← Eesti

3-3-1-15-08

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-15-08

  1. september 2008 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Lembi Sepa (Sepp), Aivar Jürisalu ja Arvi Sepa (Sepp) kaebused Kehtna Vallavolikogu
  2. septembri
  3. a otsuse nr 120 ja
  4. detsembri
  5. a otsuse nr 133 tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus haldusasjas nr 3-05-43 L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa ning Kehtna Vallavolikogu kassatsioonkaebused
  8. mai 2008 Aivar Jürisalu Arvi Sepp Aivar Jürisalu ja Lembi Sepa esindaja vandeadvokaat Äili Rodi Kehtna Vallavolikogu esindajad Kalle Toomet ja Veljo Väärsi Muinsuskaitseameti esindaja Ants Kraut Rapla Maavalitsuse esindaja Liina Valler Raplamaa Keskkonnateenistuse esindaja Hetti Kask RESOLUTSIOON Rahuldada Kehtna Vallavolikogu kassatsioonkaebus osaliselt. Jätta rahuldamata Lembi Sepa, Aivar Jürisalu ja Arvi Sepa kassatsioonkaebused. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  9. oktoobri
  10. a otsuse haldusasjas nr 3-05-43 punkt
  11. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Lembi Sepa, Aivar Jürisalu ja Arvi Sepa kaebus Kehtna Vallavolikogu
  12. septembri
  13. a otsuse nr 120 ja
  14. detsembri
  15. a otsuse nr 133 tühistamiseks rahuldamata. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  16. oktoobri
  17. a otsuse punktid 5, 6 ja
  18. Teha tühistatud osas uus otsus, millega Lembi Sepa, Aivar Jürisalu ja Arvi Sepa halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Lembi Sepa, Aivar Jürisalu ja Arvi Sepa kautsjonid arvata riigituludesse. Tagastada Kehtna Vallavolikogu kautsjon. Riigikohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  19. Kehtna Vallavolikogu
  20. septembri
  21. a otsusega nr 120 kehtestati Paluküla Puhke- ja spordikeskuse detailplaneering. Nimetatud otsusele esitasid vaided L. Sepp, A. Sepp ja A. Jürisalu. Volikogu vaatas vaided läbi ning tegi
  22. novembri
  23. a otsusega nr 128 ettekirjutuse planeeringu kehtestamise küsimuse uueks otsustamiseks. Kehtna Vallavolikogu
  24. detsembri
  25. a otsusega nr 133 muudeti
  26. septembri
  27. a otsust nr 120, täiendades seda motiveerivas osas.
  28. Kehtna Vallavolikogu
  29. septembri
  30. a otsuse nr 120 ning
  31. detsembri
  32. a otsuse nr 133 vaidlustas Tallinna Halduskohtus
  33. jaanuaril 2004 L. Sepp. Kaebuse kohaselt on planeering vastuolus maastikukaitseala (MKA) kaitse-eeskirja ja looduskaitseseadusega (LKS) ning muinsuskaitseseadusega. Kaebaja väidab, et planeeringu kehtestamisel ei ole õigesti teostatud kaalutlusõigust ning planeeringu motivatsioon on puudulik. Kaebaja leiab, et kaebuse esitamisel on aluseks planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg 1, mille kohaselt on kaebeõigus igaühel, kes leiab, et otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga. Kaebaja leiab samuti, et rikutud on tema planeerimismenetlusest tulenevaid õigusi, õigust heale haldusele ning ka õigust puhtale keskkonnale. Kaebusest nähtuvalt on detailplaneeringuga kavandatud Paluküla Hiiemäele rajada puhke- ja spordibaas koos mäele paigaldatavate suusatõstukitega. Selleks kavandatakse ka mäepinnase teisaldamist. Selline tegevus on vastuolus looduskaitse põhimõtetega ning Kõnnumaa MKA kaitse eesmärkidega, kuna tegemist on MKA piiranguvööndiga. Paluküla Hiiemägi on ka tunnistatud kultuuriministri
  34. mai
  35. a käskkirjaga nr 100 kultuurimälestiseks. Detailplaneeringu realiseerimisel suureneks sotsiaalne koormus, müra ja vaadete muutumine tooks kaasa kultuurikeskkonna kahjustumise. Detailplaneeringu alal asuvad III kategooria kaitsealuse liigi palukuklase - pesad. Kaebuse kohaselt on detailplaneeringu kehtestamine, milles tehakse ettepanekud kaitseala kaitserežiimi muutmiseks, õigustatud siis, kui asjaomane asutus on muudatuste tegemisega nõustunud ning vastavad muudatused on kaitse-eeskirja sisse viidud. Kaebuses nähakse kaalutlusõiguse väära kasutamist ekslikes vallavolikogu väidetes selle kohta, et mäesuusatamise harrastamiseks regioonis muud võimalused puuduvad, et planeering ei hõlma Hiiemäge ning külaelanikud ei pea paika pühapaigaks, et külaelanikud suhtuvad rajatavasse keskusesse pooldavalt, et kaebajad on hoonete planeeritava mahuga nõustunud. Planeeringu kehtestamisel ei ole erinevaid huve kaalutud piisavalt ega erapooletult, sealhulgas on antud ülemäärane kaal keskuse rajamisega kaasnevale positiivsele mõjule. Piisavalt pole arvestatud võimalikke negatiivseid mõjusid keskkonnale. Volikogu ei ole nõuetekohaselt rakendanud uurimisprintsiipi, mille oluliseks osaks on kogutud andmete täielikkus. Volikogu ei ole olnud objektiivne. Planeeringu kehtestamise otsuse motivatsiooni puudulikkus tuleneb planeerimisotsuste ulatuslikust diskretsiooniruumist, mis nõuab tavapäraste haldusaktidega võrreldes põhjalikumat motivatsiooni. Kaevatavas otsuses puuduvad selgitused, milline on keskuse rajamisega kaasnev kasu ning kas kasu kaalub üles keskkonnale tekitatava kahju. Kaebaja taotles esialgse õiguskaitse kohaldamist.
  36. Eelnimetatud haldusaktid vaidlustasid samuti A. Jürisalu ning A. Sepp. Tallinna Halduskohtu
  37. jaanuari
  38. a määrusega liideti L. Sepa, A. Sepa ning A. Jürisalu kaebustel põhinevad haldusasjad ühte menetlusse. Kohus kohaldas esialgset õiguskaitset ja peatas Kehtna Vallavolikogu
  39. septembri
  40. a otsuse nr 120 ning
  41. septembri
  42. a otsuse nr 133 täitmise kuni selles kohtuasjas lahendi tegemiseni.
  43. Kehtna Vallavalitsuse
  44. oktoobri
  45. a korraldusega nr 397 anti ehitusluba Paluküla Puhke- ja Spordikeskusesse mäetõstuki rajamiseks. Nimetatud korralduse vaidlustas Tallinna Halduskohtus L. Sepp. Tallinna Halduskohtu
  46. märtsi
  47. a määrusega liideti nimetatud asi ühte menetlusse asjaga nr 3-80/
  48. Halduskohus kohaldas
  49. aprilli
  50. a määrusega esialgset õiguskaitset ning peatas Kehtna Vallavalitsuse
  51. oktoobri
  52. a korralduse nr 397 täitmise. Kehtna Vallavalitsuse
  53. oktoobri
  54. a korraldusega nr 417 tühistati eelnimetatud korraldus. Tallinna Halduskohtu
  55. aprilli
  56. a määrusega menetlus korralduse nr 397 tühistamise nõudes lõpetati.
  57. Kehtna Vallavolikogu väidab seletuses kaebuste kohta, et planeering ei riku õigusaktide nõudeid. Planeering hõlmab Reevimäe üht nõlva, ulatudes ainult suusatõstuki osas Hiiemäe kaitsevööndisse (90 meetri samakõrgusjoon). Kõnnumaa kaitse ei tähenda absoluutset tegevuskeeldu ning ettenähtud mullatööd tehakse vastavate kooskõlastuste olemasolul. Kavandatavad mullatööd ei kujuta endast kaevandamist. Planeering ei takista Hiiemäe kasutamist kultuspaigana. Looduskaitseseadusest ei tulene palukuklaste ümberasustamise lubamatus ning kaebaja on tähelepanuta jätnud keskkonnateenistuse kooskõlastuse ja asjakohased arvamused. Kaalutlusõiguse teostamine oli seaduslik, põhjalik ning demokraatlik. Vallavolikogu on poliitiline organ, kes tegi seaduses lubatu piires poliitilise iseloomuga kaalutlusotsuse. Kaebaja väited looduskeskkonna kahjustamisest on üldsõnalised. Volikogu on lähtunud keskkonnamõju hindamise aruande seisukohtadest. Planeerimisotsuste otstarbekuse kontrollimine ei kuulu kohtu pädevusse. Otsuse motivatsioon on arusaadav, põhjalik ja maksimaalses mahus. Motiveerimise nõude täitmisel ei saa kaotada mõõdutunnet. Põhjendused on otsuses kokkuvõtlikult ning muudes dokumentides põhjalikult ära toodud. Puudub vastuolu üldplaneeringuga. Maakonna üldplaneeringu kohaselt on planeeringuala kavandatud puhkemajandusliku alana ning Kehtna valla üldplaneering sätestab selle puhkeotstarbelise alana. Planeeringuala moodustab 15% Paluküla Hiiemäe 108,9 ha suurusest maaüksusest ning kogu MKA-st 0,32%.
  58. Kehtna Vallavalitsuse taotlusel kaasas halduskohus menetlusse protsessiosalistena arvamuse andmiseks Muinsuskaitseameti, Raplamaa keskkonnateenistuse ning Rapla maavanema. Kaasatud isikud vastasid küsimustele kirjalikult. Rapla maavanem leidis, et detailplaneeringuga kavandatava keskuse rajamisel kaalub avalik huvi üles üksikisikute huvid, sest maausulisi ja hiiekaitsjaid huvitav Hiiemägi jääb planeeringu poolt puutumata. Detailplaneering on tasakaalustatud. Riiklik huvi seisneb rahvaspordi ja -tervise edendamises, regioonide tasakaalustatud arenemises. Maavanem toetab puhke- ja spordikeskuse rajamist täies mahus ja peab kaebust põhjendamatuks. Keskkonnaministeeriumi Raplamaa keskkonnateenistus leiab, et vaidlusalune detailplaneering on kooskõlas Kõnnumaa MKA kaitse-eeskirjaga, mida ta on kinnitanud ka
  59. jaanuari
  60. a kooskõlastusega. Detailplaneeringuga hõlmatav ala jääb Kõnnumaa MKA piiranguvööndisse, st kaitseala majanduslikult kasutatavasse vööndisse. Samas on keskkonnateenistus
  61. märtsi
  62. a kirjaga seadnud lisatingimusi detailplaneeringu kooskõlastuse juurde. Keskkonnateenistus on järelevalveorganina heaks kiitnud keskkonnamõjude hindamise aruande, samuti kooskõlastanud mäetõstukite paigaldamiseks Kehtna Vallavalitsuse
  63. oktoobri
  64. a korraldusega nr 397 antud ehitusloa. Muinsuskaitseameti arvamuse kohaselt on Kehtna Vallavalitsusele saadetud tingimused mälestise kaitseks. Antud juhul objektide paigaldamine mälestise piiridesse mälestise säilimist ei ohusta. Detailplaneeringu kehtestamisel ei ole keskuse rajamine vastuolus muinsuskaitseseadusega.
  65. Kaebuse esitaja L. Sepp täiendas kaebust ning leidis, et juhul, kui on tegemist riikliku tähtsusega objektiga, tulnuks läbi viia asukohavalik ja selle keskkonnamõju hindamine. Samuti väideti täienduses, et vallavolikogu on põhjendamatult seadnud planeeringu eesmärgiks mastaapse mäetõstukitega spordikeskuse rajamise. Vastuses nimetatud täiendusele väidab Kehtna Vallavolikogu, et puhke-ja spordikeskuse asukohavalik oli seaduslik.
  66. Tallinna Halduskohtu
  67. aprilli
  68. a otsusega jäeti L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa kaebused rahuldamata. Otsuse põhjendused oli järgmised: 1) kohus ei tuvastanud kaebuse esitajate subjektiivsete õiguste rikkumist või nende vabaduste piiramist, ei ole rikutud ka planeerimismenetlusest tulenevaid õigusi, ei ole rikutud hea halduse põhimõtet ega ka õigust puhtale keskkonnale; 2) kohus ei nõustu väitega, et motivatsioon on puudulik; akt on kaalutlusvigadeta, üheselt mõistetav ja kontrollitav; 3) kõik vajalikud kooskõlastused on detailplaneering saanud, detailplaneeringu on heaks kiitnud maavanem kui järelevalve teostaja, kooskõlastuse on andnud keskkonnateenistus ja Muinsuskaitseamet; 4) keskkonnamõjude hindamine on teostatud nõuetekohaselt; 5) kohalikud elanikud on valdavalt keskuse rajamise poolt; 6) detailplaneeringuga hõlmatav keskus asub Reevimäel ega puuduta Hiiemäge; 7) nimetatud maa-ala anti munitsipaalomandisse sotsiaalmaana
  69. aastal ning sellele maa-alale kavandatav keskus esitati
  70. aastal üleriigilisse tervisespordikeskuste riiklikku koondprogrammi. Nimetatud objekti rajamist on alates
  71. aastast Kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest sihtotstarbeliselt finantseeritud.
  72. Tallinna Halduskohtu otsuse vaidlustasid Tallinna Ringkonnakohtus A. Jürisalu, A. Sepp ja L. Sepp. Apellandid taotlesid Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebused. Apellatsioonkaebustest nähtuvalt: 1) kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja protsessiõigust; 2) ebaõige on halduskohtu seisukoht, nagu ei rikuks kaevatavad haldusaktid kaebuse esitajate huve; A. Jürisalu elab vahetus naabruses planeeringualaga, A. Sepp aga Palukülla viiva tee ääres. Detailplaneeringu teostamine toob kaasa suuri negatiivseid mõjutusi, seega riivavad vaidlustatud haldusaktid just esmalt kaebajate subjektiivseid õigusi; 3) halduskohtu otsus on õiguslikult põhjendamata; kohus pole selgitanud, kas kaebuse aluseks olnud õigusaktid (LKS ja Kõnnumaa MKA kaitse-eeskiri) kuuluvad kohaldamisele; vaidlusalune detailplaneering on vastuolus LKS-ga; keskkonnateenistus on väljunud talle antud kaalutlusruumi piiridest; Muinsuskaitseameti käskkirjaga ei saa määrata pühapaiga ja Hiiemäe tervikmiljöö piire, mistõttu vastustaja ei saa viidatud käskkirjale tugineda. Kuigi Hiiemägi on osaliselt kaitse alla võetud, ei välista see avalikku huvi ülejäänud mäe miljöö kaitseks; Muinsuskaitseameti ja keskkonnateenistuse pädevuses ei ole avaliku huvi väljatoomine erinevate objektide rajamiseks; kohus ei ole hinnanud keskkonnateenistuse antud kooskõlastuse õiguspärasust; 4) vastustaja on vääralt kasutanud diskretsiooni. Planeeringu elluviimine läheb vastuollu avalike huvidega - loodukaitseliste ning ajaloolis-kultuurilisi ja eetilisi väärtusi kaitsvate avalike huvidega; spordikeskus tulnuks rajada asulasse, mitte aga metsa; haldusorgan pole kaalunud muid asukohti; 5) vastustaja, Muinsuskaitseameti ja keskkonnateenistuse seisukoht, et haruldased liigid ja MKA on võimalik ühendada puhkekeskusega, on naiivne ja ainetu; 6) halduskohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata asjas kogutud tõendid ega ole nende arvestamata jätmist põhjendanud; 7) haldusakt on motiveerimata; sellest ei nähtu, miks on keskuse rajamine vajalik just sellises mahus; 8) keskuse rajamise otsustamisprotsess oli ebaselge, seda ei saa pidada demokraatlikuks ja kõiki huve arvestavaks.
  73. Kehtna Vallavolikogu pidas apellatsioonkaebusi põhjendamatuks ning leidis, et need tuleb jätta rahuldamata. Muinsuskaitseamet, Rapla Maavalitsus ja Keskkonnaministeeriumi Raplamaa keskkonnateenistus osalesid ringkonnakohtus kolmandate isikutena. Muinsuskaitseameti arvamuses leiti, et apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et planeeringu kehtestamine toob kaasa pöördumatud muutused, ei ole täpne. Ebapädev on väide selle kohta, et Muinsuskaitseameti seisukoht on naiivne ja ainetu. Rapla maavanem leiab, et osales planeerimisprotsessis järelevalvajana ja järelevalve tulemusena andis oma heakskiidu planeeringule. Maavanem leiab, et ka maakonnaplaneeringus on Paluküla kavandatud puhkemajandusliku alana. Riiklikku huvi väljendab ka raha eraldamine keskuse väljaehitamiseks regionaalse programmi raames. Detailplaneeringuks vajalik avalik huvi kaalub üles eraisikute huvid, kuivõrd maausulisi ja hiiekaitsjaid huvitav Hiiemägi jääb puutumata. Maavanem toetab detailplaneeringu elluviimist. Apellantide tegevuses on blokeerimise ilminguid.
  74. Tallinna Ringkonnakohtu
  75. oktoobri
  76. a otsusega rahuldati L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa apellatsioonkaebused osaliselt. Kohus tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tühistas Kehtna Vallavolikogu
  77. septembri
  78. a otsuse nr 120 p 1 osaliselt. Otsust põhjendas ringkonnakohus järgmiselt: 1) selles asjas ei ole vajalik kaebuse esitajate õiguste rikkumise tuvastamine; haldusasja lahendamise seisukohast ei oma tähtsust kaebajate väited nende õiguste rikkumise kohta; 2) halduskohus ei ole järginud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohustust otsust põhjendada, kuid see rikkumine ei too kaasa kohtuasja uueks läbivaatamiseks saatmist, sest selles asjas on võimalik tõendite hindamine ringkonnakohtus; 3) detailplaneering kehtestati olukorras, kus maa-ala oli kantud Natura 2000 eelvalikualasse. Eelvalikualale jääb ka osa planeeringualast ning sinna on kavandatud tulekustutusveevõtukoht, kämpingumajad, motell, köök, WC ja pesuruum, autokaravanide ala ja eelnevate teenindamiseks rajatavad ehitised ja osaliselt parkla. Selliste ehitiste püstitamine liigirikkale niidule toob suure tõenäosusega kaasa niidu liigirikkuse vähenemise ja pole kooskõlas direktiivist 92/43 EMÜ tuleneva nõudega ära hoida tegevusi, mis võiksid oluliselt kahjustada komisjonile saadetud siseriiklikku loetellu kantud alade keskkonnaomadusi. Samad tagajärjed võivad kaasneda kavandatud telkimisplatsi ja sauna püstitamisega olemasoleva tiigi lääne- ja loodeküljele; 4) detailplaneering pole üldplaneeringuga vastuolus, üldplaneering ei keela MKA-le aktiivse puhkuse maa-alade planeerimist; 5) LKS-ga pole vastuolus tingimuslik tiigi laiendamine (kaitse-eeskirja muutmisel), LKS-ga pole vastuolus ka kunstlume tootmine ja kasutamine; 6) maaprofiili muutmisele tõstukite püstitamiseks LKS käesoleval juhul keeldu ette ei näe ning nende tegevuste planeerimisel on vastustajal kaalutlusõigus; 7) LKS § 55 lg 6 eesmärgipärasel tõlgendamisel ei nähtu sellest sättest keeldu avalike huvide realiseerimise eesmärgil kaitsealuse liigi ümberasustamiseks; 8) kooskõlastus on menetlustoiming, mille õiguspärasuse hindamine halduskohtu poolt eraldi lõpliku haldusakti õiguspärasuse hindamisest ei ole kaebuse lahendamisel vajalik. Kooskõlastuse õigusvastasus ei pruugi viia planeeringu kehtestamise otsuse õigusvastasuseni; 9) asjakohane on väide spordi- ja puhkekeskuse asukohavaliku ebapiisavast kaalutlemisest; kaalutud ei ole asukohavalikuid üksikute ehitiste vajalikkuse osas. Nii ei puudutata hobuste kasutamise otstarbel püstitatavate ehitiste (lasipuu, koppel, varjualune), tenniseväljakute, korvpalliväljaku ja võrkpalliväljaku alternatiivseid asukohti; avalik huvi nende rajatiste kavandamiseks detailplaneeringuga kavandatud alale on samuti ebapiisav; vajalikud on üksnes tehnika hoiustamise ja korrastamise hoone ning teenindusmaja; 10) vastustaja on andnud liiga väikese kaalu palukuklaste elukeskkonna kaitsmisele; 11) asjaolul, kas Hiiemägi ja Reevimägi moodustavad ühe mäe, pole tähtsust. Ka juhul, kui usulisteks talitusteks kasutatakse mõlemaid mäetippe, on Muinsuskaitseameti loal detailplaneeringuga kavandatud tööd lubatud; usuliste talituste läbiviimist tõstukite paiknemine sellisel määral segada ei saa, et pidada planeeringut õigusvastaseks; 12) kaalutlusõigust ei muuda õigusvastaseks ka planeeringu vastu olevate isikute hulk. Eeltoodud asjaoludel tühistas kohus Kehtna Vallavolikogu
  79. septembri
  80. a otsuse nr 120 punkti 1 osas, millega kavandatakse sportlaste ruumide, motelli, kämpingumajade, sauna, kohtunike maja, parklate, telkimisplatsi, autokaravanide parkla ja teeninduspunkti, köök-WC-pesuruumihoone, varikatuse telkijatele, suusastaadioni ja jalgpalliväljaku, tenniseväljakute, korvpalliväljaku, võrkpalliväljaku, tulekustutusveevõtukaevu, varjualuse, kopli ja lasipuu püstitamine.
  81. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid Kehtna Vallavolikogu ning L. Sepp, A. Jürisalu ja A. Sepp kassatsioonkaebused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  82. Kehtna Vallavolikogu kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja halduskohtu otsuse jõussejätmist ning põhjendab oma kaebust järgmiselt: 1) kohus ignoreeris viidet keskkonnaministri
  83. aprilli
  84. a määrusele nr 24, mis sätestas majandustegevuse ajutised piirangud ainult väljaspool kaitsealasid asuvatel Natura 2000 võrgustiku aladel. Kehtivas Kõnnumaa MKA kaitse-eeskirjas ja LKS-s ei sätestatud muudatusi kaitsealade kasutamises, rääkimata ehituskeelu kehtestamisest; keskkonnateenistuse
  85. septembri
  86. a kirja nr 39-1-2/42514-2 kohaselt on Kõnnumaa loodusala kaitse-eesmärk tervikuna tagatud. Natura 2000 võrgustikku kuulumine ei tähenda absoluutset tegevuskeeldu ja planeeringu ühe osa lülitamine eelvaliku nimekirja ei olnud takistuseks planeeringu kehtestamisel; 2) Kõnnumaa MKA kaitse-eeskirja § 15 lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad keskkonnateenistuse nõusolekul rajada kaitsealale ehitisi; kohus väljus oma pädevuse piiridest, asudes sisuliselt täitma keskkonnateenistuse eest ehituskeelu kehtestamisega täitev-korraldavaid ülesandeid; elupaiga kaitseküsimuse otsustamisega ületas kohus oma pädevust; keskkonnateenistus ei ole avaldanud kirjalikult ega ka kohtuistungil vastuväiteid planeeringule seoses liigirikka niidu avastamisega; 3) nõustuda ei saa kohtu põhjendustega, miks peab kustutama planeeringust väljaspool Natura 2000 ala jääva telkijate ala; kohus loeb tõendamatult telkijad loodussäästlikust käitumisest mittelugupidavateks inimesteks; 4) keeld rajada parkla on ebaõige juba sellest aspektist, et vastavas kohas on autosid pargitud aastaid; 5) kohtu väitel jäeti KMH-ga kaalumata mitmete objektide asukoha alternatiivid; Keskkonnaministeerium on kinnitanud keskkonnamõjude hindamise õiguspärasust; kui keskusel puuduvad väljaspool planeeringuala alternatiivid, siis ei saa alternatiive otsida ka üksikute objektide osas; 6) planeeringut peab käsitlema terviklahendusena; kohus asus ilma seadusliku aluseta korrigeerima planeeringu mahtu ja eesmärki, taandades aastaringse puhke- ja spordikeskuse suusa- ja kelgutamiskohaks; Riigikohtu mitmed lahendid keelavad kohtul kontrollida planeerimisotsustuste otstarbekust ja poliitilist tahet; kohus võttis õigusemõistja rolli asemel sisuliselt planeeringu tellija või koostaja rolli ja rikkus poliitilise otsusega oma pädevust; 7) ekslik on seisukoht, et vähe pöörati tähelepanu palukuklaste elukeskkonna säilitamisele, selline järeldus on ka põhjendamata nii faktiliselt kui ka õiguslikult; 8) otsuse kohaselt tooksid mitmed hooned ja rajatised (sportlaste maja jne) keskkonnale kaasa suuremad negatiivsed mõjud, kui seda võimaldab keskkonna säilitamise ja kaitsmise huvi, kuid kassaator ei suuda märgata ühtki kohtu poolt kaalutud konkreetset negatiivset mõju; juhul, kui KMH aruande seisukohad ei oma kohtu jaoks tähendust, siis tuleks seda ka selgesõnaliselt põhjendada; 9) otsusest nähtuvalt saab planeeringu mahu vähendamisega tagada Hiiemäe kui mälestise ümbruse miljöö; samas Muinsuskaitseamet kui pädev asutus ei näinud ehitiste püstitamises mingit ohtu mälestisele või miljööle; kohus on üles näidanud usaldamatust Muinsuskaitseameti suhtes. Kassaator järeldab, et otsuse sisust tulenevalt on planeeringu üle järelevalvet teostanud maavanema, kooskõlastused andnud keskkonnateenistuse ja Muinsuskaitseameti ning KMH läbiviijate tegevus vähemalt osaliselt ebapädev; kohus andis põhjendamatult otsustava tähenduse apellatsioonimenetluses selgunud asjaolule - planeeringuala osalisele kattumisele Natura 2000 eelvalikualaga. Planeeringu kummutamiseks tõi kohus valdavalt esile õigusliku aluseta arvamused. Kaalutlusotsuse kontrollimisel ei tuvastanud kohus menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist.
  87. Kassaatorite L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa kassatsioonkaebustes taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata kaebajate apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu
  88. aprilli
  89. a otsuse peale: kassaatorid taotlevad selles osas uue otsuse tegemist, millega tühistada Kehtna Vallavolikogu
  90. septembri
  91. a otsuse nr 120 punkt 1 osas, millega kavandatakse teenindusmaja, tehnika hoiustamise ja korrastamise hoone, puurkaevu ja mäetõstukite rajamine ning maa-aluse veetorustiku rajamine lumekahurite hüdrantkaevudeni. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: 1) kohus on ekslikult asunud seisukohale, et avalik huvi tõstukite rajamiseks kaalub üles keskkonnakaitse huvi; kohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja seoses. Otsusest ei ilmne, millistele tõenditele tugines kohus tõstukite rajamisega seotud avaliku huvi tuvastamisel. Vastustaja ei ole planeeringu kehtestamisel arvestanud kaitse-eesmärgiga, mistõttu planeering on vastuolus Kõnnumaa MKA kaitse-eeskirja § 1 lõikega 1; 2) kohus on jätnud põhjendamatult kõrvale tõendid selle kohta, et planeeringualal asub ka muid elupaiku; kohus oleks pidanud rakendama uurimisprintsiipi, et alal asuvate Natura 2000 elupaigatüüpide kohta rohkem teavet koguda; 3) kohus on ekslikult leidnud, et väited miljöö rikkumise ja usuliste talituste läbiviimise takistamise osas on põhjendamata; kohus on ekslikult samastanud Hiiemäe kaitsmise huvid muinsuskaitselise kinnismälestise kaitsmise huviga; 4) kohus on ekslikult leidnud, et kunstlume tootmiseks vajalikud tegevused ei ole vastuolus LKS-ga; 5) kohus on ekslikult tühistanud planeeringu vaid osaliselt; ei saa nõustuda seisukohaga, et detailplaneering pole üldplaneeringuga vastuolus; ringkonnakohus pole kaalunud, kas antud asjas on avalik huvi üldplaneeringu muutmiseks; 6) vaidlusaluse planeeringu motivatsioon on puudulik, kuna selles pole põhjendusi, miks oli vajalik planeeringu kehtestamine just sellises mahus.
  92. Kohtuvaidluse pooled on esitanud kassatsioonkaebustele vastused, milles leiavad, et vastaspoole kassatsioonkaebused ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kehtna Vallavolikogu vastuses märgitakse, et planeeringuga ei kahjustata kaitseala põhieesmärki, kunstlume tootmine ei ole vastuolus LKS § 31 lg 2 p 2 nõuetega, planeeringus puudub vastuolu valla üldplaneeringuga, keskuse suunitlus ja lahenduste mahud on otstarbekuse ja poliitilise otsustuse küsimus, vastustaja on toonitanud külaelanike pooldavat suhtumist planeeringusse, kultuuriministri käskkirja nr 100 on kõrvalekaldumatult täidetud; kassaatori soov tühistada kogu planeering tähendab sisuliselt ehituskeelu kehtestamist, mis riivab ebaproportsionaalselt PS §-s 32 sätestatud õigust omandiga vabalt ümber käia. Vastustaja nõustub kassaatoritega, et kohus oleks pidanud planeeringut käsitlema terviklahendusena. Vastustaja rõhutab, et kassatsioonkaebused ei ole õiguslikult argumenteeritud. L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa vastuses leitakse, et Kehtna Vallavolikogu kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Seda seisukohta põhjendatakse vastuses esmatähtsa elupaigatüübi kaitse ülesannetega, rajatiste ja ehitiste asukohavaliku kaalumise kohustuse mittetäitmisega. Vastuses toodud põhjendustel on kohus õigesti juhindunud võimalikest keskkonnamõjudest jm asjaoludest. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu otsustusega, et avalik huvi tõstukite paigaldamiseks kaalub üles keskkonnakaitselise huvi. Vastuses leitakse samuti, et siseriiklike õigusaktide kohaldamine ei suuda tagada käesoleval juhul loodusdirektiivi nõuete täitmist ning õige on kohtu poolt loodusdirektiivi (92/43 EMÜ) otsekohaldamine. Muinsuskaitseameti vastuses L. Sepa kassatsioonkaebusele ei nõustu amet kaebuse väidetega. Muinsuskaitseamet ei jaga kassaatori käsitlust Hiiemäest kui kultuuriobjektist, mille kaitsmise huvi on laiem kui kultuurimälestise ja maastikukaitseala osa. Amet ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega osas, et pinnasetööd kõnealusel alal on lubamatud. Planeeritavad ehitustööd tõstukite alal ei ole Hiiemäe miljööga olemuslikult vastuolus, vaid parandaksid seda. Paluküla Hiiemäe kui riigi kaitse all oleva kultuurimälestise heakorratöid tuleb omaniku poolt jätkata ning need ei ole vastuolus puhke- ja spordikeskuse rajamise kavadega. Keskkonnaministeeriumi Raplamaa keskkonnateenistuse vastuses kassatsioonkaebustele leitakse, et tegemist on kahe mäega (Reevimägi ja Hiiemägi); palukuklaste küsimus on lahendatud eriteadlaste kaasamisel; kunagise kaevandamisega on tekitatud kahju Reevimäe lõunaküljele, tõstuki jaoks kavandatava mullatööga on võimalik teha kunagise vea parandus; eksperdi hinnangul on tegelikult sellel alal kasvukoha tüübiks levinud elupaigatüüp sürjaniit, mitte aga alvar; keskkonnateenistusel on kogemus
  93. aastast, mil Reevimäelt käis ühe päeva jooksul läbi 5000 inimest - seega ei saa ilma ettevalmistusteta selles piirkonnas tegutseda; tiigi teema tõstatamiseks annab võimaluse vananenud kaitse-eeskiri. Keskkonnateenistus nõustub Kehtna Vallavolikogu kassatsioonkaebusega, kuid ei nõustu L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa kassatsioonkaebustega. Rapla maavanema vastuses leitakse, et tõstukite rajamisel puudub vastuolu õigusaktidega; avalik huvi väljendub tervisespordi edendamises maakondlikul ja riiklikul tasandil; kavandatavad mullatööd pole vastuolus seadusega, need tööd aitavad pigem mäe ilmet parandada; puudub vastuolu planeeringute vahel; võimalik on aasta ringi kasutatava spordikompleksi rajamine, sest mäge kasutatakse ka praegu aastaringselt erinevateks tegevusteks; põhjendatud on vallavolikogu seisukoht parkla rajamise vajalikkuse kohta; Natura 2000 võrgustikku kuulumine ei tähenda absoluutset tegevuskeeldu.
  94. Kohtuistungil toetasid menetlusosalised oma eelnevalt kirjalikult väljendatud seisukohti ja nende põhjendusi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  95. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt käsitles kohus L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa kaebusi PlanS §-st 26 lähtuvalt n-ö populaarkaebustena, mis ringkonnakohtu arvates välistab vajaduse kontrollida haldusakti mõju nende isikute õigustele ja vabadustele. Kolleegium möönab, et ringkonnakohtu seisukoht võib olla õige, kuid seda üksnes juhul, kui kaebust ei põhjendata isiku õiguste ja vabaduste rikkumisega või isikul puudub muu põhjendatud huvi haldusakti või toimingu vaidlustamiseks. Võimalikud on ka sellised kaebused, kus kaebajad tuginevad nii planeeringuotsuse eeldatavale objektiivsele õigusvastasusele kui ka oma õiguste ja vabaduste rikkumisele. Sellise olukorraga on kolleegiumi arvates tegemist ka käesoleval juhul. Kaebajad on leidnud, et planeeringu kehtestamise otsus on nii õigusvastane kui ka rikub konkreetselt nende subjektiivseid õigusi. Nendel asjaoludel puudub kohtul kaebuse lahendamisel võimalus jätta käsitlemata isikute subjektiivsete õiguste rikkumisega seonduvad väited. Kui vaidlustatud haldusakt riivab isikute õigusi, peab haldusakti andmisel kaaluma ka sellise riive õiguspärasust ja mõõdukust. Asja lahendav kohus peab aga omakorda veenduma, kas kaalutlusõigust kasutati õiguspäraselt. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  96. jaanuari
  97. a otsuses haldusasjas nr 3-4-1-9-06 rõhutati, et kohalik omavalitsus peab detailplaneeringu algatamise ja kehtestamise üle otsustades igal konkreetsel juhul kaaluma, missugune on avalikes huvides tehtava otsustuse mõju isikute põhiõigustele ja huvidele, kas seonduvad õiguste riived on proportsionaalsed ning kas see otsus vastab ühetaolise kohtlemise põhimõttele. Planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamise käsitlemine ainuüksi populaarkaebusena ei võimalda kohtul nõutavas ulatuses kontrollida, kas akti andmisel oli haldusorganil kohustus kaaluda ka puudutatud isikute erahuve ning kas selline kaalumine on tehtud. Subjektiivsete õiguste rikkumise väite korral peab kohus andma hinnangu, kas õiguste riive on proportsionaalne ning kas järgitud on ühetaolise kohtlemise nõuet. Populaarkaebuse korral ei ole sarnane hinnang asjakohane, kuna puuduvad puudutatud isikud. Subjektiivsete õiguste rikkumise väite kontrollimata jätmine võib tuua kaasa ka võimaluse minetamise hilisemaks kahjunõude esitamiseks. Kolleegium leiab, et kaebajad ei ole menetluse käigus suutnud osundada asjaoludele, mis veenvalt kinnitaksid planeeringu kehtestamise mõju nende õigustele ja vabadustele ega ka muu kaebajatega seonduva põhjendatud huvi olemasolule otsuse vaidlustamiseks. Seetõttu ei loe kolleegium käesolevas asjas ringkonnakohtu keeldumist kaebuste esitajate õiguste riive või rikkumise tuvastamisest menetlusõiguse selliseks rikkumiseks, mis iseseisvalt tingiks kohtuotsuse tühistamise.
  98. Ringkonnakohus tühistas vaidlustatud haldusakti osaliselt, vähendades planeeringualale rajatavate ehitiste mahtu. Ringkonnakohtu hinnangul on ehitiste maht ülemäärane, kahjustades sellisena tõenäoliselt Natura 2000 eelvalikuala keskkonnatingimusi ja olles vastuolus nende alade kaitsekohustustega. Eelnevaga seoses märgib kolleegium järgmist: 1) planeeringute, sh detailplaneeringute valdkonnas on kohtulik kontroll oma ulatuselt piiratud. Küsimuse sellest, mida planeeringualale rajada, saab otsustada planeeringu kehtestamisel haldusorgan. Kohus saab küll tuvastada, kas ühe või teise rajatise või hoone ehitamise kavandamine planeeringualale on õiguspärane või välistab kehtiv õigusakt sellise hoone rajamise, kuid üldjuhul ei saa kohus muuta haldusorgani asemel planeeringulahendust, sh hinnata, kas planeeringualale paigutatud üksikute hoonete ja rajatiste planeeringujärgne asukohavalik on otstarbekas ja põhjendatud. See tähendab, et detailplaneeringuga hõlmatud ühtse funktsionaalse eesmärgiga seonduvate hoonete ja rajatiste kompleksi puhul puudub kohtul üldreeglina võimalus jätta õigusvastasuse tuvastamisel planeeringu kehtestamise otsus kehtima. Mõnevõrra teistsugune võib olla olukord siis, kui on mõeldav planeeringu osaline kehtestamine territoriaalselt. Käesoleval juhul pole tegemist sellise juhtumiga; 2) ringkonnakohus on osa detailplaneeringuga hõlmatud hooneid ja rajatisi lugenud lubamatuteks, lähtuvalt nende tõenäolisest olulisest mõjust kaitstava ala keskkonnatingimustele. Kolleegium ei pea õigeks, et planeeringu õiguspärasuse hindamisel lähtub kohus pelgalt oma hinnangust inimtegevuse võimalikele tagajärgedele, toetamata seda asjatundjate hinnangute või muude tõenditega. Kohtuotsusest ei nähtu, millised oleksid need konkreetsed olulised negatiivsed tagajärjed looduskeskkonnale, mis saabuksid juhul, kui detailplaneering realiseeritaks algselt kavandatud mahus. Detailplaneeringu mahust kavandatavate hoonete või rajatiste väljaarvamine ilma, et oleks tuvastatav nendest hoonetest lähtuv õigusvastane mõju keskkonnatingimustele, ei ole korrektne. Käesoleval juhul ei ole kohtu otsustus põhjendatav ka ettevaatusprintsiibi rakendamise kaudu, sest konkreetsetes oludes ei ole täidetud selle printsiibi rakendamise eeldused. Tegemist ei ole olukorraga, kus võimaliku kahju tõenäosus ja kahju iseloom oleksid sedavõrd ebaselged ja teaduslikult ettenägematud või rakendusuuringutega määratlematud, et see tooks kaasa ettevaatusprintsiibile omaseid muudatusi tõendamiskoormises ja tõendamisesemes; 3) ringkonnakohus on sisuliselt õigesti lähtunud nõudest, et Natura 2000 eelvalikualadel tuleb hoiduda keskkonnatingimuste olulisest muutmisest. Kuid asjaolu, et detailplaneeringuala hõlmab osaliselt ka Natura 2000 eelvalikuala, ei välista sellel territooriumil majandustegevust ja ehitamist. Euroopa Liidu looduskaitsedirektiividele tugineva Natura 2000 võrgustiku kujundamise eesmärk on pigem toetada säästvat arengut kui välistada igasugune majandustegevus. Samas nõuab Euroopa Liidule oluliste elupaigatüüpide ja liikide elupaikade säilitamine adekvaatse õigusliku kaitserežiimi kehtestamist ja selle tagamise toimiva mehhanismi loomist. Sellise kaitsealana määratletud Natura 2000 eelvalikuala õigusliku režiimi, sh majandustegevuse piirangud määrab eelkõige LKS ja vahetult kaitsealale kehtestatud normistik; 4) detailplaneeringu ala paikneb Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndis. Kaitstavate loodusobjektide seadus ning seda alates
  99. maist
  100. a asendav looduskaitseseadus lubavad piiranguvööndis majandustegevust kooskõlas kaitse-eeskirjaga. Kõnnumaa maastikukaitseala kaitseeeskiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse
  101. juuli
  102. a määrusega nr 253 ning kehtib ka käesoleval ajal. Kaitse-eeskirja § 5 lg 3 punkti 3 kohaselt on kaitsealal detail- ja üldplaneeringu kehtestamine lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Kaitse-eeskirja § 15 lg 2 punkti 1 kohaselt on kaitseala piiranguvööndis keelatud uute ehitiste püstitamine kaitseala valitseja nõusolekuta. Nendest sätetest tulenevalt on kaitsealadel planeerimismenetluse läbiviimisel siduva tähendusega selles menetluses osalevate keskkonnaorganite seisukoht (nõusolek). Käesoleval juhul on vaidlusalune detailplaneering saanud kaitseala valitseja, Raplamaa keskkonnateenistuse nõusoleku koos täiendavate tingimuste seadmisega vastavalt kaitse-eeskirja § 8 lg-le
  103. Selline nõusolek planeeringulahenduste aspektist piirab kohaliku omavalitsuse valikudiskretsiooni; 5) nõusoleku andmisel planeeringu kehtestamiseks on kaitseala valitsejal ulatuslik kaalutlusruum. Looduskaitseseaduse ning konkreetse kaitse-eeskirjaga raamitud kaalutlusruumi andmine kaitseala valitsejale ei ole iseendast õigusvastane. Keskkonnaorganitele kaalutlusruumi andmine majandusliku tegevuse iseloomu ja ulatuse üle otsustamisel ei ole iseendast vastuolus ka nõuetega, mis kehtivad Natura 2000 eelvalikualade hulka arvatud kaitsealadel. Samas tuleb kaalutlusõigust kasutada kaitseala eesmärke silmas pidades. Majandustegevus nagu ka muu inimtegevus kaitsealal ei tohi kaasa tuua nende alade keskkonnaomaduste muutmise kaudu kaitstavate liikide või elupaikade olulist kahjustamist. Praeguses kohtuasjas ei ole tõendatud, et kaitseala valitseja on kaalutlusõigust kasutanud vääralt, mille tulemuseks oleks kaitseala eesmärkide saavutamise kahjustamine; 6) puuduvad ka sellised ilmsed asjaolud, mis osutaksid läbiviidud keskkonnamõjude hindamise ebapiisavusele. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud keskkonnamõjude hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 4 lg 11 kohaselt tuli keskkonnamõju hinnata ka siis, kui kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. Siinjuures oli selle seaduse § 6 lg 3 punktist 6 tulenevalt otsustaja kohustatud iga kord analüüsima ja vajadusel lugema keskkonnamõju oluliseks, lähtudes tegevuse eeldatavast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale või muule kaitstavale loodusobjektile. Oma põhijoontes sarnane regulatsioon sisaldub ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduses. Detailplaneeringu menetluses on keskkonnamõjude hindamine teostatud, vastav aruanne on esitatud kaitseala valitsejale ning on ka keskkonnateenistuse poolt kinnitatud. Keskkonnamõjude hindamise aruandest lähtuvalt kavandatud tegevus ei too kaasa kaitseala kaitse-eesmärgi olulist negatiivset mõjutamist, mis oleks tinginud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 201 lõigete 2 või 3 kohaldamise.
  104. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et ringkonnakohus ei ole tõstatanud küsimust Eesti Vabariigi õigusaktide kooskõlast Euroopa Liidu asjakohaste õigusaktidega. Kohtuotsuses sisalduvad viited direktiivile 92/43 /EMÜ ning konkreetsele Euroopa Kohtu lahendile on suunatud Natura 2000 valikualade kaitseregulatsiooni eesmärkide selgitamisele ega ole kolleegiumi arvates käsitatavad direktiivi otsekohaldamise ja siseriikliku õigusakti mittekohaldamise juhtumina. Kohtuotsus ei sisalda otsustust jätta siseriiklikke õigusakte või nende sätteid kohaldamata. Kolleegium ei nõustu kassaatorite L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa väitega siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu õiguse vastuolust ning leiab eelnevast tulenevalt, et siseriiklikud õigustloovad aktid võimaldavad käesoleval juhul tagada Natura 2000 eelvalikualaks oleva Kõnnumaa maastikukaitseala piisava ja Euroopa Liidu õigusele vastava kaitse. Kolleegium ei näe käesolevas otsuses seetõttu õiguslikke eeldusi Euroopa Liidu õiguse otsekohaldamiseks.
  105. Kolleegium leiab, et muus sisulises osas on ringkonnakohtu otsus õige ja piisavalt põhjendatud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega osas, milles apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata või täiendavalt käsitleda. Kassatsioonkaebuste väited ei anna alust eelnimetatud osas ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Eeltoodust juhindudes rahuldab kolleegium osaliselt Kehtna Vallavolikogu kassatsioonkaebuse. L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
  106. oktoobri
  107. a otsuse punkti 3, millega tühistati Kehtna Vallavolikogu
  108. septembri
  109. a otsuse nr 120 punkt 1 osas, millega kavandatakse sportlaste ruumide, motelli, kämpingumajade, sauna, kohtunike maja, parklate, telkimisplatsi, autokaravanide parkla ja teeninduspunkti, köök-WC-pesuruumihoone ja telkijate varikatuse, suusastaadioni ja jalgpalliväljaku, tenniseväljakute, korvpalliväljaku, võrkpalliväljaku, tulekustutusveevõtukaevu, varjualuse, kopli ja lasipuu püstitamine. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega jätab Kehtna Vallavolikogu
  110. septembri
  111. a otsuse nr 120 tühistamiseks esitatud kaebused rahuldamata. Eelnevast tulenevalt vaatab kolleegium ringi ka ringkonnakohtu otsuse menetluskulude väljamõistmise osas. Lähtudes asjaolust, et kolleegiumi käesoleva otsusega on L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa kaebused Kehtna Vallavolikogu
  112. septembri
  113. a otsuse nr 120 tühistamiseks jäetud rahuldamata, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 5, 6 ja
  114. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega jätab halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
  115. L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa tasutud kautsjonid tuleb arvata riigituludesse. Kehtna Vallavolikogu kautsjon tuleb tagastada. Menetluskulud Riigikohtus jäävad menetlusosaliste endi kanda. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.