Obsah (4)

§ 4§ 22§ 3§ 5

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-38-08 8. september 2008

istuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Valentina Kuznechenko kaebus Pirita Linnaosa Valitsuse kohustamiseks erastada eluruum Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a määrus haldusasjas nr 3-07-777 Valentina Kuznechenko määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Valentina Kuznechenko määruskaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a ja Tallinna Halduskohtu
5. detsembri
6. a määrused haldusasjas nr 3-07-777 ning saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule. Tagastada V. Kuznechenko esindaja vandeadvokaadi vanemabi Gennadi Kulli tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni ning V. Kuznechenko rohkem tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Aleksandr ja Valentina Kuznechenko sõlmisid notari juures
8. märtsil 1994 kokkuleppe üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks, milles lepiti kokku, et Tallinnas Saare tee 3-2 asuva eluruumi ostab A. Kuznechenko. A. Kuznechenko esitas
9. novembril 1994 Pirita Linnaosa Valitsusele avalduse eluruumi asukohaga Saare tee 3 (hilisem Saare tänav 11) erastamiseks.
10. Tallinna Linnavolikogu
11. jaanuari
12. a otsusega nr 2 lisati elamu aadressiga Saare tee 3 erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. A. Kuznechenko ja Pirita Linnaosa Valitsuse vahel sõlmiti
13. augustil 1999 eluruumi asukohaga Saare tee 3-2 üürileping tähtajaga kuni
14. august 2004, pikenemise võimalusega järgnevaks viieks aastaks. A. Kuznechenko suri
15. juunil
16. Sellega seoses vormistati varem sõlmitud üürileping
17. septembril 2000 ümber V. Kuznechenko nimele viisil, et üürilepingu peale kirjutati "Seoses Al-der Kuznechenko surmaga ümber vormistatud 11.09.2000 abikaasa V. Kuznechenko nimele". Tallinna Linnavolikogu
18. mai
19. a otsusega nr 122 arvati Saare 11 (endine Saare tee 3) erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja. Pirita Linnaosa Valitsus avaldas nimetatud otsuse
20. juunil 2004 ajalehes Pealinn.
21. V. Kuznechenko esitas
22. veebruaril 2007 Pirita Linnaosa Valitsusele teabenõude erastamisega viivitamise põhjuste kohta. Koos teabenõudega esitas V. Kuznechenko enda nimel täiendava avalduse Tallinnas Saare 11 asuva viie eluruumi erastamiseks. Pirita Linnaosa vanem vastas
23. veebruari
24. a kirjaga nr 1-23/2 V. Kuznechenkole, et tema avaldust ei ole võimalik käsitada teabenõudena. V. Kuznechenko esitas
25. märtsil
26. a uuesti teabenõude. Sellele ei ole linnaosa valitsus vastanud.
27. V. Kuznechenko esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Pirita Linnaosa Valitsuse kohustamist tegema toiminguid kaebajale Tallinnas Saare 11-2 eluruumi erastamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole Pirita Linnaosa Valitsus kaebaja avaldustele eluruumi erastamise kohta siiani sisuliselt vastanud, mistõttu kaebaja ei tea, kas ta saab erastada kõiki tühje kortereid, ega ka seda, kas ta saab erastada ainult tema poolt üüritavat korterit. Kaebaja ei tea, miks vastustaja ei ole erastamise taotlustega tegelenud. Kaebajal on seadusest tulenev õigus erastada üürilepingu alusel kasutatav eluruum.
28. Tallinna Halduskohtu
29. detsembri
30. a määrusega nr 3-07-777 jäeti kaebus HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata, kuna kaebajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema poolt väidetavad asjaolud on tõendatud. Avalik-õiguslikes suhetes on õigusjärglus võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Eluruumide erastamise seadus (

) ei näe ette, et

§ 4

p-s 1 sätestatud kokkuleppe kohase eluruumi erastamise õigustatud subjekti eluruumi erastamise nõudeõigus läheks pärast õigustatud subjekti surma üle mõnele sama eluruumi üürilepingu alusel kasutavale üürnikule või alaliselt temaga koos elavale täisealisele perekonnaliikmele. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et A. Kuznechenko esitatud erastamise avaldus kehtib tema suhtes edasi.

§ 22

lg 5 näeb ette, et kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast 1. märtsi 1995, on eluruumi üürnikul või kirjalikul kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise

õigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 3 kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. A. Kuznechenkoga sõlmitud üürileping vormistati ümber V. Kuznechenko nimele

1. septembril
2. Seega tuli kaebajal esitada eluruumi erastamise avaldus hiljemalt
3. detsembriks
4. V. Kuznechenko esitas eluruumi erastamise avalduse alles
5. veebruaril 2007, seega oluliselt hiljem seaduses ettenähtud tähtajast. Tallinna Linnavolikogu
6. jaanuari
7. a otsusega Saare tee 3 (hilisem Saare 11) arvamine erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirja ei võtnud kaebajalt õigust esitada eluruumi erastamise avaldust. Linnavolikogu otsus, millega määrati kindlaks eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides (

§ 3lg 8), on halduskohtus vaidlustatav.

V. Kuznechenko ega ka tema abikaasa A. Kuznechenko ei ole nimetatud otsust vaidlustanud.

§ 22lg 61 (alates 29.

novembrist 2000 kehtiv redaktsioon) sätestab, et avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks vastavalt

§ 22lg-le 5 saab esitada kuni 1.

juunini 2001, välja arvatud

§ 22lg-s 62 nimetatud juhul.

Kaebaja esitas eluruumide erastamise avalduse

1. veebruaril 2007, seega pärast
2. juunit
3. Samuti ei ole eluruumi Saare 112 näol tegemist

§ 22lg-s 61 sätestatud erandiga ehk õigusvastaselt võõrandatud elamuga.

Riigikohtu halduskolleegium on

1. oktoobri
2. a määruses kohtuasjas nr 3-3-1-42-07 asunud seisukohale, et kui soovitud

märgi saavutamine esitatud kaebuse abil pole võimalik, tuleb ilmselgelt põhjendamatu kaebus jätta läbi vaatamata ja mitte alustada kaebetähtajast kinnipidamise kontrollimiseks menetlust.

1. V. Kuznechenko esitas määruskaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu määruse tühistada.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a määrusega asjas nr 3-07-777 jäeti V. Kuznechenko määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
5. detsembri
6. a määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et A. Kuznechenko
7. novembril 1994 esitatud erastamisavaldus ei kehti automaatselt tema üleelanud abikaasa suhtes. Eluruumi erastamise õigus oli üksnes üürnikul või vastava kokkuleppe alusel temaga koos elaval perekonnaliikmel. Elamuseaduse (
8. juuli 1998
9. november 2000 kehtinud redaktsioon) § 40 lg 1 kohaselt oli üürniku surma korral ühel temaga koos elanud perekonnaliikmetest nende omavahelisel kokkuleppel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi. Sellele sättele tuginedes vormistati pärast kaebaja abikaasa surma üürileping ümber, kuid see ei tähenda, et eluruumi erastamiseks abikaasa poolt esitatud avaldus muutus kaebaja erastamisavalduseks.

§ 22

lg 5 ja lg 61 järgi on eluruumi üürnikul eluruumi ostmise

õigus, kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast

1. märtsi 1995, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 3 kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist, kuid mitte hiljem kui
2. juunil
3. Seega näeb nimetatud säte erastamise õiguse eeldusena ette pärast üürilepingu ümbervormistamist uue erastamisavalduse esitamise ning kaebaja ei saa tugineda väitele, et abikaasa esitatud avaldus on veel lahendamata.

§ 3

lg 8 kohaselt võib linna ja valla omavalitsuse volikogu kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides. Tallinna Linnavolikogu

1. jaanuari
2. a otsusega nr 2 lülitati elamu Saare tee 3 erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Riigikohus on
3. märtsi
4. a määruses asjas nr 3-3-1-9-98 ja
5. veebruari
6. a otsuses asjas nr 3-3-1-13-03 asunud seisukohale, et kui eluruumi erastamata jätmise põhjustena märgitud faktilisi asjaolusid ei esine või need langevad hiljem ära, langeb ära ka eluruumi erastamata jätmise alus. Kui eluruumi erastamata jätmise mõjuv põhjus langeb ära, tekib üürnikul

§-de 3 ja 4 alusel subjektiivne õigus erastada tema kasutuses olev eluruum. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et eluruumi arvamine mitteerastatavate eluruumide hulka välistas selle erastamiseks avalduse esitamise. Samas ei muuda halduskohtu ebaõige seisukoht selles küsimuses käesoleva asja lõpplahendust, sest erastamise avaldust ei oleks kaebajal olnud võimalik esitada ka vahetult volikogu otsuse tühistamise järel (

§ 22lg 61).

Seega ei oma praeguse vaidluse puhul tähtsust see, kas kohalik omavalitsus pidi teatama kaebajale eluruumi väljaarvamisest mitteerastatavate eluruumide hulgast või mitte. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palus V. Kuznechenko tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a ja Tallinna Halduskohtu
4. detsembri
5. a määrused asjas nr 3-07-777 ning teha asjas uus lahend, millega kohustatakse halduskohut kaebust menetlema. Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, et Tallinna Linnavolikogu
6. mai
7. a otsuse nr 122 vastuvõtmise ajaks oli erastamise avalduse esitamise tähtaeg möödunud ja kaebaja kaotanud võimaluse eluruumi erastada, on väär. Korteri mitteerastamisega on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja abikaasa esitas eluruumi erastamise avalduse
8. novembril 1994, mistõttu ei saanud kaebaja ise avaldust esitada
9. mail
10. Kaebeõigust ei ole minetatud. Kaebaja ei esitanud eluruumi erastamise avaldust
11. detsemberil 2000, kuna sellel ajal oli Saare tee 3 elamu arvatud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Analoogia korras tuleb kohaldada

§ 5lg 1 p-i 5.

Kohalik omavalitsus oleks kaebajale pidanud selgitama, et pärast üürilepingu sõlmimist tuleb esitada uus erastamise avaldus. Kaebajale ei ole siiani teatatud, millisest hetkest alates muutus eluruum uuesti erastamise objektiks. Tallinna Linnavolikogu

1. jaanuari
2. a otsust ei vaidlustatud, kuna vaidlustamise ajal oli eluruumi õigustatud subjektiks kaebaja abikaasa.
3. Pirita Linnaosa Valitsus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 23 lg 3 p 1 alusel. Eelmainitud sätte kohaselt võib halduskohus määrusega jätta kaebuse läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et kaebajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et kaebuse esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud. Tallinna Ringkonnakohus jättis Tallinna Halduskohtu määruse jõusse.
5. Halduskolleegium peatub kõigepealt HKMS § 23 lg 3 p 1 rakendusalal (I), seejärel analüüsib vaidlustatud määrusi ja võtab seisukoha määruskaebuse taotluste osas (II). I
6. Haldus- ja ringkonnakohus leidsid, et kaebaja abikaasa
7. novembril 1994 esitatud erastamisavaldus ei kehti automaatselt tema üleelanud abikaasa ehk kaebaja suhtes ning erastamise avalduse esitamise tähtaeg oli möödunud ja seetõttu kaebaja kaotanud võimaluse eluruumi erastamiseks. Eeltoodust lähtuvalt asusid esimese ja teise astme kohus seisukohale, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda tema poolt üüritava eluruumi erastamist.
8. Halduskohtumenetluse seadustiku § 23 lg 3 p 1

märgiks on kõrvaldada menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused ehk sisutud haldusasjad ning kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. mai
2. a määrus asjas nr 3-3-1-9-08). Halduskolleegium leiab, et sisutuks haldusasjaks ei saa lugeda kaebust, kus üürnik soovib erastada temale üürile antud eluruumi. Ilmselgelt oleks puudunud õiguste rikkumine, kui kaebaja ei omaks nimetatud eluruumiga faktilist ega õiguslikku kokkupuudet. Kaebuse esitamise hetkel oli kaebaja aga vaidlusaluse eluruumi üürnik ning erastamisavalduse esitamise ajal
3. novembril 1994 oli ta avalduse esitaja abikaasa ehk perekonnaliige. Kohus ei saa määrusega otsustada selle üle, kas kaebaja minetas subjektiivse õiguse tähtaja ületamise tõttu või kas
4. novembril 1994 kaebaja abikaasa esitatud erastamisavaldust sai või ei saanud käsitada kaebaja ja tema abikaasa ühisavaldusena. Selliseid küsimusi saab kohus otsustada ainult asja sisulisel lahendamisel. II
5. Erastamisavalduse esitamise ajal (s.o
6. novembril 1994) kehtinud

§ 5

lg 1 p 1 kohaselt oli eluruumi ostmise

õigus üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul kuni

1. detsembrini
2. Samas erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse
3. juuli
4. a määrusega nr 198 kinnitatud "Eluruumide erastamise korra" punkt 2 sätestas järgmist: "Üürilepingu alusel kasutatavaid eluruume erastatakse kuni
5. detsembrini
6. a. eelkõige selle eluruumi üürnikule või ühele alaliselt temaga koos elavale täisealisele perekonnaliikmele vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ning samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele, käesoleva korra lisas 2 ettenähtud vormi kohasele, notariaalselt tõestatud kokkuleppele." Seega nägi erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud eluruumide erastamise kord ette eluruumi ostmise

õiguse ka üürnikuga koos elavale perekonnaliikmele. Kui eluruumi üürileping sõlmiti või vormistati ümber pärast 1. märtsi 1995, oli eluruumi üürnikul või

§ 4

p 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise

õigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks oli esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist (

§ 22lg 5).

Üürileping vormistati kaebaja nimele ümber 11. septembril 2000, kui elamu kuulus endiselt mitteerastatavate eluruumide nimekirja. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebajal ei olnud kohustust pärast üürilepingu ümbervormistamist esitada erastamisavaldust, kuna seda ei tinginud faktiline olukord ega nõudnud

regulatsioon. 15. Eluruumi mitteerastamise mõjuva põhjuse äralangemisel tekib üürnikul

§-de 3 ja 4 alusel subjektiivne õigus erastada eluruum (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus asjas nr 3-3-1-9-98). Käesoleval juhtumil langes eluruumi mitteerastamise mõjuv põhjus ära, kui Tallinna Linnavolikogu
3. mai
4. a otsusega nr 122 arvati vaidlusalune eluruum erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirjast välja. Ringkonnakohus asus seisukohale, et erastamisavalduse esitamise tähtaeg on igal juhul minetatud, kuna vastavalt

§ 22

lg-le 61 sai erastamisavaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks esitada 1. juunini 2001 ning kaebaja ei olnud isik, kelle suhtes rakenduks

§ 22lg 62.

Halduskolleegium ringkonnakohtu eelmainitud seisukohaga ei nõustu. Kaebuse esitamise hetkel oli kaebaja vaidlusaluse eluruumi üürnik ning 1. novembril 1994 esitatud erastamisavalduse esitaja perekonnaliige. Eluruumi erastamise kohustatud subjekt isikult eluruumi mitteeluruumide nimekirja arvamisega oli võtnud ära võimaluse erastada tema valduses olevat eluruumi.

eri aegadel kehtinud ja ka kehtivas redaktsioonis eluruumide erastamise

märgiks on anda füüsilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud eluruum ja tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ning säilimine (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-3-1-45-03, p 14; Riigikohtu halduskolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-3-1-85-06, p 10). Riigikohtu halduskolleegiumi arvates võib selle vaidluse puhul olla tegemist reguleerimata olukorraga, mistõttu ei ole

§ 22lg 61 kohaldamine võimalik.

16. Halduskolleegium märgib, et kui

normistik on selle asja lahendamiseks ebapiisav ega vasta täies ulatuses reguleerimisvaldkonna nõuetele, on tegemist seaduse lüngaga. Esineva seaduslünga ületamismeetodiks on seadusanaloogia kasutamine. Õigusteooria kohaselt peavad seadusanaloogia rakendamisel reguleerimata õigussuhte õiguslikult olulised omadused langema kokku reguleeritud õigussuhte õiguslikult oluliste omadustega.

§ 22lg-s 61 sätestatud avalduste esitamise tähtpäev 1.

juuni 2001 ei kehti õigusvastaselt võõrandatud eluruumide puhul, mis kuni nimetatud tähtpäevani ei kuulunud erastamisele vastavalt

§ 3

lg 5 p-le 4 (

§ 22lg 62).

Eluruumi ostmise

õigus on

§ 3

lg 5 p-s 4 nimetatud eluruumi üürnikul või ühel täisealisel temaga koos elaval perekonnaliikmel vastavalt

§ 4p 1 kohasele kokkuleppele ka pärast 1.

märtsi 1995, juhul kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate saamist, et üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objektiks (

§ 5lg 1 p 5).

Reguleerimata õigussuhte õiguslikult oluliseks omaduseks on asjaolu, et elamu arvati mitteerastamisele kuuluvate eluruumide nimekirjast välja ajal, kui seadusest tulenev avalduse esitamise tähtaeg 1. juuni 2001 oli möödas. Kaebajal oleks pärast üürilepingu ümbervormistamist tekkinud subjektiivne õigus eluruum erastada, kui hoone ei oleks olnud mitteerastamisele kuuluvate elamute nimekirjas. Kuna reguleerimata õigussuhte õiguslikult olulised omadused kattuvad

§ 22

lg-s 62 ja § 5 lg 1 p-s 5 sätestatuga, saab analoogia korras rakendada eelmainitud sätteid. Eeltoodust lähtuvalt märgib Riigikohtu halduskolleegium, et avalduse esitamise tähtpäev ei pruugi kehtida olukorras, kui eluruum arvati erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja pärast 1. juunit 2001 ja on üheselt selge, et ilma nimekirja kandmata oleks kaebajale tekkinud eluruumi ostmise

õigus ka enne

1. juunit
2. Kaebajal tekib eluruumi ostmise

õigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate saamist, et üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objekt.

1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus V. Kuznechenko määruskaebuse, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a ja Tallinna Halduskohtu
4. detsembri
5. a määrused haldusasjas nr 3-07-777 ning saadab asja menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule.
6. Riigikohus jättis
7. aprilli
8. a määrusega nr 7-1-3-186 V. Kuznechenko määruskaebuse käiguta, kuna kautsjon 400 kr oli tasumata. Riigikohtusse saabus
9. mail 2008 V. Kuznechenko esindaja vandeadvokaadi vanemabi Gennadi Kulli tõend, mille kohaselt tasus G. Kull kautsjoni 400 kr.
10. mail 2008 laekus Rahandusministeeriumi arvele V. Kuznechenko tasutud kautsjon 400 kr, mistõttu on ta tasunud kautsjoni rohkem, kui oli tarvis. Määruskaebuse esitamisel G. Kulli tasutud kautsjon ning V. Kuznechenko rohkem tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 90 lg-d 2 ja 3). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann