RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-37-07 Otsuse kuupäev 12. juuni 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Hen

§ 50

lg 1 p 1 kohaselt võib kuriteo toimepanemise korral lisakaristusena võtta ära juhtimisõiguse kuni kolmeks aastaks. T. T. juhtimisõigus võeti ära üheks aastaks, seega ei kohaldatud lisakaristust isegi mitte keskmises lubatud määras. Seejuures juhtis kohus tähelepanu asjaolule, et T. T. oli kaheksaks kuuks juhtimisõigusest ilma jäetud juba eelmise kohtuotsusega ning ta pani uue kuriteo toime pärast kahe nädala möödumist eelmisest kohtuistungist, seega ajal, mil ta oli karistusest tingimisi vabastatud. 3.2 Ringkonnakohus leidis, et T. T.-le kuuluv sõiduauto konfiskeeriti kui kuriteo toimepanemise vahend. Maakohus on konfiskeerimist motiveerinud asjaoluga, et vähem kui aasta jooksul juhtis T. T. sõiduautot alkoholijoobes kolmel korral. Juhtimisõigusest ilmajätmine ei takistanud teda autot alkoholijoobes ja juhiloata juhtimast. 3.3 Konfiskeerimise kui õiguskorras ebaõiglust tekitava sätte kohta märkis ringkonnakohus, et tema pädevusse ei kuulu ühe või teise seadusesätte ühetaolise kohaldamise õiguslikud või õigluslikud küsimused, vaid kohus vaatab läbi üksnes konkreetset kriminaalasja konkreetse isiku süü ja temale kohaldatava karistuse suhtes. Kaitsja väite kohta, et konfiskeerida ei saa liisitud ja ühisomandis olevaid autosid ning et autode hinnad võivad olla erineva suurusega, ringkonnakohus seisukohta ei võtnud, küll aga märkis, et see asjaolu ei saa olla aluseks T. T. sõiduvahendi konfiskeerimise tühistamiseks. 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas T. T. kaitsja A. Aasmaa kassatsiooni, milles ta taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist konfiskeerimise kohaldamise osas. Kaitsja hinnangul on kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust järgmistel põhjustel. 4.1 T. T.-lt sõiduauto konfiskeerimiseks puudub õiguslik alus. Seadusandja on pidanud konfiskeerimist põhiõigusi sedavõrd oluliselt riivavaks meetmeks, et on sätestanud karistusseadustiku eriosa teatud paragrahvides ettenähtud kuritegude puhul konfiskeerimise võimaluse. Karistusseadustiku §-s 424 seda võimalust aga ette nähtud ei ole. Seetõttu ei või autot KarS § 83 lg 1 järgi konfiskeerida. Sõiduki konfiskeerimine pole lubatav ka põhjusel, et see ei ole meetmena proportsionaalne. Selline meede ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas. Konfiskeerimine ei ole sobilik, sest isikul on võimalus soetada enesele kohe uus sõiduauto või kasutada teisele isikule kuuluvat sõiduvahendit. Konfiskeerimine ei ole vajalik, sest sama eesmärki on võimalik saavutada vähem koormava abinõu - juhtimisõiguse äravõtmisega, mis liikluskuritegude puhul on senise kohtupraktika kohaselt vältimatu. Vaatamata prokuratuuri hinnangule,

§-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemise eest ettenähtud karistused ei ole ühiskonnale vajalikku mõju avaldanud, ei saa konfiskeerimise eesmärgiks olla sisuline topeltkaristamine ja seetõttu ei ole konfiskeerimine praegusel juhul ka mõõdukas. Konfiskeerimine toob kaasa ebavõrdse kohtlemise, sest konfiskeerida saab üksnes teo toimepanija omandis oleva auto, mitte aga ühisomandis oleva või liisitud auto. 4.2 Kassaator leiab, et kohtud peavad tõlgendama seadust kooskõlas põhiseadusega. Ringkonnakohus oleks pidanud tühistama T. T.-lt sõiduki konfiskeerimise põhjendusel, et selline meede on ühiskonnas ebaõiglust tekitav ning seega vastuolus põhiseadusega. Samuti oleks ringkonnakohus pidanud kaaluma vajadust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks, mitte aga piirduma formaalsete põhjendustega.

1. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotles maa- ja ringkonnakohtu otsuste muutmata ning kassatsiooni rahuldamata jätmist. Kassatsioonivastuses asuti seisukohale, et kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine tugineb KarS § 83 lg-le 1 ning ei vaja täiendavat legitimatsiooni karistusseadustiku eriosas. Prokurör ei nõustunud kassaatori väidetega, et konfiskeerimine ei ole praegusel juhul proportsionaalne. T. T. juhtis korduvalt mootorsõidukit alkoholijoobes. Teda oli varem sellise teo eest karistatud ja juhtimisõigus oli temalt ära võetud. Ükski kohaldatud mõjutamisvahenditest ei andnud aga soovitud tulemust.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas kassatsiooni läbi
3. septembril
4. a kolmeliikmelises koosseisus. Kuna kassatsiooni läbivaatamisel tekkisid kohtukoosseisu liikmetel seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused, siis anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.
5. Kriminaalkolleegiumi täiskogu
6. jaanuari
7. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 356 p-le 3 tuginedes lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Kriminaalkolleegiumi täiskogul tekkis kahtlus, kas KarS § 83 lg 1 on osas, milles see võimaldab konfiskeerida piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteovahendi, kooskõlas PS §-ga 32 koostoimes PS § 11 teise lausega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sõiduauto KarS §-s 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise vahend, mille konfiskeerimise õiguslik alus on sätestatud KarS § 83 lg-s
8. Tegemist on mõjutamisvahendi kohaldamisega, mis toob enesega vältimatult kaasa PS §-s 32 tagatud omandiõiguse riive. Kolleegiumi arvates võib kriminaalasja asjaolusid kaaludes tekkida kahtlus, kas süüteo toimepanemise vahendina piiramatu tsiviilkäibega asja konfiskeerimine toob kaasa omandipõhiõiguse ja õigusloome võrdsuse põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) ebaproportsionaalse riive. Seega eeldab kriminaalasja lahendamine vastamist küsimusele, kas piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva eseme tasuta võõrandamine täidab konfiskeerimise eesmärki, kas selle eesmärgi saavutamiseks puuduvad sama tõhusad, ent leebemad meetmed ning kas avalikes huvides rakendatud meetme kasulikkus kaalub üles isiku põhiõiguse piirangu. Samuti on vaja selgitada, kas olemasolev regulatsioon ei too kaasa sarnases olukorras olevate isikute mõistliku põhjuseta erinevat kohtlemist. Kuna piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise toime on saavutatav teise abinõu - rahalise karistusega, mille kohaldamisel on võimalik täpsemalt arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega, mis on põhiõiguslikult vähem koormav meede, tekib küsimus eelnimetatud tunnustele vastava süüteovahendi konfiskeerimise vajalikkusest PS § 11 teise lause mõttes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9. T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi A. Aasmaa arvamuses leitakse, et mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud isikult sõiduki konfiskeerimine ei ole sobiv meede, sest isikul on kohe võimalik soetada endale uus sõiduk või kasutada teisele isikule kuuluvat sõiduvahendit. Meede ei ole kaitsja hinnangul ka vajalik, sest sama eesmärki aitab saavutada vähem koormav abinõu - juhtimisõiguse äravõtmine. Kassaator on seisukohal, et konfiskeerimisega kaasnev oletatav liiklusturvalisuse suurenemine ei kaalu üles tagajärgi, mida sellise meetme kohaldamine võib isikule kaasa tuua. Sellest tulenevalt ei ole konfiskeerimise kohaldamine kaitsja hinnangul praegusel juhul proportsionaalne. Kaitsja arvates rikub konfiskeerimine ka isikute võrdse kohtlemise põhimõtet, sest konfiskeerida on võimalik üksnes isiku omandisse kuuluvat mootorsõidukit, mitte aga nt liisitud või ühisomandis olevat sõidukit.
10. Prokuröri arvamuses märgitakse, et mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud isikult sõiduki kui teo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on proportsionaalne põhiõiguse piirang ja sellega ei rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on sobiv meede, sest see täidab preventiivset eesmärki. Konfiskeerimine osutub vajalikuks, kui isik on oma süstemaatilise õigusvastase käitumisega näidanud, et tema kasutuses olev mootorsõiduk on tema enda käitumise iseärasuste tõttu kaasliiklejatele jätkuvalt väga ohtlik, ning muud meetmed pole isikule mõju avaldanud. Mootorsõiduki ajutine hoiulevõtmine ei ole konfiskeerimisega efektiivsuselt võrreldav. Kuna süüteovahendi konfiskeerimise mõõdukus sõltub juhtumi asjaoludest, on seadusandja sätestanud selle üksnes võimalusena, mitte aga süüteo obligatoorse järelmina. Konfiskeerimise mõõdukust pole võimalik abstraktse normikontrolli raames hinnata. Prokuröri arvates on erisused sõidukite omandisuhetes piisavad, legitimeerimaks erinevat konfiskeerimise regulatsiooni ja välistamaks PS §-st 12 tuleneva isikute võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist olukorras, kus isiku poolt omandiõigusest erineval õiguslikul alusel kasutatava mootorsõidukiga süüteo toimepanemisel pole selle konfiskeerimine võimalik.
11. Justiitsministri arvamuse kohaselt on KarS § 83 lg 1 kooskõlas põhiseadusega ning konfiskeerimise kohaldamine piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteovahendi suhtes on mõistlik, vajalik ja proportsionaalne. Ministri hinnangul ei saa kuriteovahendi kõrvaldamine olla KarS § 83 lg-s 1 sätestatud konfiskeerimise ainus ja lõplik eesmärk. Kuna ühiskondlikku julgeolekut ei ohusta asjad iseenesest, vaid teatud asjad teatud inimeste kasutuses, peab kuriteovahendi äravõtmine kedagi ka üld- või eripreventiivselt mõjutama. Mootorsõidukit korduvalt joobeseisundis juhtinud isikult on sõiduki konfiskeerimine põhjendatud, sest selline isik on oma käitumisega selgelt tõendanud, et tema valduses olev mootorsõiduk kujutab tema õigusvastase käitumise tõttu jätkuvalt suurt ohtu kaasliiklejatele. Nii Euroopas kui ka mujal maailmas on kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine üks elementaarsemaid tööriistu eesmärgipärases kuritegevusevastases võitluses. Teo vahendi konfiskeerimise puhul on mõjurid oluliselt tugevamad, kui need oleksid siis, kui konfiskeeritaks samas vääringus raha. Laiemas plaanis toimib konfiskeerimine aga ka üldpreventiivselt, sest süüteo toimepanemise vahendist ilmajäämise risk ohustab iga potentsiaalset rikkujat. Minister möönab, et sõiduki konfiskeerimine riivab PS §-s 32 sätestatud omandi kasutamise vabadust. Arvamuses leitakse aga, et konfiskeerimise puhul on lähtutud PS § 32 lg 2 kolmandast lausest tulenevast keelust kasutada omandit üldiste huvide vastaselt ja vajadusest kaitsta teiste liikluses osalejate elu, tervist ning vara. Sellisel juhul on konfiskeerimise kohaldamine ning omandiõiguse piirang vajalik, sobiv ning proportsionaalne, sest lähtutakse liiklusohutusest kui omandi vaba kasutamise õigusest olulisemast õigushüvest. Liikluskuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine ei tingi ebamõistlikul määral võrdsete isikute ebavõrdset kohtlemist. Vahendi konfiskeerimist tuleb vaadelda kui üht osist kõigi mõjutusvahendite koguvalimis, mille kasutamist karistusseadustik liikluskuritegude puhul võimaldab. Karistusõigusliku tagajärje võrreldavus ja võrdsus on tervikpildis saavutatav, kui kasutada igal üksikjuhul vastavalt vajadusele nii karistuslikke kui ka mittekaristuslikke mõjutusvahendeid.
12. Riigikogu õiguskomisjoni arvates ei too KarS § 83 lg-s 1 kohtule antud õigus tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimiseks kaasa omandipõhiõiguse ebaproportsionaalset riivet ning on põhiseadusega kooskõlas. Komisjoni hinnangul ei tohiks konfiskeerimine hakata asendama põhi- ega lisakaristust. Konfiskeerimise tõkestusliku toime kohta on asja arutaval kohtul võimalik võtta seisukoht ning vajadusel mõista isikule mõjus karistus.
13. Riigikogu põhiseaduskomisjon märgib,

§ 83

lg-s 1 sätestatud kohtu õigus konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahend on ka piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteo toimepanemise vahendi korral proportsionaalne omandipõhiõiguse riive. Komisjoni arvates on see meede nii sobiv, vajalik kui ka mõõdukas. Praegusel juhul ei saa tekkida küsimust PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse rikkumisest, sest puudub ebavõrdselt koheldav referentsgrupp, kellega võrdluses tuleks analüüsida ühe grupi teisele eelistamise põhjendatust. 13. Õiguskantsler leiab,

§ 83lg 1 ei ole vastuolus PS §-ga 32 koostoimes § 11 teise lausega.

Oma seisukohta põhistab õiguskantsler järgmiselt. Konfiskeerimise kui omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine on PS § 32 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramine. Sama paragrahvi ja lõike teine lause lubab omandi puutumatuse õigust piirata üldistes huvides, õiglase ja kohese hüvitise eest. Karistusseadustik ei näe ette kompensatsiooni maksmist KarS § 83 lg 1 alusel süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise eest. Põhiseaduse § 32 lg 1 teises lauses sisalduvat õiglast ja kohest hüvitist tuleb tõlgendada abstraktselt. Konfiskeerimise puhul sõltub õiglane hüvitis sellest, kas konfiskeerimine on proportsionaalne. Proportsionaalse konfiskeerimise korral on tegemist õiglase hüvitisega, ebaproportsionaalse hüvitise korral ebaõiglase hüvitisega. Kuigi konfiskeerimine ei ole formaalselt karistus, on süüteo toimepanijalt süüteovahendi konfiskeerimise näol tegemist süüdlasele teatud mõttes etteheitega oma vara väära kasutamise eest ning samas ka tema edasise käitumise suunamise vahendiga. Lisaks on tegu ohuolukorra kõrvaldamisega. See peaks välistama, et olemuslikult ohtlikku eset (nt tulirelva) või eset, mis on ohtlik süüteo toimepannud isiku valduses, kasutataks edasistes õigusrikkumistes. Karistusseadustiku § 83 lg-s 1 sätestatud konfiskeerimise eesmärk on legitiimne, samuti on täidetud PS § 32 lg 1 teisest lausest nähtuvad täiendavad kriteeriumid omandipõhiõiguse piiramiseks. Konfiskeerimine on meetmena sobiv ja vajalik ning kui see aitab efektiivselt kaasa isiku edaspidisele õiguskuulekale käitumisele ja ühiskondliku turvalisuse suurenemisele, siis ka mõõdukas. 14. Üldkogu istungil jäid menetlusosalised oma kirjalikes arvamustes esitatud seisukohtade juurde. ASJASSEPUUTUVAD ÕIGUSNORMID Karistusseadustik (RT I 2001, 61, 364; 2008, 3, 21) sätestab: "[---] § 83. Süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine

§-s 424 sätestatud teo toimepanijalt ei või sõiduautot konfiskeerida, sest karistusseadustiku eriosas puudub seda lubav säte. Üldkogu märgib, et sellise sätte olemasolu on KarS § 83 lg 2 kohaselt nõutav süüteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimiseks. Seevastu süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 järgi ei eelda täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas. Seega võimaldab karistusseadustik KarS §-s 424 sätestatud teo toimepanemisel kasutatud auto konfiskeerimist. II

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt kontrollib Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse käigus vaid asjassepuutuva õigustloova akti vastavust põhiseadusele. Asjassepuutuv on seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 10). Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks juhul, kui seadus on põhiseadusega vastuolus, otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 - RT III 2002, 28, 308, p 15).
6. Karistusseadustiku § 83 lg 1 annab kohtule õiguse konfiskeerida otsuse tegemise ajal toimepanijale kuuluva tahtliku süüteo toimepanemise vahend, tegemata vahet piiratud või piiramatus tsiviilkäibes olevatel asjadel. Seega ei välista KarS § 83 lg 1 T. T.-lt sõiduauto konfiskeerimist. Seevastu juhul, kui KarS § 83 lg 1 oleks põhiseadusega vastuolus osas, milles see lubab konfiskeerida turul vabalt saadaolevaid esemeid, ei tohiks T. T.-lt autot konfiskeerida. Üldkogu leiab,

§ 83lg 1 on praeguses asjas otsustava tähtsusega ning asjassepuutuv norm.

III

1. Omandipõhiõigus tuleneb PS §-st 32, mille esimese lõike esimese lause kohaselt on omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Sõiduauto kui piiramatu tsiviilkäibega asi asub PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse esemelises kaitsealas. Järelikult tuleb üldkogul hinnata, kas sõiduauto kui tahtliku süüteo toimepanemise vahendi omanikult konfiskeerimine on omandi puutumatusse sekkumisena põhiseadusega kooskõlas või mitte.
2. Põhiseaduse § 32 lg 2 kolmas lause keelab kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. Joobeseisundi puhul halveneb isiku võime hoida mootorsõidukit oma kontrolli all, mistõttu suureneb liiklusõnnetuse oht. Seega ohustab mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine liiklejate elu, tervist ja vara. Sellisele omandi üldiste huvide vastasele kasutamisele on riik kohustatud reageerima ning võtma tarvitusele meetmed loetletud väärtuste kaitseks. Süüteo toimepanijalt vahendi äravõtmine takistab tal uute samalaadsete tegude toimepanemist, seda eelkõige asjade puhul, mis on spetsiaalselt süüteo toimepanemiseks loodud või kohandatud. Öeldu kehtib aga ka juhul, kui teo toimepanemise vahendiks on vabas tsiviilkäibes olev asi. 21.1 Ilma vastava loata omandatud vahendi, aine või eseme võib konfiskeerida siis, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo (KarS § 83 lg-d 4 ja 5). Kuid süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Seega kehtivad süüteo toimepanijalt vahendi konfiskeerimisel samad eeldused nagu karistamise puhul (vt KarS § 2 lg 2). Sellest tulenevalt leiab üldkogu, et süüteo toimepanemise vahendi süüteo toimepanijalt konfiskeerimine tugineb ühtlasi isiku süül ja isikult õigusrikkumise toimepanemisel kasutatud eseme äravõtmisega väljendatakse ka hukkamõistu toimepandud teo eest. Kui konfiskeeritakse suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on domineeriv. 21.2 Üldkogu kordab oma varem väljendatud seisukohta, et küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, ei saa lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatust lähtudes. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega on süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus (vt ka Riigikohtu üldkogu
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 17-18). 21.3 Süüteo toimepanijalt süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise kui formaalselt mõjutusvahendi, kuid materiaalses mõttes karistuse paiknemine karistusseadustiku
5. peatükis "Muud mõjutusvahendid" on põhjendatav sellega, et konfiskeerimine ei oma alati karistuslikku mõju. Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise puhul on tegemist konfiskeerimise ühe alaliigiga. Konfiskeerimine üldmõistena tähistab isiku vara tahtevastast tasuta äravõtmist, mille tulemusel läheb äravõetav vara KarS § 85 lg 1 kohaselt üle riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Samas näeb karistusseadustik ette erinevate objektide - lisaks süüteo toimepanemise vahendile ka süüteo toimepanemise vahetu objekti ning süüteo ettevalmistamiseks kasutatud aine või eseme ja süüteoga saadud vara konfiskeerimise võimaluse. Erinevate objektide puhul lahknevad ka konfiskeerimise eesmärgid.
6. Üldkogu hinnangul ei ole PS § 32 eesmärgiks välistada omandipõhiõigust riivavaid karistusi, kuna põhiseadus samaaegselt annab seadusandjale volituse taoliste karistuste kehtestamiseks. Nagu eelnevalt viidatud, näeb PS § 32 lg 2 kolmas lause ette, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. On selge, et riigil peab olema võimalik selle nõude rikkumisele reageerida, sealhulgas ka üldiste huvide vastaselt kasutatud omandit tasuta ära võtta. Riigi õigus otsustada, millised teod tunnistada kuritegudeks, ning näha nende tegude eest ette karistused, tuleneb eeskätt PS § 23 esimesest ja teisest lõikest. Põhiseaduse §st 113 tuleneb omakorda, et üheks karistusliigiks võivad olla trahvid, s.o karistused, mis seisnevad omandiõiguse riives. Kuigi termin "trahv" tähistab eelkõige rahalisi sanktsioone, eristab mootorsõiduki konfiskeerimist trahvidest see, et konfiskeerimise puhul on objekt määratletud esemeliselt ära võetava asja kaudu.
7. Kriminaalkolleegium on
8. jaanuari
9. a määruses tõstatanud küsimuse, kas piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteovahendi konfiskeerimisega taotletavat eesmärki - käsitletaval juhul liiklusohutuse tagamist - on võimalik saavutada ka muude omandiõigust vähem riivavate abinõudega (nt süüteo toimepanemise vahendi ajutine hoiulevõtmine) ja kas see kaalub üles tagajärjed, mis sõiduauto tasuta äravõtmine võib isikule kaasa tuua. Üldkogu märgib Riigikohtu varasemale praktikale viidates, et süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat (vt ka Riigikohtu üldkogu
10. juuni
11. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 - RT III 2005, 24, 248, p 57). Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Arvestades konfiskeerimise märkimisväärset preventiivset toimet (vt otsuse p 21), võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole vastavaks. Kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on üldkogu arvates materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma.
12. Kassatsioonis tõstatati küsimus ka võrdsusõigusest ehk sellest, kas isikud, kes panevad kuriteo toime neile kuuluva sõiduautoga, ja isikud, kes kasutavad teistele omanikele või kaasomanikele kuuluvaid sõiduautosid, on konfiskeerimisel võrdselt koheldud. Üldkogu leiab, et teo toimepanemise vahendi konfiskeerimisel ei ole autoomanikud ja mitteomanikud, kuid autot kasutavad isikud omavahel võrreldavad, sest määratledes süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise materiaalses mõttes karistuseks, peab kohus konfiskeerimise põhjendatuse üle otsustades iga kord arvesse võtma konkreetse juhtumi asjaolusid. IV
13. T. T. mõisteti Viru Maakohtu
14. veebruari
15. a otsusega KarS § 424 järgi süüdi selle eest, et ta, olles KarS § 424 järgi karistatud, juhtis uuesti autot joobeseisundis. Kohtud põhjendasid temalt sõiduauto konfiskeerimist asjaoluga, et ta pani uue analoogilise kuriteo toime vaevalt kahe nädala möödumisel eelnevast kohtuistungist - ajal, mil ta oli karistusest tingimisi vabastatud. Mõistetud põhi- ega lisakaristus ei takistanud teda taas mootorsõidukit joobeseisundis juhtima asumast.
16. Riigikohtu üldkogu nõustub nende põhjendustega ja PSJKS § 14 lg-st 3 ja § 15 lg 1 p-st 6 ning KrMS § 361 p-st 1 juhindudes jätab Viru Ringkonnakohtu
17. märtsi
18. a otsuse muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata.
19. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotletav summa koosneb tasust järgmiste kaitsjana tehtud ja justiitsministri kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestuse aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja korra" (edaspidi kord) kohaselt hüvitamisele kuuluvate toimingute eest. Kassatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest taotleb kaitsja korra § 8 lg 2 alusel 900 krooni ja kohtuistungil osalemise eest
20. augustil 2007,
21. novembril 2007 ja
22. veebruaril 2008 korra § 8 lg-te 4 ja 5 alusel 1125 krooni väljamõistmist. Need summad palub kaitsja korra § 2 lg 2 p 1 alusel korrutada koefitsiendiga 1,7 ja kaitsjatasu kassatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest välja mõista 1530 krooni ning kohtuistungil osalemise eest 1912 krooni 50 senti. Riigi õigusabi osutamise kohta ja sealt tagasijõudmiseks kulutatud aja eest taotleb kaitsja korra § 18 lg 1 p 3 alusel 1650 krooni väljamõistmist ja advokaadi sõiduauto kasutamise kulude katteks sõiduks riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi korra § 21 lg 3 alusel 1476 krooni väljamõistmist. Kaitsja taotleb, et kokku mõistetaks riigi õigusabi osutamise eest välja 6568 krooni 50 senti, millele lisandub 18% käibemaksu. Üldkogu leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 järgi hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Riigi õigusabi seaduse § 25 lg 4 alusel hüvitab kriminaal- ja väärteomenetluses riigi õigusabi saanud isik riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kui kassatsioonimenetluses jäetakse vaidlustatud kohtulahend tühistamata ja kassatsioon rahuldamata, hüvitab KrMS § 186 lg 2 kohaselt menetluskulud kassatsiooni esitaja, mistõttu tuleb riigi õigusabi osutamise eest tasutud summa välja mõista T. T.-lt. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Priit Pikamäe Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu