RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-37-08 Otsuse kuupäev 3. juuli 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtu

§ 66

lg 2 alusel määras kohus, et mõistetud rahatrahvi 1 500 krooni on võimalik tasuda ositi 6 kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist võrdsetes osades, s.o 250 krooni igas kuus. Rahatrahvi suuruse ja lisakaristuse kohaldamise osas jäeti otsus muutmata ning R. K. kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kohtuväline menetleja on R. K. poolt toime pandud väärteo õigesti kvalifitseerinud LS § 7422 lg 2 järgi. Väärteo toimepanemine R. K. poolt on leidnud tõendamist väärteotoimiku materjalidega. Menetlusalune isik on ka ise oma rikkumist kaebuses tunnistanud, märkides vaid seda, et ei pea teo toimepanemist tahtlikuks, kuna ta lihtsalt ei märganud kiirusepiirangu märki. Kohtu hinnangul vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus R. K. süüle ja karistuse muutmine ei ole põhjendatud. Menetlusaluse isiku süü suurust iseloomustab toimepandud teo ohtlikkus ning vastutustundetu käitumine liikluses. Kohus arvestas väärteotoimikus sisalduva õiendi andmeid, mille kohaselt on R. K. ka eelnevalt pannud toime väärtegusid, mis seisnevad sõidukiiruse ületamises. Sellest nähtub, et menetlusalune isik suhtub õiguskuulekasse käitumisse jätkuvalt ükskõikselt ning ei täida eeskirju, mis on turvalise liiklemise aluseks. Seega on põhjendatud nii rahatrahvi määramine kui ka lisakaristuse kohaldamine. Maakohus märkis, et kaebuses esitatud väited, sh isiku invaliidsus, ei ole aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kaebusele ei ole lisatud tõendeid puude olemuse ja ühiskondliku transpordi kasutamise võimatuse kohta. Kohus nõustus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et isik, kellele juhtimisõiguse omamine on hädavajalik, peab piinliku täpsusega kinni pidama liikluseeskirja nõuetest ja ei tohi rikkumisi toime panna. Määratud lisakaristus on vajalik, et R. K. teeks oma käitumisest tõsised järeldused ning suhtuks liiklusesse edaspidi lugupidavalt ja hoolivalt. Lisakaristuse kohaldamine lähtub ka õiguskorra kaitsmise huvidest, sest kiiruse ületamine on üks peamistest liiklusõnnetuse põhjustest. R. K. on seadnud ohtu mitte ainult enda, vaid kõigi kaasliiklejate elu ja tervise. MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. K. kaitsja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Kaitsja leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada menetlusalusele isikule mõistetud rahatrahvi suuruse ja lisakaristuse kohaldamise osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kassaator leiab, et Harju Maakohus on ebaõigesti kohaldanud KarS § 50 lg 2 ja rikkunud VTMS § 125 lg 1 ning KrMS § 123 lg 1 nõudeid. 4.1 Väärteomenetluse seadustiku § 125 lg 1 rikkumiseks peab kassaator seda, et kohus rikkus kohustust koguda vajadusel täiendavaid tõendeid. R. K. märkis Harju Maakohtule esitatud kaebuses, et ta on keskmise puudega mittetöötav üliõpilane, kes elab maal ning vajab liikumispuude tõttu autot igapäevaseks liikumiseks ja koolis käimiseks. Kohus ei ole arvestanud R. K. väitega liikumispuude ja sellest tuleneva juhtimisõiguse vajaduse kohta, kuna kohtul ei olnud otsust tehes tõendeid R. K. liikumispuude kohta. Kassaator on seisukohal, et väärteoasja arutaval kohtul puudub õigus jätta isiku väide liikumispuude kohta arvestamata üksnes tõendite puudumise tõttu, kui kohus ise ei ole selle asjaolu kontrollimiseks tõendeid kogunud ega teinud ka menetlusalusele isikule ettepanekut tõendeid esitada. 4.2 Väärteomenetluse seadustiku § 125 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse poole põhjendatud taotlusel võib maakohtunik lükata kaebuse arutamise edasi ühel korral kuni üheks kuuks. Samaks tähtajaks võib maakohtunik kaebuse arutamise edasi lükata ka juhul, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Kuigi R. K. kaebus lahendati Harju Maakohtus kirjalikus menetluses, oli kohtul kassaatori arvates VTMS §-st 125 tulevalt kohustus asja lahendades kontrollida, kas kaebuse lahendamiseks on vaja välja nõuda lisatõendeid või mitte. Asja lahendamiseks lisatõendite vajaduse korral oleks kohus pidanud need R. K.-lt või kolmandatelt isikutelt välja nõudma. Kassaator on seisukohal, et kohus on rikkunud VTMS § 125 lg-t 1 ja see rikkumine on VTMS § 150 lg 2 alusel käsitatav olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisena, mis on toonud kaasa põhjendamatu kohtuotsuse. Kassatsioonile on lisatud ka perearsti tõend selle kohta, et isikul on liikumispuue, mis ei võimalda ühistranspordi kasutamist. 4.3 Ülaltoodust tulenevalt leiab kassaator ühtlasi, et Harju Maakohus on otsuse tegemisel jätnud põhjendamatult kohaldamata KarS § 50 lg 2, mis sätestab, et mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud juhul, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. R. K.-l on keskmine liikumispuue ja talle on määratud 40 % töövõimekaotus. Kassatsioonile lisatud perearsti tõendi kohaselt ei võimalda puude iseloom kasutada ühistransporti. Kuna R. K. kasutab mootorsõidukit seoses invaliidusega ja ta ei juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, ei saa temalt KarS § 50 lg 2 kohaselt juhtimisõigust ära võtta. Seega on tegemist kohaldamisele kuuluva normi kohaldamata jätmisega, mis on materiaalõiguse ebaõige kohaldamine VTMS § 149 p 1 mõttes. 4.4 Kassaator leiab, et kohus on tuginenud ebakohasele tõendile. R. K. vaidlustas Harju Maakohtule esitatud kaebuses talle määratud rahatrahvi suuruse. Kohtu põhjendustest nähtuvalt on kohus R. K.-le määratud karistuse hindamisel pidanud oluliseks tema varasemat karistatust. Tulenevalt VTMS §-s 4 sätestatud süütuse presumptsioonist on isik väärteo toime pannud alles siis, kui isiku suhtes on jõustunud kohtuvälise menetleja või kohtu otsus, millega isik on väärteo toimepanemises süüdi mõistetud. Kassaator leiab, et kohus on R. K. karistuse põhjendatuse hindamisel politseiprefektuuri õiendile tuginedes jõudnud ebaõigele järeldusele. R. K.-l ei ole ühtegi kehtivat karistust ja tema suhtes ei ole jõustunud ühtegi otsust, millega oleks tuvastatud tema poolt väärteo toimepanemine. Nimetatud asjaolu kinnitab Politseiameti
2. märtsi
3. a teatis, mille kohaselt ei ole R. K. karistusregistrisse kantud. Vastavalt KrMS § 123 lg-le 1 võib tõendamisel kasutada dokumenti, mis sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kassaator leiab, et politseiprefektuuri õiend ei ole käesolevas asjas lubatav tõend. Tulenevalt KarRS § 31 lg-st 1 lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest. Kassaator on seisukohal, et kohtuotsuse rajamine ebakohasele tõendile kujutab endast olulist väärteomenetlusõiguse rikkumist. 4.5 Eeltoodust tulenevalt vaidlustab kassaator ka isikule mõistetud karistuse suuruse. Harju Maakohus on R. K.-le mõistetud karistuse suurust pidanud põhjendatuks seoses menetlusaluse isiku poolt varasemalt toime pandud liikluseeskirjade rikkumisega. Tegelikkuses pole menetlusalusel isiku kehtivat karistatust väärtegude eest. Tegemist on menetlusaluse isiku esimese väärteoga ja seda tuleks arvestada ka talle karistuse mõistmisel.
4. Riigikohtu istungil toetas R. K. kaitsja kassatsiooni ja taotles selle rahuldamist. Ühtlasi esitas kaitsja istungil taotluse hüvitada menetlusalusele isikule kassatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest kaitsjale makstud tasu 3 687 krooni ja 50 senti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Esmalt märgib kolleegium, et õigustatud on kaitseväited, mis puudutavad kohtu poolt karistuse mõistmisel R. K. varasemate rikkumiste arvestamist. Väärteotoimikus sisalduva Põhja Politseiprefektuuri õiendi kohaselt ei olnud kohtuvälises menetluses tehtud otsused R. K. karistamises kiiruse ületamise eest LS § 7422 järgi jõustunud. Väärteoasjas puuduvad ka muud andmed selle kohta, et R. K.-d on varasemalt karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Kolleegium leiab, et Põhja Politseiprefektuuri õiendi põhjal ei olnud kohtul võimalik järeldada, et isik on toime pannud vastavaid rikkumisi. Seega rajas kohus otsuse oletusele, millega rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
6. Kassatsiooni väidete osas, mis puudutavad R. K.-le määratud lisakaristust, märgib kolleegium järgmist.

§ 50

lg 2 kohaselt ei või isikult lisakaristusena võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigust juhul, kui ta kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud siis, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Mootorsõiduki kasutamine seoses invaliidsusega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Kolleegium leiab, et seaduse mõttest tulenevalt peab üldjuhul tegemist olema liikumispuudega. Riigikohus on juba varasemalt asunud seisukohale, et mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 7 - RT III 2008, 9, 62).

§ 50lg-s 2 esitatud tingimuste kontrollimine peab aga toimuma järgmiselt.

7.1 Puude mõiste ja selle raskusastme määramine on sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses (edaspidi PISTS). Selle seaduse § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 21 lg 1 kohaselt määrab puude raskusastme ja tuvastab lisakulud arstliku ekspertiisi komisjon või ekspertarst kooskõlas sotsiaalministri poolt kehtestatud

1. jaanuari
2. a määrusega nr 9 "Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord, rehabilitatsiooniplaani vorm". Arstliku ekspertiisi otsuse vorm on kehtestatud sotsiaalministri
3. detsembri
4. a määrusega nr
5. Ekspertiisiotsusega määratakse ka puude raskusastme kestus. Seega leiab kolleegium, et KarS § 50 lg 2 kohaldamiseks tuleb kohtul esiteks välja selgitada, kas isikul on tuvastatud puue kooskõlas nimetatud õigusaktidega. 7.2 Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on puudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muuhulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid ja VTMS § 31 lg 1 ning KrMS § 61 kohaselt kehtib seejuures tõendite vaba hindamise põhimõte.
6. Käesolevas väärteoasjas viitas R. K. mootorsõiduki kasutamise vajadusele seoses puudega esmakordselt maakohtule esitatud kaebuses. Vaadates asja läbi kirjalikus menetluses, leidis maakohus, et kaebuse ja sellele lisatud dokumentide põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas isikul esinev puue välistab lisakaristuse kohaldamise, kuna kaebusele ei ole lisatud tõendeid puude olemuse ja ühiskondliku transpordi kasutamise võimatuse kohta. Seetõttu jättis maakohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kolleegium märgib, et kaebusele oli lisatud arstliku ekspertiisi otsus, millest nähtub, et isikul on keskmine puue. Kohtuotsuse tegemise ajaks oli aga möödunud ekspertiisiotsusega määratud puude raskusastme tähtaeg. Lisaks nähtub otsusest, et isikule oli määratud ka 40% töövõime kaotus, mille põhjuseks on märgitud üldhaigestumine, s.o hingamiselundite haigus - hingeldus (otsuses on viidatud sotsiaalministri
7. jaanuari
8. a määruse nr 3 "Töövõime kaotuse protsendi määramise juhend" § 10 lg 2 p-le 2). Kaebusele ei olnud lisatud arstliku ekspertiisi otsuse sisulist põhjendust (sotsiaalministri
9. detsembri
10. a määruse nr 144 lisa 2). 8.1 Väärteomenetluse seadustiku § 120 lg-s 1 sätestatust tuleneb, et kirjalikus menetluses lahendatakse väärteoasi väärteomaterjalide, kaebuse ja teise kohtumenetluse poole vastuse alusel. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib kirjalikult lahendada väärteoasja ka juhul, kui kaebusele on lisatud tõend ja kohtumenetluse pooled ei taotle tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Hilisemat tõendite esitamist kirjalikus menetluses seadus ette ei näe. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. aprilli
12. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05, p 8.2 - RT III 2005, 15, 148). Kolleegium asub siiski seisukohale, et väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui nimetatud materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7). 8.2 Kolleegium märgib, et kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. septembri
14. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-43-07, p 6 - RT III 2007, 31, 250). Riigikohus on märkinud ka seda, et väärteomenetluses on maakohtul asja läbivaatamisel kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel täiendav ülesanne kompenseerida kohtuvälise menetluse teatud menetlejakesksust (tõendid kogub ja otsuse teeb sama kohtuväline menetleja, otsus tehakse kirjalikus menetluses) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. märtsi
16. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-2-08, p 7.3 - RT III 2008, 12, 86). Kolleegium leiab, et see põhimõte kehtib seda enam karistuse mõistmisel, kui isik esitab kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse. Kui kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Tõendite kogumiseks võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Väärteomenetluse seadustiku § 125 lõike 1 lause 2 kohaselt võib maakohtunik kaebuse arutamise edasi lükata üheks kuuks, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Samuti on kohtul kohtumenetluse käigus võimalik koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-4307, p 6,
17. novembri
18. a otsus väärteoasjas 3-1-1-119-05, p 6 - RT III 2005, 42, 413 ja
19. mai
20. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-06, p 14.1 - RT III 2006, 18, 165). Ülaltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmisel rikkus maakohus samuti oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
21. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2 tühistab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt. Seoses kassaatori taotlusega kaitsjatasu hüvitamiseks, märgib Riigikohus, et VTMS § 23 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel. Kuna käesolevas asjas tühistab kolleegium Harju Maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks, lahendab vajadusel kaitsjatasu hüvitamise küsimuse Harju Maakohus asja uuel arutamisel. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi