Obsah (14)

§ 231§ 199§ 228§ 230§ 30§ 385§ 339§ 15§ 11§ 14§ 193§ 211§ 213§ 2

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-41-08 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 23. september 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergendberg, liik

§ 231

lg 3 p 2 alusel tühistati riigiprokuröri poolt koostatud kriminaalasjas nr 06913000014 menetluse taasalustamise määrus, samuti Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a määrus, millega jäeti läbi vaatamata riigiprokuröri määruskaebus Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a määruse peale.
5. Määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Kriminaalasjas nr 06913000014 alustati
7. veebruaril
8. a menetlust KarS § 392 lg-te 1 ja 3 tunnustel. Kahtlustus selles kuriteos esitati A. K.-le ja AS-le E. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri Kadri Välingu
9. oktoobri
10. a määrusega lõpetati

§ 199

lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlus ülalnimetatud isikute tegevuses kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Määruse lõpposas selgitati, et

§ 228

lg 1 alusel on menetlusosalisel või menetlusvälisel isikul õigus esitada Riigiprokuratuurile kaebus, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingute tegemisel või kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrust menetlusosalised ei vaidlustanud.

1. Riigiprokuratuuri juhtiva riigiprokuröri Lavly Lepa
2. jaanuari
3. a määrusega ringkonnaprokuröri määrus tühistati. Riigiprokurör asus seisukohale, et kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole põhjendatud. Määruse lõpposas selgitati, et

§ 230

alusel on menetlusosalisel või menetlusvälisel isikul õigus määrust maakohtus vaidlustada.

1. A. K. ja AS-i E. kaitsja vandeadvokaat Kalev Bachmann esitas Harju Maakohtule kaebuse milles leidis, et riigiprokuröri määruses esitatud põhistus on asjakohatu ega tulene tegelikest asjaoludest ja seega oli ringkonnaprokuröri määruse tühistamine põhjendamatu.
2. Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku
3. märtsil
4. a määrusega tühistati riigiprokuröri määrus

§ 231lg 3 p 2 alusel.

Kohtunik leidis, et ringkonnaprokuröri

1. oktoobri
2. a määruses esitatud seisukohad kriminaalmenetluse lõpetamise kohta on põhjendatud ja loogilised ning kooskõlas kohtu käsutuses olevate materjalidega. Kohtumääruses selgitati, et see määrus on lõplik ega ole edasikaevatav.
3. Riigiprokurör L. Lepp esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a määruse ebaseaduslikkuse ja põhjendamatuse tõttu tühistada. Prokurör märkis, et eeluurimiskohtunik on eiranud

§ 30

lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Käesolevas asjas on riigiprokuratuur leidnud, et kõnesolevate isikute suhtes on kogutud küllaldaselt tõendeid ja need tuleb esitada kohtule süüküsimuse otsustamiseks. Eeluurimiskohtuniku vaidlustatud määrus ei anna aga prokuratuurile võimalust täita seaduses sätestatud süüdistusfunktsiooni. Riigiprokurör leidis, et kui eeluurimiskohtunik hakkab

§ 231

lg 3 p 2 alusel tegema lõplikke menetlusotsustusi, ilma et tal oleks võimalik kontrollida kõiki kogutud tõendeid, on see vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. Riigiprokurör möönab, et kujunenud olukorras ei mahu kaebemenetlus otseselt

§-s 230 sätestatud regulatsiooni alla ja seetõttu oleks ühe võimalusena olnud aktsepteeritav maakohtu põhistatud määrus, millega oleks kaebus vaidlustamisaluse puudumise tõttu jäetud läbi vaatamata.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a määrusega jäeti riigiprokuröri kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus sedastas, et maakohtu

§ 231

alusel tehtud määruse vaidlustamine määruskaebuse korras on

§ 385p 11 kohaselt välistatud.

MENETLUS RIIGIKOHTUS 7. Riigiprokurör esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrused põhjendusega, et kohtud on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339tähenduses.

Riigiprokurör põhjendab oma seisukohta järgnevalt. 7.1 Maakohtu määrus on ebaseaduslik, sest selle tegemisel ületas eeluurimiskohtunik

§-s 21 sätestatud pädevust. Eeluurimiskohtuniku otsustused ei saa olla suunatud kriminaalasjades lõplike sisuliste hinnangute andmisele. Kujunenud olukorras on kohtunik juba kohtueelse menetluse staadiumis teinud sisulise ja lõpliku otsustuse, kontrollimata kõiki olemasolevaid tõendeid ning eirates kohtumenetluse suulisuse ja vahetuse (

§ 15

), kohtuistungi avalikkuse (

§ 11

) samuti kohtumenetluse võistlevuse (

§ 14) põhimõtteid.

7.2 Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada seetõttu, et sellega jäeti maakohtu ebaseaduslik määrus jõusse. Ringkonnakohtu määruses tehtud viide

§ 385

p-le 11 ei saa olla põhjendatud olukorras, kus eeluurimiskohtunik teeb kohtueelse menetluse staadiumis kriminaalasja suhtes lõpliku otsustuse, omamata selleks pädevust. 7.3 Kuigi määruskaebe menetluse aluseks Riigikohtus ei ole kõnesoleva kriminaalasja sisu, märgib riigiprokurör, et prokurörid olid eri meelt strateegilise kauba mõiste sisustamisel. Riigiprokurörile jääb täiesti arusaamatuks eeluurimiskohtuniku määruses esitatud seisukoht selles küsimuses. Määrustes puudub nõuetekohane tõendite analüüs, mis võimaldaks mõista kohtu järeldust, et riigiprokuratuuri vastuseisust hoolimata tuleb kriminaalmenetlus juba kohtueelse uurimise staadiumis lõpetada. 7.4 Määruskaebuses juhitakse tähelepanu ka sellele, et kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta kaebemenetluse korda Riigiprokuratuuri järelevalve korras tehtud määruse vaidlustamiseks kaebemenetluse väliselt. Kuigi kriminaalmenetluse seadustik sellise määruse vaidlustamiseks otsest õiguslikku alust ette ei näe, andis riigiprokurör menetlusosalistele siiski võimaluse esitada kaebus maakohtule

§ 230alusel analoogia korras.

Riigiprokurör leiab, et ühe võimaliku alternatiivina oli kohus pädev jätma kaebuse läbi vaatamata selgitusega, et see on esitatud vales korras. Kui eeluurimiskohtunik otsustas

§ 231

lg 3 p 2 alusel kaebuse siiski lahendada, polnud tal seaduslikku pädevust poolte osavõtuta ja tõendeid kontrollimata teha kohtueelse uurimise staadiumis kriminaalasjas lõplikku otsust vahetult enne kahtlustatavatele süüdistuse esitamist. Riigiprokurör rõhutab, et isiku süüküsimuse üle saab otsustada kohus kohtumenetluse staadiumis kõiki kriminaalmenetluse norme järgides. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kriminaalmenetluse alustamist tähistava menetlustoiminguga (

§ 193

lg 1), aga ka edasiste kohtueelse menetluse raames tehtavate menetlustoimingute või määrustega võidakse mitmesugusel moel riivata nii menetlusosaliste kui ka menetlusväliste isikute erinevaid põhiõigusi, samuti muid õigusi. Seetõttu ongi seadusandja andnud nimetatud isikutele võimaluse vaidlustada nende arvates uurimisasutuse või prokuratuuri konkreetse menetlustoimingu või määrusega kaasnenud enda õiguste rikkumisi korras, mis on sätestatud

VIII peatüki 5. jaos (

§-des 228 - 232). 9.

§ 228

grammatilise tõlgendamise pinnalt võiks esmapilgul teha järelduse, et ka prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on vaidlustatav

VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Nimelt on uurimisasutuse ja prokuratuuri menetlustoimingu või määruse vaidlustamise ainsaks eeltingimuseks

§ 228

teksti kohaselt see, et isiku arvates on menetlustoimingu või määrusega rikutud tema õigusi.

§-s 228 sätestatut pelgalt vaid grammatiliselt tõlgendades andiski ringkonnaprokurör kriminaalmenetluse lõpetamise määruses võimaluse seda

VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras vaidlustada.

§-s 228 sätestatu süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine siiski välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise

VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Erinevalt üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav

VIII peatüki 5. jaos sätestanud korras ega ka mistahes muus korras. Tulenevalt

§ 193

lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja

§ 211

kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kolleegiumi arvates kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad. Seda seisukohta ei saa kummutada ka asjaolu, et tegelikult võib lõppkokkuvõttes isiku põhiõiguste rikkumine tuleneda tõepoolest kriminaalmenetlusest kui tervikust, mitte aga mingist konkreetsest menetlustoimingust. Sellise põhiõiguse rikkumisega on tegemist eeskätt juhul, mil kohtumenetluse kulg ületab mõistliku aja piiri EIÕK art 6 mõttes. Kuid sedalaadi kriminaalmenetluse kui tervikuga seonduvad õiguste rikkumised ei saa kuidagi ilmneda kriminaalmenetluse algetapil ja nende rikkumiste vältimise soovile tuginevalt ei saa põhjendada menetluse alustamise vaidlustamise vajadust. 10. Ringkonnaprokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust oleks

§-des 207 ja 208 sätestatud korras kahtlemata võinud vaidlustada kannatanu. Lisaks eelmises punktis esitatud põhimõttelist laadi kaalutlustele on raske aga sisuliselt ette kujutada esiteks seda, miks peaks kannatanu lisaks

§-des 207 ja 208 ettenähtud korrale soovima vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka

VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras, samuti seda, kes veel peale kannatanu võiks olla huvitatud kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisest. Eriti oluline on aga käesoleva kohtuasja puhul märkida, et mingil juhul ei saa

VIII ptk 5. jaos sätestatust tuletada prokuratuuri kohtukaebeõigust. Esiteks ei ole prokuratuur ei menetlusosaline ega menetlusväline isik (

§ 228lg 1) vaid menetleja.

Teiseks - nii nagu nähtub ka

VIII ptk

1. jao pealkirjast - on prokuratuur selle kaebemenetluse kontekstis institutsioon, kelle peale kaevatakse või kes selle kaebemenetluse mingil etapil lahendab kaebust ja kes seetõttu sisuliselt ei saa ise olla kaebajaks ? isikuks, kelle õigusi võidakse kohtueelses menetluses rikkuda.
2. Kuid vaatamata kohtukaebeõiguse puudumisele on

§ 213

lg 1 p 6 kohaselt kõrgemalseisev prokurör kohtueelse menetluse seaduslikkuse huvides pädev tühistama alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ja taasalustama kriminaalmenetlust. Analoogiliselt kriminaalmenetluse alustamisega (vt eelnevalt p 9), ei ole mingit alust ka selle taasalustamist kõrgemalseisva prokuröri poolt paigutada PS § 15 lg 1 p-st 1 lähtuva kohtukaebeõiguse esemelisse kaitsealasse. Riigiprokuröri määruskaebuses on õigesti märgitud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette otsest õiguslikku alust vaidlustada kõrgemalseisva prokuröri poolset kriminaalmenetluse taasalustamise määrust. Põhjendamatult andis riigiprokurör aga menetlusosalistele võimaluse vaidlustada seda määrust maakohtus

§ 230analoogia alusel.

1. Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Siinjuures tuleb märkida, et sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK
2. lisaprotokolli art 4 teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus, nii nagu ka eelnevalt märgitud, on ette nähtud

§ 213lg 1 p-s 6.

Seega leiab kolleegium, et kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab

§ 199lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus.

Käesoleval juhul taasalustati kriminaalmenetlus pärast kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist kõrgemalseisva prokuröri poolt. 13. Samavõrd nagu riigiprokurör ei olnud pädev enda määrusega laiendama

VIII ptk

1. jaos sätestatud kaebeõiguse piire, puudus ka eeluurimiskohtunikul pädevus hakata sisuliselt lahendama
2. veebruaril
3. a AS E. ja A. K. kaitsjate poolt riigiprokuröri
4. jaanuari
5. a määruse peale esitatud kaebust.

§-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid, nagu on põhjendatult märgitud riigiprokuratuuri määruskaebuses, ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine. Oluline on siinjuures märkida sedagi, et riigiprokuröri 14. jaanuari 2008. a määrust tühistades ei arvestanud eeluurimiskohtunik

§ 213lg 1 p-s 6 sätestatut.

14. Eesti kriminaalmenetluse õiguses ei ole sätestatud, kuidas peaks Riigikohus toimima käesoleva kohtuasja puhul tekkinud olukorras, mil ringkonnakohus on formaalselt täiesti õigesti märkinud, et

§ 231

alusel tehtud maakohtu määruse vaidlustamine määruskaebuse korras on

§ 385p 11 kohaselt välistatud.

Riigikohtu poolt ringkonnakohtu sellise formaalselt õige kohtumääruse aktsepteerimine tähendaks aga eeluurimiskohtuniku pädevusevälise kohtumääruse jõusse jätmist. See omakorda aga kitsendaks olulisel määral

§-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte toimeala ja moonutaks selle kaudu kriminaalmenetluse olemust. Arvestades eelöeldut ja korrates käesoleva kohtuotsuse p-s 9 märgitut, et kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, lähtub Riigikohtu kriminaalkolleegium

§ 2

p-s 4 sätestatust, rahuldab riigiprokuröri kaebuse ning tühistab nii Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a määruse kui ka Harju maakohtu
3. märtsi
4. a määruse. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi