RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 1028

lg 1 ei kohaldu, kuna hageja kohustus tasuda lepingu järgi ei langenud ära VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Isegi juhul kui maakohus leidis, et hageja nõue tuleks ümber kvalifitseerida lepingust osalise taganemise või ostuhinna alandamise nõudeks, on maakohtu otsus vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei vaielnud sisuliselt hagi faktilistele asjaoludele vastu. Ta ei väitnud, et vaidlusalused sisustuselemendid paigaldati korterisse. Kostja sai hageja eksimuse tõttu hagejalt alusetult raha rohkem ja tema käitumine müügilepingu sõlmimisel ning täitmisel oli vastuolus mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne. Maakohus ei ole asja lahendamisel seotud menetlusosaliste esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab seadust ise, olles tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Hageja esitas kohtule faktilised asjaolud, millest tulenevalt on tema arvates kostja poolt alusetult saadud 21 474 krooni ja viivise saamise nõue põhjendatud. Kohus pidi andma hageja nõudele õigusliku kvalifikatsiooni. Riigikohus asus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07 tehtud otsuses seisukohale,

§ 1028

lg 1 kohaldamiseks on alust siis, kui hageja ei võlgnenud kostjale raha kas tulenevalt lepingu tühisusest või kostja poolt lepingu mittenõuetekohasest täitmisest või muul põhjusel. On tõendatud, et hageja ei võlgnenud vanni ja klaasseina eest kostjale tasu, kuna neid esemeid ei soovitudki hagejale müüa. Need esemed olid lepingusse märgitud ekslikult. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. märtsi
3. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik on teiselt isikult saanud midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus hiljem ära langeb. Seega pidi hageja tooma esile asjaolud, mille kohaselt on kostja hagejalt saanud midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ja et kohustust ei ole tegelikult olemas või seda ei tekkinud või see on hiljem ära langenud. Õige on maakohtu järeldus, et hageja nõude rahuldamise VÕS § 1028 lg 1 järgi välistab asjaolu, et leping, mille alusel on hageja kostjale raha maksnud, ei ole ära langenud. Ebaõige on apellandi väide, et vanni ja klaasseina müügi osas kohustist ei tekkinudki, kuna poolte tegelikku tahte järgi ei kuulu need asjad korteri juurde. Lepingu lisas 3 on pooled sõnaselgelt kokku leppinud, et siseviimistluse hulka kuuluvad vann ja klaassein. Kostja ei ole väitnud, et ta ei pidanudki neid asju korterisse ehitama. Hageja ei ole lepingust taganenud ega lepingut tühistanud. Seega oli hageja sooritusel õiguslik alus. Maakohus ei oleks omal algatusel pidanud kohaldama VÕS §
4. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne ja kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kuid kohus on seotud poolte esitatud asjaoludega. TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi peab hageja hagiavalduses märkima hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks esitanud kostjale hinna alandamise avalduse (VÕS § 112 lg 2) või taganenud lepingust (VÕS § 116). Vastustes hagile on kostja pidevalt rõhutanud, et tegemist on lepingu täitmisest tuleneva vaidlusega, mis välistab alusetu rikastumise sätete kohaldamise. Samuti on maakohus
5. veebruari 2007 kirjaga (kohtutoimiku lk 50) hagejale teatanud, et hagis esitatud asjaoludest ei tulene, et tegemist oleks alusetu rikastumise nõudega. Seega ei saanud maakohtu seisukoht seaduse kohaldamise kohta tulla apellandile üllatusena. Hagejat on esindanud maakohtu menetluse ajal advokaat, kellel eeldatavasti on olemas teadmised, et anda asjaoludele õiguslik hinnang. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et kohtud on ebaõigesti jätnud VÕS § 1028 lg 1 osaliselt kohaldamata. Kohtud keskendusid üksnes kohustuse äralangemise küsimusele, kuid on jätnud hindamata VÕS § 1028 lg-s 1 toodud alternatiivsed võimalused. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-188-07 tehtud lahendis asunud seisukohale,

§ 1028

lg 1 kohaldamiseks on alust siis, kui raha ei võlgnetud kas tulenevalt lepingu tühisusest või kostja poolt lepingu mittenõuetekohasest täitmisest. Pooltevahelises lepingus märgitud vaidlusaluste müügiesemete müümise tahet kostjal ei olnudki, seega on kostja alusetult saanud raha, mida ta lepingu alusel saama ei pidanudki. Kassaator ei nõustu kohtu viitega VÕS §-le 112, kuna hinna alandamise korral säilib lepinguline suhe poolte vahel. Praegusel juhul puudus kostjal lepingus märgitud vaheseina ja vanni müümise tahe. Kohtud on jätnud hindamata poolte väited ja tunnistajate ütlused nende esemete müügi kokkuleppe kehtivuse osas. Ringkonnakohus on TsMS § 654 lg-t 5 rikkudes jätnud võtmata seisukoha kostja käitumise suhtes hea usu põhimõttest lähtudes. Kostja ei ole hagi faktilistele asjaoludele vastu vaielnud ega väitnud, et on vaidlusalused esemed korterisse paigaldanud. TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poolte muudest avaldustest. Seega ei lasunud hagejal tõendamiskoormust, et korteris vaidlusaluseid viimistluselemente ei olnud. Kohus peab tuvastama asjas tähtsust omavad asjaolud. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende asjaoludega, millele pool on viidanud. 7. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et Ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. 9. Kolleegium on nõus kohtute järeldusega,

§ 1028

lg 1 kohaldamine ei ole võimalik, sest õiguslik alus, mille alusel hageja maksis kostjale raha, ei ole ära langenud. Kohtud tuvastasid, et pooled sõlmisid kehtiva ehitus- ja müügilepingu, millega kostja kohustus püstitama ridaelamu ning müüma hagejale korteriomanditeks jagamisel moodustatava korteriomandi. Lepingu p 3.2 kohaselt on lepingu lahutamatuks osaks ka lisa 3, mis sisaldab korteriomandi siseviimistlustabelit. Lisa 3 alusel kohustus kostja tegema lepingu esemes siseviimistlustööd. Lisas 3 oli muude korterisse paigaldatavate esemete kõrval nimetatud ka klaassein Wallenium ja vann Donna. Siseviimistlustööde kirjeldus lisas 3 täpsustab ja konkretiseerib kostja soorituskohustust ehk seda, kuidas kostjal tuli leping nõuetekohaselt täita. Kuna hageja tasus kostjale lepingu eseme eest kokkulepitud rahasumma ja leping kehtib, siis annab see leping hageja poolt rahasumma maksmiseks õigusliku aluse. Juhul kui kostja ei paigaldanud korterisse kõnealuseid esemeid, siis on ta lepingut rikkunud ning hageja saab oma huve kaitsta lepingulise kohustuse rikkumise korral kasutatavate õiguskaitsevahendite abil (VÕS § 101 jj). Kuna leping kehtib, ei ole tähtis, kas kostjal oli enne lepingu sõlmimist kavatsus täita lepingut vaheseina ja vanni osas või kas nende esemete korterisse paigaldamises lepiti kokku ekslikult. Kokkulepitud sooritust ja vastusooritust ei muuda alusetuteks VÕS § 1028 lg 1 mõttes see, kui üks lepingupooltest kavatses juba enne lepingu sõlmimist mitte teha omapoolset sooritust teise poole soorituse vastu või kui üks või mõlemad lepingupooled leppisid lepingudokumendis ekslikult kokku soorituste tegemises, mida kumbki pool tegelikult ei soovinud. Mõlemal juhul oleks tegemist lepingu rikkumisega ning hageja kasutada oleksid lepingu rikkumisest tulenevad õiguskaitsevahendid. Samuti võiks nendel juhtudel muude seaduses sätestatud täiendavate eelduste olemasolu korral olla hagejal alust tühistada leping pettuse või eksimuse tõttu ja sellest tulenevalt saavutada lepingu tagasitäitmine, sh vaheseina ja vanni eest makstu tagasisaamine. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et maakohus pidas ekslikult VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks muu hulgas olukorda, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj. 10. Hageja leiab ekslikult, et Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 31. oktoobri 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07 seisukohale,

§ 1028

lg 1 kohaldamiseks on alust ka siis, kui saadud raha ei võlgnetud tulenevalt lepingu mittenõuetekohasest täitmisest. Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitles eelnimetatud otsuse p-s 15 abstraktse võlatunnistuse alusel saadud nõudeõiguse tagasinõude eeldusi juhul, kui võlatunnistusega saadud nõudeõiguse andmise kui soorituse aluseks peetakse töövõtulepingust tulenevat tasunõuet. Kolleegium viitas sellele, et üheks abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 järgi.

1. Iseenesest on õige kassatsioonkaebuse seisukoht, et TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud otsust tehes poolte esitatud õiguslike väidetega ning et kohus on kvalifitseerimisel seotud poolte viidatud asjaoludega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt peab kohus muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevate asjaoludega. Kohus on TsMS § 436 lg 2 esimese lause ja TsMS § 436 lg 4 esimese lause järgi pooltevahelise õigussuhte määratlemisel seotud poolte esitatud asjaolude ja tõenditega. TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi peab hageja hagiavalduses märkima hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. TsMS § 436 lg 6 järgi ei ole kohus seotud esitatud asjaoludega perekonnaasjades. Seega saab kohus üldjuhul esitatud nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel tugineda üksnes poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei olnud maakohtul võimalik kaaluda, kas hageja nõude võiks rahuldada tulenevalt sellest, et kostja rikkus lepingut. Seda põhjusel, et hageja ei tuginenud võimalike alternatiivsete õiguskaitsevahendite kohaldamiseks vajalikele alustele. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et hinda võib alandada ka sel teel, et hinna alandamisest teatatakse teisele poolele hagiavalduses (vt Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-08 p, 11). Praeguses asjas ei olnud kohtutel alust võtta seisukohta hinna alandamise kohta, sest hageja ei avaldanud, et ta oleks hinda alandanud hagi esitamisega või muul viisil. Hageja on kogu menetluse vältel, sh apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses, kinnitanud, et ta ei tugine hinna alandamisele. Ka ei esitanud hageja asjaolusid, mille järgi oleksid kohtud saanud tema nõuet kvalifitseerida kohustuse täitmise nõudena VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 ja § 222 lg 5 järgi või kahju hüvitamise nõudena VÕS § 127, § 101 lg 1 p 3, § 103, § 115 ja § 225 järgi. Kolleegium selgitab, et kohustuse täitmise nõude raames on võimalik VÕS § 222 lg 5 järgi muu hulgas nõuda müüdud asja puuduste kõrvaldamise mõistlike kulutuste hüvitamist. Sellise nõude eeldustena oleks hageja pidanud tegema kostjale kõigepealt ettepaneku kõrvaldada puudused ja kui kostja seda mõistliku tähtaja jooksul ei oleks teinud, siis kõrvaldama puudused ise või laskma seda teha. Kahju hüvitamise nõude eeldusena oleks hageja pidanud tuginema muu hulgas sellele, et talle on tekitatud kahju. Kuna hageja väitis, et ta ei kavatse lasta korterisse paigaldada kokkulepitud vaheseina ja vanni, siis ei ole esitatud asjaoludest nähtuvalt tekkinud hagejal kahju kulutuste näol, mida ta peab kandma selleks, et viia korter vastavusse lepingus kokku lepitud tingimustega.
4. Maakohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et hageja esitatud asjaoludest ei tulene, et tegemist saaks olla alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Maakohus selgitas hagejale tema võimalikke õiguskaitsevahendeid ning nende kasutamise eeldusi, muu hulgas seda, et hagi esitamist on võimalik käsitada hinna alandamisena (kohtutoimiku lk 50). Hageja esindaja ei nõustunud maakohtu seisukohaga (kohtutoimiku lk 54). Seega on maakohus täitnud nõuetekohaselt TsMS §-s 351 sätestatud asjaolude väljaselgitamise kohustust. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu