← Eesti

3-3-1-34-08

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-34-08

  1. september 2008 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Rene Vainiku kaebus Justiitsministeeriumi
  2. mai
  3. a otsuse kaebaja paigutamisest Tallinna Vanglasse tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  4. jaanuari
  5. a määrus haldusasjas nr 3-07-1376 Rene Vainiku määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Rene Vainiku määruskaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. jaanuari
  7. a määrus haldusasjas nr 3-07-1376 ning saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harju Maakohtu
  9. septembri
  10. a määrusega vahistati Rene Vainik kahtlustatuna raske isikuvastase kuriteo toimepanemises. Kaitsepolitseiameti menetluses oleva kriminaalasja raames paigutati kinnipeetav Rene Vainik
  11. septembril 2006 Murru vanglast ümber Tallinna Vanglasse. Põhja Ringkonnaprokuratuuri
  12. veebruari ja
  13. märtsi
  14. a määrustega pikendati kahtlustatava R. Vainiku ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 143¹ alusel
  15. juunini
  17. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja kohusetäitja
  18. mai
  19. a kirjaga nr 4-1-04/6128 vormistatud otsusega jäeti R. Vainik justiitsministri
  20. novembri
  21. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSE) § 19 lg 3 alusel julgeoleku kaalutlustel (kriminaalmenetluse huvides) edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglasse.
  22. R. Vainik esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Justiitsministeeriumi otsuse tühistamist teda puudutavas osas. Kaebaja leidis, et otsus on motiveerimata ja seetõttu kontrollimatu, sellest ei nähtu otsuse tegemise aluseks olnud asjaolusid, järeldusi, põhjendusi. Otsuse puudused ei võimalda anda hinnangut kaalutlusotsuse õiguspärasusele.
  23. Tallinna Halduskohus jättis
  24. oktoobri
  25. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et kinnipeetava paigutamise otsustab täitevvõim ning justiitsministri
  26. novembri
  27. a määrusega nr 55 kehtestatud "Täitmisplaani" § 5 lg 2 kohaselt on eluaegset vangistust kandva kinnipeetava vanglasse paigutamise otsustamine Justiitsministeeriumi pädevuses. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist konkreetsesse vanglasse. Kinnipeetava õigusi võib teise vanglasse paigutamine rikkuda üldjuhul siis, kui see toimub ettenähtud menetluskorda rikkudes või ilmselgelt meelevaldsetel kaalutlustel või kui kaalutlusõigust on kuritarvitatud (nt ümberpaigutamine kättemaksuks või tagakiusamiseks). Kohus leidis, et Justiitsministeeriumi otsus on vastu võetud õiguslikul alusel, menetluskorda pole rikutud, otsus pole meelevaldne ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Otsus on kooskõlas kehtiva õigusega, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec

(2006)2 kinnitatud "Euroopa Vanglareeglistiku" punktidega 17.2 ja 17.3, mille kohaselt tuleb kinnipeetava suunamisel arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vangide soovidega tuleb arvestada "võimalusel". R. Vainiku isiklikud eelistused ei ole kaalukamad avalikest huvidest välistada oht vangla julgeolekule ja tagada kriminaalmenetluse nõuetekohane läbiviimine. Vangistusseaduse (VangS) § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise, kui see on vajalik julgeoleku kaalutlustel. Vangla julgeoleku tagamise vajadus kattub käesoleval juhul kriminaalmenetluse huvidega, s.o tagada tunnistajate mittemõjutamine ja välistada uute kuritegude toimepanemine. Kinnipeetava ümberpaigutamiseks vangla direktori taotluse puudumine ning sisekorraeeskirjas ettenähtud dokumentide kogumata jätmine ei ole õigusvastane, kuna VSE § 19 lg 3 kohaselt võib põhjendatud juhul jätta ümberpaigutamisel järgimata ümberpaigutamise korra üldised nõuded. Asjaoludest tulenevalt ei olnud põhjendatud läbida kõiki formaalsusi, mistõttu ei ole Justiitsministeerium kinnipeetava ümberpaigutamisel menetlusreegleid rikkunud. Kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist teatud vanglasse, ei pea ümberpaigutamise otsuse motivatsioon olema mahukas ega detailne. Piisab sellest, kui otsuses esitatud kaalutluste alusel on võimalik kontrollida, kas otsus tugines seaduslikule alusele ega olnud meelevaldne. Asjakohatu on R. Vainiku väide, et erinevalt Tartu Vanglast ei ole Tallinna Vanglas tagatud VangS §-s 8 ja 55 sätestatud õigused. Juhul kui vangla olmetingimused ei vasta nõuetele ja rikuvad kinnipeetava õigusi, tuleb esitada ettenähtud korras vastav kaebus vastava vangla peale.
  1. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses taotles Rene Vainik halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldataks. Kaebuse kohaselt ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kaebaja väited VangS §-de 8 ja 55 rikkumisest on asjakohatud ega anna õigust taotleda ümberpaigutamist Tartu Vanglasse. Samuti ei nähtu Justiitsministeeriumi otsusest, millised julgeolekukaalutlused tingisid kaebaja ümberpaigutamise. Kuna kriminaalasja menetlemine on sisuliselt lõpule jõudnud, toimik on saadetud prokuratuuri, siis on välistatud ka kriminaalasja menetlemise takistamine (sh tunnistajate mõjutamine).
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a määrusega tagastati R. Vainiku apellatsioonkaebus HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel. Kohus leidis, et väited õiguste rikkumise kohta Tallinna Vangla poolt ei anna R. Vainikule subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist teise vanglasse. Kuigi VSE § 19 lg-s 1 sätestatud kinnipeetava ümberpaigutamise aluste hulka kriminaalmenetluse tagamine ei kuulu, võivad kriminaalmenetluse huvid langeda kokku julgeolekukaalutlustega. Kriminaalmenetluse huvidega kattuvate julgeolekukaalutlustega võib olla tegemist siis, kui kuriteo toimepanemises kahtlustatav kinnipeetav paigutatakse teise vanglasse eesmärgiga välistada kriminaalasja menetlemise mõjutamine tegudega, mis võivad ohustada vangla või selles vanglas viibivate isikute julgeolekut. Asjakohatu on kaebuse esitaja väide kriminaalasja menetlemise takistamise võimatuse kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  5. oktoobri
  6. a otsuses asjas nr 3-1-1-89-06 rõhutanud, et kohtu jaoks on määrava tähendusega just kohtuistungil antud ütlused. Seega tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste fikseerimine kriminaaltoimikus ning toimiku prokuratuurile esitamine ei kõrvalda võimalust tunnistaja mõjutamise kaudu kriminaalasja menetlemist ohustada. Kui Justiitsministeeriumile teada olevad asjaolud andsid piisava aluse veendumaks ümberpaigutamise vajaduses, siis ei saa vangla direktori sellekohase avalduse puudumine olla asja otsustamist mõjutav menetlusviga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  7. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub Rene Vainik tühistada ringkonnakohtu määruse ning saata R. Vainiku apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu
  8. oktoobri
  9. a otsuse peale menetlusse võtmiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebaja leiab, et ringkonnakohus on kaevatavas kohtumääruses vaadanud apellatsioonkaebuse läbi sisuliselt, kuid pole samas tuvastanud asja sisulisel lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Ringkonnakohus pole võtnud seisukohta, millised julgeolekukaalutlused tingisid kaebaja ümberpaigutamise ning milles väljendus konkreetne oht vanglale. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  10. Tallinna Ringkonnakohtu
  11. jaanuari
  12. a määrusega tagastati R. Vainiku apellatsioonkaebus HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel. Eelnimetatud sätte kohaselt võib ringkonnakohus tagastada kaebuse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks kohus kaebust ilmselt rahuldada.
  13. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi. HKMS § 33 lg-t 5 tuleb sisustada lähtudes HKMS §-st 7, mis käsitleb kaebeõigust. Kolleegium leidis
  14. mai
  15. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-08, et kohus võib HKMS § 33 lg 3 p-le 5 tuginedes kaebuse tagastada juhul, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Riigikohtu halduskolleegium jääb nimetatud lahendis toodud seisukoha juurde ega pea vajalikuks käesolevas asjas korrata
  16. mai
  17. a määruses esitatud põhjendusi. Ringkonnakohus pole kaebuse tagastamisel seadnud kahtluse alla R. Vainiku kaebeõigust HKMS § 7 mõttes. Ringkonnakohus analüüsis apellatsioonkaebuses toodud väiteid ning kontrollis kinnipeetava ümberpaigutamise õiguslike aluste täitmist Justiitsministeeriumi poolt. Seega lahendas ringkonnakohus asja sisuliselt. Haldusakti või toimingu õiguspärasusele saab sisulise hinnangu anda üksnes kohtuotsuses, mitte kaebuse tagastamise määruses.
  18. Kuna Tallinna Ringkonnakohus ei ole kohtuotsusega lahendanud küsimust, kas Justiitsministeerium rikkus R. Vainiku ümberpaigutamise otsustamisel tema subjektiivseid õigusi või mitte, ei saa Riigikohtu halduskolleegium analüüsida sisuliselt määruskaebuse esitaja väiteid Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja kohusetäitja
  19. mai
  20. a kirjaga nr 4-1-04/6128 vormistatud otsuse õigusvastasuse kohta.
  21. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Ringkonnakohtu
  22. jaanuari
  23. a määrus haldusasjas nr 3- 07-1376 tühistada ning saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.