3-1-1-34-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-34-08 Otsuse kuupäev

1. juuni 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi S. H. süüdistuses KarS § 113 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
2. veebruari
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-13024 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. mai 2008, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a kohtuotsus S. H. süüdistusasjas KarS § 113 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Tartu Maakohtu
8. oktoobri
9. a kohtuotsusega mõisteti S. H. süüdi KarS § 113 järgi ja karistati teda seitsmeaastase vangistusega. 1.1 S. H. tunnistati süüdi selles, et
10. juulil 2006 kella 12.30 paiku Põlva maakonna M. valla L. külas bussipeatuse läheduses lõi ta S. J.-i nendevahelise tüli pinnal tekkinud kakluse käigus puuteibaga korduvalt pea piirkonda, mille tagajärjel tekkis S. J.-l aju-kolju tömptrauma peaajupõrutuse ja kelmetealuste verevalumitega, mis põhjustas tema surma sündmuskohal. 1.2 Maakohus leidis, et S. H. ei tegutsenud hädakaitseseisundis KarS § 28 tähenduses. Esiteks märkis kohus, et kakluses, kus kaitsja ja ründaja rollid vahelduvad sündmuste käigus, ei teki kaitseseisundit. Selline seisund võib tekkida, kui üks pooltest soovib kaklust lõpetada või on võitlusvõimetu. S. H.-l võis hädakaitseseisund esineda lühikese ajavahemiku jooksul, kui S. J. haaras maasse kinnitatud vaia ja lõi sellega S. H. suunas. Pärast seda õnnestus süüdistataval ründevahend enda kätte saada ja kohtu hinnangul lõppes sellega ka hädakaitseseisund. Olukorras, kus S. J. oli süüdistatava löögi tagajärjel kukkunud ja ründevahend (puuteivas) oli S. H. käes, ei esinenud enam tema suhtes rünnet ja ei olnud alust karta ka selle jätkumist. Kuigi kohtuarst-eksperdi ütluste kohaselt ei ole võimalik täpselt tuvastada, millises järjekorras surma põhjustanud vigastusi tekitanud löögid kannatanut tabasid, on tõendatud kannatanul enesekaitsele tüüpiliste vigastuste esinemine. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et peksmine jätkus ka siis, kui S. J. ei osutanud enam vastupanu. Ka süüdistatav ise ei ole põhjendanud oma käitumist enesekaitse või hirmuga kannatanu ees, vaid selgitas, et pärast S. J.-lt saadud lööki ja seejärel teiba enda kätte saamist tundis ta valu ja oli stressis, mistõttu ei mäleta, kuhu ta S. J.-i lõi. Kohus leidis, et juba maas lamava isiku tapmist võib käsitada kättemaksuaktina.
11. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. H. kaitsja, kes palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, õigeksmõistva otsuse. Kaitsja leidis, et süüdistatav tegutses S. J.-i teibaga lüües hädakaitseseisundis, mis välistab tema teo õigusvastasuse. Alternatiivselt palus kaitsja kaaluda S. H. teo kvalifitseerimist hädakaitse piiride ületamisena KarS § 28 lg 2 ja § 113 järgi.
12. Tartu Ringkonnakohtu
13. veebruari
14. a otsusega mõisteti S. H. õigeks KarS § 113 järgi. Ringkonnakohus leidis, et süüdistatav tegutses S. J.-i löömisel hädakaitseseisundis, põhjendades seda järgmiselt. 3.1 Kohus leidis, et eksperdi arvamusest ja tunnistajate ütlustest nähtub, et S. H. lõi S. J.-i vähemalt kaks korda, kuid mitte sedavõrd arvukalt (kuni 10 korda) nagu seda on väitnud tunnistajad. Maakohtu otsuses on jäetud faktiliselt tähelepanuta S. H.le tekitatud vigastused. Tegelikkuses sai süüdistatav kannatada S. J.-i vägivaldses ründes, tal fikseeriti käeluumurd ja marrastused põlvel. Ekspert pidas tõenäoliseks, et vigastus tekkis kukkumisest väljasirutatud käele, samas on ekspertiis läbi viidud S. H.t nägemata ja teda küsitlemata. S. H. on järjepidevalt väitnud, et vigastus tekkis S. J.-i poolt puuvaiaga teostatud löögi tagajärjel, kuna süüdistatav kaitses ennast, tõstes käe üles. Kohus pidas ebatõenäoliseks ka seda, et S. H. oleks kasutanud eelnevast kukkumisest juba vigastatud kätt enda kaitsmiseks. Arvestades mõningaid vastuolusid ja ebatäpsusi eksperdiarvamuses ja tunnistaja A. J.-i ütlusi, mille kohaselt oli teivas algselt S. J.-i käes, pidas kohus usaldusväärseks süüdistatava ütlusi vigastuse tekkemehhanismi kohta. 3.2 Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga selles, et S. H. ja S. J.-i vahel oli kaklus, pidades usaldusväärseks tunnistaja A. K. ja süüdistatava ütlusi selle kohta, et S. J. ründas S. H.-d. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta S. J.-i vägivaldse tegevuse, mis eelnes süüdistatava kaitsetegevusele. Kohus märkis, et hädakaitsesituatsiooni hindamisel tuleb kindlasti arvesse võtta ka sellele eelnenud sündmuste käiku. Sellest lähtuvalt tuleb S. J.-i rünnet S. H. õigushüvedele vaadelda ühtse tervikuna, mis algas rusikahoopidega klubi juures laua taga pingil ja oli eraldatud lühikese ajavahemikuga puust teibaga ründamisest tee peal. S. H. kaitsetegevuse hindamisel tuleb kindlasti arvestada, et vahetult enne oli toimunud S. J.-i kallaletung. Ringkonnakohus rõhutas, et pärast S. J.-i rusikahoopi laua taga istuva S. H. näkku, tekkis viimasel hädakaitseseisund ehk ründe tõrjumise õigus, kuna S. J.-i tegevus on käsitatav õigusvastase ründena süüdistatava õigushüvedele ehk tervisele. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte ainult ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. 3.3 Apellatsioonikohus leidis, et S. H. käitus kaitsevahendi valimisel tema käsutuses olevaid esemeid arvestades säästvalt ja võrdsusprintsiipi silmas pidades. Klubi juures pingil vastas süüdistatav S. J.-i rusika- ja jalahoopidele käelöökidega ja taganes teeni, kus S. J. haaras S. H. edasiseks ründamiseks puust teiba. Seejärel kasutas süüdistatav S. J.-i ründe lõpetamiseks viimaselt äsja äravõetud teivast. Ilmselgelt oli tegemist sobiva vahendiga, kuna löögid teibaga lõpetasid S. J.-i ründe. Selleks, et otsustada, kas kaitsevahend oli säästvaim, peab olema tuvastatud, et isikul oli valik erinevate vahendite vahel, kannatanu ei pea aga valima ebakindlat vahendit. Ringkonnakohus leidis, et S. J.-lt lähtunud ründe kõrvaldamisel ei ole S. H.-le vahendi valikul midagi ette heita. Sündmuskohal oli tegemist lageda maastikuga, kus ei leidugi sobilikke esemeid kaitsetegevuse teostamiseks. Arvestada tuleb ka süüdistatava nõrgemat füüsilist jõudu ja eelnevast rünnakust tingitud hirmuseisundit, mis takistas süüdistataval kaalutleda ja otsustada, kuhu ja kuidas ründajat lüüa. S. H. teibalöögid olid kujunenud olukorras kaitsevahendina vastavad mõni sekund varem S. J.-i poolt teostatud ründele. Leebema kaitsetegevuse nurjumise korral oleks eelnevat S. J.-i tegevust arvestades säilinud võimalus, et jätkub rünnak S. H. elule ja tervisele. Kohus lisas, et hädakaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel tuleb lähtuda nn ex ante kriteeriumist ehk objektiivse kõrvalvaataja seisukohast. Hädakaitse mittevastavust ründele ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste pinnalt, vaid see peab olema kaitsjale ilmne kaitsetegevuse ajal. 3.4 Hädakaitse tuvastamiseks tuleb tuvastada ka kaitsja tegevuse subjektiivne külg, s.t kaitsja tegevus peab olema kantud kaitsetahtest. Käesoleval juhul on S. H. ütlustega tõendatud soov kaitsta ennast S. J.-i vägivaldse ründe eest. 3.5 Ringkonnakohus märkis, et hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele. Lisaks peab kaitsja tegutsema otsese tahtlusega või kavatsetusega hädakaitse piiride ületamise osas. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et S. H. tegutses S. J.-i löömisel otsese tahtlusega või eesmärgiga tekitada liigset kahju. 3.6 Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus, et S. H. tegutses S. J.-i suhtes objektiivselt hädakaitseseisundis. Tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase ründe eest, kasutades selleks kohaseid vahendeid ja tekitamata ründajale ilmselt liigset kahju. MENETLUS RIIGIKOHTUS
15. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kassatsiooni aluseks on materiaalõiguse ehk KarS § 28 ebaõige kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. 4.1 Kassatsiooni kohaselt on hädakaitseseisundi olemasoluks olulise tähtsusega ründe lõppemise hetke tuvastamine. Hetkest, mil rünne on lõppenud, on hädakaitse välistatud. Tartu Maakohus on õigustatult tuvastanud, et S. H. ja S. J.-i vahel oli kaklus, kus kaitsja ja ründaja rollid vahetusid. Maakohtu otsuses on seejuures põhjendatult asutud seisukohale, et süüdistataval õnnestus ründevahend enda kätte saada ja sellega lõppes ka hädakaitseseisund. Kui S. J. oli S. H. löögist kukkunud, mis on tõendatud süüdistatava enda ja tunnistaja A. J.-i ütlustega, ja ründevahend oli S. H. käes, ei esinenud süüdistatava suhtes enam rünnet ning ei olnud alust karta ka ründe jätkumist. Prokurör märgib, et peksmist pealt näinud tunnistajad kinnitavad, et S. J. oli tõstnud käed näo kaitseks üles ja peksmine jätkus ka siis, kui tema käed vajusid alla. Süüdistatava tegevust võib hinnata kättemaksuaktina. S. H. lõpetas peksmise alles siis, kui alaealised jõudsid sündmuskohale ja sekkusid toimuvasse. 4.2 Prokurör leiab samuti, et ringkonnakohtu järeldused tõendamisvigade kohta Tartu Maakohtu otsuses ei ole veenvad ega põhjendatud, mistõttu on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sama tõendikogumi pinnalt vastupidise otsuse tegemine nõuab eriti põhjalikku motiveerimist. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama konkreetseid vigu, mida maakohus on teinud tõendite hindamisel (Riigikohtu otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-16-04 ja 3-11-89-06). Käesolevas asjas on kohus põhjendamatult käsitanud tunnistajate ütlusi ebausaldusväärsetena ja jätnud kõrvale eksperdiarvamuse süüdistatava käeluumurru tekkimise mehhanismi osas, kuigi tegemist on eriteadmisi vajava asjaoluga. Tunnistaja A. J.-i ütlustest nähtub samuti, et tema isa S. J. püüdis lüüa S. H.-d, kuid ei saanud pihta. Olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega on tegemist ka seetõttu, et kohus ei kõrvaldanud kahtlusi eksperdiarvamuse õigsuses kordusekspertiisi korraldamise teel. Kokkuvõttes on kohus eiranud KrMS § 61 lg 2 nõudeid.
16. S. H. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must esitas kassatsioonivastuse, mille kohaselt on ringkonnakohtu otsus õige ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17. Esmalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni väiteid, mis puudutavad materiaalõiguse, s.o KarS § 28, ebaõiget kohaldamist ringkonnakohtu poolt (I), seejärel kontrollib kriminaalmenetlusõiguse nõuete järgimist apellatsioonimenetluses (II) ja võtab seisukoha kassatsiooni rahuldamise osas (III). I
18. Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu - s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. veebruari
20. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04, p 10 - RT III 2005, 6, 53 ja
21. märtsi
22. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 9-10 - RT III 2004, 9, 108). Käesolevas kriminaalasjas toetab kassaator maakohtu seisukohta, et S. J.-i ja S. H. vahel oli kaklus, mille käigus kaitsja ja ründaja rollid vahetusid ning mis välistas kaitseseisundi ja sellest tulenevalt ka hädakaitse esinemise. Ühtlasi leiab kassaator, et hädakaitseseisund, mis võis süüdistataval tekkida lühikese ajavahemiku kestel, mil S. J. lõi tema suunas puuvaiaga, lõppes igal juhul siis, kui S. J. kukkus S. H. löögi tagajärjel ja süüdistatav sai ründevahendi (puuvaia) enda kätte.
23. Kolleegium ei nõustu sellise käsitlusega järgmistel põhjustel. Vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, välistab tõepoolest üldjuhul hädakaitseseisundi esinemist. Tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. Samas tuleb arvestada, et ka õigusvastase ründe tõrjumine võib väliselt jätta mulje vastastikusest löökide vahetamisest ehk tavamõistes kaklusest. Rünne ja sellele vastav kaitsetegevus võivad kesta pikemat aega, arvestades ka kaitsja õigust tegutseda ründe täieliku lõpetamiseni (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 11). Seetõttu tuleb hinnata situatsiooni tervikuna. Õigustatud on ringkonnakohtu seisukoht, et kontrollides hädakaitseseisundi esinemist tuleb arvestada ka eelnenud sündmuste käiku (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjades nr 3-1-1-124-01, p 7.2 - RT III 2002, 5, 45 ja nr 3-1-1-17-04, p 15.1). Riigikohus nõustub ringkonnakohtu hinnanguga, et S. J.-i tegevust tuleb vaadelda ühtse tervikuna kui rünnet S. H. õigushüvedele. Samas leiab kolleegium, et rünne algas juba süüdistatava ähvardamisega S. J.-i poolt klubi juures laua taga pingil, jätkus rusikaga näkku löömisega ning kulmineerus lühikese ajavahemiku järel puust teibaga ründamisega tee peal. Sellest järeldub, et tegemist ei olnud osapoolte kokkuleppel toimunud kaklusega, mis välistaks hädakaitseseisundi esinemise.
24. Kolleegium ei nõustu ka seisukohaga, et hetkel, mil S. J. kukkus ja S. H. sai enda kätte ründevahendi ehk puuvaia, oli rünne igal juhul lõppenud. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 10). Ründevahendi üleminek ja ründaja ajutiselt halvenenud olukord (kukkumine) ei tähenda automaatselt ründe lõppu, kui on alust arvata, et ründaja võib oma tegevust siiski jätkata. Kolleegium soostub ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendusega, mille kohaselt ei olnud S. J.-i eelnevat tegevust arvestades ka puuteiba äravõtmisel välistatud, et ta jätkab rünnet S. H. elu ja tervise vastu, seega oli õigustatud kaitsetegevuse jätkamine.
25. Hädakaitseseisundi tuvastamisel tuleb kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas, kas ei ole tegemist hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 mõttes. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks. Kui kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta valima nendest säästvaima, s.t vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 11.1). Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest. Kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ja lähtuma sellest oma tegevuses. Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus analüüsinud põhjalikult S. H. käsutuses olnud kaitsevahendeid ja leidnud, et tema tegevus vastas objektiivselt hädakaitse nõuetele (s.t sobiv ja säästvaim vahend) ning oli hõlmatud ka kaitsetahtega. Kolleegium nõustub selle käsitlusega. Löögid puuteibaga lõpetasid S. J.-i ründe, seega oli tegemist sobiva vahendiga. Valikuvõimaluse puudumisel oli S. H. õigustatud kasutama kaitseks puuteivast, millega teda eelnevalt rünnati. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kaitsetegevuse hindamisel tuleb arvestada ka süüdistatava nõrgemat füüsilist jõudu ja S. J.-i ründest tingitud hirmuseisundit, mis takistas pikemat kaalutlemist otsustamaks, kuhu ja kuidas ründajat lüüa. Leebema kaitsetegevuse nurjumise korral oleks eelnevat S. J.-i tegevust arvestades säilinud võimalus, et jätkub rünnak S. H. elule ja tervisele.
26. Väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire märgib kriminaalkolleegium, et hädakaitse piiride ületamisel vastutab isik üksnes vastava karistusseaduse eriosa paragrahvi järgi, hädakaitse paragrahvile üldosas (§ 28) seejuures ei viidata. Eeltoodu ei mõjuta võimalust arvestada karistuse mõistmisel süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 8 alusel. II
27. Kassatsiooni kohaselt on ringkonnakohus tõendite hindamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et ringkonnakohus on hinnanud puuvaiaga löömist pealtnäinud tunnistajate ütlusi, lähtudes vajadusest käsitada materiaalõiguse õigeks kohaldamiseks S. J.-i ja süüdistatava vahel toimunut ühtse sündmuste jadana, millest tunnistajad nägid ainult viimast etappi. Eksperdiarvamuse mittearvestamise osas märgib kolleegium, et süüdistataval käeluumurru tekkimise mehhanism ei ole käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohalt keskse tähtsusega, kuid igal juhul ei ole KrMS §-s 61 sisalduvast tõendite vaba hindamise põhimõttest tulenevalt ükski tõend kohtu jaoks siduva iseloomuga. III
28. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
29. veebruari
30. a otsuse S. H. süüdistusasjas KarS § 113 järgi muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Jüri Ilvest, Lea Kivi, Priit Pikamäe