RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-35-08 Otsuse kuupäev 3. oktoober 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, E

) § 17 lg 3 alusel välja antud keskkonnaministri

1. aprilli
2. a määrusega nr 39 "Harvendusraie tegemisel metsa rinnaspindala ja täiuse lubatud alammäärade kinnitamine" (edaspidi määrus nr 39). Käesoleval ajal on alammäärad ette nähtud
3. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseaduse (

I) § 31 lg 4 alusel välja antud keskkonnaministri

1. detsembri
2. a määruse nr 88 "Metsa majandamise eeskiri" (edaspidi metsa majandamise eeskiri) lisas nr
3. Eraldisel 2, kus kasvas 45-aastane kaasik, vähendas K. M.-i ebaseaduslikult puistu rinnaspindala 2 m2/ha, tekitades sellega tulenevalt

§ 56

lg 3 p-st 1 ja

I § 67 lg 2 p-st 1 keskkonnale kahju 27 600 krooni. Eraldisel 15, kus kasvas 65aastane kuusik, vähendas K. M.-i ebaseaduslikult puistu rinnaspindala 6,2 m2/ha, tekitades sellega keskkonnale kahju 40 455 krooni. Kokku tekitas K. M.-i ebaseadusliku raiega keskkonnale kahju 68 055 krooni. 1.2 Ebaseaduslikus raies kinnistu eraldisel 10, milles K. M.-it samuti süüdistati, mõistis maakohus süüdistatava õigeks.

1. Maakohtu põhiseisukohad seoses K. M.-i süüditunnistamisega olid järgmised. 2.1 L. kinnistu eraldisel 2 pindalaga 1,7 ha kasvas raie tegemise ajal 20,4 meetri kõrgune 45-aastane I boniteedi kaasik, mis kuulus kaitsemetsa kategooriasse. K. M.-i poolt Võrumaa keskkonnateenistusele esitatud metsateatisega on tõendatud, et K. M.-i võis eraldisel 2 teha harvendusraiet eraldise 1,0 ha suurusel pinnal kogumahus 50 tihumeetrit. Määruse nr 39 kohaselt pidi pärast harvendusraie tegemist L. kinnistu eraldisel 2 puistu esimese rinde rinnaspindala olema vähemalt 18,1 m2/ha ja täius vähemalt 0,
2. Tegelikult oli selle puistu esimese rinde keskmine rinnaspindala pärast K. M.-i tehtud raiet 9,8 m2/ha ja keskmine täius 0,38.

§ 56lg 3 p 1 järgi tekitas K.

M.-i sellise käitumisega keskkonnale kahju, kuna metsa raiuti hõredamaks, kui seda lubasid rinnaspindala ja täiuse alammäärad. Metsa majandamise eeskirja lisast 1 tuleneb, et pärast harvendusraie tegemist 20,4 m kõrguses kaasikus peab puistu I rinde rinnaspindala jääma vähemalt 14,8 m2/ha. Eeskirja § 6 lg 5 sätestab, et mustika, jänesekapsa-mustika, sinilille, jänesekapsa ja jänesekapsa-kõdusoo kaasikus, haavikus või sanglepikus võib harvendusraiejärgne puistu esimese rinde rinnaspindala olla 3 m2/ha võrra väiksem kui on märgitud eeskirja lisas 1, kui selle puistu all kasvab kuuse elujõuline teine rinne täiusega vähemalt 40% või kuuse elujõuline järelkasv taimede arvuga vähemalt 1500 hektari kohta. L. kinnistu eraldis 2 asub jänesekapsa-mustika kasvukohatüübis ja raiejärgselt on sinna kasvama jäänud elujõuline kuuse II rinne täiusega vähemalt 40 protsenti, mistõttu on puistu I rinde alammäära veel 3 m2/ha võrra vähendatud. L. kinnistu eraldisel 2 harvendusraie tegemisel peaks puistu esimese rinde rinnaspindalaks jääma vähemalt 11,8 m2/ha. Seega on K. M.-i poolt eraldisel 2 tehtud raie vastuolus ka praegu kehtiva

I § 31 lg-ga 2, mille kohaselt ei tohi harvendusraie tegemisel puistu rinnaspindala viia väiksemaks sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud alammäärast, s.o. metsa majandamise eeskirja lisas 1 toodud alammäärast. 2.2 L. kinnistu eraldisel 15 pindalaga 0,29 ha kasvas raie tegemise ajal 22 meetri kõrgune 65-aastane I boniteedi kuusik, mis kuulus kaitsemetsa kategooriasse. K. M.-i oli esitanud Võrumaa keskkonnateenistusele metsateatise harvendusraie teostamiseks kogu eraldise 15 pinnalt kogumahus 10 tihumeetrit. Määruse nr 39 kohaselt pidi pärast harvendusraie tegemist L. kinnistu eraldisel 15 puistu esimese rinde rinnaspindala olema vähemalt 23,4 m2/ha ja täius vähemalt 0,68. Tegelikult oli selle puistu esimese rinde keskmine rinnaspindala pärast K. M.-i tehtud raiet 16,0 m2/ha ja keskmine täius 0,47.

§ 56lg 3 p 1 järgi tekitas K.

M.-i sellise käitumisega keskkonnale kahju, kuna metsa raiuti hõredamaks, kui seda lubasid rinnaspindala ja täiuse alammäärad. Metsa majandamise eeskirja lisast 1 tuleneb, et pärast harvendusraie tegemist 22 meetri kõrguses kuusikus peab puistu I rinde rinnaspindala jääma vähemalt 22,2 m2/ha. Seega on K. M.-i poolt eraldisel 15 tehtud raie vastuolus ka praegu kehtiva

I § 31 lg-ga 2, mille kohaselt ei tohi harvendusraie tegemisel puistu rinnaspindala viia väiksemaks sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud alammäärast, s.o. metsa majandamise eeskirja lisas 1 toodud alammäärast. 2.3 Maakohus ei nõustunud süüdistatava väitega, et Keskkonnainspektsioon tegi mõõtmised valesti, jättes määratlemata, kas süüdistuses nimetatud eraldistel puistu teine rinne üldse on olemas, ja lugedes esimese rinde puud teise rindesse. Kohtu hinnangul puudub alus kahelda selles, et keskkonnainspektorite poolt L. kinnistu eraldistel 2 ja 15 alates

1. a maikuust tehtud mõõdistamised olid vastavuses nii mõõtmise ajal kehtinud kui ka praegu kehtivate metsaõigusnormidega. Seevastu keskkonnainspektorite poolt aprillis 2006 L. kinnistu eraldistel 2 ja 15 toimetatud raie õigsuse kontrollimine, mille käigus rikkumisi ei avastatud, oli pealiskaudne ja ebatäpne. Protokollist ei nähtu, kuidas toimus rinnaspindala mõõtmine ja kuidas saadi tulemused. Kuna rinnaspindala mõõtmise tulemused on välja toodud, võib oletada, et mõõtmised teostati Bitterlichi lihtrelaskoobiga. Erinevalt juunis 2006 teostatud raiekoha ülevaatuse aktidest ei ole objekti kontrollimise protokollis üldse kirjeldatud esimest ega teist rinnet, protokollist ei selgu, kas raie oli kontrollimise ajal lõpetatud, raiutud metsamaterjali kohta ei ole märgitud muud, kui seda, et maas on näha nii kase- kui ka kuuseoksi, okas on roheline. Raieala suurust, kus rinnaspindala mõõtmine teostati, ei ole eraldise 15 puhul üldse välja toodud ja eraldise 2 puhul on selleks märgitud metsaomaniku esitatud metsateatisel näidatud pindala 1,0 ha. Andmed puistu vanuse kohta on võetud takseerkirjeldusest, arvestamata, et see on koostatud
2. aastal. 2.4 Maakohus ei soostunud ka väitega, et aprillis 2006 toimunud kontrolli järelduste muutmisega on rikutud K. M.-i õiguspärast ootust. K. M.-i sai
3. aprilli
4. a objekti kontrollimise protokolli kätte alles
5. a detsembri alguses, s.o pärast kohtueelse menetluse kokkuvõte koostamist kriminaalmenetluses. 2.5 Maakohus leidis, et määrus nr 39 ja metsa majandamise eeskiri ei ole osas, milles need ei võimalda puistu raiejärgse rinnaspindala mõõtmisel arvestada teise rinde puid, vastuolus määruste andmise aluseks olnud metsaseaduste sätetega. 2.6 K. M.-i pani talle süüksarvatava teo toime kaudse tahtlusega.
6. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid nii süüdistatav K. M.-i kui ka tema kaitsja vandeadvokaat Mall Saar. Mõlemas apellatsioonis taotleti maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja K. M.-i õigeksmõistmist.
7. Tartu Ringkonnakohtu
8. veebruari
9. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Puudub alus muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, samuti ei ole esimese astme kohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. 4.2 Keskkonnainspektsioonil oli õigus
10. aprilli
11. a kontrollkäigu protokollis toodud järeldused ümber hinnata.
12. aprillil 2006 toimunud kontroll oli puudulik, sest ei arvestatud, et metsamajandamisekava oli 5 aastat vana, mistõttu eksiti puistu vanuse hindamisel. Samuti ei peetud esimese kontrolli puhul silmas, et kinnistu asub Haanja looduspargis ning rinnaspindala alammäära tuleb seetõttu 5% võrra suurendada. 4.3 Ringkonnakohus leidis, et raiet tehes ei olnud K. M.-i kõigi vajalike metsaõigusnormidega kursis ja tutvus nendega alles pärast raiet. Siis hakkas ta ka vaidlustama talle süüks pandud metsaõigusnormide rikkumist, väites, et ta pole neid rikkunud ning et keskkonnainspektorid tõlgendavad neid valesti. 4.4 Apellatsioonikohtu hinnangul puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks keskkonnaministri määruse nr 39 ja metsa majandamise eeskirja suhtes. Kuna nii

kui ka

I volitavad keskkonnaministrit sisustama metsa rinnaspindala ja täiuse lubatud alammäärasid, siis oli ministril ka õigus kehtestada nõue, millest tulenevalt arvestatakse teatud juhtudel puistu rinnaspindala mõõtmisel üksnes esimese rinde puudega. Esimene rinne on puistu põhirinne ja metsa majandaja eesmärk hooldusraiete kavandamisel ja tegemisel peab olema põhirindele paremate kasvutingimuste loomine. Seetõttu on mõistetav, et harvendusjärgne alammäär kehtib puistu esimese rinde kohta. Ka õiguskantsler on asunud seisukohale, et metsa majandamise eeskiri ei ole metsaseadusega vastuolus. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. M.-i kaitsja vandeadvokaat Mall Saar, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja K. M.-i õigeksmõistmist. Kassaatori põhiväited on järgmised. 5.1 Kohtud ei ole tõlgendanud kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks, jättes arvestamata Keskkonnainspektsiooni
2. aprilli
3. a objekti kontrollimise protokolliga, mille kohaselt raiega keskkonnale kahju ei tekitatud. 5.2 Kaitsja hinnangul ei oleks koosseisulise kahju arvestamisel tohtinud kahjusummat korrutada koefitsiendiga 3,0, kuna see koefitsient ei väljenda metsa tihedust. Kui K. M.-i kinnistu ei oleks asunud Haanja looduspargis, poleks tehtud raie KarS § 356 lg 1 mõttes olulist kahju tekitanud. 5.3 K. M.-i ei pidanud aru saama, et ta teostas üleraie. Seda kinnitab asjaolu, et aprillis 2006 raiekohal käinud spetsialistide grupil ei tekkinud raie seaduslikkuses kahtlust ei visuaalsel vaatlusel ega relaskoobiga mõõtes. K. M.-lt ei saa nõuda rohkem kui vastava ala spetsialistidelt. 5.4 Ringkonnakohtu otsuses ei ole käsitletud kaitsja apellatsioonis seoses subjektiivse koosseisuga esitatud argumente. Kassaator leiab, et K. M.-i käitumises puudub nii tahtlus kui ka ettevaatamatus. Raiet tehes lähtus K. M.-i rinnaspindala arvestamisel metsaseadusest, mis rääkis metsast ja puistust kui tervikust ega jaganud seda rinneteks. Samuti rääkis metsa rinnaspindalast määruse nr 39 pealkiri. Seetõttu lähtus K. M.-i harvendusraiet tehes eeldusest, et kehtestatud alammäärad kehtivad kogu metsa, mitte ainult esimese rinde kohta. Aluse sellele veendumusele annab põhiseaduse (PS) §
5. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör Terje Aleksašin, et kasseeritud kohtuotsused on seaduslikud ja põhjendatud ning kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole. Väites, et süüdistatava tehtud raie hindamisel oleks tulnud aluseks võtta Keskkonnainspektsiooni
6. aprilli
7. a objekti kontrollimise protokoll, taotleb kassaator tõenditele uue hinnangu andmist ja uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis ei ole aga Riigikohtu pädevuses. Kuna K. M.-i pani raie toime kaitsemetsas, olles sellest asjaolust ka teadlik, on koosseisulise kahju suuruse määratlemisel põhjendatult arvestatud koefitsienti 3,0, mis on sätestatud nii Vabariigi Valitsuse
8. juuni
9. a määruse nr 186 p-s 9 kui ka kehtiva metsaseaduse § 67 lg-s
10. Kohtud on piisavalt põhistanud seisukohta, et K. M.-i pani teo toime kaudse tahtlusega.
11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis, vaadates kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses, esitas kohtumenetluse pooltele täiendavalt küsimused, mis puudutasid hinnangu andmist K. M.-le süüksarvatava raie seaduslikkusele ja sellega tekitatud keskkonnakahjule ajavahemikul 1.-
12. jaanuarini 2007, mil määrus nr 39 oli kehtivuse kaotanud, ent metsa majandamise eeskiri ei olnud veel jõustunud. Samuti palus Riigikohus kohtumenetluse poolte seisukohta

I § 67 lg 12 tõlgendamise ja ebaseadusliku metsaraiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmise korra kohta.

1. K. M.-i kaitsja seisukohad Riigikohtu esitatud küsimustes olid järgmised. 8.1 Perioodil 1.-
2. jaanuarini 2007 ei olnud K. M.-le süüksarvatud raie ebaseaduslik, sest puudusid õigusnormid, mis määratlenuks puistu raiejärgse rinnaspindala alammäärad. 8.2 Kuna 1.-
3. jaanuarini 2007 ei olnud kehtestatud puistu raiejärgse rinnaspindala alammäärasid, puudusid ka õigusnormid, millest lähtudes olnuks võimalik arvestada metsaraiega looduskeskkonnale tekitatud kahju suurust. 8.3 Ebaseadusliku metsaraiega kahju tekitamise korral on tegemist eraõigusliku suhtega riigi ja kodaniku vahel, mistõttu toimub kahju sissenõudmine hagimenetluses.
4. Prokuröri seisukohad Riigikohtu esitatud küsimustes on järgmised. 9.1 Asjaolu, et ajavahemikul 1.-
5. jaanuarini 2007 polnud keskkonnaminister kehtestanud nõudeid, mille järgimisel on harvendusraie tegemine

I § 31 lg 2 kohaselt lubatav, tähendab seda, et tol perioodil puudus lubav, mitte aga keelav norm. Kõik ajavahemikus 1.-

1. jaanuarini 2007 tehtud harvendusraied on ebaseaduslikud. Samas leiab prokurör, et küsimus, kas blanketset süüteokoosseisu sisustava normi muutmine muudab ka teo karistatavust, tuleb lahendada lähtudes sellest, kas blanketti sisustavas regulatsioonis tehtud muudatus puudutab karistusnormi kaitseeesmärki või on see karistatava teo ebaõigussisu seisukohalt ebaoluline. 9.2 Kuna 1.-
2. jaanuarini 2007 ei olnud kehtestatud puistu rinnaspindala ja täiuse alammäärasid, millest tulenevalt oli mis tahes harvendusraie tegemine keelatud, tekitas sel perioodil igasugune harvendusraie keskkonnakahju, s.t kahju arvestamisel tuleb aluseks võtta kõigi harvendusraiel raiutud puude rinnaspindalade summa. Seega oleks perioodil 1.-
3. jaanuarini 2007 K. M.-i raie tekitanud keskkonnale suurema kahju kui see, mille põhjustamises ta on süüdi tunnistatud. 9.3 Õiguspoliitiliselt on õigem tõlgendada

I § 67 lg-t 12 nii, et ebaseadusliku metsaraiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmine toimub hagimenetluses. Keskkonnakahju hüvitamine toimub võlaõigusseaduse (VÕS) alusel. Iseenesest ei ole välistatud, et Keskkonnainspektsioon võiks keskkonnakahju sisse nõuda haldusaktiga, kuid metsaseaduses puudub üksikasjalik regulatsioon selle kohta, kuidas selline sissenõudmine peaks toimuma. 10. Kannatanu Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni Võrumaa büroo kaudu) seisukohad Riigikohtu esitatud küsimustes on järgmised. 10.1 Ajavahemikul 1.-11. jaanuarini 2007 oli K. M.-le süüksarvatav raie ebaseaduslik

I § 67 lg 2 p 1 alusel, ent samal perioodil kehtinud õiguse kohaselt ei oleks olnud võimalik K. M.-i tehtud raiega keskkonnale põhjustatud kahju välja arvutada ja seega poleks selline raie olulist kahju keskkonnale tekitanud. 10.2 Kuna ebaseadusliku metsaraiega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5, tuleb keskkonnakahju sisse nõuda hagimenetluses. Seadus ei võimalda nõuda keskkonnakahju sisse haldusaktiga.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuli
3. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel seaduse kohaldamisel tekkinud põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kriminaalkolleegium annab esmalt hinnangu kassatsioonis esitatud väidetele (I), kontrollib seejärel KarS § 5 nõuete järgimist käesolevas kriminaalasjas (II), selgitab puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisega seonduvaid küsimusi (III) ja võtab lõpuks seisukoha käesoleva asja lahendamise kohta (IV). I
5. Kolleegium ei nõustu kogu kriminaalmenetluse vältel kaitsepositsiooni üheks keskseks argumendiks olnud seisukohaga, et keskkonnaminister on määruse nr 39 kehtestamisel väljunud

§ 17lg-s 3 ette nähtud volitusnormi piiridest.

Kõnealuses määruses rinnaspindala alammäärade kehtestamisel aluseks võetud "puistu I rinde rinnaspindala" on üks

§ 17lg-tes 2 ja 3 nimetatud "metsa rinnaspindala" komponentidest.

Asjaolu, et keskkonnaminister on pidanud vajalikuks kehtestada harvendusraie tegemiseks nõuded üksnes puistu I rinde kohta ja jätta teiste rinnete ja puistu kui terviku osas rinnaspindala alammäärad täpsustamata, ei tähenda seda, et määruse nr 39 reguleerimisala oleks laiem

§ 17lg-ga 3 lubatust.

Osutatud seadusesäte ei välistanud võimalust, et keskkonnaminister kehtestab metsa rinnaspindala alammäärad puistu üksikute rinnete kaupa või lähtub alammäärade kehtestamisel üksnes puistu esimese rinde puudest. Kui rinnaspindala alammäärad oleksid kehtestatud selliselt, et nende tuvastamisel tulnuks arvesse võtta ka puistu teiste rinnete puid, võinuksid ka alammäärade numbrilised väärtused suuremad olla. Seega ei tähenda üksnes puistu esimese rinde rinnaspindalast lähtumine iseenesest seda, et määrus nr 39 piiras metsaomaniku õigusi rohkem kui

§ 17lg-te 2 ja 3 mõte lubas.

Seetõttu nõustub kriminaalkolleegium kohtute seisukohaga, et kaitseväited vaidlusaluse keskkonnaministri määruse seaduse- ja põhiseadusevastasuse kohta on põhjendamatud.

1. Kriminaalkolleegium ei jaga ka kaitsja arvamust, et lugedes Keskkonnainspektsiooni
2. aprilli
3. a objekti kontrollimise protokolli ebausaldusväärseks tõendiks, on kohtud rikkunud nõuet tõlgendada kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks. Kohtud on põhjendanud, miks nad lugesid maist septembrini 2006 L. kinnistul korraldatud kontrolli tulemused aprillikuisest kontrollist usaldusväärsemaks ja toonud välja
4. aprilli
5. a kontrolliprotokollis esinevad puudused. Seetõttu puudub alus rääkida vaadeldava tõendi pinnalt tekkinud kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.
6. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et K. M.-le süüksarvatava keskkonnakahju arvestamisel ei oleks tohtinud kahjusummat korrutada koefitsiendiga 3,0, kuna see koefitsient ei väljenda metsa tihedust. Kolleegium märgib, et puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kriminaalasjas on tuvastatud, et L. kinnistu eraldistel 2 ja 15 kasvas kaitsemets. Vabariigi Valitsuse
7. juuni
8. a määruse nr 186 "Metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrade kinnitamine" punkti 9 kohaselt korrutatakse kaitsemetsa korral keskkonnale tekitatud kahju arvestamisel kahju arvestamise määrad koefitsiendiga 3,
9. Samasisulise normi sätestab ka

I § 67 lg 11.

§ 29

lg 1 nägi ette, et kaitsemetsa kategooriasse kuulub keskkonnaseisundi kaitsmiseks määratud mets. Sellele lähedane on kaitsemetsa mõiste ka kehtivas metsaseaduses. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel, mistõttu on süüdistuses ja kohtuotsustes K. M.-le süüksarvatava keskkonnakahju tuvastamisel põhjendatult kohaldatud koefitsienti 3,0. 16. Muu hulgas märgib kassaator, et K. M.-i ei pannud tegu toime tahtlikult, sest ta lähtus raie tegemisel

§ 17

lg-test 2 ja 3, mis rääkisid üldiselt metsa, mitte aga puistu esimese rinde rinnaspindalast. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on põhjendanud, miks nad leiavad, et K. M.-i pani ebaseadusliku raie toime kaudse tahtlusega. Kohtute põhjendused on piisavad ja kassatsioonis märgitu nende veenvust kahtluse alla ei sea. Tahtluse saab välistada üksnes süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine (KarS § 17 lg-d 1-2), mitte aga seaduse mittetundmine (KarS § 17 lg 3). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et K. M.-i oli raiet tehes teadlik nii selle ulatusest (mahust) kui ka raiutava metsa kuulumisest kaitsemetsa kategooriasse. Seega puudub alus väita, et K. M.-i ei teadnud tegu toime pannes mõnda KarS § 356 lg 1 objektiivse koosseisu tunnusele vastavat faktilist asjaolu. Juhul, kui K. M.-i arvas teo toimepanemisel ekslikult, et rinnaspindala alammäärale vastavuse kontrollimisel tuleb arvesse võtta puistu kõigi rinnete puid, ja eksis seetõttu lubatud raie ulatuses, polnud tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisu asjaoludes (KarS § 17 lg 1), vaid eksimusega teo keelatuses (KarS § 39). Taolise eksimuse olemasolul oli see kolleegiumi hinnangul aga K. M.-i jaoks kergesti välditav ega välista seetõttu K. M.-i teo süülisust.

§ 17

lg 3 alusel antud määrus nr 39, mis sätestas harvendusraie tegemisel metsa rinnaspindala ja täiuse lubatud alammäärad, koosnes sisuliselt viiest lühikesest tabelist, mille lõpus toodud märkustest esimene selgitas, et tabelites tähis "T" on puistu I rinde täius ja "G" on puistu I rinde rinnaspindala. Seega oli isikul, kes tutvus keskkonnaministri kehtestatud rinnaspindala alammääradega, millele

§ 17

lg-d 2 ja 3 otsesõnu viitasid, võimalik juriidiliste eriteadmisteta aru saada, et samas määruses toodud rinnaspindala alammäärade hulka arvatakse üksnes puistu esimese rinde puude rinnaspindalade summa. Lugedes K. M.-i võimaliku keelueksimuse välditavaks, arvestab kolleegium muu hulgas ka asjaolu, et K. M.-i on enda esitatud apellatsioonis kinnitanud, et tal on 27 aasta vältel kogemused metsa majandamisel, sh 3 aastat metsaülemana (tl 214 pöördel). Sellise metsandusalase kogemusega isikule ei saanud määrusega nr 39 tutvumine ning sellest arusaamine olla ülejõukäiv.

1. K. M.-i tahtluse tuvastamise seisukohalt ei ole tähendust ka Keskkonnainspektsiooni
2. aprilli
3. a objekti kontrollimise protokollil. Olles koostatud alles pärast raie tegemist, ei saanud see protokoll mingil viisil mõjutada K. M.-l teo toimepanemise ajal olnud ettekujutust raie tegemise asjaoludest. See, et keskkonnainspektsiooni ametnikud ei sedastanud aprillis 2006 toimunud raiekoha uurimisel, mille nii maakohus kui ka ringkonnakohus on tunnistanud pealiskaudseks, metsaõigusnormide rikkumisi, ei kaalu üles ka eelmises punktis toodud põhjuseid, mis viisid kolleegiumi järelduseni, et K. M.i võimalik eksimuses teo keelatuses oli talle välditav. II
4. Kolleegium märgib taaskord, et tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 - RT III 2005, 36, 349, p 11 ja
7. märtsi
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08 - RT III 2008, 15, 99, p 23). Seetõttu on kohtud põhjendatult kontrollinud K. M.-i tehtud raie seaduslikkust nii

ja määruse nr 39 kui ka

I ja metsa majandamise eeskirja alusel. Samas on kohtud jätnud tähelepanuta, et metsa majandamise eeskiri avaldati Riigi Teataja Lisas alles

1. jaanuaril 2007 ja jõustus
2. jaanuaril
3. Määrus nr 39 kehtis aga üksnes kuni
4. detsembrini
5. Seetõttu tuleb K. M.-i süüditunnistamiseks täiendavalt kontrollida, kas K. M.-i tehtud raie oli ebaseaduslik ja seega KarS § 356 lg 1 järgi karistatav ka ajavahemikul 1.-
6. jaanuarini 2007 kehtinud õiguse järgi.
7. Kolleegium märgib, et 1.-
8. jaanuarini 2007 puudus regulatsioon, mis oleks määratlenud, milline peab olema puistu minimaalne rinnaspindala pärast harvendusraiet. See ei tähenda siiski seda, nagu ei oleks sellel perioodil harvendusraie tegemise osas piiranguid kehtinud.
9. jaanuaril 2007 jõustunud

I § 31 lg 1 sätestab, et hooldusraiet võib teha puistus, mis vastab sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud tunnustele.

I § 28 lg 4 p 2 kohaselt kuulub hooldusraie hulka ka harvendusraie.

I § 31 lg 2 näeb ette, et harvendusraie tegemisel ei tohi puistu rinnaspindala ega täiust viia väiksemaks sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud alammäärast.

I § 31 lg 4 kohaselt kehtestab puistut iseloomustavad tunnused, mis lubavad teha puistus hooldusraiet, ning puistu rinnaspindala ja täiuse alammäära pärast harvendusraiet keskkonnaminister metsa majandamise eeskirjaga. Osutatud sätete tõlgendamisel tuleb silmas pidada

I § 2 lg-t 1, mille kohaselt on kehtiva metsaseaduse eesmärk tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine. See eesmärk omakorda teenib PS §-s 5 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult, ja konkretiseerib samas PS §-s 53 ette nähtud keskkonnakaitsekohustust. Põhiseaduse osutatud sätted annavad seadusandjale mandaadi PS §-s 32 fikseeritud omandipõhiõiguse piiramiseks keskkonnakaitselistel eesmärkidel. Tulenevalt

I § 2 lg-st 1 ja selle tõlgendamise lähtepunktiks olevatest põhiseaduslikest väärtustest peab

I § 31 lg-te 1, 2 ja 4 tõlgendamisel lähtuma järgnevast. 20. Olles loodud metsa kui ökosüsteemi kaitseks ja säästvaks majandamiseks, (

I § 2 lg 1) on kõnealused normid ise vahetult suunatud keskkonnakaitse eesmärgi saavutamisele, s.t raieõiguse piiramisele, jättes ministrile pädevuse näha erandina ette juhtumid, mil hooldusraie keskkonda ebaproportsionaalselt ei kahjusta ja on seetõttu lubatud. Järelikult volitab

I § 31 lg 4 keskkonnaministrit kehtestama isikut soodustavaid norme. Selle poolest erineb

I § 31 lg 4 ka nendest normidest, mida Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitles

1. mai
2. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-00 (RT III 2000, 13, 140). Viidatud kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus delegatsiooninormi alusel jäeti kehtestamata isikut koormav määrus, mille puudumisel ei olnud õiguslikku alust isiku õiguste kitsendamiseks.
3. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et ajavahemikul 1.-
4. jaanuarini 2007, s.o kuni metsa majandamise eeskirja jõustumiseni oli hooldusraie, sh harvendusraie tegemine tulenevalt

I § 31 lg-test 1 ja 2 keelatud. Järelikult oli K. M.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud raie ebaseaduslik ka ajavahemikul 1.-

1. jaanuarini
2. Sel perioodil tuli ebaseadusliku hooldusraiega keskkonnale tekitatud kahju suuruse tuvastamisel lugeda puistu rinnaspindala lubatud alammääraks

I § 67 lg 2 p 1 ja lisa 3 mõttes puistu raie-eelne rinnaspindala. Perioodil 1.-

1. jaanuarini 2007 kehtinud õiguse kohaselt oleks K. M.-le süüksarvatud raiega tekitatud keskkonnakahju igal juhul suurem kui teo toimepanemise ajal kehtinud või alates
2. jaanuarist 2007 kehtiva õiguse järgi. Seetõttu ei saa see kahjusumma K. M.-le inkrimineeritava koosseisulise tagajärje suurust mõjutada, mistõttu pole ka vaja seda summat tuvastada. Eeltoodust järeldub aga, et K. M.-le süüksarvatav raie oli KarS § 356 lg 1 järgi karistatav ka 1.-
3. jaanuarini
5. Arvestades, et

I § 31 lg-d 1 ja 2 moodustavad K. M.-le esitatud süüdistuses viidatud

I § 31 lg-ga 4 ja metsa majandamise eeskirjaga sisuliselt ühtse regulatsiooni hooldusraie lubatavuse eelduste ja ulatuste määratlemisel; samuti seda, et juba maakohus heitis K. M.-le ette

I § 31 lg 2 rikkumist ning pidades täiendavalt silmas, et kaitsjal oli kassatsioonimenetluses võimalik esitada oma seisukoht küsimuses, kas K. M.-le süüksarvatud raie oli ebaseaduslik 1.-

1. jaanuarini 2007 kehtinud õiguse kohaselt (vt otsuse punktid 7-8), leiab kriminaalkolleegium, et käesoleva otsuse eelmises punktis tehtud järelduse näol ei ole menetlusõiguslikult tegemist süüdistatava jaoks üllatava materiaalõigusliku normi kohaldamisega. III
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et K. M.-lt ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju väljamõistmine on käesolevas asjas olnud seaduslik ja põhjendatud. Kohtupraktika suunamiseks peab kriminaalkolleegium siiski vajalikuks märkida selles küsimuses järgmist.
3. Väär on kohtumenetluse poolte arvamustes kajastuv seisukoht nagu oleks puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue eraõiguslik ja tekiks võlaõigusseaduse alusel. Materiaalõiguslik alus puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju hüvitise nõudmiseks tuli kuni
4. detsembrini 2006

§-st 56 ja Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusest nr
3. Alates
4. jaanuarist 2007 on materiaalõiguslik alus sellise nõude esitamiseks ette nähtud

I § 67 erinevates lõigetes ja seaduse lisades 2 ning

1. Metsaseaduse alusel tekkiv keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte metsa kui omandi eseme väärtuse vähenemise kompenseerimisele, vaid metsa kahjustamisega looduskeskkonnale kui sellisele (per se) tekitatud kahju heastamisele. Keskkond kui selline on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Seetõttu on ka metsale kui keskkonnaväärtusele tekitatud kahju hüvitamise nõue avalik-õiguslik, mitte deliktiõiguslik. Toodud järeldust kinnitab ühemõtteliselt asjaolu, et sõltumata sellest, kes on kahjustatud metsa omanik, saab keskkonnakahju hüvitamist nõuda üksnes riik ja keskkonnakahju hüvitis kantakse riigieelarvesse. Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju eest sissenõutavat hüvitist on ühemõtteliselt käsitatud avalik-õigusliku rahalise kohustusena ka kehtiva metsaseaduse eelnõu (Riigikogu X koosseis, 833 SE) seletuskirjas.
2. Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. TsMS § 1 esimese lause kohaselt vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega võib seaduses sätestatud juhtudel tsiviilkohtumenetluses lahendamisele tulla ja tsiviilhagi esemeks olla ka avalik-õiguslik nõue. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist

I § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Kriminaalkolleegium leiab, et

I § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Põhjendid selliseks tõlgendamiseks oleksid järgmised.

I ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 3511; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Samuti ei ole Eesti keskkonnaõigusele tundmatu olukord, kus seadus aktsepteerib otsesõnu avalik-õiguslike keskkonnakahju hüvitiste sissenõudmist hagimenetluse korras. Nimelt sätestab looduskaitseseaduse § 77 lg 2, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames. IV 26. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Ringkonnakohtu 11. veebruari 2008. a otsuse asjas nr 1-07-6045 muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kerganderg, Lea Kivi, Priit Pikamäe Tartu