Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele kohtuasjas nr 3-1-1-37-07, millega on ühinenud riigikohtunik Tõnu Anton
- Ma ei nõustu üldkogu enamuse põhiseisukohtade, arutluskäigu ja lõppjäreldusega. Arvan, et praeguses asjas tulnuks KarS § 83 lg 1 tunnistada põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks osas, milles see säte lubab konfiskeerida vabas tsiviilkäibes oleva legaalselt omandatud asja kui kuriteo toimepanemise vahendi. Seadusandjale tulnuks otsuse motivatsioonis seejuures selgitada, et kuriteo toimepanemise sellise vahendi konfiskeerimise saab seadusandja kehtestada karistusseadustikus otseselt ette nähtud karistusena.
- Minu seisukoha erinevus üldkogu enamuse omast algab juba sellest, et üldkogu enamus peab praegusel juhul konfiskeeritud mootorsõidukit kuriteo toimepanemise vahendiks, mina aga kuriteo vahetuks objektiks. Kuna pean joobes juhi juhitud mootorsõidukit kuriteo vahetuks objektiks, siis võib näida, et minu seisukoht on vastuoluline, ja küsida, kuidas ma saan olla seisukohal, et KarS § 83 lg 1 tulnuks tunnistada põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks osas, milles see säte lubab konfiskeerida vabas tsiviilkäibes oleva legaalselt omandatud asja kui kuriteo toimepanemise vahendi. Pidanuksin ju olema seisukohal, et KarS § 83 lg 1 pole asjassepuutuv säte, et asjassepuutuvaks on KarS § 83 lg
- Vastuolu siin siiski pole: kohtuasja menetlemisel tuleb üldkogus paratamatult hääletamisega võtta mingi ühine lähtepunkt, millest kohtuasja ühiselt edasi arutada. Praeguses asjas on enamuse toetuse pälvinud lähtepunktiks see, et tegemist on kuriteo toimepanemise vahendiga.
- Selles osas, miks mootorsõiduk, mille juht oli joobes, tulnuks lugeda kuriteo toimepanemise vahetuks objektiks, nõustun kolleeg Eerik Kergandbergiga, kes seda oma eriarvamuses minu jaoks veenvalt põhjendab. Olen nõus ka E. Kergandbergi eriarvamuses esitatud paljude muude, kuid mitte kõigi seisukohtadega. Kolleegi eriarvamusega reservatsioonidega ühinemise asemel pean paremaks põhjendada, miks ma ei pea KarS § 83 lg 1 alusel mootorsõiduki konfiskeerimist põhiseaduspäraseks.
- Erinevalt üldkogu enamusest (otsuse punktid 21 ja 22) arvan, et vabas tsiviilkäibes oleva asja, millega pandi toime kuritegu, äravõtmise võimalust ei saa põhjendada põhiseaduse § 32 lg 2 kolmanda lause abil, mis keelab omandit kasutada üldiste huvide vastaselt. Paragrahvi 32 teine lõik tervikuna puudutab üksnes omandi valdamist, kasutamist ja käsutamist ning nende õigustuste kitsendamist. Kitsendamine saab seisneda vaid piirangute seadmises, mitte aga selle asja tasuta äravõtmises, mida kasutati üldiste huvide vastaselt. Vastasel juhul aheneks tunduvalt põhiseaduse § 32 lg 1 teise lause toimeala. Nimelt arvan, et üldkogu enamuse arusaam põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandast lausest viib § 32 lg 1 teise lause kaitsealast välja ohtlikult varisemisohus oleva maja, mida omanik ei suuda korda teha.
- Kui ma ka nõustuksin üldkogu enamuse lähenemisega põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandale lausele, siis jääks mulle arusaamatuks, miks on üldkogu otsuse lõppjäreldusele vaja otsida õigustust veel sel teel, et lugeda KarS § 83 lg 1 alusel toimuv konfiskeerimine, mida seadusandja pole formaalselt määratlenud kui karistust, karistuseks materiaalses mõttes, ning võtta appi põhiseaduse §-d 23 ja
- Nimelt kui asja tasuta äravõtmise võimalus tuleneb põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandast lausest, siis on konfiskeerimist sätestav KarS § 83 lg 1 juba selle pärast põhiseaduspärane ja edasised arutelud konfiskeerimise karistusliku olemuse üle on tarbetud.
- Kui aga pidada konfiskeerimise õigustamisel põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandat lauset koostoimes põhiseaduse §-dega 23 ja 113 hädavajalikuks, siis tekiks mul raskusi maksustamise kui omandipõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse põhjendamisel. Nimelt võimaldab § 113 ühtviisi kehtestada nii trahve kui ka makse. Maksustamise kui põhiseaduse § 32 lg 1 esimese lausega tagatud omandipõhiõiguse riive õigustamine ei saa aga kuidagi olla seotud omandi üldiste huvide vastase kasutamisega. Vastupidisel juhul peaksid õiguspäraselt käituvad inimesed olema maksudest vabastatud.
- Arvan, et nii maksude kui trahvide, mis mõlemad kujutavad endast sekkumist põhiseaduse 32 lg 1 esimese lausega tagatud omandipõhiõigusesse, kehtestamise põhiseaduspärasus tuleneb vahetult põhiseaduse §-st 113 ega vaja muud õigustust.
- Minu arvates võimaldab § 113, mis otsesõnu nimetab küll trahvi (rahasummas mõistetav karistus), kehtestada ka varalist karistust konfiskeerimisena. Nimelt pole isiku jaoks kokkuvõttes olulist erinevust selles, kas trahvi suurus määratakse mingi asja väärtuses või võetakse sama asi karistuse korras tasuta ära. Märgin, et trahvi tasumata jätmise korral on asja sundmüük põhiseaduspärane ja täiesti võimalik ning sellise sundmüügi ja karistusena asja äravõtmise tagajärg on lõppkokkuvõttes isiku varalises sfääris jällegi ühesugune.
- Ma pean mootorsõiduki joobes juhtimise eest selle sõiduki konfiskeerimist karistusena täiesti mõeldavaks ja põhiseaduspäraseks, sest karistuste kehtestamisel on seadusandjal suur otsustusvabadus ning karistusliku konfiskeerimise võimaluse kehtestamine jääb sellise otsustusvabaduse piiresse.
- Praegusel ajal KarS § 83 lg 1 alusel kohaldatavat mootorsõiduki konfiskeerimist saan nagu üldkogu enamuski käsitleda karistusena materiaalses mõttes. Vara väärtust arvestades on tegemist repressiivse vahendiga. Märgin vaid seda, et sõiduki tasuta äravõtmine ei suuda ära hoida mõne teise mootorsõiduki joobes juhtimist. Tegemist on eeskätt repressiooniga.
- Ma ei saa aga nõustuda üldkogu enamusega selles, et konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 alusel on karistusena ka põhiseaduspärane. Põhiseaduspärane saab minu arvates olla vaid karistus, mille seadusandja on formaalselt karistusena ka määratlenud, s.o kehtestanud karistusena, nimetanud seaduses karistuseks. Karistuste kehtestamine on seadusandja pädevuses. Kohus ei tohi võimude lahususe põhimõttest tulenevalt asuda seadusandja asemele. Seepärast ei saa kohus ka ütelda, et repressiivne meede, mis on küll seadusandja kehtestatud, kuid pole viimase poolt karistusena määratletud, on materiaalses mõttes karistus, ning kuna ta on olemuselt karistus ja seadusandja kehtestatud, siis on ta ka põhiseaduspärane. Märgin, et seadusandja kohustus määratleda kriminaalkaristused selgesõnaliselt karistustena on tuletatav põhiseaduse § 23 lg 2 teisest lausest. Jüri Põld, Tõnu Anton