← Eesti

3-3-1-30-08

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-30-08

  1. september 2008 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Korteriühistu (KÜ) Viiralti 3, KÜ Viiralti 5, KÜ Viiralti 7, KÜ Pronksi 10, KÜ G14, Nona Viro, Margo Volmari (Volmar), Kaja Roosilille (Roosilill), August Roosilehe (Roosileht), Vilja Karmen Saare (Saar), Aili Vahtrapuu kaebus Tallinna Linnavalitsuse
  2. juuni
  3. a korralduse nr 1198-k tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-05-578
  6. AS Vallikraavi Kinnisvara, Baltlink-Valduse AS kassatsioonkaebused
  7. KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 7, KÜ G14, August Roosilehe, Vilja Karmen Saare, Aili Vahtrapuu kassatsioonkaebused
  8. mai 2008 Kassaator August Roosileht Kassaatori KÜ Viiralti 3 esindaja Nona Viro Kassaatorite KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 7, KÜ G14, August Roosileht, Vilja Karmen Saar ja Aili Vahtrapuu esindaja vandeadvokaat Edith Sassian Kassaatorite AS Vallikraavi Kinnisvara ja Baltlink-Valduse AS esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Tallinna Linnavalitsuse esindaja Raul Keba RESOLUTSIOON Jätta AS Vallikraavi Kinnisvara ja Baltlink-Valduse AS ning KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 7, KÜ G14, August Roosilehe, Vilja Karmen Saare ja Aili Vahtrapuu kassatsioonkaebused rahuldamata. Täiendada Tallinna Ringkonnakohtu
  9. novembri
  10. a otsust haldusasjas nr 3-05-587 käesoleva otsuse motiividega. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kautsjonid arvata riigituludesse. Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Tallinna Linnavalitsuse
  12. juuni
  13. a korraldusega nr 1198-k kehtestati Tallinnas, Tartu mnt 15 krundi detailplaneering, millega määrati krundi ehitusõigus. Korralduse kohaselt võib detailplaneeringuga hõlmatud 0,3 ha suurusele kinnistule rajada kuni 35-korruselise, absoluutkõrgusega 114,5 m merepinnast, äripindade ja parklaga mitme korteriga elamu.
  14. Nimetatud korralduse vaidlustasid Tallinna Halduskohtus Nona Viro, August Roosileht, Margo Volmar, Vilja Karmen Saar, Kaja Roosilill, Aili Vahtrapuu, KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 5, KÜ Viiralti 7, KÜ Pronksi 10 ja KÜ G
  15. Kaebajad taotlesid korralduse tühistamist. Kaebuste põhjenduste kohaselt: 1) planeering ei ole läbinud maavanema kohustuslikku järelevalvet ja linnavalitsus ei edastanud maavanemale õigeid andmeid, mistõttu oleks planeeringu saanud kehtestada üksnes linnavolikogu; 2) planeeringu koostamise käigus ei ole hinnatud ehitise keskkonnamõju naabruses asuvatele hoonetele, planeeringus on määramata ehitiste kuja, esinevad mitmed kahjulikud mõjud, sh vähendab rajatav hoone kõrvalhoonete loomulikku valgust, suureneb liiklus- ja parkimiskoormus; 3) Muinsuskaitseamet ei ole ehitise püstitamiseks luba andnud, kuigi selline luba on nõutav.
  16. Tallinna Halduskohtu
  17. jaanuari
  18. a otsusega kaebus rahuldati. Kohus tühistas Tallinna Linnavalitsuse
  19. juuni
  20. a korralduse nr 1198-k. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole tõendatud, et detailplaneeringu kohta esitatud avaldus (vastuväide) oleks laekunud linnavalitsusele detailplaneeringu avaliku väljapaneku kestel; eelnevast tulenevalt puudus maavanemal kohustus teostada järelevalvet alusel, et esinevad lahendamata planeeringuvaidlused; 2) puudub vaidlus selle üle, et kaebajad said tutvuda planeeringuga täies mahus ning esitatud kirjaliku pöördumise alusel tehti detailplaneeringusse muudatusi; vastustaja tegevus oli konstruktiivne ja suunatud valupunktide väljaselgitamisele ja kõrvaldamisele; 3) tulevane ehitis ei piirne kaebajate ühegi hoonega. Kaebajate hoonete halvast seisukorrast tulenevad küsimused peavad lahendama kaebajad omanikena ise, sõltumata uute hoonete ehitamisest; samas on detailplaneeringu täiendustes nõue, et uue hoone tehniline lahendus peab välistama naabruskonna hoonete seisukorra halvenemise; 4) geodeetiliste tööde aruanne on koostatud ning see on olnud detailplaneeringu aluseks, sh ka välisvõrkude kavandamisel; geoloogiline aruanne ei ole detailplaneeringu staadiumis nõutav; 5) käesoleva planeeringu korral puudus kohustus planeeringu koostamise etapil hinnata keskkonnamõjusid; planeeringus sisaldub nõue koostada keskkonnamõjude hindamine ehitusprojekti koosseisus; 6) puudub vastuolu üldplaneeringuga; teemaplaneeringut ei ole aga kehtestatud; 7) tegemist on mälestisega ning muinsuskaitseameti kooskõlastus on vajalik juhul, kuid töid tehakse mälestise esifassaadi ees kaitsevööndi ulatuses; käesoleval juhul selline luba ei ole nõutav; muinsuskaitsenõukogu alaline arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu pidas kõrghoone üldkõrgust vastuvõetavaks ning Muinsuskaitseamet ei tee takistusi kõrghoone ehitamiseks; planeeringu on kooskõlastanud Tallinna Kultuuriväärtuste Amet; 8) teedevõrk on rajatud arvestusega siduda see detailplaneeringuga ettenähtud parkimismajaga; 9) jääb arusaamatuks kaebuse esitajate väide, et määratud ei ole kuja; andmetest nähtub, et hoonete vahele jääb piisav vahemaa, mis kindlustab ohutusnõuded vastavalt tuleohutuse eeskirjadele; 10) vaatamata ekspertiisile ning Tallinna Tervisekaitsetalituse arvamusele ei ole piisavalt kontrollitud ja hinnatud detailplaneeringukohase hoone mõju naabruses asuvate hoonete loomulikule valgusele; tegemist on sellise kaalutlusveaga, mis toob kaasa korralduse tühistamise.
  21. Tallinna Halduskohtu
  22. jaanuari
  23. a otsuse vaidlustasid kolmandad isikud AS Vallikraavi Kinnisvara ning Baltlink-Valduse AS. Apellandid taotlesid halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebused rahuldamata. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: 1) insolatsioonitingimusi puudutavaks ainsaks õigusaktiks on Vabariigi Valitsuse
  24. jaanuari
  25. a määrus nr 38 "Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine". Selle määruse p-st 5 tulenevalt peab eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse; 2) Riigikohus on
  26. juuni
  27. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-03 selgitanud, et "piisav loomulik valgustus" on määratlemata õigusmõiste ning kohalikul omavalitsusel on kaalumisruum hindamiseks, milline valgustus on piisav ja võimalik; piirkondades, kus ehitised paiknevad valdavalt lähestikku, võib uute hoonete ehitamisel lugeda piisavaks ka valgustust, mida iseloomustab varem kehtinud normatiivist väiksem insolatsioonikestus; loomulik valgustus ja insolatsioon on erinevad mõisted; 3) käesoleval juhul on vahemaa kõrghoone osa ja Viiralti ning Gonsiori tänava majadega ca 50 meetrit, planeeritav kõrghoone on kavandatud klaasfassaadiga; loomulikud valgustustingimused sellistel tingimustel jäävad piisavateks; kohtul oli tõendite hindamisel võimalik jõuda sellele järeldusele; 4) detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused on tuletatavad aktile lisatud dokumentidest; asjaolu, et otsuses endas on motiivid esitatud ebapiisavalt, ei too kaasa vältimatu järelmina haldusakti tühistamist.
  28. Apellatsioonkaebuse esitas ka Tallinna Linnavalitsus. Tallinna Linnavalitsus taotles Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised: 1) piisavat loomulikku valgust tuleb hinnata ka hoonete lubatud kauguste ja kõrguste kaudu. Käesoleval juhul saab järeldada, et Viiralti tänava äärde jäävad elamud saavad otsest päikesevalgust hoone esifassaadi akende kaudu. Loomuliku valgusena tuleb käsitada ka peegelduvat valgust. Kavandatav hoone on kaetud päikest tagasi peegeldavate ja kiirgust edastavate klaasidega; 2) ekslik on halduskohtu järeldus, et vastustaja pole tellinud spetsialistidelt asjakohaseid uuringuid ega teostanud toiminguid, et Tallinna Tervisekaitsetalitus oleks saanud asjakohaseid andmeid; Kohus on jätnud tähelepanuta ehituskonsultandi T. Masso koostatud töö nr 151; kohus on sellega seoses ebaõigesti tõendeid hinnanud (jätnud hindamata); 3) arvestades hoonetevahelisi kaugusi, ei pidanudki linn vaidlusaluse korralduse motiivides põhjalikumalt peatuma loomuliku valgustuse küsimustel; kaebajatele on tagatud piisav loomulik valgustus.
  29. KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 7, KÜ G14, Nona Viro, August Roosilehe, Vilja Karmen Saare ja Aili Vahtrapuu apellatsioonkaebustes taotleti Tallinna halduskohtu
  30. jaanuari
  31. a otsuse osalist tühistamist ja kaebuse rahuldamist, st määrata kindlaks Tallinna Linnavalitsuse
  32. juuni
  33. a korralduse nr 1198-k tühisus või tühistada see korraldus. Apellatsioonides leiti, et: 1) vaidlustatud korraldus ei ole õigusvastane mitte üksnes insolatsiooniprobleemide tõttu; 2) KÜ Viiralti 3 ja Viiralti 5 vastuväide oli esitatud tähtaegsena
  34. novembril
  35. Planeeringuvaidlus jäi lahendamata ning see pidi läbima maavanema järelevalve ja seejärel oleks planeeringu saanud kehtestada volikogu, mitte linnavalitsus; 3) väär on kohtu järeldus, et detailplaneeringu käigus ei ole jäänud lahendamata vaidlusi; 4) kõrghoone ehitamise mõjude analüüsi (sh ehitusgeoloogilist analüüsi ei ole planeeringu menetlemise käigus tehtud; 5) detailplaneeringu käigus on vaja hinnata kõrghoone püstitamisega kaasnevaid keskkonnamõjusid; lähteülesande (nr 1005, kinnitatud
  36. oktoobri
  37. a korraldusega nr 2542-K) kohaselt tuli keskkonnamõjusid hinnata ning koostada vastav aruanne; lähteülesannet ei ole muudetud ega tühistatud; 6) mälestistele kehtib kaitsevöönd mälestiseks kinnitamise päevast, mitte aga kaitseteatise väljastamise päevast; maakatastri andmetel Jaani Seegi kiriku ja kaebajate hoone kaitsevööndid ulatuvad Tartu mnt 15 kinnistule; Muinsuskaitseameti loata kaitsevööndis hoonete püstitamine on keelatud; Muinsuskaitse sellist luba ei ole andnud ning loana ei saa käsitada Muinsuskaitseameti
  38. detsembri
  39. a kirja; kohus ei ole kontrollinud, mis ulatuses läbib Tartu mnt 15 krunti Tartu maantee vaatekoridor ja selle mõtteline pikendus; 7) vaidlustatud planeeringu käigus on kasutatud EVS 843:2003 vahevööndi normi, mis lubab projekteerida umbes kaks korda suuremat parkimishoonet; kasutada tuleks linnakeskuse normatiivi ning oluliselt vähendada parkimishoone mahtu; 8) kuja küsimus on seotud ohutusega ning mitte ainult tuleohutuse seisukohast; parkimishoone puhul ei ole standardist tulenevaid vähimaid vahekaugusi arvestatud; 9) korralduses ei ole määratud hoonete suurim lubatud ehitusalane pindala; 10) eraõiguslik isik ei tohi olla detailplaneeringu koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ega juhul, kui planeeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga või linnaosa kehtestatud üldplaneeringuga; kaitsevöönd on muinsuskaitse liik; Käesoleval juhul on detailplaneering tehtud AS Vallikraavi Kinnisvara huvides ja tellimisel; 11) detailplaneeringuga on eelistatud ühe isiku ärihuvisid ja ebaproportsionaalselt piiratud teiste isikute õigusi ja huvisid, ei ole kaalutud võimalikke kahjulikke tagajärgi ning ei ole arvestatud Tallinna kui maailmapärandiga.
  40. Tallinna Ringkonnakohtu
  41. novembri
  42. a otsusega rahuldati Nona Viro, August Roosilehe, Vilja Karmen Saare, Aili Vahtrapuu, KÜ Viiralti 3, Kü Viiralti 7 ja KÜ G14 apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus muutis ja täiendas Tallinna Halduskohtu
  43. jaanuari
  44. a otsuse põhjendusi, muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Tallinna Linnavalitsuse, AS Vallikraavi Kinnisvara ja Baltlink-Valduse AS apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) PlanS § 26 lg 1 ei ole vastuolus PS § 104-ga, tegemist on materiaalõiguse, mitte aga halduskohtumenetlusõiguse küsimustega; 2) vastuväide detailplaneeringule on esitatud planeeringu avaliku väljapaneku ajal
  45. novembril 2004; 3) detailplaneeringu materjalide tagastamine maavanema poolt ei ole haldusakt ega oma kohtu jaoks siduvust küsimuses, kas maavanem oleks pidanud järelevalvet teostama. Seega oli antud juhul pädev detailplaneeringut kehtestama linnavolikogu, mitte aga linnavalitsus; 4) kuigi kohtupraktikas ei ole peetud vajalikuks kontrollida pädevust ületades antud haldusakte sisuliselt, on antud juhul vajalik märkida, et selle detailplaneeringu puhul puuduvad asjaolud, mille esinemise korral oleks kohustuslik keskkonnamõjude hindamise läbiviimine; kohtuasjas nimetatud mälestis ja selle kaitsevöönd asuvad väljaspool vaidlusalust detailplaneeringu ala, siis ei tinginud need Muinsuskaitseameti eelnevat nõusolekut; samas on hindamata, kas planeeringuala jääb vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndisse; halduskohus seadis põhjendatult kahtluse alla Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakonna
  46. oktoobri
  47. a otsuse usaldusväärsuse, kuna see rajanes ebapiisaval informatsioonil; nõustuda tuleb halduskohtuga, et kaevatavas korralduses ja seletuskirjas puuduvad põhjendused, mida kohus saaks kontrollida ja veenduda, et kavandatava kõrghoone püstitamisel on tagatud tervisliku elukeskkonna säilimine kaebajatele ja teistele ümbruskonna elanikele.
  48. Tallinna Ringkonnakohtu
  49. novembri
  50. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kaebajad KÜ Viiralti 3, KÜ Viiralti 7, KÜ G14, August Roosileht, Vilja Karmen Saar, Aili Vahtrapuu, samuti kolmandad isikud AS Vallikraavi Kinnisvara ja Baltlink-Valduse AS. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  51. Kaebajate kassatsioonkaebuses taotletakse muuta ja täiendada Tallinna Ringkonnakohtu
  52. novembri
  53. a otsuse põhjendusi järgmises osas: 1) kohus põhjendamatult nõustus halduskohtu järeldustega, et parkimismaja rajamisel ei kuulu kohaldamisele EPN 17 "Linnatänavad" norme ja EVS 843:2003 "Linnatänavad"; ebaõigesti määrati parkimishoone kujad, kaugused ja lubatakse krundi täisehitust võrreldes naaberkruntidega oluliselt suuremana; põhjendatud ei ole vahevööndi normi kasutamist; 2) ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse väidetele; 3) kohalik omavalitsus peab kõiki subjekte kohtlema võrdselt, käesoleval juhul kaldus omavalitsus võrdsuse ja tasakaalustuse põhimõttest kõrvale.
  54. Kolmandate isikute kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu selles asjas tehtud kohtuotsuste tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) PlanS § 26 lg 1 on halduskohtumenetlust reguleeriv erinorm ja see tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseaduse §-104 p 14; 2) väär on kohtuotsuse järeldus, et linnavolikogu pädevus detailplaneeringu kehtestamisel ei sõltu maavanema järelevalve teostamise faktist, vaid järelevalve kohustuslikkusest; pädevuse jaotus linnavalitsuse ja volikogu vahel on seatud sõltuvusse planeerimisseaduse kohase järelevalve teostamisest; 3) detailplaneeringu tagastamine ilma järelevalvemenetlust läbi viimata on haldusakt; kui kirjalik vastuväide tagastatakse planeerimismenetluses seetõttu, et vastuväide ei ole esitatud tähtaegselt ja vastuväite esitaja sellega ei nõustu, peab ta esitama iseseisva kaebuse; 4) ringkonnakohus on tõendite ümberhindamisel rikkunud menetlusnormi, sealhulgas ei ole märkinud põhjuseid, miks tõendeid peab teisiti hindama; 5) ringkonnakohus ei ole otsuses esitanud kõiki järeldusi ja motiive, samuti ei ole selgitanud välja asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid; 6) ringkonnakohus on vääralt kohaldanud määratlemata õigusmõistet "piisav loomulik valgus".
  55. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus oma vastuses kaebuse esitajate ja kolmandate isikute kassatsioonkaebusele nõustub kolmandate isikute kassatsioonkaebusega ja ei nõustu kaebajate kassatsioonkaebuses tooduga. Vastustaja on seisukohal, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi, mistõttu ringkonnakohtu ja esimese astme kohtu otsused tuleb tühistada ning asi saata uueks menetlemiseks Tallinna Halduskohtule. Vastustaja leiab, et puudub kaebuse esitajate subjektiivsete õiguste riive; kuivõrd järelevalvet ei teostatud, oli pädev planeeringut kehtestama linnavalitsus. Vastustaja arvates ei ole ringkonnakohus tõendeid hinnates märkinud põhjendusi, miks ta ei nõustu halduskohtu järeldustega seoses tunnistajate ütluste usaldusväärsusega ja vastuoludega ütlustes. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud määratlemata õigusmõistet "piisav loomulik valgus".
  56. Kaebuse esitajate vastuses kolmandate isikute kassatsioonkaebusele ei peeta kolmandate isikute kassatsioonkaebust õigeks. Vastuses esitatakse järgmisi seisukohti: 1) õige on ringkonnakohtu väide, et PlanS § 26 lg 1 on materiaalse haldusõiguse norm; 2) halduskohtule esitatud kaebus ei ole populaarkaebus. Detailplaneeringu vaidlustamisel saab rääkida ka sellest, kas planeeringu menetlemisel selgitati välja võimalikud negatiivsed mõjutused naabrus-, loodus- ning majanduslikule, sotsiaalsele ja kultuurilisele keskkonnale. Kui võimalikke subjekte ei kohelda võrdselt, peab kohalik omavalitsus seda oma korralduses põhjendama ja näitama, et ebavõrdseks kohtlemiseks esineb põhjendatud avalik huvi. Vaidlustatud detailplaneeringus kohalik omavalitsus kaldus põhjendusteta kõrvale võrdsuse ja tasakaalustatuse põhimõttest. Kaebajate õiguste riive on ilmne; 3) ei saa nõustuda kolmandate isikute väitega selle kohta, et vaidlustatud planeeringu kehtestamine oli linnavalitsuse pädevuses; 4) ringkonnakohus ei ole tõendite ümberhindamisel rikkunud menetlusnormi; 5) ei saa nõustuda kassatsioonkaebuse väidetega valgustustingimuste osas; 6) vaidlustatud detailplaneering ei ole selgelt ja üheselt mõistetav; korralduse tekst, seletuskiri, erinevad kaardid, detailplaneeringu toimikus olevad kooskõlastused on omavahel vastuolus, paljude küsimuste lahendamine alles ehituse projekteerimise ja ehitusloa menetlemise staadiumis teevad planeeringu ebaselgeks; 7) korralduse tühistamise tingib ka asjaolu, et ringkonnakohus pidas oma otsuses vajalikuks detailplaneeringu menetlemisel teostada keskkonnamõjude hindamine; seda järeldust ei ole kassatsioonkaebuses vaidlustatud.
  57. KÜ Pronksi 10 ja Kaja Roosilille vastustes leitakse, et kolmandate isikute kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  58. Ringkonnakohus on tuvastanud, et Tallinnas, Tartu mnt 15 krundile korterelamu ja parkimishoone ehitamiseks läbiviidud detailplaneeringu menetluses esitatud vastuväide laekus avaliku väljapaneku ajal, kuid planeeringu koostamisel nimetatud vastuväidet ei arvestatud ning seetõttu oli enne planeeringu kehtestamise otsustamist kohustuslik detailplaneeringu koostamise üle järelevalve teostamine maavanema poolt. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tagastas maavanem Tallinna Linnavalitsuse poolt järelevalveks ja heakskiidu saamiseks esitatud detailplaneeringu materjalid menetlusse võtmata linnavalitsusele, kuna luges tõendamatuks asjaolu, et vastuväide on esitatud avaliku väljapaneku ajal. Kohtuasjas vaidlustatud korraldusega kehtestas detailplaneeringu Tallinna Linnavalitsus. Ringkonnakohus on Tallinna linna ehitusmääruse § 3 lg 1 p-le 4 ja § 19 lg-le 3 tuginedes leidnud, et detailplaneeringut oli pädev kehtestama Tallinna Linnavolikogu ja Tallinna Linnavalitsus on kehtestanud detailplaneeringu pädevust ületades. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ongi selline pädevuse ületamine vaidlustatud korralduse tühistamise aluseks.
  59. Kassatsioonkaebuse lahendamisel puudub kolleegiumil õiguslik võimalus hinnata tõendeid, st veel kord kaaluda, kas vastuväide detailplaneeringule oli esitatud avaliku väljapaneku ajal või mitte. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et selliste detailplaneeringute kehtestamine, mille puhul planeerimisseaduse kohane järelevalve teostamine planeeringute koostamise üle on kohustuslik, kuulub volikogu, mitte aga linnavalitsuse pädevusse. Sellisena on planeeringute kehtestamise otsustamise pädevus määratud KOKS § 22 lg-ga
  60. Õige on ka see, et pädevusnormi sedavõrd kaalukas rikkumine toob kaasa linnavalitsuse korralduse tühistamise.
  61. Kolleegium peab aga tõdema, et vaidlustatud korralduse tühistamine ainuüksi ülaltoodud alusel võib osutuda eksitavaks. Planeeringu kehtestamine ei oleks õiguspärane ka siis, kui selle akti oleks andnud volikogu. Kolleegium lähtub siinkohal asjaolust, et on tuvastatud detailplaneeringu koostamise üle maavanema järelevalvemenetluse kohustuslikkus. Vaidlust ei ole ka selles, et seda menetlust läbi ei viidud. Nendel eeldustel ei saa ükski kohaliku omavalitsuse organ, volikogu sealhulgas, detailplaneeringut kehtestada. Juhul kui esinevad asjaolud, mis seadusest tulenevalt toovad endaga kaasa maavanema järelevalve kohustuslikkuse, võib planeeringu kehtestada üksnes järelevalve faktilise teostamise järel. Kolleegium rõhutab, et ka siis, kui maavanem järelevalve teostamisest keeldub, ent esinevad kohustusliku järelevalve alused, ei saa omavalitsusorgan õiguspäraselt planeeringut kehtestada. Maavanema ja omavalitsusorgani võimalikud erinevad seisukohad lahendatakse organite vaheliste vaidluste lahendamise korras vastavalt PlanS § 23 lg-le 5 Siseministeeriumi poolt. Kolleegium leiab, et nende asjaolude tõttu tingib korralduse tühistamise detailplaneeringu menetluses kohustusliku järelevalvemenetluse läbiviimata jätmine.
  62. Eeltoodust lähtudes täiendab kolleegium ringkonnakohtu otsuse motiive vastavalt selle otsuse ple
  63. Muus osas ei anna kassatsioonkaebuste väited alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. Kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte kanda. Kautsjonid tuleb arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.