Obsah (6)

§ 49§ 61§ 70§ 38§ 42§ 60

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 42 lg 2 järgi põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. Kostja taotlusel määratud molekulaargeneetilise ekspertiisiga on tõendatud, et 99,9993% tõenäosusega on kostja lapse isa.

§ 49kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Mõlemad vanemad on kohustatud alaealist last ülal pidama. Samas pole seaduses määratud kindlaks põhimõtet, et lapse ülalpidamiskulusid tuleb vanematel kanda võrdsetes osades.

§ 61

lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Hageja arvestuse kohaselt kulub lapsele kuus 6096 krooni. Hageja on näidanud lapse kulusid mõnevõrra tegelikest kuludest suurematena, eriti kulude osas toidule, jalatsitele ja rõivastele. Samuti on ülemäärased kulud lapsele kirjutuslaua ja uue voodi ostmiseks, sest need on ühekordsed väljaminekud. Kulutused algklassis õppivale lapsele võivad olla vähemalt 4000-5000 krooni kuus. Hageja sissetulekuks on töövõimekaotuspension ja sotsiaaltoetused. Kokku sai hageja hagi esitamisel 2740 krooni kuus. Hageja seletuse kohaselt sõltub tema toimetulek lähedaste abist, sest kostja ei ole last kunagi toetanud. Hageja raske puude tõttu on tema tööleasumine problemaatiline. Seega on hageja vähekindlustatud isik, kelle majanduslikud võimalused on äärmiselt kasinad. Hagejal tuleb olemasoleva sissetulekuga kasvatada ja ülal pidada ka oma alaealist last, mis on ilma kõrvalise abita keeruline. Tekkinud olukorras tuleb lapse huvides jätta suurem osa, s.o 3500 krooni lapse ülalpidamiskuludest kostja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on ta äärmiselt vähekindlustatud isik, kellel ei jätku vahendeid enda vajaduste rahuldamiseks. Samas on kostjal osalus Soome Vabariigis registreeritud äriühingus ning ta on tehase direktor. Kohtuistungil antud seletuse kohaselt on kostjal võimalik kulutada ainuüksi ravimitele 3000 eurot kuus, kuid tema igakuine sissetulek on tema seletuse kohaselt 915 eurot. Väidetavalt abistavad teda tema ema ja õde, kes annavad talle vahel rõivaid. Kostja seletused on vastuolulised. Sellest saab järeldada, et kostja varjab teadlikult oma varalist seisundit, sooviga näidata end vähekindlustatud isikuna, ja omab ilmselt suuremat sissetulekut, kui ta on Soome maksuameti andmete alusel oma kuusissetulekuna näidanud. Viidatud maksuameti väljatrükkidel ei ole dokumentaalse tõendi kaalu, sest neid ei ole maksuhaldur kinnitanud. Samuti on lisatud tõlked notari või vandetõlgi poolt tõestamata. Kostja esitatud tõendid enda varalise seisundi tõendamiseks ei ole usaldusväärsed ja tuleb jätta tähelepanuta. Kostja ei ole alates poja sünnist lapse ülalpidamiskohustust täitnud ning temalt tuleb

§ 61

lg 1 alusel hageja kasuks elatis välja mõista.

§ 70

lg 2 kohaselt võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei ilmnenud

§ 61lg-s 6 nimetatud asjaolusid.

Nimetatud säte jõustus

1. juulil
2. Seega on võimalik hageja nõue rahuldada tagasiulatuvalt alates
3. juulist 2005 ja kostjalt tagasiulatuvalt välja mõista 13 533 krooni 30 senti.
4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada väljamõistetud elatise suuruse ja maksmise algusaja osas. Kostja oli nõus maksma elatist 2000 krooni kuus alates DNAekspertiisi tegemisest, sest enne seda ta ülalpidamiskohustust ei rikkunud.
5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
7. detsembri
8. a otsusega maakohtu otsuse kostjalt tagasiulatuvalt väljamõistetud elatise ja riigilõivu osas. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis hageja nõude elatise tagasiulatuvalt väljamõistmiseks rahuldamata ja mõistis kostjalt välja riigilõivu 3000 krooni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tekib

§-s 60 sätestatud ülalpidamiskohustus seoses põlvnemisega. Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad

§ 38lg 1 järgi põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras.

Maakohus tuvastas hageja poja põlvnemise kostjast

§ 42

alusel.

§ 70

järgi mõistab kohus elatise lapse ülalpidamiseks välja alates elatisehagi esitamisest. Seega puudub seaduslik alus mõista elatis välja tagasiulatuvalt enne isast põlvnemise tuvastamise hagi esitamist. Kostja seisukoht, et elatis tuleks välja mõista alates ekspertiisi tegemisest, ei ole kooskõlas

§ 70lg-ga 1.

Ülejäänud osas on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus

§ 60lg 1 kohaselt teise vanema nõudel temalt välja elatise.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei täitnud lapse ülalpidamiskohustust. Samuti puudusid asjaolud

§ 61

lg 8 kohaldamiseks.

§ 61

lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Vaidlustatud ei ole lapse vajadusi ja asjaolu, et hageja sissetulek on 2740 krooni kuus ning et tal on püsiv töövõimekaotus 80%. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et tema sissetulek on 2405 krooni ja ta ei ole tööd leidnud. Maakohus leidis asjaolusid kinnitavaid tõendeid õigesti hinnates, et kostja kanda tuleb jätta lapse ülalpidamiskuludest suurem osa, s.o 3500 krooni kuus. Kostja ei ole menetluses vaidlustanud asjaolu, et tal ei ole ülalpeetavaid ja et ta on firma Ojakorven Puutyö OY omanik. Kohtu järeldusele, et kostja varjab oma tegelikku majanduslikku seisundit sooviga näidata end materiaalselt vähekindlustatud isikuna, ei ole kostja vastu vaielnud ega seda omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Kostja esitas üksnes väiteid oma eakuse, haiguse ja ravimite vajaduse kohta. Kõik eelnimetatu võib olla õige, kuid see ei võta kostjalt lapse ülalpidamise kohustust. Kostja väide, mille kohaselt ta ei kuluta ravimitele kohtuotsuses märgitud summat, ei muuda kohtuotsust ebaõigeks ega anna alust muuta väljamõistetud elatusraha suurust.

§ 61

lg 3 järgi võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Kohtuotsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Enne

1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 64 lg 1 kohaselt tuleb kostjalt riigituludesse mõista riigilõiv, mille tasumisest hageja oli vabastatud. Isadust põlvnemise tuvastamise nõudelt tuleb kostjal tasuda lõivu 1000 krooni ja väljamõistetud elatise nõudelt (9 * 3500 = 31 500) 2000 krooni, st kokku 3000 krooni riigituludesse. Hagejale riigi arvel määratud esindajale tuleb riigieelarvest välja mõista 3717 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks lapse ülalpidamiseks välja elatis 2000 krooni kuus alates DNAekspertiisi tegemisest, s.o alates
3. novembrist
4. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tekivad vanema õigused ja kohustused

§ 38lg 1 järgi isast põlvnemise seaduses sätestatud korras kindlakstegemisest.

Seega tuleb elatis ka alates sellest hetkest välja mõista. Elatise suuruse määramisel jätsid kohtud tähelepanuta kostja esitatud tõendid ega arvestanud, et Soomes makstakse ühele lapsele elatist ca 120 eurot kuus. Hageja on 80%-lise töövõime kaotuse juures võimeline ka ise lapse ülalpidamiseks teenima lisaks pensionile täiendavat sissetulekut. Suurema osa lapse ülalpidamiskuludest kostja kanda jätmine ei ole kooskõlas seaduse ega asjas esitatud tõenditega.

1. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kuna kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega mõisteti elatis välja alates hagi esitamisest, ja leidis, et elatis tuleb välja mõista alates isast põlvnemise tuvastamisest, alles pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist, ei saa kohus seda küsimust lahendada. Juhul kui kohus seda küsimust lahendab, tuleb lisaks DNA-ekspertiisile arvestada ka seda, et kostja võttis algselt selle omaks, et laps põlvneb temast. Kostja ei ole tõendanud oma halba majanduslikku seisundit. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Seetõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas lapsele tuleb elatis

§ 70lg 1 järgi välja mõista alates hagi esitamisest (s.o 27.

septembrist 2005). Kostja ei nõustu elatist maksma alates hagi esitamisest, sest lapse põlvnemine temast ei olnud sel ajal veel tuvastatud seaduses sätestatud korras. Kostja arvates peab ta lapsele elatist maksma alates

1. novembrist 2006, s.o ajast, mil maakohtu menetluses tehti molekulaargeneetiline ekspertiis, mis tõendas, et laps põlvneb kostjast.
2. Kolleegium ei nõustu kostja arvamusega ja leiab, et ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et kohtus põlvnemise tuvastamise ja samas asjas elatise nõudmise korral tuleb hageja soovil mõista elatis lapsele välja alates hagi esitamisest. Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad

§ 38lg 1 kohaselt laste põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras.

Kui lapse põlvnemine ei ole kindlaks tehtud muul viisil, võib seadusest tulenevalt tuvastada lapse põlvnemise kohtus. Kohus võib

§ 42

lg 1 järgi tuvastada mh lapse ema nõudel lapse põlvnemise isast, kui lapse vanemad ei ole omavahel abielus ja lapse põlvnemist ei ole võimalik kindlaks teha. Kohus tuvastab

§ 42

lg 2 järgi põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad pidada meest lapse isaks. Seega tulenevad vanema ja lapse vastastikused õigused ja kohustused mh lapse põlvnemisest, mis on tuvastatud kohtus. 12.

§ 38

lg 1 näeb küll ette, et vanema ja lapse vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras, kuid ei sätesta sõnaselgelt, mis ajast alates need õigused ja kohustused tekivad. Kolleegium leiab, et lapse isast põlvnemise tuvastamine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini, nagu seda on ka isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-207, p 10). Seega tuleb mees kohtus põlvnemise tuvastamise korral lugeda lapse isaks, s.o esimese astme ülenejaks sugulaseks, alates lapse sünnist.
3. See ei tähenda aga seda, et vanemalt, kellest põlvnemine kohtus tuvastati, saab ülalpidamist nõuda tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Kui vanem ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus

§ 70

lg 1 järgi elatise üldjuhul välja alates elatisehagi esitamisest,

§ 70lg 2 järgi erandina ka aasta eest enne hagi esitamist.

Sellest tulenevalt ei saa vanemalt, kellest laps põlvneb, nõuda elatist tagasiulatuvalt alates lapse sünnist, kuid

§ 70lg 1 järgi saab kohus esitatud elatise nõude rahuldada alates hagi esitamisest.

Samale seisukohale asus kolleegium ka

1. mai
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-57-03, kus leiti, et kohtus isast põlvnemise tuvastamise ja samas vaidluses elatise nõudmise korral tuleb lapsele elatis välja mõista alates hagi esitamisest.
3. Pooled vaidlevad ka elatise suuruse üle. Kolleegiumi arvates ei anna kassatsioonkaebuse väited alust muuta väljamõistetud elatise suurust. Alama astme kohtud hindasid kõiki asjas esitatud tõendeid ja põhjendasid, miks tuleb kostja esitatud tõendid jätta tähelepanuta ja miks tuleb kostja kanda jätta suurem osa lapse ülalpidamiskuludest. Ringkonnakohus ei ole rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse normi, mis annaks alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
4. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 alusel riigituludesse. Menetluskulud tuleb hagi osalise rahuldamise tõttu jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ning enne
5. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu