RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-54-08 Otsuse kuupäev Tartu, 16. juuni 2008. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

) §-le 1027, §-le 1041 ja § 208 lg-le 1 ning palus kostjalt välja mõista 200 000 krooni. 3. aprillil 2007 esitas hageja viivisenõude

§ 113lg 1 alusel ja palus kostjalt välja mõista viivis hagi esitamisest kuni 23.

aprillini 2007, kokku 44 128 krooni 80 senti. Hageja leidis, et kuivõrd kostja on hageja arvel alusetult rikastunud ning kostjal ei ole õiguslikku alust keelduda hageja tasutud 200 000 krooni hüvitamisest, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist rahalise kohustuse täitmata jätmise eest.

1. juunil 2007 esitatud apellatsioonkaebuses suurendas hageja viivisenõuet 47 523 kroonini.
2. novembril 2007 esitas hageja ringkonnakohtule taotluse viivisenõude suurendamiseks 58 707 kroonini.
3. Kostja vaidles hagile vastu. Ta leidis, et kuigi hageja maksis tema eest kinnistu ostmisel 200 000 krooni, ei ole tegemist alusetu rikastumisega, vaid et maksmine toimus poolte kokkuleppe alusel. Pooled elasid vabaabielus
4. aastast. Nad leppisid
5. aasta suvel kokku, et võtavad ühiselt hageja isale kuuluva elamu ostmiseks laenu, tingimusel et elamu hilisemal müümisel saab kostja poole müügihinnast.
6. juulil 2000 võtsid pooled laenu 150 000 krooni ja
7. juulil 2000 ostis hageja selle laenu eest kõnealuse elamu. Kostja tasus elamul olevad võlgnevused. Kuna hageja ei käinud alates
8. aastast tööl, tasus kostja laenu, jooksvad kommunaalmaksed ja maa erastamise kulud.
9. juunil 2003 võõrandas hageja kinnistu koos elamuga 1 miljoni krooni eest. Vaatamata varasemale kokkuleppele tasus hageja kostjale sellest vaid 200 000 krooni. Hageja kohustused kostja vastu ületavad tunduvalt kostja poolt väidetavalt alusetult saadud summat.
10. Viru Maakohus rahuldas
11. mai
12. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 200 000 krooni. Viivisenõude jättis maakohus rahuldamata. Maakohus jättis kõik kostja menetluskulud tema enda kanda ning mõistis kostjalt välja 11 000 krooni riigilõivu ja 11 800 krooni õigusabikulusid hageja kasuks. Maakohus tugines otsust tehes

§-le 1027, § 1032 lg-tele 1 ja 2, § 1028 lg-le 1, §-le 1033, §-le 1035, §-dele 1018–1023. Maakohus luges tõendatuks, et hagejal, kes täitis kostja eest kohustuse tasuda müüjale 200 000 krooni, on õigus kostjalt 200 000 krooni tagasi nõuda. Notari deposiiti tasutu kandis notar müüjale edasi. Tõendatud on, et kostja kiitis hiljem hageja tegevuse (200 000 krooni tasumise) heaks. Hageja tegutses kostja kasuks. Ilma hageja tasutud 200 000 kroonita ei oleks kostja saanud osta 400 000 krooni maksvat kinnistut. Kostja vastuväited, et hageja täitis temale 200 000 krooni maksmisega vana lubaduse, mistõttu ta oli kohustatud kostjale selle raha maksma, jättis maakohus tähelepanuta kui tõendamata väite. Maakohus luges tõendatuks, et kui hageja oligi kohustatud kostjale maksma 200 000 krooni varasema kokkuleppe alusel, siis oli hageja selle kohustuse kostjale täitnud, sest enne notari juurde minekut oli kostjal vaja maksta müüjale 200 000 krooni. Kostja ei esitanud kohtule tõendit selle raha päritolu kohta. Samuti ei tõendanud kostja, et tal oli võimalik see raha muul viisil teenida. Kuivõrd hageja sai oma kinnistu müügist 1 miljon krooni, oli tal võimalus kostjale antud lubadus täita juba varem. Kostjal 200 000 krooni vaba raha olemasoluga luges maakohus tõendatuks, et hageja oli oma kohustuse täitnud ning kostja küsis kinnistu ostmiseks hagejalt lisaraha 200 000 krooni. Kuna hageja ilmselt enam ei usaldanud kostjat rahaasjades, siis kandis ta kostja palutud summa notari deposiitarvele. 2

§ 1032lg 1 järgi ei kuulu rahuldamisele hageja viivisenõue.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus viitas valesti

§-le 1018, kuna see säte reguleerib käsundita asjaajamisest tulenevaid nõudeid. Kuna praeguses asjas tuleb hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel (

52. peatükk), ei kuulu

§ 1018kohaldamisele ja nimetatud osa tuleb maakohtu otsusest välja jätta.

See asjaolu ei mõjuta siiski maakohtu otsuse lõpptulemust, kuna hagi tuleb rahuldada samas otsuses õigesti viidatud

§ 1028lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse menetluskulude osas. Maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud riigilõivu 11 000 krooni ja tasutud õigusabikulude katteks 11 800 krooni. Need summad ei ole õiged. Kuna hagi rahuldati põhinõude osas ja jäeti rahuldamata vaid viivise osas, tuleb menetluskulude jagamisel lähtuda enne

1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg-st
2. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tasutud riigilõivu katteks 10 250 krooni. Hagejal on õigus enammakstud riigilõiv tagasi saada. Samuti tuleb kostjalt välja mõista hageja kantud menetluskulud 5% hagi rahuldatud osast, s.o kokku 10 000 krooni. Kokku peab kostja hagejale maksma menetluskuludena 20 250 krooni. Hageja ei esitanud apellatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmise taotlust. Kostja palus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud välja mõista hagejalt. Kostjal tuleb tasuda riigilõiv 5125 krooni riigi tuludesse. Kuna hagi rahuldati 2550 krooni suuruses, milleks oli menetluskulude vahe, ja see on 1,275% rahuldatud summast, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 211 krooni 90 senti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti viivisenõue rahuldamata. Tühistatud osas palus hageja teha uue otsuse, millega rahuldada ka hageja viivisenõue. Hageja leiab, et viivisenõude rahuldamata jätmisega rikkus ringkonnakohus

§ 113

lg-t 1, mille kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 3

§ 113on kohaldatav nii lepingust kui ka muust alusest tekkinud võlasuhetele.

Riigikohus on pidanud võimalikuks viivise väljamõistmist alusetu rikastumise sätete alusel nõude rahuldamisel (nt

1. veebruari
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07). Hageja kasutas tsiviilkohtupidamise seadustiku (TsMS) § 376 lg-st 7 tulenevat võimalust muuta kõrvalnõudena esitatud viivisenõuet ja leidis, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks viivis kokku 63 247 krooni ja 95 senti.
3. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kohtud jõudsid õigele järeldusele, et

§ 113ei ole kohaldatav alusetu rikastumise sätete puhul.

Viide Riigikohtu lahendile ei ole asjakohane, kuna selles lahendis ei analüüsitud seda, kas alusetu rikastumise puhul tuleb kohaldada võlaõigusseaduses sätestatud viivise nõudeõigust või mitte, sest selles tsiviilasjas ei vaidlustatud viivisenõuet ja kohus ei ole seda nõuet läbi vaadanud. Võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätted ei näe viivise maksmist ette. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend, mida võib rakendada rikkuja vastutusena.

§ 1035

lg 3 p 2 järgi peab alusetult rikastunud isik teatud tingimuste esinemisel tasuma rikastumise eest intressi isikule, kelle arvel ta rikastus. Hageja ei esitanud intressinõuet. Samuti teeb viivisenõude rahuldamise võimatuks

§ 113

lg 1, mille järgi võib viivist nõuda alates rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Võlaõigusseadus ei sätesta üheselt, millal muutub sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev nõue. Vaidluse korral võlasuhte olemuse üle muutub võimalik alusetu rikastumise nõue sissenõutavaks kohtuotsuse jõustumisega. Kostja ei saa olla viivituses kohustuse täitmisega, mida ei ole tuvastatud ja mis ei ole sissenõutavaks muutunud. Kui alusetu rikastumise puhul kuulub kohaldamisele

§ 113

lg 1, siis tuleb viivisenõuet vähendada, kuna praegusel juhul ei täida nõutava viivise suurus oma seadusest tulenevat eesmärki. Õiglane ning põhjendatud oleks välja mõista viivis 100 krooni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu TsMS § 692 p 1 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude ja osas, millega ringkonnakohus jagas menetluskulud. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kuna ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega ringkonnakohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas, ei kontrolli kolleegium kassatsioonkaebuse piire arvestades nimetatud osas ringkonnakohtu otsust.
2. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas alusetu rikastumise nõude korral peab kohustatud isik maksma ka viivist. Hageja on seisukohal, et võlgniku alusetu rikastumise korral on võlausaldajal võimalik nõuda võlgnikult täitmisega viivitamise korral viivist. Kostja leidis seevastu, et võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätted ei näe viivise maksmist ette. Kohtud jätsid hageja viivisenõude rahuldamata. 4

52. ptk) ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada

§ 113

.

§ 113

lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada

§ 82

lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (

§ 82

lg 3) möödumist (s.o mõistlik aeg pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust). Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. Alusetu rikastumise võlasuhe tekib alusetu rikastumise ajast. Kohtute rakendatud

§ 1028

lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi saama teada alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.

1. Praeguses asjas nõuab hageja kostjalt viivist alates hagi esitamisest, s.o
2. märtsist
3. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama, kas selleks ajaks oli möödunud mõistlik aeg

§ 82lg 7 kolmanda lause järgi, mis algas alusetust rikastumisest.

Kui ringkonnakohus loeb tõendatuks hageja väite, et ta oli enne hagi esitamist pöördunud korduvalt kostja poole nõudega tagastada alusetult saadu, siis on põhjendamatu kostja vastuväide, et ta ei teadnud ega pidanud varem teadma hageja nõudest ja selle sisuks olevast kohustusest. Viivise väljamõistmise otsustamisel tuleb juhul, kui kostja sellele tugineb, hinnata kohustuse rikkumise vabandatavust

§ 103järgi.

Kuna kostja on taotlenud viivise vähendamist, siis peab ringkonnakohus

§ 113lg 8 ja § 162 järgi selle taotluse lahendama.

12. Kolleegium selgitab, et

§ 1035

lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks

52. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses. Intressi suuruse sätestab

§ 94

. Intressi nõue

§ 1035

lg 3 p 2 järgi muutub sissenõutavaks mitte enne kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue.

§ 1035

lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea võlgnik intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest

§ 113

lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui alusetu soorituse esemeks oli raha ja soorituse saaja vastutab ka

§ 1035

lg 3 p 2 järgi, on tal õigus nõuda intressi (

§-s 94 sätestatud suuruses) asemel viivist (

§ 113lg-s 1 sätestatud suuruses).

Erinevalt viivisest, ei näe seadus ette intressi vähendamist. 13. Maakohus viitas iseenesest õigesti

§-le 1018, kui ta luges tõendatuks, et kostja kiitis heaks hageja poolt 200 000 krooni maksmise müüjale. Kohtud tuvastasid, et hageja täitis kostja maksekohustuse.

§ 78

lg 1 järgi vabanes kostja sellega seoses oma kohustusest ostja ees.

§ 78lg 4 järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist, kui see tuleneb seadusest või 5

§ 78

lg 1 järgi, siis ajab ta sellega teise isiku asja (

§ 1018

lg 1) ja tegutseb teise isiku asja ajamise tahtlusega (

§ 1018

lg 2).

1018 lg 1 p 1 sätestab, et käsundita asjaajajal tekivad

§-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused juhul, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks.

§ 1023lg 1 järgi peab soodustatu hüvitama asjaajale asjaajamiseks tehtud kulutused.

Seega juhul, kui hageja maksis kostja eest 200 000 krooni müüjale

§ 78

lg 1 järgi ja kostja kiitis maksmise heaks, võlgneb kostja hagejale 200 000 krooni

§ 1018ja 1023 lg 1 järgi.

Alusetu rikastumise sätted sellisel juhul ei kohaldu, kuivõrd kostja rikastus

§ 1018alusel.

Ka käsundita asjaajamisest tuleneva hüvitiskohustuse täitmata jätmise korral peab soodustatu maksma asjaajajale viivist

§ 113järgi.

14. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 lahendatakse poolte menetluskulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu 6