← Eesti

3-1-1-32-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-32-08 Otsuse kuupäev 11. juuni 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Ott Järve

§ 160, mis näeb maksualase väärteo aegumistähtajana ette kolm aastat, jõustus enne Kar

S § 81 lg-t 3, mis sätestab väärtegude aegumistähtajana kaks aastat. Põhiseaduse § 23 lg 2 ja KarS § 5 lg 2 kohaselt tuleb K. K.-le etteheidetava väärteo aegumistähtaja arvestamisel juhinduda KarS § 81 lg-st

  1. Samuti põhjendas kohus aegumistähtaja arvestamisel MKS § 160 kohaldamata jätmist ja lähtumist KarS § 81 lg-st 3 viitega KarS § 1 lg-le 1 ja § 3 lg-le
  2. Osutatud sätetele tuginedes asus kohus seisukohale, et süüteo eest karistamise alused ja piirid peavad olema kodifitseeritud põhikaristusõigusena karistusseadustikus. Eriseadustes ehk harukaristusõiguses võib küll näha ette väärteokoosseise, kuid ei saa muuta karistusõiguse üldosas sätestatud karistamise üldpõhimõtteid. Selliste üldpõhimõtete hulka kuulub ka süüteo aegumise tähtaeg. Maakohus viitas ühtlasi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsusele asjas nr 3-1-1-45-05, milles lõpetati maksukorralduse seaduse alusel kvalifitseeritava väärteo menetlus aegumise tõttu, lähtudes KarS § 81 lg-s 3 sätestatud tähtajast. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  5. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassaator on seisukohal, et KarS § 81 lg-s 3 ette nähtud kaheaastast aegumistähtaega ei kohaldata maksualaste väärtegude puhul, kuna nende osas kehtestab erinormi MKS § 160, mille kohaselt on maksuväärtegude aegumistähtaeg kolm aastat teo toimepanemisest. Nii KarS § 81 lg 3 kui ka MKS § 160 on üldosalised sätted. Seega ei ole tegemist üldosa ja eriosa normi vahekorraga, vaid kahe üldosalise normi omavahelise suhtega. Seejuures on KarS § 81 lg 3 näol tegemist üld- ja MKS § 160 näol erisättega. Kohaldamisel on prioriteet erisättel, mis näeb ette erandi üldsättest. Sellise tõlgendusega on soostunud ka Riigikohus, aktsepteerides
  6. oktoobri
  7. a otsuses asjas nr 3-1-1-70-04 ja
  8. oktoobri
  9. a otsustes asjades nr 3-1-183-04 ning 3-1-1-84-04 kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamist. Maksukorralduse seaduse §-s 160 sätestatud eriregulatsioon on seadusandja teadlik valik. Maksukorralduse seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et kuna maksu määramine aegub kolme aastaga ning maksuhalduril on seega kolme aasta jooksul võimalik maksu tasumist kontrollida, on vaja üldreeglist erandit, mis võimaldaks maksuhalduril ka kolmandal aastal avastatud rikkumiste eest karistust kohaldada.
  10. Kassatsioonivastuses palub K. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Teet Veer jätta maakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kassatsioonivastuses leitakse, et KarS § 1 lg 1 kohaselt tulenevad karistamise alused kõikide süütegude puhul karistusseadustiku üldosast. Seda sõltumata asjaolust, millises seaduses konkreetne süüteokoosseis paikneb. Maksukorralduse seadus on "muu seadus" KarS § 1 lg 2 mõttes, milles võib ette näha üksnes eriosalisi norme, s.o konkreetseid süütekoosseise. Karistusseadustik ei võimalda teistes seadustes kehtestada karistusõiguse üldosa norme ega näha ette erandeid karistusseadustiku üldosa normidest. Seetõttu jättis maakohus õigesti kohaldamata MKS § 160 ja kohaldas KarS § 81 lg-t
  11. Kaitsja märgib, et kassatsioonis viidatud Riigikohtu lahendites ei ole aktsepteeritud maksuväärtegude puhul kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamist, sest nendes otsustes pole KarS § 81 lg 3 ja MKS § 160 vahekorda üldse käsitletud.
  12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonis väljendatud seisukohtade juurde ja taotles kassatsiooni rahuldamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  13. Väärteoprotokollis heidetakse K. K.-le ette tegu, mis leidis väidetavalt aset
  14. jaanuaril 2006, s.o ligikaudu kaks ja pool aastat tagasi. Selleks, et anda hinnang maakohtu otsusele lõpetada käesolevas väärteoasjas VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel menetlus, on kriminaalkolleegiumil vaja leida vastus küsimusele, kas K. K.-le süüksarvatava väärteo aegumistähtaja arvestamisel tuleb lähtuda KarS § 81 lg-st 3 või MKS § 160 esimesest lausest. KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Samas näeb maksukorralduse seaduse
  15. peatükis paikneva § 160 esimene lause ette, et samas peatükis sätestatud väärtegu on aegunud, kui teo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kolm aastat. Ka MKS § 154, mille järgi K. K.-le käesolevas asjas etteheidetav rikkumine on kvalifitseeritud, paikneb maksukorralduse seaduse nimetatud peatükis.
  16. Kolleegium märgib,

§-st 160 nähtub ühemõtteliselt seadusandja tahe kehtestada maksualaste väärtegude puhul üldisest väärtegude aegumistähtajast pikem, kolmeaastane aegumistähtaeg. Seda järeldust kinnitab ka kehtiva maksukorralduse seaduse eelnõu (886 SE, Riigikogu IX koosseis) seletuskiri, milles on § 160 kohta märgitud järgmist: "Karistuse määramine aegub kolme aastaga täitmata jäetud kohustuse täitmise tähtpäevast arvates. Karistusseadustiku kohaselt aeguks väärtegu kahe aastaga. Seoses sellega, et maksu määramine aegub 3 aastaga ning maksuhalduril on seega 3 aasta jooksul võimalik maksu tasumist kontrollida, peame vajalikuks üldreeglist erandi kehtestamist, et maksuhalduril oleks võimalik karistust kohaldada ka kolmandal aastal avastatud rikkumiste eest. Kui maksuhaldur kontrollib 3ndal aastal maksude tasumise õigsust, siis avastatavad väärteod on selleks ajaks aegunud. Seoses Karistusseadustikus toodud koosseisudega väärib äramärkimist, et juhul, kui maksuhaldur kontrollib kolmandal aastal maksumaksjat ja avastab õiguserikkumise, mille tulemusel jäi maksudena maksmata alla 500 000 krooni, ei saa isikut karistada ei haldus- ega kriminaalkorras. Väärtegu on aegunud ja kriminaalkorras vastutusele võtmise eelduseks on suurem kahju, kui tekitati ning varasemat väärteokaristust isikul ka ei ole. Selliseid juhtumeid võib sama isikuga tekkida korduvalt, sest seekordse õiguserikkumise eest karistust määrata ei saa ja kahju jääb igakordselt alla 500 000 krooni. Seepärast jääme selle juurde, et maksuväärteod peavad aeguma tavakorrast aasta võrra pikema aja jooksul. Ka kehtivas maksukorralduse seaduses on aegumistähtaeg 3 aastat." 11. Eeltoodust järeldub,

§ 160on käsitatav erinormina Kar

S § 81 lg 3 suhtes. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb üldja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi ("lex specialis derogat legi generali"). Seejuures ei ole tähtsust, kas erinorm kehtestati varem või hiljem kui üldnorm, sest ka varasema eriseaduse ja hilisema üldseaduse konkurentsi korral on prioriteet (varasemal) eriseadusel ("lex generalis posterior non derogat legi priori speciali"). Samas märgib kriminaalkolleegium,

§ 160

ei ole võrreldes karistusseadustikuga hilisem seadus, kuna nähtuvalt MKS § 170 lg-st 2 jõustusid MKS §-d 152-160 ja 162 karistusseadustiku jõustumise päeval, s.o

  1. septembril
  2. Seejuures võeti maksukorralduse seadus vastu
  3. veebruaril 2002, karistusseadustik aga
  4. juunil
  6. Eeltoodud põhjustel tuleb maksukorralduse seaduse
  7. peatükis sätestatud väärtegude, sh MKS § 154 järgi kvalifitseeritava teo aegumise arvestamisel lähtuda MKS § 160 esimeses lauses sätestatud kolmeaastasest tähtajast.
  8. Asjakohatu on maakohtu viide PS § 23 lg-le 2 ja KarS § 5 lg-le
  9. Küsimust, kas K. K.-le süüksarvatava väärteo aegumistähtaeg tuleneb KarS § 81 lg-st 3 või MKS § 160 esimesest lausest, ei saa lahendada karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete alusel, sest K. K. väidetava väärteo toimepanemise ajal kehtisid ühtviisi nii KarS § 81 lg 3 kui ka MKS §
  10. Seega puudub alus rääkida ühe või teise normi tagasiulatuvast kohaldamisest.
  11. Samuti ei ole asjassepuutuv maakohtu viide Riigikohtu
  12. mai
  13. a otsusele asjas nr 3-1-1-45-05 (RT III 2005, 17, 175). Selles kohtuasjas ei olnud tegemist olukorraga, kus isikut oleks süüdistatud mõne
  14. juulil 2002 jõustunud maksukorralduse seaduse
  15. peatükis sätestatud väärteokoosseisu järgi. Maksukorralduse seaduse § 160 esimeses lauses toodud aegumistähtaeg kehtib aga üksnes sama seaduse
  16. peatükis ette nähtud väärtegude suhtes. Otsuses asjas nr 3-1-1-45-05 oli tegemist juhtumiga, kus isikule heideti ette
  17. a maksukorralduse seaduse § 30 lg 1 p 12 järgi kvalifitseeritava haldusõiguserikkumise toimepanemist.
  18. a maksukorralduse seaduse § 30 lg 4 sätestas üldisest pikema, kolmeaastase aegumistähtaja üksnes sama paragrahvi esimese lõike punktides 4, 5 ja 8 nimetatud haldusõiguserikkumise puhul.
  19. Tulenevalt KarS § 1 lg-st 1 kohaldatakse karistusseadustiku üldosa sätteid sama seadustiku eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga selles, et KarS § 1 lg 1 mõtte kohaselt peaksid süütegude eest karistamise üldised alused ja piirid, sh kõigi süütegude aegumistähtajad olema kodifitseeritud põhikaristusõigusena karistusseadustikus. Soovides sätestada teatud liiki väärtegude osas aegumistähtaja, mis erineb üldreeglist, tulnuks seadusandjal KarS § 1 lg 1 järgimiseks näha selline erisus ette karistusseadustiku üldosas. Kehtestades MKS § 160 esimeses lauses erinormi KarS § 81 lg 3 suhtes, eiras seadusandja tema enda poolt KarS § 1 lg-s 1 deklareeritud karistusõiguse üldosaliste normide kodifitseerituse põhimõtet. Samas ei anna eeltoodu veel piisavat alust selleks, et jätta MKS § 160 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldamata. Seda põhjusel, et nii karistusseadustik kui ka maksukorralduse seadus on põhiseaduse §-s 104 nimetamata nn lihtseadused, s.t tegemist on võrdse õigusjõuga õigustloovate aktidega. Seega on MKS § 160 esimene lause maksualaste väärtegude aegumistähtaja arvestamisel kohaldatav vaatamata asjaolule, et seadusandja ei ole selle normi kehtestamisel järginud KarS § 1 lg-s 1 sätestatut. Samas märgib kriminaalkolleegium, et teatud juhtudel võib kõrvalekaldumine KarS § 1 lg-st 1 tuua kaasa PS §-st 10 ja § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse nõude rikkumise. Maksukorralduse seaduse § 160 esimese lausega ei ole kolleegiumi hinnangul õigusselgust kahjustatud siiski sellisel määral, et see annaks alust rääkida osutatud sätte põhiseadusevastasusest.
  20. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
  21. veebruari
  22. a otsuse ja saadab väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.