RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-4

) § 28 lg 2 p-ga 3, mille kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kohustusliku sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aeg, kui isik suunati teenistusse Eestist. H. Kõiv sellele tingimusele ei vasta.

1. H. Kõiv esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Pensioniameti
2. detsembri
3. a otsuse nr 421093/1 peale, milles palus nimetatud otsuse tühistada ja kohustada Tallinna Pensioniametit võtma H. Kõivule pensioni määramise asjas vastu uue otsuse, arvestades pensioniõigusliku staaži hulka ka tema kohustusliku sõjaväeteenistuse aja.
4. Tallinna Halduskohus pidas H. Kõivu kaebust põhjendatuks ning rahuldas selle
5. mai
6. a otsusega haldusasjas nr 3-08-
7. Halduskohus tühistas Tallinna Pensioniameti
8. detsembri
9. a otsuse ja tegi Tallinna Pensioniametile ettekirjutuse H. Kõivu pensioni määramise avalduse uueks läbivaatamiseks. Tallinna Halduskohus jättis oma otsusega kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 28

lg 2 p 3 osas, milles see kehtestab piirangu kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks, sätestades tingimuse "kui isik suunati teenistusse Eestist", ning algatas sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 4 lg-d 1 ja 4). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 19. mai 2008. a otsusega H. Kõivu kaebuse põhjusel, et

§ 28

lg 2 p 3 rikub põhiseaduse (PS) § 12 lg 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet osas, milles see näeb ette, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg vaid siis, kui isik suunati teenistusse Eestist. Halduskohtu otsuse kohaselt annab

§ 28

lg 2 p 3 aluse ebavõrdseks kohtlemiseks, mis seisneb selles, et isikul, kes soovis omandada eriala, mida Eestis ei õpetatud, ning kes pidi seetõttu asuma kõrgharidust omandama mõnes endise NSV Liidu territooriumil asuvas kõrgkoolis (milles õppimise aeg arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka) ja kes ülikooli lõpetamise järel võeti kohustuslikku sõjaväeteenistusse, puudub õigus sõjaväeteenistuses oldud aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks Eestis ning ka õigus saada hüvitist Venemaa Föderatsioonis. Samal ajal arvatakse isikul, kes tuli endise NSV Liidu territooriumilt õppima Eestisse ning ülikooli lõpetamisel siit kohustuslikku sõjaväeteenistusse kutsuti, lisaks õppeajale pensioniõigusliku staaži hulka ka kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg. Kui viimati mainitud isik ei taotle pensioni Eestis, arvatakse kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg tema pensioniõigusliku staaži hulka Venemaa Föderatsioonis. Võrreldes Eestis elanud noori, nähakse riikliku pensionikindlustuse seaduses isikuid ebavõrdselt koheldes ette eelis isikutele, kellel oli võimalik soovitud eriala Eestis omandada ja kes seetõttu suunati kohustuslikku sõjaväeteenistusse Eestist. Eelmainitud isikute gruppide erinevalt kohtlemist ei õigusta halduskohtu arvates ei soov vähendada tänu

§ 28

lg 2 p-s 3 sätestatud regulatsioonile riikliku pensionikindlustuse kulusid, mille kandmise kohustus võetakse praegu vaid tihedalt Eestiga seotud isikute suhtes, ega ka eemärk kompenseerida aeg, mil isikult võeti sõjaväeteenistusse saatmise tõttu võimalus elada ja töötada Eestis. Halduskohus märgib, et teiste

§ 28

lg-s 2 sätestatud ning

§ 28

lg 4 alusel pensioniõigusliku staaži hulka arvatavate tegevuste puhul ei peeta oluliseks isiku seotust Eestiga, samuti ei pea mainitud tegevused olema toimunud Eestis. Seetõttu ei ole alust järelduseks, et

§ 28

lg 2 p-s 3 nimetatud tegevuse tingimuslikult pensioniõigusliku staaži hulka arvamisel on silmas peetud isiku võimatust sel ajal töötada Eestis ning et seotus Eestiga on

§ 28lg-s 2 läbivaks põhimõtteks.

Pigem arvatakse kehtiva seaduse kohaselt

§ 28

lg 2 alusel pensioniõigusliku staaži hulka mitmeid tegevusi, millel puudub side Eestiga. 7. Riigikogu sotsiaalkomisjon peab

§ 28

lg 2 p-s 3 sätestatud piirangut pensioniõigusliku staaži arvestamisel põhiseadusega kooskõlas olevaks. Sotsiaalkomisjon lisab, et riikliku pensionikindlustuse seaduse üldiseks mõtteks on määrata ja maksta riiklikku pensioni Eestis töötamise aja eest. Kuigi üldreeglina kohustusliku sõjaväe- ja asendusteenistuse aega pensioniõigusliku staaži hulka ei loeta, tehakse erand neile, kes enne sõjaväe- või asendusteenistusse asumist elasid ja töötasid Eestis ja kelle tegevus Eestis katkestati sõjaväe- või asendusteenistusse suunamisega. Nendega võrreldes ei pidanud isikud, kes suunati kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse mujalt kui Eestist, selle tõttu katkestama enda õppimist või töötamist Eestis. 8. Riigikogu põhiseaduskomisjon on arvamusel, et kõnealune riikliku pensionikindlustuse seaduse säte rikub PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet ning on osas "kui isik suunati teenistusse Eestist" vastuolus põhiseadusega. H. Kõivuga võrreldes antakse eelis nii isikute grupile, kes omandasid eriala Eestis ja seetõttu suunati sõjaväeteenistusse Eestist, kui ka neile, kes tulid Eestisse õppima mujalt NSV Liidust ja suunati Eestist sõjaväkke, kuna neil isikute gruppidel arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka lisaks õppeajale ka kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg. Sõjaväeteenistusse kutsumise hetke viibimiskoht üksi ei õigusta erinevat kohtlemist, samuti ei selgu muid põhjendusi isikute gruppide erinevaks kohtlemiseks riikliku pensionikindlustuse seaduse seletuskirjast. Erinevat kohtlemist ei saa ka põhjendada erineva seotusega Eestiga, kuna nt

§ 28

lg 2 p 4 järgi arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka õpiaeg kutseõppeasutuse päevases õppevormis või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis või nendega võrdsustatud õppevormides, kusjuures § 28 lg 4 järgi arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka õppimine endise NSV Liidu territooriumil kuni 1. jaanuarini 1991 juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat pensioniõiguslikku staaži. 9. Helger Kõiv leiab, et

§ 28

lg 2 p 3 on vastuolus põhiseadusega, ning jääb halduskohtule esitatud kaebuse seisukohtade juurde, toetades Tallinna Halduskohtu

1. mai
2. a otsust. H. Kõiv taotles Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses muu hulgas Tallinna Pensioniameti vaidlustatud otsuse aluseks olnud

§ 28

lg 2 p-s 3 sisalduva klausli tunnistamist vastuolus olevaks PS §-dega 11 ja 12 ning § 28 lg-ga 2 nende koostoimes. H. Kõivu arvates seab

§ 28

lg 2 koos sama seaduse § 4 lg-ga 2 Eesti kodaniku halvemasse olukorda kui Eestis viibiva välisriigi kodaniku ja tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis viibiva isiku. Eestis elaval Eesti kodanikul puudub õigus saada NSV Liidu sõjaväeteenistuses oldud aastate eest Venemaa Föderatsioonilt pensioni või muud sotsiaalhüvitist, kuna Venemaa Föderatsioon kui NSV Liidu õigusjärglane tagab pensioni üksnes oma kodanikele või alaliselt Venemaa Föderatsioonis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Samuti on sõjaväeteenistusse suunamise koha järgi Eesti kodanike jaotamine gruppidesse, kus mõned on rohkem soodustatud kui teised, ilma mõjuva ja kaalutletud põhjuseta ebaõige ja ebaõiglane ning riivab ebamõistlikult Eesti kodanike õigusi ning jaotab õigused ebaproportsionaalselt.

§ 28

lg 2 p 3 ei teeni eesmärki kompenseerida aeg, mil inimeselt võeti sõjaväkke saatmise tõttu võimalus Eestis elada ja töötada, vaid see säte seab grupi inimesi ebavõrdsesse olukorda, kus Eestist mujale õppima asunud isikult oli samamoodi kui Eestist sõjaväeteenistusse suunatud isikult võetud sõjaväkke saatmise tõttu kolme aasta jooksul ära õigus ja võimalus elada ja töötada Eestis. H. Kõiv märgib, et astus

1. a pärast keskkooli lõpetamist Leningradi adm S. O. Makarovi nim Kõrgemasse Merekooli laevajuhtimise osakonda, kuna Eesti NSV-s ei olnud tol ajal võimalust kõrgemat mereharidust saada.
2. a lõpetas ta merekooli insener-laevajuhina ning suunati sundkorras Nõukogude armee mereväeteenistusse allveelaevadele põhja piirkonda (Jekaterininskaja gavnasse Murmanskist põhja poole) vastavalt
3. a vastu võetud NSV Liidu seaduse üldisest sõjaväekohustusest § 61 p-le b, mis lubas võtta sõjaväeteenistusse ohvitserina sundkorras kõiki ülikoolide (tsiviilkõrgkoolide) lõpetanuid (ja teisi reservohvitsere) kas kaheks (maaväkke) või kolmeks (mereväkke) aastaks. H. Kõivu esialgne suunamine pidi olema tagasi Eestisse Eesti Merelaevandusse, kus ta kõik praktikad töötas. Praktika oli osa õpingutest, kuna selleks, et saada tüürimehe töödiplom, oli vaja läbida 24 kuud merepraktikat madrusena ning praktikatele suunati otse merekoolist.
4. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti arvates ei riku Tallinna Halduskohtu poolt kohaldamata jäetud säte PS § 12 lg 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet osas, milles säte näeb ette, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg vaid siis, kui isik suunati teenistusse Eestist. Tallinna Pensioniamet ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et Eestist mujale õppima asunud ja sealt kohustuslikku sõjaväeteenistusse saadetud isikuid koheldakse ebavõrdselt võrreldes mujalt Eestisse õppima tulnud ja Eestist sõjaväeteenistusse saadetud isikutega. Erinevalt halduskohtust leiab pensioniamet, et puudub alus eeldada, et Eestist teise liiduvabariiki õppima asunud isik naaseb Eestisse, kuna sageli õpiti väljaspool Eestit erialadel, mida Eestis omandada ei saanud ja mille lõpetanud spetsialistide järele oli Eestis väike nõudlus. Samuti ei saa välistada, et mujalt liiduvabariikidest Eestisse õppima asunud isik asus pärast kõrgkooli lõpetamist omandatud erialal tööle Eestis. Riikliku pensionikindlustuse seaduse üldiseks põhimõtteks on määrata ja maksta riiklikku pensioni Eestis töötamise aja eest ning seetõttu arvatakse kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg pensioniõigusliku staaži hulka ainult juhul, kui sõjaväeteenistusega katkestati Eesti tööstaaž, ning eeldusel, et Eestis on omandatud 15 aastat pensioniõiguslikku staaži.
5. Õiguskantsler on arvamusel, et

§ 28

lg 2 p 3 ei ole osas, milles see kehtestab piirangu kohustusliku sõjaväeteenistuse pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks, vastuolus põhiseadusega. Üldise võrdsuspõhiõiguse kaitseala riive tuvastamisel võrdleb õiguskantsler isikuid, kes suunati kohustuslikku sõjaväeteenistusse mujalt kui Eestist, ning isikuid, kes suunati kohustuslikku sõjaväeteenistusse Eestist. Seadusandja eesmärgiks

§ 28

lg 2 p 3 sätestamisel oli kompenseerida aega, mil isikul kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse suunamisega oli võetud ära võimalus töötada Eestis, ning seeläbi kohelda erinevalt isikuid, kes olid suunatud sõjaväeteenistusse Eestist, võrreldes isikutega, kes suunati sõjaväeteenistusse mujalt. Riiklik pensionikindlustus on seotud Eesti territooriumiga, st pensionikindlustusstaaži ja pensioniõiguslikku staaži arvestatakse üldiselt tegevuse eest Eestis - töötades teise riigi territooriumil, ei anna isik panust Eesti riiklikku pensionikindlustussüsteemi, mistõttu vastava ajavahemiku osas puudub isikul Eestis kindlustuskate ning seega ka õigus nõuda, et seda aega arvestataks pensionistaaži hulka. Isikult, kes suunati kohustuslikku sõjaväeteenistusse Eestist, võeti sellega võimalus sõjaväeteenistuses viibimise ajal töötada või tegeleda muu tegevusega, mida oleks võimalik arvata pensioniõigusliku staaži hulka (vt

§ 28lg 2).

Isikul, kes suunati kohustuslikku sõjaväeteenistusse mujalt, puudus vahetult enne teenistusse suunamist side Eestiga. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, kas isik oli varem lahkunud Eestist mujale elama, töötama ja õppima vabatahtlikult või muudel põhjustel. Mainitud isikute gruppide ebavõrdse kohtlemise mõistlik ja asjakohane põhjus on seega riigi soov kompenseerida aeg, mil isikul kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse saatmisega Eestist katkestati võimalus töötada Eestis. 12. Justiitsminister peab

§ 28

lg 2 p 3 vastuolus olevaks PS §-dega 11 ja 12 osas, millega säte välistab isikutel, kelle suunas sõjaväe- või asendusteenistusse Nõukogude võim ja kellel seetõttu ei olnud võimalik Eestis sel ajal pensioniõiguslikku staaži teenida, sõjaväe- või asendusteenistusaegse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamise. Justiitsminister täpsustab, et halduskohtu poolt kohaldamata jäetud säte on vastuolus mainitud põhiõigustega osas, millega on välistatud isiku sõjaväe- või asendusteenistuses viibimise aja pensionistaaži hulka arvamine, kui isik oli asunud Eestist õppima väljaspoole Eestit ja suunati sealt sõjaväeteenistusse või asendusteenistusse ning isik naasis seejärel Eestisse. Oma analüüsis moodustab justiitsminister võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks

§ 28

lg 2 p 3 alusel järgmised isikute grupid: isikud, kes suunati kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse Eestist, ja isikud, kes suunati kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse mujalt kui Eestist. Mainitud isikute gruppe on seadusandjal mõistlik põhjus kohelda erinevalt, kuna sätte eesmärgiks on kompenseerida aega, mil isikul ei olnud sõjaväes teenimise pärast võimalik elada ja töötada Eestis, st koguda pensioniõiguslikku staaži. Teise võrreldava gruppide paarina moodustab justiitsminister järgmised grupid: isikud, kes suunati sõjaväevõi asendusteenistusse mujalt ning kes eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis, ja isikud, kes suunati sõjaväe- või asendusteenistusse Eestist ning kes eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis. Nende kahe grupi puhul puudub ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlik põhjus, kuna mõlemal isikute grupil puudus sõjaväe- või asendusteenistuses viibimise ajal võimalus elada ja töötada Eestis ning teenida pensioniõiguslikku staaži. Seega tuleks juhtudel, kui isiku sõjaväe- või asendusteenistusele eelnev ja järgnev elukäik viitab sellele, et sõjaväeteenistus oli takistuseks pensionistaaži kogumiseks, lugeda teenistuses viibimise aeg pensioniõigusliku staaži hulka. Ka isikul, kes asus asendus- või sõjaväeteenistusse väljastpoolt Eestit, oli piisav seotus Eestiga juhul, kui isik elas enne õppima asumist Eestis ning tuli pärast asendus- või sõjaväeteenistust tagasi Eestisse. 13. Sotsiaalminister leiab, et halduskohtu poolt kohaldamata jäetud säte ei ole põhiseadusega vastuolus ning et isikud, kes suunati kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse Eestist, ja isikud, kes suunati kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse mujalt, ei ole omavahel võrreldavad isikuterühmad. Riikliku pensionikindlustuse seaduse üldiseks mõtteks on määrata ja maksta riiklikku pensioni Eestis töötamise aja eest. Kohustusliku sõjaväeteenistuse aega väljaspool Eestit ei loeta üldjuhul pensioniõigusliku staaži hulka, kuid erand tehakse neile, kes enne teenistusse suunamist elasid ja töötasid Eestis ning kelle töötamise aeg katkestati sõjaväeteenistusse suunamisega.

§ 28

lg 2 p 3 eesmärgiks ei ole sätestada sõjaväeteenistuse aja arvamine pensioniõigusliku staaži hulka, vaid kompenseerida aeg, mil inimeselt võeti sõjaväkke saatmise tõttu võimalus elada ja töötada Eestis. Eelmainitud aeg arvestatakse pensioniõigusliku staaži hulka üksnes siis, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Nimetatud tingimused on sätestatud eesmärgiga tagada sellise vastuolulise perioodi arvessevõtmine Eesti pensioni maksmisel üksnes siis, kui võib olla kindel isiku seotuses Eestiga. Isikud, kes suunati kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse mujalt kui Eestist, ei pidanud katkestama töötamist Eestis, neil puudus teenistusse saatmise ajal side Eestiga ning seetõttu pole põhjendatud nende isikute teenistuses viibimise aja arvamine pensioniõigusliku staaži hulka. Kui Riigikohus siiski arvab, et ülalnimetatud isikuterühmad on võrreldavad, on sotsiaalminister seisukohal, et ta on esitanud asjakohase põhjenduse nende isikute erinevaks kohtlemiseks. ASJASSEPUUTUV SÄTE 14. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 2001, 100, 648; 2007, 62, 395) § 28 lg 2 p 3 sätestab: "§ 28. Pensioniõigusliku staaži hulka arvatava tegevuse aeg [...]

§ 28lg 2 p 3 regulatsiooni põhiseaduspärasusele (VI osa).

I

1. Tallinna Halduskohtu algatatud konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks on kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus (vt PS §-d 15 ja 152 ning PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimene lause). Nimelt kontrollib Riigikohus PSJKS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse käigus vaid asjassepuutuva õigustloova akti vastavust põhiseadusele. Asjassepuutuv on seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 10). Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks juhul, kui seadus on põhiseadusega vastuolus, otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 - RT III 2002, 28, 308, p 15). Seejuures tuleb asjassepuutuvaks lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda tegelikult reguleerib (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-4-1-8-06 RT III 2006, 40, 337, p 17).
8. H. Kõiv asus
9. a õppima Leningradi insener-laevajuhi erialal. Leningradi adm S. O. Makarovi nim Kõrgema Merekooli lõpetamise järel
10. a suunati ta tol ajal kehtinud seaduste kohaselt kohustuslikus korras kolmeks aastaks Nõukogude armeesse (mereväkke) õppimise kohast, s.o Leningradist. Tallinna Pensioniameti otsusega arvati

§ 28lg 2 p 4 järgi H.

Kõivu pensioniõigusliku staaži hulka Leningradi adm S. O. Makarovi nim Kõrgemas Merekoolis õppimise aeg, kuid tema pensioniõigusliku staaži hulka ei arvatud

§ 28

lg 2 p 3 alusel kohustusliku sõjaväeteenistuse aega endise NSV Liidu armees ajavahemikul

1. juunist 1969 kuni
2. juunini 1972 põhjusel, et H. Kõivu ei kutsutud sõjaväeteenistusse Eestist, vaid Leningradist. Seega on H. Kõivu pensioniõigusliku staaži arvutamisel kohaldatud

§ 28

lg 2 p 3 normiks, mille alusel keeldus Tallinna Pensioniameti Tallinna osakond arvamast H. Kõivu pensioniõigusliku staaži hulka kolmeaastast ajavahemikku, mil ta teenis endise NSV Liidu armees.

§ 28

lg 2 p 3 vastuolu korral põhiseadusega osas, milles kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks on sätestatud tingimus "kui isik suunati teenistusse Eestist", oleks H. Kõivu puhul õigusliku aluseta jäetud endise NSV Liidu relvajõududes teenimise aeg pensioniõigusliku staaži hulka arvestamata. Seega on tegemist asjassepuutuva normiga, mis vaatlusalust olukorda tegelikult reguleerib. II

1. Riikliku pensionikindlustuse seaduse on
2. detsembril 2001 võtnud vastu selleks pädev organ Riigikogu - talle antud volituste piires. Seadus on välja kuulutatud (PS § 107 lg 1) ja avaldatud (PS § 3 lg 2 ja § 108) ning puuduvad andmed, et selle vastuvõtmisel oleks rikutud seaduste vastuvõtmisele ettenähtud menetlusnorme. Samuti on asjassepuutuv norm üheselt mõistetav ning selle arusaadavuse üle ei vaielda, mistõttu on tegemist formaalselt põhiseaduspärase regulatsiooniga. III
3. Käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks tuleb esmalt leida

§ 28

lg 2 p 3 poolt riivatud põhiõigus ning seejärel riive olemasolul hinnata selle põhiseaduspärasust (otsuse V osa). Nii on H. Kõiv Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses leidnud, et

§ 28lg 2 p 3 riivab PS § 11 ning 12 ja § 28 lg-t 2 nende koostoimes.

Samas on Tallinna Halduskohus ja ka ülejäänud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse menetlusosalised arvamusel, et riivatud on PS § 12 lgs 1 (esimeses lauses) sisalduvat üldist võrdsuspõhiõigust, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Justiitsminister on oma arvamuses lisanud, et riivatud on ka PS § 11, mis sätestab põhiõiguse riivamise tingimused (vt selle kohta otsuse II osa).

1. Riigikohus on leidnud järgmist: "Põhiseaduse § 12
2. lõike esimeses lauses ei ole sõnaselgelt juttu õigusest. Seal on üksnes öeldud, et kõik on seaduse ees võrdsed. Ometi sisaldub nendes sõnades isiku õigus mitte saada ebavõrdse kohtlemise osaliseks. Esimese lause sõnastus väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb nõudes rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. [---] Kolleegium jagab arvamust, et Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt." (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p-d 16 ja 17.) Seega tuleb üldise võrdsuspõhiõiguse kaitseala riive tuvastamisel leida, kas sarnaseid isikuid või isikute gruppe on ebavõrdselt koheldud. Juhul kui koheldakse ebavõrdselt, on üldine võrdsuspõhiõigus riivatud. Kindlaks tuleb määrata võrreldavad isikute grupid, kelle suhtes oletatakse ebavõrdset kohtlemist, ning kirjeldada mainitud isikute gruppide ebavõrdset kohtlemist.
5. PS § 12 lg 1 esimese lause kohase riivega saab tegu olla siis, kui ebavõrdselt koheldakse konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras olevaid isikuid. Nimelt on Riigikohtu üldkogu leidnud järgmist: "[---] küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras." (Riigikohtu üldkogu
6. juuni
7. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 - RT III 2005, 24, 248, p 40.) 22.

§ 28

lg 2 p 3 ja § 28 lg 4 kohaselt on seadusandja kohustusliku sõjaväe- ja asendusteenistuse aja arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka sätestanud järgmised tingimused: isik suunati kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse Eestist, teenistusse kutsuti endise NSV Liidu armeesse ja ajavahemikul kuni 1. jaanuarini 1991 ning isikul peab olema vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Seega ei arvata isikul, kes suunati kohustuslikku sõjaväeteenistusse mujalt kui Eestist, nimetatud aega pensioniõigusliku staaži hulka, samal ajal kui isikul, kes suunati kohustuslikku sõjaväeteenistusse Eestist, arvatakse nimetatud aeg pensioniõigusliku staaži hulka. Võrreldavad isikute grupid on seejuures isikud, kes suunati kohustuslikku sõjaväeteenistusse Eestist, ja isikud, kes suunati teenistusse mujalt kui Eestist. Ühisteks tunnusteks on neil gruppidel see, et neil on täidetud pensioni saamise tingimused (

§ 4

lg 1, § 7 lg 1, § 27 lg 1 ja § 28 lg 4) ning isikud on kutsutud kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse endise NSV Liidu territooriumil ja mitte hiljem kui

1. jaanuarini
2. Õiguskantsler lisab eelmainitud võrreldavate gruppide ühisjoonena veel selle, et neilt on teenistusse saatmisega võetud võimalus sel ajal töötada või tegeleda

§ 28lgs 2 sätestatud muu tegevusega, mis arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka.

Samasugused võrreldavate isikute grupid moodustasid ka Tallinna Halduskohus, Riigikogu põhiseaduskomisjon ja sotsiaalkomisjon, Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniamet, õiguskantsler ning justiitsminister.

1. Lisaks moodustas Tallinna Halduskohus ka kitsamad võrreldavate isikute grupid, lisades ühise tunnusena õppima asumise väljaspoole koduvabariiki, nimelt: isikud, kes Eestist suundusid õppima mujale ja sealt teenistusse suunati, ning isikud, kes asusid mujalt õppima Eestisse ja suunati siit teenistusse. Samu gruppe on kasutanud ka Riigikogu põhiseaduskomisjon. Samas on mõlemad eelmainitud menetlusosalised kasutanud nende moodustatud gruppide suhtes toimuva ebavõrdse kohtlemise õigustamisel näidetena nii siinkohal kui ka otsuse p-s 22 kirjeldatud gruppide erinevat kohtlemist, nii et argumentatsiooni osas on erinevat lähenemist laiemalt (vt otsuse p 22) ja veidi kitsamalt (siin p-s) moodustatud gruppidele raske eristada.
2. Justiitsminister moodustas oma arvamuses lisaks uued, veel kitsamad võrreldavate isikute grupid, nimelt: isikud, kes suunati sõjaväe- või asendusteenistusse mujalt ning kes eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis, ja isikud, kes suunati sõjaväe- või asendusteenistusse Eestist ning kes eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis. Nagu enne sedastatud, saab võrdsuspõhiõiguse riivega olla tegu siis, kui ebavõrdselt koheldakse konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras olevaid isikuid. Seejuures saab vähima ühise soomõiste leidmisel lähtuda asjaolust, et see erineb sõltuvalt sellest, kellega võrreldakse. See tähendab, et põhimõtteliselt on kõik kõigiga võrreldavad (vt J. Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu
3. jaanuari
4. a otsusele asjas nr 3-3-1-101-06, p 8.4). Seega on võimalik moodustada eelnevalt p-s 22 leitud võrreldavate isikute gruppidele alternatiivsed kitsamad võrdlusgrupid, lisades riikliku pensionikindlustuse seadusest tuletatavatele ühistele tunnustele (isikutel on täidetud Eestis pensioni saamise tingimused ning isikud on kutsutud kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse endise NSV Liidu territooriumil ja mitte hiljem kui
5. jaanuarini 1991) ühise kriteeriumi: kes eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis.
6. Seega riivab

§ 28

lg 2 p 3 osas, milles see kehtestab piirangu kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks, sätestades tingimuse "kui isik suunati teenistusse Eestist", PS § 12 lg 1 esimese lauses sätestatud võrdsuspõhiõigust. Samuti riivab võrdsuspõhiõigust

§ 28

lg 2 p 3 osas, milles see kehtestab piirangu kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks, sätestades tingimuse "kui isik suunati teenistusse Eestist" ja seda isikute osas, kes elasid Eestis enne ja pärast väljaspool Eestit toimunud sõjaväe- või asendusteenistusse suunamist.

1. Järgnevalt tegeleb põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ebavõrdse kohtlemise materiaalse põhiseadusele vastavuse tuvastamisega. Riive eesmärgi tuvastamise järel (otsuse IV osa) analüüsitakse meelevaldsuse keelu rikkumise osas nii otsuse p-s 22 (V osa, p 35) kui ka p-s 24 (V osa, p 36) moodustatud võrreldavate isikute gruppe. IV
2. Põhiõiguse rikkumiseks loetakse vaid põhjendamatut põhiõiguse piiramist, samas kui põhjendatud võrdsusõiguse piiramine on lubatud. "Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust." (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p 17.) "Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud." (Riigikohtu üldkogu
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02 RT III 2002, 32, 345, p 22.) Seega tuleb järgmisena vastata küsimusele, kas seadusandjal oli mõistlik ja asjakohane põhjus kohelda võrreldavaid isikute gruppe ebavõrdselt. Seetõttu on vaja välja selgitada, kas

§ 28

lg 2 p 3 puhul on tegemist PS § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse õigustatud riivega. Selleks tuleb teha selgeks põhiõiguse riivamise eesmärk ning riive põhjuse mõistlikkus ja asjakohasus (otsuse V osa). 28.

§ 28lg 2 p-s 3 sätestatud piirang kehtestati 1.

jaanuaril 2002 jõustunud riikliku pensionikindlustuse seadusega (vastu võetud

1. detsembril 2001 - RT I 2001, 100, 648). Seni kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998, 64/65,1009; 2001, 9, 42) § 18 lg 2 p 3 nägi ette sarnase võimaluse sõjaväeteenistuses oldud aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks, kuid ilma tingimuseta "kui isik suunati teenistusse Eestist".
2. jaanuarist 2002 jõustunud riikliku pensionikindlustuse seaduse seletuskirjas ei ole nimetatud piirangu kehtestamise eesmärki ega kaasneva isikute erineva kohtlemise põhjust, samuti ei ole piirangu eesmärki võimalik tuvastada toonastest Riigikogu üldkogu ega sotsiaalkomisjoni istungite stenogrammidest. Seega võib tõdeda, et seadusandja pole põhjendanud ülalmainitud võrreldavate isikute gruppide ebavõrdse kohtlemise sätestamise eesmärki.
3. Samas võib leida Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt
4. aprillil 2005 algatatud ja hiljem tagasi lükatud seaduseelnõu

§ 28

lg 2 p 3 muutmiseks (63 SE I) menetlemise materjalidest Riigikogu sotsiaalkomisjoni seisukoha, kus rõhutati, et riikliku pensionikindlustuse seaduse üldiseks mõtteks on määrata ja maksta riiklikku pensioni Eestis töötamise aja eest. Sama on rõhutanud käesolevas asjas Riigikohtule esitatud arvamustes Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniamet (arvamuse p-s 1).

§ 28

lg 2 p 3 eesmärgiks ei ole mitte sätestada sõjaväeteenistuse aja arvamine tööstaaži hulka, vaid kompenseerida aeg, mil inimeselt võeti võimalus elada ja töötada Eestis sõjaväkke saatmise tõttu. Üldjuhul kohustusliku sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aega väljaspool Eestit siinse tööstaaži hulka ei loeta. Erand tehakse neile inimestele, kes enne elasid ja töötasid Eestis ja kelle Eestis töötamise aeg katkestati sõjaväeteenistusse suunamisega. Ka

1. mail 2008 Vabariigi Valitsuse algatatud "Riikliku pensionikindlustuse seaduse ja riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse" eelnõu seletuskirjas on märgitud järgmist: "[---] riikliku pensionikindlustuse seadusega soovitakse väärtustada Eestis töötamist. Kohustuslikku sõjaväeteenistusse saatmisega Eestist katkestati isikul võimalus töötada Eestis ja seetõttu arvestatakse nimetatud aeg pensioniõigusliku staaži hulka, aga seda vaid juhul, kui isik tuli Eestisse tagasi ja töötas siin kokku vähemalt 15 aastat, panustades Eesti riigi arengusse."
2. Seega võib oletada, et seadusandja eesmärgiks

§ 28

lg 2 p 3 sätestamisel oli kompenseerida aega, mil isikult võeti kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse suunamisega ära võimalus töötada Eestis. Kuna riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt määratakse ja makstakse riiklikku pensioni Eestis töötamise eest (

§ 7

lg 1 ja § 27 lg 1), ei ole seadusandja tahe olnud sellele suunatud, et arvata kohustusliku sõjaväe- või asendusteenistuse aeg enamasti tööstaaži hulka. Selline võimalus on ette nähtud

§ 28

lg-s 4 ja lg 2 p-s 3 sätestatud tingimuste täitmisel (15 aastat Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaži ja sõjaväe- või asendusteenistusse suunamine Eestist). Seetõttu võetakse riikliku pensioni määramisel üldjuhul arvesse ainult Eestis omandatud pensionistaaž, kuid teatud tingimustel ka tegevuse aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni 1. jaanuarini 1991. 31. Kuigi Tallinna Halduskohtu 19. mai 2008. a otsuse p-s 22 on leitud, et seadusandja oletatavaks eesmärgiks ebavõrdse kohtlemise sätestamisel

§ 28

lg 2 p-s 3 oli soov vähendada riikliku pensionikindlustuse kulusid, pidades põhjendatuks pensionikindlustuse kulude kandmise kohustuse võtmist vaid tihedalt Eestiga seotud isikute suhtes, tuleb see arvamus jätta tähelepanuta, kuna erinevate seaduseelnõude menetlemisel on seadusandja avaldanud selle normi loomise eemärgi. V

1. Võrdsuspõhiõiguse riive põhjus peab olema mõistlik ja asjakohane. "[---] kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud." (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p 17.) Mõistlik ja asjakohane on põhjus juhul, kui see on mõõdukas. Ebavõrdse kohtlemise mõõdukuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust. 33.

§ 28

lg 2 p 3 eesmärgiks on kompenseerida aega, mil isiku Eestist kohustuslikku sõjaväeteenistusse või asendusteenistusse saatmisega katkestati tema võimalus töötada Eestis. Mainitud regulatsiooniga koheldakse erinevalt nii isikuid, kes suunati teenistusse Eestist, võrreldes isikutega, kes suunati teenistusse mujalt, kui ka isikuid, kes suunati teenistusse Eestist ning kes eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis, ja isikuid, kes suunati teenistusse mujalt ning kes eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis. 34. Riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt on õigus saada riiklikku pensioni Eesti alalisel elanikul ja tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel (RPSK § 4 lg 1). Õigus vanaduspensioni saada on isikul, kes on saanud 63-aastaseks ja kellel on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži (

§ 7lg 1).

Pensionistaaž on aeg, mil pensionikindlustatu oli hõivatud riiklikule pensionile õigust andva tegevusega (

§ 27

lg 1).

§ 28

lg 1 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka tegevuse aeg, kui tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu (

§ 27

lg 2 täpsustab, et pensionistaaž jaguneb pensioniõiguslikuks staažiks, mida arvestatakse kuni

1. aasta
2. detsembrini, ning pensionikindlustusstaažiks, mida arvestatakse alates
3. aasta
4. jaanuarist).

§ 28

lg 2 alusel arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka samuti selles lõikes nimetatud (muud) tegevused. Nagu eelnevalt tuvastatud, on riikliku pensionikindlustuse seaduse üldiseks eesmärgiks määrata ja maksta riiklikku pensioni Eestis töötamise aja eest, kuna pensionikindlustusstaaži ja pensioniõiguslikku staaži arvestatakse üldiselt tegevuse eest Eestis (vt ka

§ 28

lg-s 2 loetletud tegevusi).

§ 28lg-s 2 nimetatud tegevuste aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni 1.

jaanuarini 1991 arvatakse aga (üldreeglist hälbivalt) pensioniõigusliku staaži hulka juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži (

§ 28

lg 4), st juhul, kui isikul on seos Eesti territooriumiga 15-aastase pensionistaaži ning Eestis elamise (alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel välismaalasena - RPSK § 4 lg 1) kaudu. Vähemalt 15-aastase pensionistaaži tingimusena sätestamine on põhjendatav kindlustusprintsiibiga: isik on kindlustatud seeläbi, ta maksab ise (füüsilisest isikust ettevõtja) või makstakse tema eest (tööandja) riiklikus pensionikindlustuse süsteemis sotsiaalmaksu. Töötades teise riigi territooriumil, ei arvestata isiku eest (üldjuhul) Eestis sotsiaalmaksu, st ta ei anna panust Eesti riiklikku pensionikindlustussüsteemi, mistõttu selle ajavahemiku osas puudub isikul Eestis kindlustuskate ning seega õigus nõuda, et see ajavahemik arvestataks pensioniõigusliku staaži hulka. 35. Eestist kohustuslikku sõjaväeteenistusse suunatud isiku alaline elukoht enne teenistusse suunamist oli Eestis ning tal oli võimalus Eestis töötada. Kohustuslikku sõjaväeteenistusse saatmisega võeti isikult sel ajal võimalus töötada või tegeleda muu tegevusega, mida oleks võimalik

§ 28

lg 2 alusel arvata pensionistaaži hulka (arvestades

§ 28lg 4 nõuet).

Eelmisega võrreldes isik, kes suunati kohustuslikku sõjaväeteenistusse mujalt, ei elanud ega töötanud suunamisele eelneval ajal Eestis, st tal puudus vahetult enne teenistusse suunamist seotus Eestiga. Samas ei ole välistatud, et isik oli varem kas vabatahtlikult või muul põhjusel Eestist lahkunud ja asunud elama, töötama ning õppima mujale endise NSV Liidu territooriumile. 35.1. Seadusandja eesmärk

§ 28

lg 2 p 3 kehtestamisel oli määrata kindlaks isikute ring, kelle kohustusliku sõjaväe- või asendusteenistuse aeg arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka, sätestades tingimuse "kui isik suunati teenistusse Eestist", ja teha seda sooviga kompenseerida aeg, mil isikult võeti kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse saatmisega ära võimalus sel ajal Eestis töötada või tegeleda muu

§ 28

lg-s 2 loetletud tegevusega ning seeläbi omandada Eestis pensioniõiguslikku staaži (vt otsuse IV osa). See eesmärk on

§ 28lg 2 p-ga 3 saavutatud.

Kuna riikliku pensionikindlustuse seaduse üldiseks mõtteks on määrata ja maksta riiklikku pensioni Eestis töötamise aja eest ning seadusandja tahe

§ 28

lg 2 p 3 kehtestamisel oli mitte sätestada sõjaväeteenistuse aja arvamine pensioniõigusliku staaži hulka, vaid kompenseerida aeg, mil isikult võeti kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse saatmise tõttu võimalus töötada Eestis või tegeleda muu

§ 28

lg-s 2 nimetatud tegevusega, ning see eesmärk on seadusandja loodud regulatsiooniga saavutatav, on seadusandjal

§ 28

lg 2 p 3 kehtestamisel olnud eelmainitud isikute gruppide erinevaks kohtlemiseks mõistlik ja asjakohane põhjus. Mõistliku ja asjakohase põhjuse olemasolul on põhjendatud erinevate isikute gruppide ebavõrdne kohtlemine seadusloomes nimelt tuleb seadusandjale jätta seadusloome tegevuseks avar otsustusulatus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p 17). 35.
3. Eelmainitud isikute gruppide erinevaks kohtlemiseks mõistliku ja asjakohase põhjenduse esinemist eitavad menetlusosalistest Tallinna Halduskohus ja Riigikogu põhiseaduskomisjon, samuti sotsiaalminister, kelle arvates pole tegu võrreldavate gruppidega, ning Sotsiaalkindlustusamet, kelle arvates ei ole neid isikute gruppe koheldud ebavõrdselt (vt arvamuse p 2).
4. Võrreldavate gruppide korral, milleks on isikud, kes suunati sõjaväe- või asendusteenistusse Eestist ning kes sellele eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis, ja isikud, kes suunati sõjaväe- või asendusteenistusse mujalt ning kes sellele eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis, oli mõlemasse gruppi kuuluvate, kuid erinevates liiduvabariikidest kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse suunatud isikute alaline elukoht kas enne teenistusse suunamist või vahetult enne teise liiduvabariiki siirdumist Eestis, samuti nagu ka pärast sõjaväe- või asendusteenistusest lahkumist. Näiteks võis tegu olla nii Eestis õppivate noormeestega, kes suunati siit kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse ning kes teenistuse järel pöördusid tagasi töötama ENSV-sse, kui ka Eestist pärit noormeestega, kes siin keskkooli lõpetamise järel suunati või suundusid ise omandama haridust teise liiduvabariiki - tihti ka erialal, mida Eestis ei saanud omandada - ning sealt sõjaväeteenistusse saadeti, kuid kes pärast teenistuse lõppu pöördusid tagasi Eestisse ning omandasid siin

§ 28lg-s 4 nõutud 15-aastase pensioniõigusliku staaži.

Mõlemal isikute grupil on enne ja pärast sõjaväe- või asendusteenistusse suunamist olemas seotus Eestiga. Nii oli nende alaline elukoht enne sõjaväeteenistusse suunamist (või vahetult enne teise liiduvabariiki õppima suundumist) Eestis ning neil isikuil oli võimalus Eestis töötada. Kohustuslikku sõjaväeteenistusse suunamisega võeti neilt seega võimalus Eestis töötada või tegeleda muu

§ 28lg 2 alusel pensionistaaži hulka arvatava tegevusega.

36.

1. Ka Tallinna Halduskohtus peetud
2. aprilli
3. a kohtuistungi protokollist ja haldusasja nr 308-471 toimikust nähtub, et H. Kõiv astus
4. a pärast keskkooli lõpetamist Eestis kutse peale Leningradi Kõrgemasse Merekooli laevajuhtimise osakonda (õppetöö algas
5. septembril 1963), kuna Eesti NSV-s ei olnud tol ajal võimalust kõrgemat mereharidust saada.
6. veebruaril
7. a lõpetas ta merekooli insener-laevajuhina ning suunati Nõukogude armee mereväkke. H. Kõiv viibis Nõukogude armees
8. juunist 1969 kuni demobiliseerimiseni
9. juunil
10. H. Kõivu väitel pidi tema esialgne suunamine olema tagasi Eestisse Eesti Merelaevandusse, kus ta läbis kõik praktikad. Praktika oli osa õpingutest, kuna selleks, et saada tüürimehe töödiplom, oli vaja teha 24 kuud merepraktikat madrusena ning praktikatele suunati otse merekoolist. Vahetult pärast sõjaväeteenistust, nimelt ajavahemikul
11. oktoobrist 1972 kuni
12. veebruarini 1973 töötas H. Kõiv Lenrõbholodflotis kapteni kolmanda abina, mille järel ta asus
13. veebruarist 1973 töötama kapteni abina kalurikolhoosi Hiiu Kalur. Töötamise aeg Lenrõbholodflotis arvutati H. Kõivu pensioniõigusliku staaži hulka (

§ 28lg 1).

36.2. Nagu korduvalt sedastatud, oli seadusandja eesmärk

§ 28

lg 2 p 3 kehtestamisel määrata kindlaks isikute ring, kelle kohustusliku sõjaväe- või asendusteenistuse aeg arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka. Selleks sätestati tingimus "kui isik suunati teenistusse Eestist" sooviga kompenseerida aeg, mil isikult võeti kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse saatmisega ära võimalus sel ajal Eestis töötada või tegeleda muu

§ 28

lg-s 2 loetletud tegevusega ning seeläbi omandada Eestis pensioniõiguslikku staaži. See eesmärk ei ole praegu

§ 28lg 2 p 3 regulatsiooniga mõlemate võrreldavate gruppide puhul saavutatud.

Nimelt on

§ 28

lg 2 p 3 alusel võimalik arvata sõjaväe- või asendusteenistuses viibitud aeg pensioniõigusliku staaži hulka nende isikute puhul, kes suunati sõjaväe- või asendusteenistusse Eestist ning kes eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis, kuid seda pole võimalik teha nende puhul, kes suunati sõjaväe- või asendusteenistusse mujalt ning kes eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis. Samas tuleb ka teise gruppi kuuluvate isikute puhul jaatada piisava sideme olemasolu Eestiga, st et ka neilt isikuilt võeti kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse saatmisega ära võimalus sel ajal Eestis töötada või tegeleda muu

§ 28

lg-s 2 loetletud tegevusega ning seeläbi omandada Eestis pensioniõiguslikku staaži. 36.3. Nimelt tuleb isikute puhul, kes suunati sõjaväe- või asendusteenistusse mujalt kui Eestist ning kes eelnevalt ja järgnevalt elasid Eestis, silmas pidada seda, et neil on õigus saada Eesti vanaduspensioni juhul, kui nad kas sõjaväe- või asendusteenistusele eelnevalt või (eelkõige) selle järgselt on omandanud Eestis 15 aastat pensionistaaži (

§ 7lg 1 p 2).

15-aastane pensionistaaž on tingimuseks ka kohustusliku sõjaväe- või asendusteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks (

§ 28lg 4).

Kolleegium leiab, et 15-aastane Eestis omandatud pensionistaaž on piisav, tõendamaks isiku piisavat seotust Eestiga ka sõjaväe- või asendusteenistuse järel. Seejuures ei ole piisava seotuse tuvastamisel olulise tähtsusega juhtumid, kus isik pärast kohustuslikku sõjaväevõi asendusteenistuse läbimist ja enne Eestisse tagasipöördumist töötas lühikest aega teises liiduvabariigis. 36.4. Kuna riikliku pensionikindlustuse seaduse üldiseks mõtteks on määrata ja maksta riiklikku pensioni Eestis töötamise aja eest ning seadusandja tahe

§ 28

lg 2 p 3 kehtestamisel oli kompenseerida aeg, mil isikult võeti kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse saatmise tõttu võimalus töötada Eestis või tegeleda muu

§ 28

lg-s 2 nimetatud tegevusega, ning see eesmärk ei ole seadusandja loodud regulatsiooniga saavutatav, puudus seadusandjal

§ 28

lg 2 p 3 kehtestamisel eelmainitud isikute gruppide erinevaks kohtlemiseks mõistlik ja asjakohane põhjus. 36.

1. Kolleegium nõustub justiitsministriga, et juhtudel, kui isiku sõjaväe- või asendusteenistusele eelnev ja järgnev elukäik viitab sellele, et sõjaväeteenistus oli takistuseks pensionistaaži kogumiseks Eestis, tuleks teenistuses viibimise aeg lugeda pensioniõigusliku staaži hulka. Ka isikul, kes asus asendus- või sõjaväeteenistusse väljaspoolt Eestit, oli piisav seotus Eestiga juhul, kui isik elas enne mujale õppima asumist Eestis ning tuli pärast asendus- või sõjaväeteenistust tagasi Eestisse ja kogus siin 15 aastat pensionistaaži. VI
2. Lähtudes eelnevast, tunnistab Riigikohus

§ 28

lg 2 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda pensioniõigusliku staaži hulka arvata kohustusliku sõjaväe- või asendusteenistuse aega, kui isik elas Eestis enne ja pärast väljaspool Eestit toimunud sõjaväe- või asendusteenistusse suunamist ning on omandanud Eestis 15-aastase pensionistaaži. Märt Rask, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Harri Salmann