Obsah (4)

§ 146§ 158§ 147§ 142

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Hagi ei ole aegunud.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu vaheotsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega rahuldada taotlus hagi aegumise kohaldamiseks.
2. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tartu Ringkonnakohus tühistas
4. märtsi
5. a otsusega maakohtu vaheotsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kvalifitseeris maakohus stipendiumi tagastamise vaidluse õigesti töövaidluseks. Kostjale töösuhte ajal makstud stipendium on makstud töösuhte alusel, mistõttu kohaldub asjas töölepingu seadus. Tööandja poolt töötajale stipendiumi maksmine on käsitatav töötaja erisoodustusena, mida saab TLS § 96 alusel töötajalt tagasi nõuda määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p-des 4-8 ja §-s 112 ettenähtud alustel, samuti niisuguse lepingu lõpetamisel §-s 113 ettenähtud alusel töötaja süül. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel. Määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel TLS § 96 alusel erisoodustusena saadu tagastamist nõuda ei saa. Ringkonnakohus leidis, et töösuhtest tuleneva nõude kohta sõlmisid pooled deklaratiivse võlatunnistuse, mille sisuks oli stipendiumi tagastamise kohustuse olemasolu tunnistamine. See on aktsessoorne, st kehtivussõltuvuses selle aluseks olevast põhikohustusest. Nimetatud võlatunnistus ei loo iseseisvat kohustust stipendiumi tagastamise kohustuse kõrvale, vaid pöörab tõendamiskoormuse ümber, st võlgnik peab tõendama, et võlga ei ole. Kuna deklaratiivne võlatunnistus ei lõpetanud olemasolevat võlasuhet ega muutnud seda, katkes TLS § 143 lg-s 1 sätestatud lühendatud hagi aegumise tähtaeg ning võla tunnistamisega algas taas samas sättes toodud aegumise kulgemise tähtaeg. Hageja nõue on TLS § 143 lg 1 ja ITVS § 6 lg 1 alusel aegunud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta kostja taotlus hagi aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme, jättes võtmata seisukoha hageja väite kohta, et kui stipendiumi maksmine on käsitatav töösuhtena, ei ole hagi aegunud. Leides, et asjas kohalduvad tööõiguse sätted, kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõiguse norme. Töövaidluskomisjoni jõustunud lahendist tuleneva kohustuse täitmise nõude aegumise tähtaeg tuleneb võlaõiguse normidest, mitte tööõigust reguleerivatest sätetest.

§ 146järgi ei ole hageja nõue aegunud.

Stipendiumilepingule ei kohaldu töölepingu seadus, sest tagasinõutav stipendium ei ole töötasu osa, vaid abiraha, mis tuleneb eraldiseisvast võlaõiguslikust kokkuleppest. Statuudi kohaselt ei olnud abiraha saaja töötamine hageja juures vältimatu, see võidi määrata ka meditsiinikooli õppijale, kes ei ole hageja töötaja. Sellise stipendiumi maksmine on võlaõiguslik suhe, millele tööõigus ei laiene. Stipendium ei ole erisoodustus, sest see ei vasta erisoodustuse mõistele TLS § 27 lg 2 p 5 tähenduses. Erisoodustus tulumaksuseaduse mõttes ei kinnita erisoodustusega töölepingu olemasolu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 mõtte kohaselt on hagi aegumise kohaldamise küsimuse vaheotsusega lahendamise eelduseks asjaolu, et pooled vaidlevad üksnes nõude tähtaegse esitamise, mitte nõude olemuse üle. Asjaoludel, kus aegumise küsimuse lahendamine sõltub pooltevahelise põhivaidluse lahendamisest, ei ole vaheotsuse tegemine võimalik ega kooskõlas TsMS §-ga

1. Seega on rikutud menetlusõiguse norme.
2. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Vastuse kohaselt sõlmisid pooled statuudile antud nõusolekuga kokkuleppe, mis on töölepingu osa. Kostjale makstud stipendium vastab erisoodustuse mõistele TLS § 27 lg 2 p 5 tähenduses, erisoodustuse andmise eelduseks ei ole töölepingu sõlmimine määratud tähtajaks. Asjaolu, et stipendium on töösuhte osa, kinnitab ka see, et seda maksti kostjale ühes palgaga ning see märgiti töötasu liigina palgalipikul. Töövaidluskomisjon tegi stipendiumi nõude kehtetuks tunnistamise kohta sisulise lahendi. Kui töövaidluskomisjon oleks leidnud, et sellise nõude lahendamine ei ole komisjoni pädevuses, oleks menetlus ITVS § 15 lg 1 p 4 alusel lõpetatud. Töösuhte olemasolule viitavad ka tulumaksuseaduse § 19 lg 3 p 3 ja TLS §
3. Kostja leiab, et hagi on ITVS § 6 lg 1 alusel aegunud ning kohtud ei ole vaheotsuse tegemisega rikkunud TsMS § 449 lg-t 3, sest poolte esitatud faktiliste asjaolude alusel oli võimalik kindlaks määrata õigussuhte olemus ja kohaldatav seadus, sh kohtusse pöördumise tähtajad. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige. Kuna ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas tõlgendanud vääralt materiaalõiguse normi, tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
5. Hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista kostjale makstud stipendiumi. Kostja esitas maakohtule taotluse vaheotsuse tegemiseks hagi aegumise kohaldamise kohta. Maakohus tegi TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jättis rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks. Ringkonnakohus tühistas maakohtu vaheotsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata.
6. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et töölepingulises suhtes makstud stipendiumi tagastamise vaidlus on töösuhtest tulenev vaidlus, millele kohaldub töölepingu seadus. Kostjale töösuhte ajal makstud stipendium on käsitatav erisoodustusena töölepingu seaduse mõttes. Töötajale erisoodustuste andmine on TLS § 27 lg 1 p 5 järgi üheks määratud ajaks töölepingu sõlmimise eelduseks, kuid see ei tähenda, et erisoodustusi ei võiks anda määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötavale isikule. TLS § 27 lg 1 p-s 5 on toodud erisoodustuste näitlik loetelu, mh võib selleks olla väljaõpe tööandja kulul. Ka stipendiumi maksmine töötaja õppimisel tööalase kvalifikatsiooni omandamiseks ja/või tõstmiseks on käsitatav erisoodustusena. Töölepingu seadusest ei tulene, et erisoodustusi ei võiks anda töötajale, kes töötab määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel. Erisoodustuste võimalikkust määramata ajaks sõlmitud töölepingu korral saab järeldada nt TLS § 26 lg-st 3, mille kohaselt juhul, kui töötaja töötab välisriigis üle kuu aja, tuleb töölepingus märkida mh välisriigis töötamisega seotud erisoodustused.
7. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel ei saa erisoodustusena saadut töötajalt tagasi nõuda. Määratud ajaks sõlmitud lepingu lõpetamisel erisoodustuste tagastamise sätestab TLS § 96, määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel erisoodustusena saadu tagastamist töölepingu seadus ette ei näe. See ei tähenda aga, et määramata ajaga töölepingu korral ei ole võimalik erisoodustust tagasi nõuda, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud. Tagasinõudeõiguses kokkuleppimine ei ole vastuolus TLS §-s 15 sätestatuga, mille kohaselt töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, on kehtetud. Kuna töölepingu seadus ei sätesta erisoodustuse tagasinõudeõiguse keeldu määramata ajaks sõlmitud lepingute korral, on selline kokkulepe lubatav ning ei ole kehtetu TLS § 15 järgi. Pooled ei vaidle selle üle, et statuudi p 8 järgi oli kostjal kohustus talle makstud stipendium tagastada, kui ta lõpetab õpingud või töötamise mõjuvate põhjusteta enne kokkulepitud tähtaega.
8. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus ei võinud teha vaheotsust, kuna hagi aegumise küsimuse lahendamine sõltub pooltevahelise põhivaidluse lahendamisest, kuid sisulist asja läbivaatamist, millega oleks tuvastatud pooltevaheline õigussuhe, ei toimunud. TsMS § 449 lg 3 alusel võib kohus teha vaheotsuse aegumise kohaldamata jätmise kohta. Kolleegium leiab, et aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Praegusel juhul vaidlesid pooled algusest peale selle üle, kas kostja peab tagastama talle makstud stipendiumi võlaõigusseaduse sätete alusel või allub kostja antud võlatunnistus töölepingu seaduse regulatsioonile. Töösuhtest tuleneva nõude ja tehingust tuleneva muu nõude esitamiseks sätestavad seadused erinevad aegumistähtajad.

§ 146

lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, samas, kui töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks võib ITVS § 6 järgi esitada töövaidlusorganile nõude nelja kuu jooksul. Sama sätestab ka TLS § 143 lg 1. Seega pidi maakohus enne aegumise kohaldamise otsustamist tegema kindlaks, kas poolte vaidlus tuleneb töö- või mõnest muust tsiviilõiguslikust suhtest. Seda maakohus ka tegi, põhjendades otsuses, miks tuleb kohaldada

§ 146lg-t 1.

Ringkonnakohus, kohaldades hagi aegumist, põhjendas eelnevalt, miks tuleb kohaldada TLS § 143 lg-t

1. Seega on mõlemad kohtud enne aegumise kohta seisukoha võtmist tuvastanud pooltevahelise õigussuhte poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal ning sellega täitnud TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud võimaliku vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eelduse nõude aegumise küsimuse otsustamisel.
2. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus õigesti leidnud, et kostja on hagejale andnud töösuhtest tuleneva nõude täitmiseks deklaratiivse võlatunnistuse. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et lisaks VÕS §-s 30 sätestatule on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. septembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-69-06, p 13). Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Sellest tulenevalt kohaldub deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Seega allub kostja antud võlatunnistus aegumise küsimuses töölepingu seaduse regulatsioonile. Ringkonnakohtu seisukoht, et võlatunnistus katkestab nõude aegumise

§ 158

lg 1 järgi, on iseenesest õige, kuid praegusel juhul ei teki aegumise katkemise küsimust. Asjas ei ole vaidlust selles, et kostja andis deklaratiivse võlatunnistuse 10. augustil 2005 ja tööleping lõpetati 8. septembril 2005.

§ 147

lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Stipendiumilepingu (statuudi) p 8 järgi muutus stipendiuminõue sissenõutavaks alates töölepingu lõppemise päevast. Seega tunnustas kostja nõuet enne selle sissenõutavaks muutmist

1. septembril 2005, s.o enne aegumistähtaja kulgemise algust ja seetõttu ei saanud aegumine katkeda
2. augustil
4. Kolleegium leiab, et hageja väide, mille järgi allub stipendiuminõude aegumine

§ 146

lg 1 regulatsioonile ka seetõttu, et töövaidluskomisjon jättis rahuldamata kostja avalduse stipendiuminõude kehtetuks tunnistamiseks ja kuna kostja ei esitanud sama nõude kohta hagi maakohtusse, siis on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud ja töövaidlus selles osas lõppenud, ei ole põhjendatud. Esiteks ei muuda see, et töövaidluskomisjoni otsus nimetatud avalduse osas on jõustunud, stipendiumilepingust tulenevat õigussuhet poolte vahel muuks võlaõiguslikuks lepinguliseks suhteks. Teiseks, kuna kostja palus tuvastada, et hagejal ei ole kostja vastu stipendiumilepingust tulenevat nõuet, s.o kostja taotles õigussuhte puudumise tuvastamist, on töövaidluskomisjonile esitatud avaldus tuvastusnõue.

§ 142

lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Selleks et vältida nõude aegumist, tuleb see esitada kohtule (töövaidluses ka töövaidluskomisjonile) aegumistähtaja jooksul sõltumata sellest, kas enne või pärast nõude aegumist tehakse tuvastusotsus õigussuhte puudumise või olemasolu kohta. 17. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab hageja TsMS § 162 lg 1 kohaselt kassatsioonimenetluse kulud. Kuna kokkuvõttes jäetakse hageja hagi rahuldamata, ei ole põhjust muuta ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotust alama astme kohtutes. Kostja võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu