vaidlustatud maaüksustele tehti maaeraldus kui aianduskruntidele, kuid ehituslubasid ega AÕSRS § 14 lg 1 kohaseid enne
  45. aasta
  46. novembrit koostatud ja kehtinud korras kinnitatud elamu, suvila või aiamaja tüüpprojekte või ehitusprojekte väljastatud ei ole. Seega on tõendamata apellantide väited tüüpprojektide alusel hoonete ehitamise kohta. Kaebusele lisatud Suislepa tee 34 aiamaja projekt on koostatud alles maareformi ajal. Endise kinnistu "Nõmme nr 103" tagastamine on Suislepa tee 5 ja 34 maaüksuste osas lõpule viidud. Kuigi kohalik omavalitsus ei edastanud koheselt kaebuse esitajatele tagastamise korraldust nr 2743-k, on apellandid saanud tagastamise korraldusest teadlikuks muul viisil. Kaebajad on vaidlustanud vaide korras maade tagastamise korralduse nr 2743k. Vaided jäeti rahuldamata. Seetõttu puudub õiguslik alus ja põhjus analüüsida Suislepa tee 5 ja 34 maa tagastamise küsimust, sh ka korraldusest nr 2743-k teavitamisega seotut. Tagastamise korraldus on nimetatud kinnistute osas kehtiv.
  47. Tallinna Ringkonnakohtu
  48. novembri
  49. a otsusega rahuldati L. Tenti ja H. Keremi apellatsioonkaebused osaliselt ning kohustati Tallinna Linnavalitsust tegema otsused L. Tenti ja H. Keremi esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta. Muus osas jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et kaebajatel puudub õigus neile kasutada antud maal asuvate ehitiste juurde ostueesõigusega maad erastada, sest ehitiste alune maa on tagastatud ning kinnistusraamatusse kantud. Pärast maa tagastamist ja kinnistusraamatusse kandmist ei ole apellandid enam sellel paiknevate ehitiste omanikud. Kaebuste esitajatel ei ole maa ostueesõigusega erastamise õigust sõltumata sellest, kas maa ostueesõigusega erastamise avaldused on läbi vaadatud või mitte, sest maa tagastamise korraldust pole apellandid kohtus vaidlustanud. Ilma tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta ei ole võimalik maa ostueesõigusega erastamine ega muu MaaRS § 3 lg-s 1 ettenähtud menetluse läbiviimine. Seda asjaolu ei väära ka kinnisasjade hilisem omandamine linna poolt. Ringkonnakohus ei pidanud asja lahendamisel õiguslikult siduvaks Tallinna Linnakohtu
  50. novembri
  51. a otsuse haldusõiguserikkumise asjas nr 4-4-1007/01 põhjendavas osas märgitut, et Suislepa tee 34 asuv ehitis on L. Tenti omandis. Üksnes elamu valduse olemasolu ehitise omandiõigust ei tõenda. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et maa ostueesõigusega erastamise kord ega maareformi seadus ei näinud ette maa ostueesõigusega erastamise avalduse rahuldamata jätmise kohta otsuse tegemist. MaaRS § 23 lg 3 kohaselt tuli teha otsus maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohta kolme kuu jooksul avalduse esitamisest arvates. Sättest ei nähtu, et otsus tulnuks teha üksnes avalduse rahuldamise korral. Kohustamiskaebuse esitamine eeldab, et haldusakti andmata jätmine rikub kaebaja õigusi. Selliseks rikutavaks õiguseks saab olla kahju hüvitamise nõudeõigus. Sarnaselt Riigikohtu halduskolleegiumi
  52. oktoobri
  53. a määruses nr 3-3-1-50-07 võetud seisukohale, et maa tagastamise õigustatud subjektile ei tekita kahju veel maa tagastamist võimatuks muutvate haldusaktide andmine, saab apellantidele kahju tekitada selline haldusakt, millega otsustatakse jätta neile maa erastamata. Kohus leidis, et kaebajatele saab kahju tekkida alles maa erastamata jätmise akti andmise järel, mistõttu tuleb kohustamiskaebused rahuldada. Ringkonnakohus mõistis HKMS § 92 lg 2 alusel vastustajalt apellantide kasuks välja menetluskuludena tasutud riigilõivust ühe neljandiku. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  54. L. Tenti ja H. Keremi kassatsioonkaebustes palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata kaebused maa ostueesõigusega erastamise õiguse tuvastamiseks, ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Samuti palutakse menetluskulude osas teha uus otsus. L. Tenti ja H. Keremi hinnangul on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse seaduste sätteid. Ringkonnakohus on valesti mõistnud, mille üle pooled vaidlesid, ning lähtunud vaidlust lahendades valest eeldusest. Kohus pidi tuvastama, kas kaebajad kasutasid maad seaduslikul alusel ning kas kaebajatele vallasasjadena kuulunud ehitiste juurde oli kaebajatel õigus maad erastada või mitte. Avalik võim on kaebajaid korduvalt eksitanud, andes neile ebaõigeid selgitusi ja kohustades neid ootama teise kohtuvaidluse tulemust, mis oleks pidanud olema aluseks ka kaebajate avalduste rahuldamisele. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebajate õigusi rikub üksnes haldusakti andmata jätmine ja see ongi kahju hüvitamise aluseks. Kahju hüvitamise nõude aluseks saab olla üksnes see, et kaebajatel oli maa ostueesõigusega erastamise õigus ning haldusorgan on rikkunud kaebajate õigusi, tagastades maa omandireformi õigustatud subjektile. Vaidlust ei ole selle üle, et ehitised kuulusid kaebajatele, mistõttu oleks kohus pidanud tuvastama, kas kaebajate maakasutus alates
  55. aastast oli õiguspärane. Asjaolu, et kohtuvaidluse ajaks oli maa tagastatud ja võõrandatud linna munitsipaalomandisse, ei takista kohtul võtmast seisukohta, kas linnavalitsus tegutses õiguspäraselt, tagastades maa ja jättes enne maa tagastamist lahendamata maa ostueesõigusega erastamise avaldused. Esitades tõendeid maa ostueesõigusega erastamise kohta, eeldasid kaebajad, et kohus tuvastab nende õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks. Alles seejärel saab kohus analüüsida, kas pärast maa tagastamist on võimalik maad kaebajatele erastada. Kohus pidi hindama kaebajate tõendeid maa erastamise õiguse kohta. Kui tuvastatakse kaebuste esitajatel maa ostueesõigusega erastamise õigus, on haldusorganil endal võimalik maa tagastamiseks antud haldusakt tühistada.
  56. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses L. Tenti ja H. Keremi kassatsioonkaebustele vaieldakse sellele vastu. Vastuses leitakse, et kassatsioonkaebustes ei ole esitatud ühtegi veenvat argumenti selle kohta, et ringkonnakohus oleks ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kuna maa on tagastatud, ei saa L. Tent ja H. Kerem saavutada oma eesmärki, milleks on maa ostueesõigusega erastamine, ning haldusakti andmine maa ostueesõigusega erastamise avalduste rahuldamata jätmise kohta ei too käesoleval ajal kaasa muutusi kaebuse esitajate õiguslikus seisundis.
  57. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega kohustatakse Tallinna Linnavalitsust tegema otsused L. Tenti ja H. Keremi esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta. Maa ostueesõigusega erastamise avaldused on lahendatud läbi maa tagastamise otsuse, kuna maa tagastamisega on sisuliselt otsustatud ka maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine. Eraldi haldusakti vastuvõtmine erastamise avalduste rahuldamata jätmise kohta ei tooks käesolevas asjas kaasa mingeid muutusi kaebuse esitajate õiguslikus seisundis. Nimetatud asjaolu on jäetud ringkonnakohtu otsuses tähelepanuta. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuses viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi määruse asjas nr 3-3-1-50-07 asjaolud erinevad oluliselt praeguse asja asjaoludest. Kuna L. Tent ja H. Kerem vaidlustasid maa tagastamise korralduse vaide korras, mis jäi rahuldamata, siis ei saa neil tekkida tulevikus ka kahjunõuet. Ringkonnakohus on rikkunud uurimisprintsiipi, sest ei ole tuvastanud, kas maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamine tooks kaebuse esitajate õiguslikus seisundis kaasa mingeid muutusi.
  58. L. Tenti ja H. Keremi kirjalikes vastustes Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele vaieldakse sellele vastu. Tallinna Linnavalitsus ei teinud maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid, mistõttu jäid ühtlasi faktilised asjaolud L. Tenti ja H. Keremi ehitiste seaduslikkuse osas tuvastamata. Tallinna Linnavalitsus jättis kõik vaided läbi vaatamata ja selle kohta haldusaktid välja andmata. Ringkonnakohus on segamini ajanud rikutud õiguse ja õiguskaitsevahendi. Rikutud õiguseks oli maa ostueesõigusega erastamise õigus. Kahju hüvitamise nõudeõigus on aga õiguskaitsevahend. Pöördudes
  59. septembril 1999 Tallinna Omandireformiameti poole taotlusega tühistada Tallinna Linnavalitsuse
  60. aprilli
  61. a korraldus nr 2743-k ning peatada korralduses märgitud maa tagastamise menetlus, vastati L. Tentile kirjaga, et korraldus nr 2743-k on vaidlustatud kohtus ning tema taotlus lahendatakse pärast kohtuvaidluse lõppemist. Kaebajad pidasid kohaliku omavalitsuse selgitust usaldusväärseks ja jäid ootama lahendust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  62. Kolleegium kontrollib kassatsioonkaebuste alusel, kas ringkonnakohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust, leides, et H. Keremil ja L. Tentil puudub maa ostueesõigusega erastamise õigus. Samuti võtab kolleegium seisukoha kohustamiskaebuse osas. Kuna kaebuste esitajad H. Kerem ja L. Tent ei ole halduskohtus vaidlustanud tagastamise korraldust, siis ei võta Riigikohus seisukohta tagastamismenetluse õiguspärasuse osas.
  63. Kolleegium ei nõustu kassaatorite L. Tenti ja H. Keremi seisukohaga, et ringkonnakohus on haldusasja lahendades lähtunud valest eeldusest. Halduskohtule esitatud kaebuses palusid kaebajad tuvastada, et neil on ehitiste omanikena õigus ostueesõigusega erastada maatükid asukohaga Tallinnas Suislepa tee 34 ja Suislepa tee 5, sest nende suhtes ei ole haldusorgan teinud erastamisest keeldumise otsuseid. Seetõttu pole nende suhtes maareform veel lõppenud ja otsustus maa ostueesõigusega erastamise kohta tuleb haldusorganil teha avalduste läbivaatamise ajal kehtivate õigusnormide alusel. Seega esitasid L. Tent ja H. Kerem avalik-õigusliku suhte olemasolu tuvastamise nõude (HKMS § 6 lg 3 p 3). Ka apellatsioonkaebuses jäid kaebajad selle nõude juurde. Alles kassatsioonkaebustes on L. Tent ja H. Kerem asunud seisukohale, et ringkonnakohus oleks pidanud tuvastama, et maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise hetkel oli neil õigus ehitiste juurde maad erastada. Kui H. Kerem ja L. Tent soovivad, et kohus tuvastaks nende erastamisõiguse maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise ajal, tuleb neil esitada halduskohtule uus tuvastamiskaebus.
  64. Maareformi seaduse § 23 lg 6 sätestab, et maa erastatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse
  65. novembri
  66. a määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra punkt 11 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamise avaldusele lisatakse ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid ning avaldaja valduses olevad senist maakasutusõigust tõendavad dokumendid (maa kasutamiseks andmise otsus, maa looduses eraldamise akt, krundi plaan vms) ja maa plaanid. Sama korra punkti 13 kohaselt avab ostueesõigusega erastatava maa asukoha järgne linna- või vallavalitsus avaldaja esitatud dokumentide ja andmete alusel maa ostueesõigusega erastamise toimiku ja teostab eeltoimingud. Seega eristab Maa ostueesõigusega erastamise kord selgelt maakasutusõigust ning ehitise omandiõigust. Kuna H. Kerem ja L. Tent ei ole kohtus vaidlustanud ega soovinud ka käesolevas asjas vaidlustada maa tagastamise korraldust ning tagastamise korralduse vaidlustamise tähtaeg on möödas, siis maa ostueesõigusega erastamise võimalikkuse kontrollimisel ei oma enam tähtsust asjaolu, kas H. Kerem ja L. Tent on ehitiste omanikud ning kas nad kasutasid maad seaduslikul alusel. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et ilma maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta ei ole maa ostueesõigusega erastamine võimalik. Pärast maa tagastamist ja kinnistusraamatusse kandmist pole kaebajad enam tagastatud maal paiknevate ehitiste omanikud ning kinnistatud maade osas on maareform lõppenud. Omandireformi aluste seadus ega maareformi seadus ei näe ette reformitud maa teistkordse erastamise võimalust. Tagastamise korraldus on kaebajate suhtes siiani kehtiv, mistõttu ei ole maa osas, mis on varem tagastatud ning käesoleval ajal munitsipaalomandis, erastamine enam võimalik.
  67. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Linnavalitsus pole siiani teinud otsust H. Keremi ja L. Tenti maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta. Õige on Tallinna Linnavalitsuse seisukoht, et esitatud kaebustega ei saavuta kaebajad oma eesmärki, milleks on maa erastamine, sest erastamine pole võimalik ilma maa tagastamise korralduse tühistamise või kehtetuks tunnistamiseta. Kolleegium ei nõustu aga linnavalitsusega selles, et maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega ei saa muutuda kaebajate õiguslik seisund. Kuigi kehtiva tagastamise korralduse tõttu pole maa erastamine enam võimalik, mistõttu Tallinna Linnavalitsusel puudub kaalutlusõigus, kas erastamise avaldused rahuldada või mitte, tuleb Tallinna Linnavalitsusel Vabariigi Valitsuse
  68. novembri
  69. a määrusega nr 267 kehtestatud Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 23 kohaselt siiski kontrollida maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Kuna Tallinna Linnavalitsus ei ole teinud erastamise avalduste lahendamise eeltoiminguid, ei ole faktilised asjaolud L. Tentile ja H. Keremile kuulunud ehitiste seaduslikkuse osas veel tuvastatud. Avalduste läbivaatamise käigus võib selguda, et L. Tentil ja H. Keremil oli avalduste esitamise ajal küll erastamisõigus, kuid selle kasutamine muutus maa tagastamise ja linnavalitsuse tegevuse (tagastamise otsustamine enne maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamist) tõttu võimatuks. Kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks oleks erastamisõiguse olemasolu ning erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille tulemusena avalduse esitajad kaotasid võimaluse maad erastada. Seetõttu leiab kolleegium, et maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega võib muutuda kaebajate õiguslik seisund olenemata sellest, et maareform on käesoleva vaidluse esemeks olnud maatükkide suhtes lõppenud ja avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud.
  70. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et vaide korras maa tagastamise korralduse vaidlustamine, mis jäi rahuldamata, välistab igal juhul kahjunõude esitamise õiguse. Kolleegium leiab, et eeltoodud väide on vaidluse lahendamise seisukohast asjakohatu, sest kaebajad ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet, mistõttu ei saa kolleegium käsitleda kahju tekkimise ja selle väljamõistmise võimalikkust. Kahju hüvitamise võimalikkust kontrollitakse kahju hüvitamise nõude esitamisel.
  71. Kolleegium nõustub H. Keremi ja L. Tenti vastustes Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele väljendatud seisukohaga, et ringkonnakohus on eksinud kohustamiskaebuse rahuldamise eelduseks olevas rikutud õiguses. Rikutavaks õiguseks saab olla maa ostueesõigusega erastamise õigus, mitte kahju hüvitamise nõudeõigus. Tegemist ei ole aga sellise eksimusega, mis viiks ringkonnakohtu otsuse tühistamiseni.
  72. Kolleegium märgib lisaks, et isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel, samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Kolleegium on seisukohal, et riigivastutuse seadus ei välista ka kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.
  73. Eeltoodust tulenevalt jäävad esitatud kassatsioonkaebused rahuldamata. Kolleegium muudab Tallinna Ringkonnakohtu
  74. novembri
  75. a otsuse haldusasjas nr 3-06-2508 põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata. Kautsjonid arvatakse riigituludesse. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.