Obsah (7)

§ 363§ 362§ 61§ 62§ 312§ 339§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-33-08 Otsuse kuupäev 19. juuni 2008. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

§-s 346 sätestatud kassatsiooni aluseid. Kassatsioonis esitatud tõendite loetelu ja valikuline analüüs on esitatud sooviga panna Riigikohut tõendeid hindama. Kassatsioonis ei ole esitatud analüüsi, miks oli kaitsja hinnangul tegemist surma põhjustamisega ettevaatamatusest KarS § 117 järgi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7.

§ 363

lg 5 kohaselt ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna tuvastada faktilisi asjaolusid. Samas on Riigikohus

§ 362

p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kahtlemata ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas menetlusõigusest on kinni peetud tõendite hindamisel. 8.

§ 61

lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta.

§ 62

p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt

§ 312p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas.

Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 31-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004, 17, 208). Eelnevast tulenevalt on kriminaalkolleegiumi pädevuses kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. 9.

1. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt juhitud tähelepanu, et kui maakohus ja ringkonnakohus hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, siis peab ringkonnakohus eriti hoolikalt järgima tõendite kogumis hindamise põhimõtteid ning obligatoorselt ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on otsuses põhjenduste puudumiseks loetud ka olukord, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119). 9.
2. Kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud olukord on kujunenud ka käesoleva kriminaalasja menetlusel. Nimelt on Viru Maakohus
3. oktoobri
4. a otsusega mõistnud A. K. talle esitatud süüdistuses KarS § 113 järgi õigeks, leides, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda teha vastuvaidlematut järeldust, et N. T.-d lõi noaga just A. K. Tõendite hindamisel pidas maakohus seejuures silmas ka asjaolu, et N. T. tapmise ajal viibis peale tema ja A. K. toas ka veel nende ema G. T. Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus aga seisukohale, et A. K. süü talle inkrimineeritud tapmises on leidnud tõendamist. 9.3 Kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas uut otsust tehes on ringkonnakohus varasemas kohtupraktikas välja kujunenud seisukohti tõendite ümberhindamise kohta järginud, põhjendades oma otsuses nii seda, miks ta leiab, et A. K. on teo toime pannud, kui seda, milles ta näeb maakohtu vigu tõendite esmakordsel hindamisel. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel on ringkonnakohus ise vahetult hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, kutsudes muuhulgas apellatsioonikohtu istungile ka tunnistajad. Sellele vaatamata leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu otsuse põhjendusi A. K. süüdimõistmises N. T. tapmises ei saa pidada ammendavaiks. 10.1 Nii maa- kui ringkonnakohus on lugenud tõendatuks, et ajal, kui N. T.-d noaga löödi, viibisid lisaks temale samas toas veel vaid A. K. ja G. T. See tähendab, et N. T. surma pidi põhjustama üks kahest viimati nimetatust. Nii Viru Maakohtu kui Viru Ringkonnakohtu otsusest ilmneb, et otsesed tõendid selle kohta, et N. T.-d lõi noaga just A. K., puuduvad. Seda on oma otsuses otsesõnu tõdenud ka ringkonnakohus, kes on siiski pidanud võimalikuks A. K. süüdimõistmist kaudsete tõendite alusel. 10.2 Kriminaalkolleegium leiab, et olukorras, kus tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel vaid kaks inimest, kellest kummagi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma mõlemat ruumis viibinud isikut võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas lähtuda välistamismeetodist - kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik. Kriminaalkolleegium osundab ka oma varasemale seisukohale, et kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, ning et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-11-12-07 - RT III 2007, 19, 157). 10.3 Asudes seisukohale, et teo pani toime nimelt A. K., tugines ringkonnakohus eelkõige asjaolule, et süüdistatava ja tema õe vahelised suhted olid halvad, ning sellele, et kuna A. K. istus ja N. T. seisis, sai A. K. tekitada üleneva suunaga haava. Samas ei ole aga ringkonnakohus tuvastanud seda, millised olid G. T. ja N. T. vahelised suhted. Samuti ei ole kohtuotsuses näidatud ära, miks ei saanud üleneva suunaga vigastust tekitada G. T. Väide, et löögi suund oli eest taha keskele ülenevalt, on üldine ega anna alust üheselt väita, et taoline haav on tekitatud just olukorras, kus lööja istus ning kannatanu seisis. 10.4 Kriminaalkolleegium leiab eelnevast tulenevalt, et ringkonnakohtu järeldused tõendamiseseme asjaolude esinemise kohta ei tugine tõendite ammendaval analüüsil. Kuna ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut olukorrale tervikuna, võis see kaasa tuua põhjendamatu kohtuotsuse. Sellest tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 tähenduses.

11. Juhindudes

§ 361

p-st 6 ja § 362 ps-t 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a otsuse A. K. kriminaalasjas KarS § 113 järgi ja saadab kriminaalasja Viru Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe