RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-48-08 Otsuse kuupäev 22. september 2008. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kerganberg ja Priit Pi

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Vastavalt VTMS §-le 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millistele konkreetsetele tõenditele ning miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-8-08 - RT III 2008, 15, 98, p 8). Käesolevas asjas maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Kohtuvälise menetleja otsusega on M.-M. R. karistatud LS § 7417 lg 1 ja LS § 7431 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemise eest. Maakohus, leides, et nende väärtegude toimepanek M.-M. R. poolt ei ole tõendatud, on otsuse põhiosas analüüsinud üksnes liiklusõnnetuse põhjustamisega seonduvaid küsimusi, jättes põhjendamata, miks tuleb väärteomenetlus lõpetada LS § 7431 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo osas. Liiklusõnnetuse põhjustamist sätestava väärteokoosseisu puhul ei ole aga kohus tõendeid hinnanud kogumis, jättes osad tõendid arvestamata ja kõrvaldamata tõenditevahelised vastuolud.
3. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et
4. juulil 2007 toimunud liiklusõnnetuse tulemusena tekkis liiklusõnnetuses osalenud sõidukite omanikele varaline kahju ega ka selles, et M.-M. R. lahkus sündmuskohalt ning ei teavitanud liiklusõnnetusest politseid. Liiklusseaduse § 7431 lg-s 1 sätestatakse vastutus liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik. Liikluseeskirja § 227 kohaselt ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja on juhtumi põhjusi hinnates ühel meelel ning on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku ja kokkuleppe allkirjastanud. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda politseilt saadud korralduse kohaselt. Väärteoasja materjalidest nähtub, et liiklusõnnetuses osalenud sõidukite juhid olid lahkarvamusel selles, kes on kahju tekitamises süüdi. Samuti ei vormistanud nad sündmuskohal liikluseeskirja §-le 227 vastavat kirjalikku kokkulepet. Kirjeldatud asjaolude pinnalt märgib kassaator õigustatult, et maakohtul tulnuks anda hinnang mõlema liiklusõnnetuse osapoole käitumisele ja kaebuse rahuldamise korral põhjendada, miks ei ole liikluseeskirja § 227 asjas kohaldatav. Asudes seisukohale, et LS § 7431 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine ei ole tõendatud, on maakohus jätnud otsuses esitamata sellekohase tõendite analüüsi ja põhistused. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1105-03 - RT III 2003, 30, 310, p 12 ja
7. aprilli
8. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-18-05 - RT III 2005, 12, 123, p 6). 9.

§ 31

lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid VTMS

1. peatükis sätestatud erisusi arvestades. Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-4-07 - RT III 2007, 16, 126, p 9.1). Menetlustoiminguks, millega koguda andmeid liiklusõnnetuse asjaolude kohta, saab muu hulgas olla sündmuskoha ja liiklusõnnetuses osalenud autode kui asitõendite vaatlus. Süüteomenetluses kasutatavaks tõendiks on sel juhul vaatlusprotokoll. Vastavalt KrMS § 148 lg-s 1 ja VTMS § 31 lg-s 1 sätestatule võidakse vajadusel ka väärteomenetluses tõendusteave peale uurimis- või muu menetlustoimingu protokollis esitamise talletada ka fotol, filmil, heli- või videosalvestisel või joonisel või muul näitlikustaval viisil. Eelöeldu tähendab, et näiteks liiklusõnnetuse skeem või fotod saavad olla lisaks sündmuskoha vaatluse protokollis märgitule üksnes täiendavaks liiklusõnnetuse olustiku talletamise mooduseks. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ei saa aga asendada liiklusõnnetuse akt koos selle osaks oleva liiklusõnnetuse toimumise koha skeemiga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-1-1-4-07, p 9.2).
6. Käesolevas asjas sündmuskoha vaatlusprotokoll ja liiklusõnnetuse skeem puuduvad. Liiklusõnnetuses osalenud sõidukite vigastustest on kohtuväline menetleja teinud fotod ja koostanud liiklusõnnetuse akti, mille kohaselt politsei sündmuskohal ei käinud. Seega ei ole liiklusõnnetuse asjaolusid menetlusdokumentides nõuetekohaselt fikseeritud, mille tõttu on kohtuväline menetleja otsuse tegemisel tuginenud üksnes tunnistajate ütlustele. Kirjeldatud olukorras märgib kohus iseenesest õigustatult, et kohtuvälise menetleja otsus ei ole tehtud piisava põhjalikkusega, jättes samas tähelepanuta, et tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 102

lg 1 kohaselt võib kohtunik kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata ekspertiisi. Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 ja § 102 lg-le 1 oli maakohtul kohustus välja selgitada faktilised asjaolud, mille pinnalt kohtuväline menetleja menetlusalust isikut LS § 7417 lg 1 järgi karistas. Tegemata pooltele ettepanekut ekspertiisi määramiseks ja jättes omal algatusel määramata ekspertiisi, selgitamaks liiklusõnnetuse asjaolusid, ei ole kohus järginud VTMS § 123 lg-s 2 sätestatut, kuna kõrvaldamata on jäetud tõenditevahelised vastuolud. Riigikohtu praktikas on VTMS § 123 lg 2 nõuete rikkumine tunnistatud väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 järgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus väärteoasjas nr 3-11-30-05 - RT III 2005, 15, 152, p 7).
3. Kriminaalkolleegium märgib täiendavalt sedagi, et sisuline analüüs LS § 7417 lg 1 väärteokoosseisu osas, mis puudutab ütlusi ja nendes esinevaid vastuolusid, maakohtu otsuses puudub. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsuse nr 3-1-1-127-06 punktis 6 (RT III 2007, 11, 86) väljendatud seisukohtadega konstateerib maakohus üksnes asjaolu, et ei ole alust eelistada tunnistaja J. O. ütlusi menetlusaluse isiku ütlustele, kuna puudub alus eeldada, et tunnistaja kui liiklusõnnetuse teine osaline oli menetluse tulemustest vähem huvitatud kui menetlusalune isik. Nimetatud lahendis väljendatud seisukohtadest tulenevalt ei välista KrMS § 61 lg 1 igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Maakohus on eeltoodud seisukohti refereerides jätnud tähelepanuta, et kohtuvälise menetleja otsuses on lisaks menetlusseisundist lähtuvale ütluste usaldusväärsusele hinnatud ka menetlusosaliste käitumist liiklusõnnetuse toimumise järgselt ja tõdetud, et M.-M. R. ütlused teise osapoole väidetava manöövri kohta ei ole millegagi tõendatud, sest kohtueelses menetluses ei ole menetlusalune isik võimaldanud enda väiteid kontrollida, jättes nimetamata võimalikud omapoolsed tunnistajad. Samuti ei nähtu kohtuotsusest põhjendusi tunnistajate A. I. ja A. L.-i ütluste osas. Jättes osad tõendid üldse hindamata, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
6. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks osutada veel asjaolule, et olukorras, kus maakohus rahuldas kaebuse, tulnuks tühistada ka kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetada väärteomenetlus, mida ei ole aga tehtud. Sellisel kujul ei vasta kohtuotsuse lõpposa VTMS § 132 p 3 ja § 134 lg 3 nõuetele.
7. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb maakohtul lahendada küsimus M.-M. R. käitumise vastavusest LS § 7417 lg-s 1 ja § 7431 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisudele ja otsustada liiklustehnilise ekspertiisi määramine. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni, tühistab Harju Maakohtu
8. märtsi
9. a otsuse M.-M. R. väärteoasjas täielikult ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe