RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-4-1-5-08

§ 38

lg 1 p 4 nõue on proportsionaalne ja asjakohane, kuivõrd maksuvõlgade puudumine ka pakkumusele eelneval perioodil iseloomustab ettevõtte maksevõimet ja finantsdistsipliini. 14. AS Koger ja Partnerid palus oma vastuses jätta kaebus rahuldamata. Ta leidis,

§ 38lg 1 p 4 on kooskõlas nii direktiiviga 2004/18 kui ka põhiseadusega.

1. Riigikogu võttis
2. märtsil 2008 vastu riigihangete seaduse muutmise seaduse, mis jõustus
3. märtsil
4. Selle seadusega jäeti RHS § 38 lg 1 p 4 sõnastusest välja tingimus, mille kohaselt hankija ei sõlmi hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest mis tahes ajal pakkuja või taotleja, kellel on olnud maksuvõlg viimase 12 kuu jooksul enne vastava tõendi esitamist hankijale kokku rohkem kui 30 päeva vältel.
5. Ringkonnakohus rahuldas
6. märtsi
7. aasta otsusega Aspen Grupp OÜ kaebuse, tühistas vaidlustuskomisjoni otsuse ja tunnistas õigusvastaseks RKAS-i otsuse punktid 2 ja 5 Aspen Grupp OÜ hankemenetlusest kõrvaldamise ja AS Koger ja Partnerid pakkumuse edukaks tunnistamise kohta. Ringkonnakohus leidis, et RKAS-i otsuse mainitud punktide õiguslikuks aluseks olnud RHS § 38 lg 1 p 4, mis
8. maist 2007 kuni
9. märtsini 2008 kehtinud redaktsioonis nägi muu hulgas ette tingimuse, et hankija ei sõlmi hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest mis tahes ajal pakkuja või taotleja, kellel on olnud maksuvõlg viimase 12 kuu jooksul enne vastava tõendi esitamist hankijale kokku rohkem kui 30 päeva vältel, on vastuolus PS §-ga 31 koosmõjus §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Ringkonnakohus tunnistas nimetatud sätte põhiseadusega vastuolus olevaks, jättis selle kohaldamata ja edastas kohtuotsuse Riigikohtule, millega algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et selle otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule. RKAS esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse. Riigikohtu halduskolleegium peatas
10. mai
11. aasta kohtumäärusega asjas nr 7-1-3-193-08 RKAS-i kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi menetluses oleva asja nr 3-4-1-508 lahendamise ajaks kuni Riigikohtu lahendi jõustumiseni. RINGKONNAKOHTU JA MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leidis otsuses ja taotluses,

§ 38

lg 1 p 4 piirab ettevõtlusvabadust ja et see piirang on maksuvõlglaste suhtes kehtestatud avalikes huvides, et tagada avalike vahendite eesmärgipärane kasutamine. Kohtu hinnangul ei järgi see piirang aga nõuet vältida seadusega kaitstud huvi või õiguse ulatuslikumat kahjustamist, kui seda normi legitiimse eesmärgiga saab põhjendada, sest viidatud sättes sisalduv abinõu ei ole sobiv ega vajalik. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks hankemenetlusest kõrvaldama isiku, kellel ei olnud maksuvõlga näiteks hanketeate avaldamise hetkel. Ka selline piirang distsiplineeriks maksurikkujaid piisavalt, sest nad peaksid pidevalt arvestama, et võidakse välja kuulutada neid huvitav hange, millest nad ei saa aga osa võtta olemasoleva maksuvõla tõttu.

1. RHS § 38 lg 1 p 4 kooskõla kohta direktiiviga 2004/18 leidis ringkonnakohus, et kuna ta tunnistab selle sätte HKMS § 29 lg 9 alusel põhiseadusega vastuolus olevaks, jätab selle kohaldamata ja edastab kohtuotsuse Riigikohtule, mille tulemusena käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, siis puudub vajadus hinnata sätte vastavust nimetatud direktiivile.
2. Aspen Grupp OÜ oma arvamust ei avaldanud.
3. RKAS on arvamusel, et asjassepuutuvast sättest tulenenud kitsendused olid eesmärgipärased ja proportsionaalsed ega olnud seega vastuolus põhiseadusega. RKAS märgib esiteks, et kuna riigihangete kaudu teenuste tellimine ja kaupade ostmine on suhteliselt väikese mahuga võrreldes kauba ja teenuste kogukäibega, siis on kõigil teenuste osutamisest ja kaupade müümisest huvitatud isikuil võimalus teostada oma majandustegevust ka väljaspool riigihankeid. Teiseks toob RKAS esile,

§ 38

lg 1 p-s 4 sätestatud pakkujate kõrvaldamise aluse eesmärk oli avalike vahendite kasutamise rangem ja põhjalikum reguleerimine ning hankelepingu partnerite hoolikas valik avalike huvide tagamiseks. Seda arvestades on nimetatud sättes kehtestatud piirang asjakohane, kuna võimaldab leida majanduslikult ja juriidiliselt korrektselt käituva partneri, kes on suuteline hankelepingut nõuetekohaselt täitma. Maksuvõlgade puudumine pikema perioodi vältel iseloomustab ettevõtte maksevõimet ja finantsdistsipliini, mida ei oleks võimalik tuvastada, kui selliste võlgade puudumist kontrollitaks üksnes pakkumuse esitamise hetkel. 21. AS Koger ja Partnerid oma arvamust ei esitanud. 22. Riigikogu on seisukohal,

§ 38lg 1 p 4 ei olnud vastuolus põhiseadusega.

Ta märgib, et riigihangete turul osalemise piiramine ei ole seotud üldise ettevõtlusvabaduse piiramisega ning maksude õigeaegse tasumise kohustus ei saa tulla ühelegi maksukohustuslasele üllatusena. Kõnesoleva sätte muutmise kohta märgib Riigikogu, et kuna riigihangete seaduse kõrvaleesmärgi tagada maksude õigeaegne laekumine - saavutamine hakkas takistama selle peamisi eesmärke tagada hankija rahaliste vahendite otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel, siis tuli viimase 12 kuu jooksul enam kui 30-päevase maksuvõla puudumise nõue RHS § 38 lõike 1 punktist 4 kaotada. 23. Justiitsminister on arvamusel,

§ 38

lg 1 p 4 oli vastuolus PS § 11 lõikega 2 koostoimes PS §-ga 31, kuna see säte sisaldab ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalset piirangut. Justiitsminister näeb sellel sättel kolme legitiimset eesmärki: peamiselt tagada avalike vahendite võimalikult säästlik ning õiguspärane kasutamine, samuti tagada maksudistsipliin ja pakkujate võrdne kohtlemine riigi poolt. Justiitsminister leiab,

§ 38

lg 1 punktis 4 sisalduv abinõu on nende eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, kuid ei ole peamise eesmärgi saavutamiseks ehk avalike vahendite võimalikult säästliku ning õiguspärase kasutamise tagamiseks mõõdukas. Nimelt ei pruugi igasuguse maksukohustuse või maksuvõla olemasolu vaidlustatud normis nimetatud ajavahemiku jooksul ilma kohustuse tekkimise asjaolusid ning täitmata kohustuste ulatust arvestamata anda a priori tunnistust ettevõtja õiguskuulekuse puudumisest või majanduslikest probleemidest. Maksuvõla tekkimine ei pruugi alati olla üheselt seostatav maksukohustuslase tegevusest objektiivselt sõltuvate asjaoludega. Samuti ei pruugi see anda tunnistust ettevõtja majandusraskustest või anda talle konkurentsieeliseid teiste pakkujate ees, kuna maksuvõlaks loetakse ka majanduskäibe seisukohalt väga väikesi ning majandustegevusega vaid kaudselt seotud võlgnevusi. Viimasena märgib justiitsminister, et pakkujate ringi kitsendamine ilma kaaluka õigustuseta vähendab pakkujate vahelist konkurentsi ja võib kahjustada avalike vahendite säästlikuma kasutamise eesmärki. 24. Õiguskantsler leiab,

§ 38

lg 1 p 4 oli vastuolus PS §-ga 31 koostoimes §-ga 11 ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse riive tõttu. Piirangu legitiimsed eesmärgid olid õiguskantsleri hinnangul pakkujate ausa konkurentsi, usaldusväärsuse ja maksedistsipliini tagamine. Asjassepuutuvas sättes sisalduv piirang oli õiguskantsleri arvates nende eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. Kõnesolev piirang ei olnud aga mõõdukas, kuna ettevõtlusvabadusse sekkumine oli selle sekkumise eesmärkidega võrreldes liiga ulatuslik ja intensiivne. Õiguskantsler märgib selle kohta esiteks, et isikute imperatiivne ja automaatne hankemenetlusest kõrvaldamine ei võimaldanud arvestada maksuvõla suurust ega juhtumeid, mil õiguskuulekalt käitunud pakkuja maksu- ja intressivõlgnevus oli tekkinud eksimusest või maksuseaduse väärast tõlgendamisest, mille ta hiljem vabatahtlikult parandas. Teiseks viitab eemärkide tähtsuse ja riive intensiivsuse tasakaalustamatusele ka olukord, kus mõnes valdkonnas puudusid täielikult hankelepingu sõlmimiseks sobivad isikud. Kolmandaks toob õiguskantsler esile,

§ 38

lg 1 p 4 mõju ulatus minevikku ja muutis isikute olukorra tagasiulatuvalt ebasoodsamaks, mis oli nende suhtes sõnamurdlik. Direktiivi 2004/18 kohta märgib õiguskantsler, et kuna RHS § 38 lg 1 p 4 on tema hinnangul ilmselgelt ebaproportsionaalne, ei pea ta sellel direktiivil peatumist vajalikuks. KOHALDAMATA JÄETUD SÄTTED 25. Riigihangete seaduse (RT I 2007, 15, 76) § 38 lg 1 p 4 sätestas 1. maist 2007 kuni 27. märtsini 2008 kehtinud redaktsioonis: "§ 38. Pakkuja ja taotleja hankemenetlusest kõrvaldamine

§ 38lg 1 p 4 on EL-i õigusega seotud säte.

Kuna ringkonnakohus ei ole kontrollinud selle kooskõla EL-i õigusega ega selle sätte põhiseadusele vastavuse kontrolli eeldusi, siis ei ole Riigikohtul võimalik kontrollida selle sätte vastavust põhiseadusele.

1. Kolleegium selgitab kõigepealt, miks Riigikohtul ei ole üldjuhul pädevust lahendada taotlusi kontrollida Eesti õigustloova akti EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele (I). Seejärel käsitleb kolleegium Riigikohtu pädevust kontrollida EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele (II). Edasi tuvastab kolleegium kohaldamata jäetud sätte seotuse EL-i õigusega (III) ja lahendab taotluse lubatavuse küsimuse (IV). I
2. Kolleegium märgib kõigepealt, et üldjuhul ei ole kohtute pädevuses EL-i õiguse põhiseadusele vastavuse kontrollimine. Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise lepingule lisatud ühinemisakti (RT II 2004, 3, 8) artikli 2 alusel muutusid alates Euroopa Liiduga ühinemise kuupäevast Eesti Vabariigi suhtes siduvaks Euroopa Ühenduse asutamisleping ja Euroopa Liidu leping ning nende alusel vastuvõetud aktid. Need aktid moodustavad Euroopa Kohtu hinnangul omaenda õiguskorra, mis on liikmesriikide õigussüsteemide lahutamatu osa ja mida nende kohtud on kohustatud kohaldama (vt Euroopa Kohtu
3. juuli
4. aasta otsus kohtuasjas 6/64: Costa vs. ENEL, EKL 1964, lk 1253). Liikmesriikide kohtute pädevuse kohta kontrollida EL-i õiguskorda kuuluvate õigusaktide vastavust liikmesriikide põhiseadustele on Euroopa Kohus leidnud, et ühenduse institutsioonide võetud meetmete kehtivuse üle saab otsustada ainult ühenduse õiguse põhjal ja et ühenduse meetme kehtivust ega selle toimet liikmesriigis ei saa mõjutada väited, nagu oleks see vastuolus kas kõnealuse riigi põhiseaduses ettenähtud põhiõiguste või tema põhiseadusliku struktuuri põhimõtetega (Euroopa Kohtu
5. detsembri
6. aasta otsus kohtuasjas 11/70: Internationale Handelsgesellschaft, EKL 1970, lk 1125, punkt 3). Sellele tuleb lisada, et EÜ asutamislepingu artiklite 230 ja 234 kohaselt kontrollib EL-i teisese õiguse õiguspärasust Euroopa Kohus ning üksnes Euroopa Kohtul on võimalik teisese õiguse akte kehtetuks tunnistada. Järelikult oleks EL-i õigusega vastuolus, kui Riigikohus hindaks, kas EL-i teisese õiguse hulka kuuluv õigusakt on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.
7. Riigikohtu pädevuses ei ole üldjuhul ka Eesti õigustloova akti EL-i õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontroll ja selle sätte kehtetuks tunnistamine, kui vastav säte on kooskõlas selle aluseks oleva EL-i õigusega. Niisuguses olukorras hindaks Riigikohus sisuliselt EL-i õigusega kooskõlas oleva Eesti õigusakti sätte kaudu selle sätte aluseks oleva EL-i õiguse vastavust põhiseadusele. See ei oleks aga kooskõlas Euroopa Kohtu praktikas väljendatud põhimõttega. Riigikohtu pädevus tunnistada mis tahes seadus või muu õigusakt kehtetuks, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega, tuleneb PS § 152 lõikest 2 ja selle rakendamiseks vastu võetud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusest. Kui Riigikohus kasutaks seda pädevust õigustloovate aktide EL-i õigusega seotud sätete puhul, siis põhjustaks ta vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Tulenevalt põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) §-st 2, mille kohaselt kohaldatakse Eesti kuulumisel Euroopa Liitu Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, saab nimetatud seaduse vastuvõtmise tulemusena kohaldada üksnes seda osa põhiseadusest, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Põhiseaduse nende sätete toime, mis pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja mida seepärast kohaldada ei saa, aga peatub (Riigikohtu
8. mai
9. aasta arvamus 3-4-1-3-06 RT III 2006, 19, 176, punkt 16). Järelikult tuleb PS § 152 lg 2 ja selle rakendamiseks vastu võetud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus jätta kohaldamata osas, milles need võimaldavad põhiseadusega vastuolu tõttu tunnistada kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti EL-i õigusega seotud sätte, mis on kooskõlas selle kehtestamise aluseks oleva EL-i õigusega.
10. Riigikohtul ei ole võimalik lahendada taotlust kontrollida õigustloova akti EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele, kui õigusvaidlust lahendav kohus ei ole kontrollinud selle sätte kooskõla EL-i õigusega. Taotluse lahendamine sellisel juhul võib kaasa tuua olukorra, kus Riigikohus hindaks EL-i õigusega kooskõlas oleva Eesti õigusakti sätte kaudu selle sätte aluseks oleva EL-i õiguse vastavust põhiseadusele. Kolleegium nõustub Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaga (vt Riigikohtu
11. mai
12. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-85-07, punkti 38 teine lõik), et olukorras, kus kohtuasja raames on samaaegselt seatud kahtluse alla mingi sätte vastavus nii põhiseadusele kui ka EL-i õigusele, on asja lahendaval kohtul esmalt kohustus kontrollida Eesti õiguse kooskõla EL-i õigusega. Riigikohtul ei ole seda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võimalik teha, kuna niisugune kontroll on osa õigusvaidluse lahendamisest ja väljuks seetõttu põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise piiridest. See oleks aga vastuolus PSJKS § 14 lõike 2 teise lausega, mis sätestab, et Riigikohus ei lahenda õigusvaidlust, mis tuleb lahendada asjas kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi. Kui õigusvaidlust lahendaval kohtul ei oleks kohustust kontrollida Eesti õiguse kooskõla EL-i õigusega või ta ei täidaks seda kohustust, siis ei saaks avastada ka võimalikku vastuolu EL-i õigusega. Seeläbi satuks aga ohtu võimalus täita ka Eesti kohtutel lasuvat EÜ asutamislepingu artiklis 10 sätestatud kohustust tagada asutamislepingust või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest tulenevate kohustuste täitmine ja aidata kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele (vt selle kohta Euroopa Kohtu
13. aprilli
14. aasta otsus kohtuasjas 14/83: von Colson ja Kamann, EKL 1984, lk 1891, punkt 26). Kui kohtul ei oleks kohustust kontrollida Eesti õiguse kooskõla EL-i õigusega, siis ei saaks kohus täita ka temal lasuvat kohustust tõlgendada Eesti õigust kooskõlaliselt Euroopa Liidu õigusega ehk kohustust tõlgendada Eesti õigust võimalikult suures ulatuses Euroopa Liidu õiguse sõnastust ja eesmärki arvestades (vt selle kohta Euroopa Kohtu
15. novembri
16. aasta otsus kohtuasjas C106/89: Marleasing, EKL 1990, lk I-4135, punkt 8 ja
17. aprilli
18. aasta otsus kohtuasjas C268/06: Impact, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 98-101). EL-i õigusega kooskõla kontrollimise kohustuse puudumine seaks kahtluse alla ka Eesti kohtu võimaluse tagada ühenduse õigusnormide täielik õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata siseriikliku õigusakti sätte, mis on vastuolus ühenduse õigusega (vt Euroopa Kohtu
19. märtsi
20. aasta otsus kohtuasjas 106/77: Simmenthal, EKL 1978, lk 629, punkt 24).
21. Kolleegium lisab, et kui õigusvaidlust lahendavas kohtus peaks Eesti õiguse EL-i õigusega kooskõla kontrollimisel selguma, vajadusel Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise abiga, et Eesti õigus on vastuolus EL-i õigusega ja et seda vastuolu ei ole kooskõlalise tõlgendamise teel võimalik kõrvaldada, siis peab kohus jätma selle sätte kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata (vt selle kohta Riigikohtu halduskolleegiumi eespool viidatud määrus kohtuasjas nr 3-3-185-07, punkt 38). Võimalusel tuleb taolises kohtuasjas kohaldada vahetut õigusmõju omavat EL-i õigust. Tuleb märkida, et mingi sätte vastuolu EL-i õigusega ei tähenda iseenesest selle sätte vastuolu põhiseaduse või põhiseaduse täiendamise seadusega. Kohtutele ei ole aga antud pädevust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust põhjusel, et õigustloov akt on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Riigikohtu üldkogu on märkinud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise vajaduse kohta olukorras, kus ilmneb Eesti õiguse sätte vastuolu EL-i õigusega, et siseriikliku õiguse ning Euroopa Liidu õiguse kooskõlla viimiseks on erinevaid võimalusi ning ei põhiseaduse ega Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei pea selleks eksisteerima põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. EL-i õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata jätta (vt Riigikohtu
22. aprilli
23. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-05 - RT III 2005, 13, 128, punkt 49 ja selles viidatud Euroopa Kohtu
24. oktoobri
25. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-10/97-C22/97: IN.CO.GE'90 Srl, EKL 1998, lk I-6307). II
26. Kolleegium esitab mitteammendava loetelu juhtudest, mille puhul on Riigikohtu pädevuses lahendada taotlusi kontrollida EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele.
27. Esiteks on Riigikohtu pädevuses kontrollida EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele, kui on vaidlustatud sellise sätte formaalne põhiseaduspärasus. Nõnda on see põhjusel, et EL-i õigus ei reguleeri Eestis õigustloovate aktide andmiseks kehtestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid, parlamendireservatsiooni järgimist ja õigusselguse nõudeid.
28. Teiseks on Riigikohtu pädevuses kontrollida niisuguse EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele, mis reguleerib lisaks olukordi, mida EL-i õigus ei reguleeri, ja põhiseadusele vastavuse kontrolli taotletakse neid olukordi reguleeriva osa suhtes.
29. Kolmandaks on Riigikohtul selline pädevus olukorras, kus EL-i õigus, sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL-i õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL-i õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele (vt Riigikohtu eespool viidatud määrus kohtuasjas 3-3-1-85-07, punkt 39).
30. Loetletud juhtude võimaliku esinemise saab kohus tuvastada Eesti õiguse EL-i õigusega kooskõla kontrollimisel. III
31. Tallinna Ringkonnakohus on käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse aluseks olevas otsuses tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätnud kohaldamata RHS § 38 lg 1 punkti 4 alates
32. maist 2007 kuni
33. märtsini 2008 kehtinud redaktsioonis. Kolleegium on seisukohal, et nimetatud säte on EL-i õigusega seotud säte ning seda järgnevatel põhjustel.
34. Esiteks osutab sellisele võimalusele riigihangete seaduse pealkirja järel esitatud ülaindeks, mis viitab seaduse lõpus olevale normitehnilisele märkusele, mille kohaselt on selle seaduse vastuvõtmisel lähtutud mitmetest Euroopa Liidu õigusaktidest, muu hulgas ka direktiivist 2004/
35. Direktiivi 2004/18 põhjendusest 39 aga nähtub, et selles reguleeritakse "tingimusi, mille alusel kontrollitakse pakkujate sobivust avatud menetluste puhul".
36. Teiseks kinnitab kolleegiumi seisukohta RHS-i eelnõu (816 SE) algtekstile lisatud "Euroopa Liidu õigusallikate ja Eesti seaduse eelnõu võrdlustabel", milles on RHS-i eelnõu § 38 kohta märgitud, et see vastab direktiivile 2004/17 ja direktiivi 2004/18 artiklile 45 pealkirjaga "Kandidaadi või pakkuja isiklik olukord".
37. Kolmandaks on direktiivi 2004/18 artikli 45 lõike 2 punktides e ja f sarnaselt RHS § 38 lg 1 punktile 4 sätestatud, et lepingus osalemisest võib välja jätta iga ettevõtja, "kes on täitmata jätnud sotsiaalkindlustusmaksetega seonduvad kohustused, mis tal on vastavalt oma asukohariigi või ostja riigi õigusaktidele" (punkt e) või "kes on täitmata jätnud maksukohustused, mis tal on vastavalt oma asukohariigi või ostja riigi õigusaktidele" (punkt f).
38. Kolleegium lisab, et tegemist ei ole nende asjaolude ammendava kirjeldusega, mis viitavad sätte seotusele EL-i õigusega. Kohus peab omal algatusel kontrollima kohaldatava õiguse seotust EL-i õigusega. IV
39. Kuna RHS § 38 lg 1 p 4 on EL-i õigusega seotud säte, oleks ringkonnakohus pidanud käesoleva määruse punkti 31 teise lõigu kohaselt esmalt kontrollima selle vastavust EL-i õigusele. Seda ringkonnakohus teinud ei ole. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud ka kõnesoleva sätte põhiseadusele vastavuse kontrolli eeldusi (vt selle kohta käesoleva määruse II osa).
40. Lähtudes esitatud kaalutlustest ei ole Tallinna Ringkonnakohtu taotlus lubatav ja see tuleb tagastada PSJKS § 11 lõike 2 alusel läbivaatamatult. Märt Rask, Peeter Jerofejev, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Harri Salmann