Obsah (6)

§ 15§ 11§ 31§ 1§ 3§ 10

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 15 lg 2 p 2 järgi alus. Võlausaldaja nõuded on täielikult tagatud kinnistusraamatus esimesele järjekohtale seatud hüpoteekidega. Avaldusele on küll lisatud dokumendid, millest nähtub, et kinnistuid pole õnnestunud täitemenetluses realiseerida. Kohtutäituri aktid ei oma aga asjas tähtsust, sest riik on kinnistute esialgsete ostjatega kokku leppinud, et tema kasuks seatud hüpoteegid tagavad kõik müügilepingutest tulenevad nõuded. Hilisemates omanikuvahetustes on vaid kinnitatud võlgade ülekandmist ning hüpoteegi samasisulisust. Riigikohus on

1. märtsi
2. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-31-98 leidnud, et pandieseme müügihind selgub selle müümisel ja ei pankrotimenetluse algatamise otsustamisel ega algatatud pankrotimenetluse käigus pea tuvastama ega saagi tuvastada, kas pandieseme müügist saadud rahast piisab tagatud nõude rahuldamiseks või mitte. Seega, kui pooled leidsid, et hüpoteek on nõuete tagamiseks piisav, ei pea kohus tuvastama, kas see ka tegelikult nii on. Kuigi Riigikohtu lahend on tehtud pankrotiseaduse eelmise redaktsiooni kehtivuse ajal, on

§ 15

lg 2 p 2 ja endine

§ 11lg 2 p 2 sama sisuga.

1. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Maakohtu seisukoht välistab isikul, kelle kasuks on kinnisasjale seatud esimesel järjekohal olev hüpoteek, pankrotiavalduse esitamise maksejõuetu võlgniku vastu isegi juhul, kui võlgnik ei täida oma kohustusi alaliselt ja pikema aja vältel. Hoolimata kinnistute müügihinna alandamisest on hüpoteegiga koormatud kinnisasja korduv enampakkumine ebaõnnestunud. Kuigi täitemenetluses on kinnistute enampakkumiste alghind katnud jooksva võlgnevuse, mis on aga oluliselt väikesem võlausaldaja maa erastamise hinna tasumise kogunõudest, võib tekkida olukord, kus hüpoteegipidaja ei saa oma õigusi kaitsta ja võlgnik võib pahatahtlikult kõik oma kohustused sanktsioone kartmata jätta täitmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Ringkonnakohus jättis
3. märtsi
4. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus ei pidanud tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi. Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et kooskõlas

§ 31

lg 1 teise lausega võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ei kuuluta kohus pankrotti välja, kui esineb

§ 15

lg-s 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus - jättis maakohus seaduslikult pankrotiavalduse rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Võlausaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada kohtute määrused ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud asusid ekslikule seisukohale, et kui võlanõude tagamiseks on seatud kinnistule hüpoteek, on nõue täielikult tagatud hüpoteegi summaga.

§ 15

lg 2 p 2 mõtet tuleb käsitleda koosmõjus

§ 1

lg-ga 2, st kui on tuvastatud asjaolu, et võlausaldaja esitatud võlanõue on täies ulatuses tagatud pandiga ja võlausaldaja saab oma nõude rahuldada pandi realiseerimisega või pandiobjekti omandamisega, siis on välistatud

§ 1lg-te 1 ja 2 kohaldamine.

Praegusel juhul esitas võlausaldaja pankrotiavalduse, kuna võlgniku seatud pant ei taga täielikult võlanõude rahuldamist. Kohus on tähelepanuta jätnud võlausaldaja väited, et võlgnik on oluliselt kahjustanud kinnistuid ja raiunud hüpoteegipidaja nõusolekuta maha kinnistutelt metsa. Võlgniku pahatahtliku tegevuse tagajärjel on kinnistute turuväärtus vähenenud ja ei ole enam see, mis see oli lepingute sõlmimisel, ning kinnistutele seatud hüpoteegid ei kata võlausaldaja esitatud võlanõudeid ega tulevikus tekkivaid nõudeid. Võlausaldaja on seisukohal, et pankrotimenetluse algatamata jätmiseks peab olema tuvastatud, et pandiobjekti võimaliku realiseerimise korral saab võlausaldaja pandi sundrealiseerimisel oma nõude täies ulatuses rahuldatud. Kuna pankrotimenetlus on uuriv menetlus (

§ 3

lg 3), oleks maakohus pidanud välja selgitama, kas võlanõude aluseks olevad pandid tagavad täies ulatuses võlausaldaja nõudeid. Samuti pidi kohus veenvalt motiveerima, millest ta järeldas, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue on täielikult pandiga tagatud. Kohus oleks võinud kohustada ajutist pankrotihaldurit välja selgitama võlanõude esitamise asjaolud. Ringkonnakohtu määrus on täielikult põhistamata. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 669 lg 1 ps 5 sätestatut, mis on samuti ringkonnakohtu lahendi tühistamise aluseks.

1. Võlgnik määruskaebusele vastanud ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus ja maakohtu määrus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 kohaselt saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
3. Määruskaebuse lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas

§ 15

lg 2 p 2 kohaldamisel saab kohus hinnata seda, kas pant tegelikult tagab täielikult pankrotimenetluse algatamise aluseks olevat nõuet. 10. Nõustudes maakohtu määruse põhjendustega ja neid kordamata leidis ringkonnakohus, et kooskõlas

§ 31

lg 1 teise lause ja § 15 lg-ga 2 jättis maakohus seaduslikult pankrotiavalduse rahuldamata. Seega nõustus ringkonnakohus ka maakohtu määruse põhjenduses märgituga, et võlausaldaja nõue on täielikult tagatud kinnistusraamatus esimesele järjekohale seatud hüpoteekidega, sest riik on esialgsete ostjatega kokku leppinud, et tema kasuks seatud hüpoteegid tagavad kõiki võlausaldaja nõudeid, sõltumata sellest, kas see ka tegelikult nii on. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga selles, et pankrotiavaldusele lisatud dokumendid, millest nähtub, et kinnistuid ei ole olnud võimalik täitemenetluses realiseerida, ei oma asjas tähtsust. 11.

§ 15

lg 2 sätestab alused, millal kohus jätab pankrotimenetluse algatamata.

§ 15

lg 2 p 2 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui pankrotiavalduse aluseks olev nõue on täielikult pandiga tagatud. Kolleegium märgib, et pankrotimenetluse algatamata jätmine juhul, kui nõue on täielikult tagatud pandiga, on igati põhjendatud, sest nõude rahuldamine on võimalik saavutada ilma võlgnikku rohkem koormava pankrotimenetluseta. Asjaõigusseaduse § 352 lg 1 sätestab, et hüpoteegipidajal on õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Võlausaldaja väitis maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses ja väidab Riigikohtule esitatud määruskaebuses, et kinnistute sundmüük täitemenetluses ei ole enampakkumise korduva nurjumise tõttu õnnestunud, kinnistute väärtus ei ole enam see, mis see oli maa ostueesõigusega erastamisel, ja võlgniku poolt on nõue endiselt täitmata. Seega leiab võlausaldaja, et tema nõue ei ole täielikult pandiga tagatud.

1. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et üksnes see, et mõlemale kinnistule on seatud võlausaldaja nõuete tagamiseks hüpoteek ja hüpoteekide summa ületab pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet, ei tähenda iseenesest, et nõue on täielikult tagatud pandiga. See järeldus ei tulene ka Riigikohtu
2. märtsi
3. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-31-98 väljendatud seisukohast. Kolleegium jääb selles lahendis väljendatud seisukoha juurde, et pandieseme müügihind selgub selle müümisel. Viidatud Riigikohtu lahendist ei järeldu, et kui enne pankrotiavalduse esitamist on nt täitemenetluses püütud pandieset enampakkumisel müüa hinnaga, mis kataks võlausaldaja nõude ja täitemenetluse kulud, kuid see ei ole õnnestunud, ei saaks võlausaldaja tõendada asjaolu, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue pole pandiga täielikult tagatud.
4. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi enne
5. jaanuari
6. a kehtinud

§ 11lg 2 p 2 ja alates 1.

jaanuarist 2004. a kehtiva

§ 15

lg 2 p 2 sõnastus on sama, on kehtivas pankrotiseaduses sätestatud põhimõte, et pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise (

§ 3lg 3).

Pankrotiseaduse § 15 lg 1 kohaselt tuleb kohtul otsustada pankrotimenetluse algatamine 10 päeva jooksul pankrotiavalduse esitamisest. Kuna kohtul ei pruugi olla nii lühikese aja jooksul võimalik ise korraldada tõendite kogumist, siis tuleb kohtul pankrotimenetluse algatamise otsustamisel esmajoones lähtuda esitatud tõenditest. Kolleegium on seisukohal, et pankrotimenetluse algatamise otsustamisel omab kohtu jaoks tähtsust asjaolu, kas sel ajal on nõue täielikult tagatud pandiga või mitte. Kui nõue ei ole pandiga täielikult tagatud ja võlausaldaja avalduse alusel pankrotimenetluse algatamise muud eeldused on täidetud (mh

§ 1

lg 2, § 10), siis ei saa kohus pankrotimenetluse algatamise otsustamisel tugineda

§ 15lg 2 p-le 2.

14. Praegusel juhul esitas võlausaldaja maakohtule kohtu eelistungil täitemenetluses toimunud vara enampakkumise aktid (tlk 52, 64), enampakkumise nurjumise aktid (tlk 54, 61, 67), vara ümberhindamise aktid (tlk 56, 69), vara korduvenampakkumise akti (tlk 58) ja väitis, et vara ei ole võlgniku nõude täitmiseks õnnestunud müüa. Seega pole pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet võimalik rahuldada väljaspool pankrotimenetlust. Nõustudes maakohtu seisukohaga, et kokkuleppest hüpoteegipidajaga kõigi nõuete tagatuse kohta piisab, et otsustada nõude pandiga täieliku tagatuses üle, rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg-s 4 ja §-s 659 sätestatut ja kohaldas ekslikult

§ 15lg 2 p 2.

Kuna maakohus jättis võlausaldaja pankrotiavaldusele lisatud dokumendid hindamata (

§ 3lg 2 , Ts

MS § 232 lg 1 ja § 465 lg 2 p 8), tuleb TsMS § 692 lg 5 alusel tühistada ka maakohtu määrus ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul hinnata esitatud tõendeid ja võtta seisukoht, kas võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue on hüpoteekidega täielikult tagatud või mitte. 15. Vastuseks määruskaebuse teistele väidetele märgib kolleegium, et kohtud ei pidanud asja lahendamisel arvestama asjaoluga, et võlausaldaja arvates ei taga hüpoteegid maa erastamise ostumüügi-, asjaõigus- ja võla ülekandmise lepingutest tulenevat kogunõuet. Nimetatud nõue ei olnud pankrotiavalduse esitamise aluseks. Lisaks märgib kolleegium, et

§ 10

lg 3 kohaselt võib sama paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud asjaoludel pankrotiavalduse esitada võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks. Jaak Luik, Villu Kõve, Lea Laarmaa