RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 147

lg-test 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega. Maakohus leidis, et hageja nõude aegumistähtaeg algas kohustuse sissenõutavaks muutumisega

1. novembril
2. Selleks päevaks pidi laenulepingu järgi olema tasutud laenusumma ja intress. Sellega nõustus ka ringkonnakohus. Kolleegium nõustub kostjaga, et kohtud määrasid valesti aegumise algusaja. Kuna laenulepingu järgi pidi laenusumma olema tasutud hiljemalt
3. novembril 2002, muutus kohustus nii VÕS § 82 lg 7 kui ka TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates
4. novembrist 2002.

§ 147lg-st 1, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, seega 27.

novembril

1. Aegumistähtaja arvestamise alguse osas on TsÜS § 147 lg 1 erinormiks TsÜS § 135 lg 1 suhtes. Aegumistähtaja arvestamise alguse osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta. Hageja nõue põhivõla tasumiseks aegunuks TsÜS ja § 146 lg 1 kohaselt kolme aasta jooksul, st TsÜS § 136 lg 2 kohaselt "korraliselt"
2. novembril
3. Koos põhivõlaga aegunuks TsÜS § 144 kohaselt ka intressinõue. Hageja esitas hagi
4. novembril 2006, st üldise aegumistähtaja järgi oleks hageja nõue aegunud.
5. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 kohaselt õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Peatumine lõpeb sel juhul TsÜS § 160 lg 3 kohaselt kohtulahendi jõustumisega, TsÜS § 168 lg 2 kohaselt saab nõue minimaalselt aeguda kahe kuu möödumisel aegumise peatumise lõppemisest. Aegumist ei mõjuta õigusjärglus, mh võlausaldaja asendumine nõude loovutamise korral. Aega, mille kestel oli aegumine peatunud, ei loeta TsÜS § 168 lg 1 kohaselt aegumistähtaja hulka. Kolleegium nõustub kohtutega, et aja jooksul, mil kohus menetles laenuandja hagi kostja vastu, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib mh olla määrus, millega hagi jäetakse läbi vaatamata. Kui TsÜS § 160 lg 3 tähenduses peaks nõue olema alati sisuliselt lahendatud, ei omaks see säte üldse tähendust, sest samas nõudes uut menetlust alustada ei saaks.

§ 160lg-st 1 ja Ts

MS § 362 lg-st 3, loetakse aegumistähtaeg peatunuks alates hagi kohtule esitamisest. Aegumistähtaja arvestamisel ei oma tähendust TsMS § 426 lg 1, mille kohaselt loetakse hagi läbivaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Nimetatud sätte põhiliseks tagajärjeks on sama sätte järgi see, et hageja võib pöörduda sama asja lahendamiseks uuesti kohtusse, samuti omab see tähendust nt eri maade kohtute vahelise alluvusküsimuse lahendamisel. Sellele sättele ei ole antud materiaalõiguslikku tähendust. Sarnaselt on Riigikohus käsitlenud sisuliselt lahendamata hagi esitamise mõju aegumistähtaja kulgemisele ka varem kehtinud õiguse alusel (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-99 ja
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 13). Laenuandja, kellelt hageja omandas nõude kostja vastu, esitas varasemas menetluses hagi
5. veebruaril
6. Maakohus jättis
7. veebruari
8. a määrusega (maakohtu otsuses ekslikult märgitud
9. jaanuar 2006) hagi läbi vaatamata. Määruse jõustumiskuupäev ei ole teada. siiski on ilmne, et varasema tsiviilasja menetluse ajal oli hageja nõude aegumistähtaeg peatunud ja
10. novembriks 2006 ei saanud nõue olla aegunud ei põhivõla ega intressi osas.
11. Maakohus on I. Enoki ja V. Loidi varasemas tsiviilasjas antud ütluste (tl 38, 39) hindamata jätmise põhjusena nimetanud nende asjakohatust. Kolleegium nõustub kostjaga, et kohus pidanuks nende hindamata jätmist põhjendama mõnevõrra konkreetsemalt. Samas ei ole kostja välja toonud ühtki asjaolu, mida ta tahtis nende tõenditega tõendada, arvestades mh seda, et ta vaidlustab ringkonnakohtu otsust üksnes aegumise kohaldamata jätmise põhjendusel. Pealegi ei tuginenud kostja I. Enoki ütluste hindamata jätmisele apellatsioonkaebuses.
12. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab kostja TsMS § 162 lg 1 kohaselt kassatsioonimenetluse kulud. Kuigi kokkuvõttes rahuldatakse hageja hagi osaliselt, ei anna see põhjust jagada poolte vahel apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud, kuna kostja esitatud apellatsioon- ja kassatsioonkaebus jäävad tulemusteta. Seega ei ole põhjust muuta ka alama astme kohtute määratud menetluskulude jaotust neis kohtuastmetes. Hageja võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
13. Kolleegium juhib taaskord ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste isiku- või registrikoodid. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik