RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-50-08 Otsuse kuupäev 24. september 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe Ko

§ 278järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 26.

märtsi

1. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-07-5706 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Politseiprefektuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. september 2008 Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja Põhja Politseiprefektuuri Ida politseiosakonna spetsialist Lidia Räämet RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a kohtuotsus K. K. väärteoasjas

§ 278järgi väärteomenetluse lõpetamise osas VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

2. Lõpetada K. K. suhtes väärteomenetlus

§ 278ja alkoholiseaduse § 70 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

1. Muus osas jätta Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a kohtuotsus K. K. väärteoasjas muutmata.
4. Kassatsioon jätta rahuldamata.
5. Hüvitada K. K-le kaitsjale makstud tasu 9200 (üheksa tuhat kakssada krooni) riigieelarve vahenditest.
6. Väärteomenetluse kulud jätta riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Põhja Politseiprefektuur koostas K. K. suhtes väärteoprotokolli järgmise teo kohta.
8. augustil 2007 ilmus K. K. Tallinnas XXXXXXXXX XX kasiino juures avalikku kohta joobnud olekus ja tuigerdas tänaval, millega solvas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Põhjustas teadvalt vale väljakutse ja väljasõidu politseile. Sellise tegevusega pani menetlusalune isik toime alkoholiseaduse (edaspidi AS) § 70 ja

§ 278järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohtuvälise menetleja

1. septembri
2. a otsusest nähtuvalt on väärteoasjas kogutud tõendite pinnalt tuvastatud, et K. K. kutsus politsei välja, kuna oli kaotanud temale kingitud võtmehoidja. See ei ole aga häda- ega ohuolukord, mis tingiks politsei kohaltuleku vajaduse.

§ 63

lg 1 ja

§ 278alusel määrati K.

K-le rahatrahv 30 trahviühikut, s.o 1800 krooni.

1. Põhja Politseiprefektuuri otsuse peale esitas maakohtule kaebuse K. K., kes taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuse esitaja leidis, et ta ei ole kõnealuseid tegusid toime pannud. Kohtuväline menetleja rikkus isiku kinnipidamisel ja politseiasutusse toimetamisel oluliselt väärteomenetlusõigust, mis tingib karistamisotsuse tühistamise. Lisaks ei olnud tegemist politsei vale väljakutsega. Politsei kutsuti välja, kuna K. K. arvas, et talt on varastatud väärtuslik ese.
2. Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a kohtuotsusega rahuldati K. K. kaebus, tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati tema suhtes väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Maakohus põhjendas oma otsust järgmiselt. 3.1 Kohtuväline menetleja ei ole kogunud küllaldaselt tõendeid menetlusaluse isiku poolt

§ 278järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise kohta.

Vale väljakutse all tuleb mõelda igasugust akustilist või optilist teadaannet, mis viitab tegelikult mitteolemasolevale häda- või ohuolukorrale ning võõra abi hädavajadusele. Vale ei ole aga väljakutse siis, kui tühise vahejuhtumi korral nõutakse küll mõne eritalituse tungivat kohaletulekut, kuid iseenesest juhtumi faktid esitatakse õigesti. Väärteoasja materjali kohaselt teatati politseile, et XXXXXXXXX tänava kasiinos on avaldajalt varastatud rahakott koos dokumentidega. Sündmuskohal selgus, et kadunud on võtmehoidja, mille rahaline väärtus ei olnud küll suur, kuid mis K. K. sõnul oli talle kingitud ja seetõttu väärtuslik. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt arvas menetlusalune isik politseid kutsudes, et talt on varastatud ka rahakott, kuid tegelikkuses oli kadunud võtmehoidja. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et sisuliselt ei olnud tegemist vale väljakutsega, küll aga, nagu märkis ka kohtuväline menetleja, oli tegemist tühise vahejuhtumiga. Need asjaolud selgusid aga alles sündmuskohal. 3.2 Seega ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud K. K. käitumises otsest tahtlust vale väljakutse tegemise suhtes, s.o teo toimepanemist ?teadvalt", mida nõuab

§-s 278 sätestatud süüteokoosseis. Menetlusalune isik arvas, et talt on varastatud isiklikke esemeid ja käitus sellele vastavalt. Mõni isiklik ese võib olla rahaliselt väheväärtuslik, kuid omanikule siiski hindamatu väärtusega. Sündmuse asjaolusid arvestades ja menetlemise ökonoomia seisukohalt tuleb väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetada. Eeltoodust lähtudes tühistas maakohus kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetas väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. 3.3 Kuna K. K. on karistatud ainult

§ 278

järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest, ei käsitlenud kohus ka väärteoprotokollis ja otsuse kirjeldavas osas toodud teist rikkumist, s.o. avalikku kohta joobnud olekus ilmumist ja tänaval tuigerdamist. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Politseiprefektuur, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Kohtuväline menetleja leiab, et väärteoasjas kogutud tõenditega on tuvastatud K. K. poolt talle etteheidetavate tegude toimepanemine, mis on kvalifitseeritud AS § 70 ja

§ 278järgi.

Kohtuvälises menetluses ei ole rikutud väärteomenetlusõiguse norme. Kohtu seisukohad ei rajane tõenditele, seega on rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses, s.t kohtuotsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonis märgitu juurde, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendatud

§ 278järgi kvalifitseeritud teo toimepanemine K.

K. poolt, kuid loobus kassatsioonist AS §-s 70 sätestatud väärteo osas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Puutuvalt

§ 278

järgi kvalifitseeritud rikkumisse, märgib kriminaalkolleegium, et

§-s 278 sisaldub kaks alternatiivset süüteokoosseisu - teadvalt vale väljakutse tegemine ja teadvalt vale väljasõidu põhjustamine. Väljakutse on igasugune optiline või akustiline teadaanne, millega taotletakse eritalituse kohaletulekut seoses häda- või ohuolukorraga, näiteks õigusrikkumise toimepanemisega. Seega on vale väljakutse tegemine spetsiifilise teokirjeldusega formaalne delikt, kuna süüteokoosseisu realiseerituse aspektist on tähtsusetu, kas sellele järgneb ka faktiliselt mõne eritalituse väljasõit. Seevastu väljasõidu põhjustamine on tagajärjedelikt, mis eeldab erinevalt väljakutse tegemisest suvalist tegu (näiteks õnnetusjuhtumi või õigusrikkumise lavastamist), mille tulemina toimub eritalituse väljasõit. Sellisel juhul tuleb tuvastada ka põhjuslik seos teo ja väljasõidu vahel. 6.1 Politsei teadvalt vale väljakutsega on muuhulgas tegemist siis, kui isik teatab politseile, et toime on pandud õigusrikkumine, teades tegelikult, et seda toimunud ei ole, või esitab õigusrikkumise asjaolusid teadlikult ebaõigesti. Juhul kui isik ei ole teatamise hetkel kindel, kas õigusrikkumine on toimunud või teatab tühisest vahejuhtumist, kuid esitab faktid õigesti, ei ole

§ 278süüteokoosseis vale väljakutse tegemise osas täidetud.

Käesolevas väärteoasjas tuvastas maakohus, et politseiga ühenduse võtmise hetkel arvas K. K., et temalt on varastatud ka rahakott. Alles politsei kohaletuleku järel selgus, et tegelikult oli puudu vaid võtmehoidja. Lisaks märkis kohus, et ka rahaliselt väheväärtuslik ese võib olla inimese jaoks suure mittevaralise väärtusega. Sellest tulenevalt tuli maakohus otsuse põhiosas põhjendatult järeldusele, et isiku tegu ei vasta

§ 278süüteokoosseisule, kuna K.

K. ei tegutsenud otsese tahtlusega vale väljakutse tegemiseks. 6.2 Väärteomenetluse seadustiku § 166 lg 2 alusel kassatsiooni piiridest väljudes, peab kolleegium siiski vajalikuks märkida, et maakohtu otsuse lõpposa järeldused

§-s 278 sätestatud süüteokoosseisu osas ei vasta samas tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. Viimane moodustab aga väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses. Nimelt asus maakohus otsuse põhiosas seisukohale, et politseid välja kutsudes puudus K. K. käitumises

§-s 278 nõutav subjektiivne koosseis. Järelikult leidis maakohus, et K. K. käitumises puudus süüteokoosseis. Seega tulnuks väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, mis näeb ette väärteomenetluse lõpetamise, kui isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Maakohus lõpetas aga väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlustel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. 6.3 Kriminaalkolleegium märgib, et VTMS § 29 lg 1 p-s 1 ja § 30 lg 1 p-s 1 sisalduvad kaks erinevat ja teineteist välistavat väärteomenetluse lõpetamise alust. Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel eeldab, et menetlusalusele isikule omistatav tegu on nii koosseisupärane, õigusvastane kui süüline (

§ 2

lg 2), kuid tema vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu otsustab menetleja väärteomenetluse siiski lõpetada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-81-06 - RT III 2006, 33, 282, p 6;
3. detsembri
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-146-03 - RT III 2004, 1, 5, p 8). Väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel lähtub seega menetlusökonoomilistest kaalutlustest, kuid võimaldab lisaks ka proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt välistada karistuse kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsuse asjas nr 3-1-1-85-04 - RT III 2004, 27, 291, punktid 15 ja 16). 6.4 Seega on VTMS § 29 lg 1 p-s 1 ja § 30 lg 1 p-s 1 sätestatud menetluse lõpetamise alused järgmises loogilises vahekorras. Esmalt tuleb kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku teos on realiseeritud süüteokoosseis, õigusvastasus ja süülisus, s.o väärteo tunnused. Nendest kasvõi ühe puudumisel tuleb väärteomenetlus obligatoorselt lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alust minna VTMS § 30 lg 1 p 1 juurde sellisel juhul ei ole. Alles siis, kui kohus jõuab veendumusele, et väärteo tunnused isiku käitumises on täidetud, võib kohus asuda vaagima, kas on alust väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt. 6.5 Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et VTMS § 150 lg 1 p 8 alusel tuleb maakohtu otsus K. K. suhtes

§ 278järgi väärteomenetluse lõpetamise osas VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel tühistada.

VTMS § 174 p 8 alusel on Riigikohtul õigus tühistada kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtud maakohtu kohtuotsuse ja teha täiendavaid tõendeid kogumata uue otsuse, mis ei raskenda isiku olukorda. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei tingi kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine asja saatmise uueks arutamiseks, kuna kohtuotsuse põhiosast nähtub, et kohus on tuvastanud väärteo tunnuste puudumise isiku teos. Sellest tulenevalt lõpetab kolleegium K. K. suhtes väärteomenetluse

§ 278järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

1. Puutuvalt K. K-le omistatud AS §-s 70 sätestatud väärteosse märgib kolleegium järgmist. Riigikohtu istungil loobus kohtuväline menetleja selles osas oma kassatsioonist. Loobumise kirjalikus põhjenduses märgib kohtuväline menetleja, et peab loobumist põhjendatuks, kuna menetlusaluse isiku kaebuse arutamisel maakohtus tuvastati, et K. K. ei ole oma tegevusega realiseerinud AS § 70 järgi kvalifitseeritud väärteokoosseisu. Seega on kohtuväline menetleja loobunud sisuliselt menetlusaluse isiku süüstamisest AS §-s 70 ette nähtud väärteo osas. Riigikohtu praktika kohaselt toob kohtuvälise menetleja loobumine süüdistusest kaasa väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-94-07 - RT III 2008, 6, 41, p 8). Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib kolleegium siiski järgmist. 7.1 Kolleegium leiab, et maakohus jättis ekslikult oma otsuses analüüsimata K. K. kaebuse väited AS §-s 70 ette nähtud väärteo osas. Käesolevas asjas vaidlustas K. K. kohtuvälise menetleja otsuse tervikuna. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. septembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06 - RT III 2006, 35, 296, p 6 koos viidetega varasematele lahenditele). Seega lasub maakohtul kaebemenetluses kohustus hinnata kõiki kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule omistatud väärtegusid, sõltumata sellest, kas karistus nende tegude eest määrati ideaalkogumit (

§ 63

lg 1) või reaalkogumit (

§ 63lg 3) reguleerivate sätete järgi.

7.2 Materiaalõiguse kohaldamise seisukohalt on aga oluline silmas pidada, et AS §-s 70 kehtestab vastutuse vaid sellise avalikku kohta joobnud olekus ilmumise eest, millega solvatakse inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Alkoholijoove ei tingi eraldivõetuna isiku vastutuselevõtmist ka siis, kui ta viibib seejuures tänaval, ühistranspordis või muus avalikus kohas. Omistamaks menetlusalusele isikule AS §-s 70 kirjeldatud väärtegu, tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul seega eraldi põhistada ja tõendada, mil viisil solvas konkreetsel juhul menetlusaluse isiku viibimine alkoholijoobes avalikus kohas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. 8. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes VTMS § 150 lg 1 p-st 8 ning § 174 p-st 4 tühistab Riigikohtu kolleegium maakohtu otsuse osas, millega K. K. suhtes lõpetati väärteomenetlus

§ 278

järgi VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel ja lõpetab selles osas menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alkoholiseaduse § 70 rikkumise osas lõpetab Riigikohtu kriminaalkolleegium väärteomenetluse KrMS § 301 ning VTMS § 2 ja § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassatsiooni jätab kolleegium rahuldamata. 9. VTMS § 23 kohaselt väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Käesolevas asjas taotles menetlusalune isik maakohtus kaitsjale makstud tasu hüvitamist 9200 krooni ulatuses. Maakohus jättis taotluse rahuldamata, põhjendades seda menetluse lõpetamisega VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kuna Riigikohus lõpetas käesolevas asjas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, leiab kolleegium, et tasu hüvitamise taotlus tuleb rahuldada. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe