← Eesti

3-1-1-42-08

Obsah (4)§ 75§ 74§ 386§ 3891

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-42-08 Otsuse kuupäev 3. oktoober 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pik

§ 75lg 2 p 1 alusel kohustus tasuda igakuiselt Eesti Vabariigi kasuks 2000 krooni.

  1. Lugeda OÜ A. ettevõtlusega mitteseotud kuludelt deklareerimata jäetud tulumaksu summaks 985 871 krooni ja kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusummaks 1 557 653 krooni.
  2. Saata kriminaalasi tsiviilhagi osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.
  3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  4. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Tartu Maakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsusega tunnistati R. R. süüdi KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ning teda karistati vangistusega kümneks kuuks.

§ 74

alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi 18 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata, allutades R. R.

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõuetele.

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu) tsiviilhagi R. R. vastu jättis kohus läbi vaatamata.

  1. R. R. tunnistati süüdi selles, et ta OÜ A. juhatuse liikmena esitas ajavahemikul
  2. aprillist 2001 kuni
  3. aprillini 2002 Tartu Linna Maksuametile tahtlikult OÜ A. käibedeklaratsioonides ning tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid. Selle tagajärjel jäi OÜ-lt A. riigile maksudena laekumata kokku 2 123 856 krooni. 2.1 Nimelt suurendas R. R. käibemaksu tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil maksustamisperioodide märts kuni detsember 2001 kohta esitatud OÜ A. käibedeklaratsioonides põhjendamatult OÜ A. poolt kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu (sisendkäibemaksu) summat. Sisendkäibemaksu alusetuks suurendamiseks kasutas R. R. OÜ V. V. ja OÜ V. K. nimel OÜ-le A. väljastatud fiktiivseid müügiarveid. Tegelikult OÜ A. OÜ-dega V. V. ning V. K. arvetel kajastatud tehinguid ei teinud. OÜ A. käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu kohta valeandmete esitamise tõttu oli OÜ A. deklareeritud käibemaksusumma kokku 571 782 krooni võrra väiksem käibemaksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast. 2.2 Samuti jättis R. R. maksustamisperioodide aprill 2001 kuni märts 2002 kohta esitatud OÜ A. tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata rahasummad, mis kanti OÜ A. pangakontolt OÜ-de V. V. ja V. K. pangakontodele seoses tegelikult mittetoimunud tehingutega. OÜ A. tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tagajärjel jäi riigile laekumata kokku 1 552 074 krooni tulumaksu.
  4. Maakohtu otsuse põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 Tõendeid analüüsides luges maakohus tuvastatuks, et OÜ V. V. ja OÜ V. K. olid varifirmad, millel ei olnud tegelikku majandustegevust. Osaühingud olid loodud selleks, et pakkuda reaalselt tegutsevatele äriühingutele võimalust osta arveid, mida oleks võimalik kasutada raamatupidamises maksukohustuse vähendamiseks. Arved, mis OÜ-d V. V. ja V. K. esitasid OÜ- le A., olid fiktiivsed, kuna neis kajastuvaid tehinguid tegelikult ei toimunud. Arveid oli vaja selleks, et näidata käibemaksuga maksustatud kauba soetamist. Arvetel märgitud käibemaks on kajastatud OÜ A.
  5. a märtsi- kuni detsembrikuu käibedeklaratsioonides. R. R. oli teadlik OÜ-de V. V. ja V. K. esitatud arvete fiktiivsusest. 3.2 Muu hulgas märkis maakohus järgmist. Asjaolu, et OÜ-de V. V. ja V. K. väljastatud arvete alusel ei muretsetud OÜ-le A. mingeid kaupu, selgub ka OÜ-de V. V. ja V. K. pangakontode väljavõtete võrdlemisel OÜ A. pangakontode väljavõtetega. Nimelt nähtub, et kogu OÜ-de V. V. ja V. K. pangakontodele laekunud raha võeti vahetult peale kontolejõudmist sealt sularahas või pangakaartidega välja. Samuti ilmneb, et pärast ülekannete tegemist OÜ-dele V. V. ja V. K. on R. R. lähiajal (mõnikord ka järgmisel päeval) peaaegu samas suurusjärgus summa sularahas OÜ A. pangakontole tagasi kandnud. See näitab, et OÜ A. poolt OÜ-dele V. V. ja V. K. ülekantud raha tuli R. R. valdusesse tagasi ning maksti osaliselt tagasi OÜ A. pangakontole. 3.3 Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, mille hulka sama paragrahvi teise lõike punkti 3 kohaselt kuuluvad ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. OÜ A. tegi OÜ-dele V. V. ja V. K. väljamakseid selliste arvete alusel, mis olid fiktiivsed ja milles näidatud tehinguid kuludokumentidel näidatud müüjaga tegelikult ei tehtud. OÜ A. raamatupidamises kajastatud dokumendid ei võimalda tuvastada, kelle vahel tehingud tehti. Seega oleks süüdistatav pidanud kõnealused väljamaksed deklareerima tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Samuti on OÜ A. pangakontolt tehtud OÜ-dele V. V. ja V. K. väljamakseid, mille kohta puuduvad üldse algdokumendid. Kokku jättis R. R. nõuetepärase algdokumendita OÜ A. pangakontolt OÜ V. V. ja OÜ V. K. pangakontodele tehtud maksetelt deklareerimata tulumaksu summas 1 552 074 krooni. 3.4 Maakohus asus seisukohale, et R. R. tegu oli toimepanemise ajal karistatav KrK § 1481 lg 10 järgi, hiljem aga

§ 386lg 1 järgi.

Kehtivas õiguses on selline käitumine karistatav

§ 3891lg 1 järgi.

3.5 Põhjendades kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist, märkis maakohus, et käesolevas kriminaalasjas on osade isikute suhtes kriminaalmenetlus karistuse ebaotstarbekuse tõttu lõpetatud. Seetõttu ei ole põhjendatud mõista tsiviilhagis nõutud summa välja üksnes R. R.-lt. Sel põhjusel pidas kohus vajalikuks jätta hagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata ja selgitada kannatanule õigust esitada see uuesti tsiviilkohtumenetluses kõigi vastutavate isikute suhtes. 4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. R. kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu, prokurör Kristiina Laas ja kannatanu esindaja Jüri Haamer. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja R. R. õigeksmõistmist. Nii prokuröri kui ka kannatanu apellatsioonides taotleti maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist puudutavas osas. Kannatanu palus R. R.-lt välja mõista 4 324 595 krooni (sh põhimaksuvõlg 2 123 856 krooni ja maksuintressivõlg 2 200 739 krooni). Prokurör palus R. R.-lt kannatanu kasuks välja mõista 2 123 856 krooni ja jätta kannatanu hagi intressinõuet puudutavas osas läbi vaatamata. Lisaks taotles prokurör maakohtu otsuse tühistamist osas, millega oli R. R.-le jäetud määramata

§ 75lg 2 p-s 1 nimetatud kohustus.

Prokurör taotles ringkonnakohtult, et R. R.-i kohustataks

§ 75

lg 2 p 1 alusel alustama katseaja jooksul kuriteoga tekitatud kahju heastamist, tasudes igakuiselt kannatanule 5000 krooni.

  1. Enne ringkonnakohtu istungit esitas kannatanu kohtule täiendavad selgitused seoses hagiga ja vähendas R. R.-lt nõutava summa suurust 3 565 104 kroonini. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. jaanuari
  3. a otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatud seisukohtadele, esitas kannatanu tõendid selle kohta, et OÜ A. maksukohustuse tekkimise ajal oli osaühing maksejõuline, kuid muutus hiljem varatuks, mistõttu äriühingult ei ole enam võimalik maksuvõlga sisse nõuda. Samuti märkis kannatanu, et riik sai OÜ A. varjatud maksukohustusest teada
  4. augustil 2005, mil koostati osaühingu maksuarvestus. R. R. poolt riigile tekitatud kahjuna on muu hulgas käsitatav ka OÜ A. maksuvõlalt arvestatud intress perioodil
  5. juuli 2002 kuni
  6. august
  8. Tartu Ringkonnakohtu
  9. märtsi
  10. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega kannatanu tsiviilhagi oli jäetud läbi vaatamata ja R. R.-le

§ 75lg 2 p-s 1 nimetatud kohustus määramata.

Ringkonnakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi ja mõistis R. R.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 3 565 104 krooni. Karistusseadustiku § 75 lg 2 p 1 alusel määras kohus R. R.-le kohustuse heastada kuriteoga tekitatud kahju, tasudes igakuiselt Eesti Vabariigi kasuks 2000 krooni. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kannatanu ja prokuröri apellatsioonid rahuldati, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 6.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega R. R. süüditunnistamisel, leides et selles osas põhineb maakohtu otsus tõendite põhjalikul analüüsil ja on seaduslik ning põhjendatud. Muu hulgas märkis apellatsioonikohus, et kauba tegelikku mitteliikumist OÜ A. ja OÜ-de V. V. ja V. K. vahel, kinnitab ka osaühingute pangakontode analüüs, millest nähtuvalt on OÜ A. tasunud raha OÜ-dele V. V. ja V. K., seejärel on nimetatud summa saaja pangakontolt välja võetud ning makstud osaliselt tagasi OÜ A. pangakontole. Ringkonnakohus nõustus maakohtu poolt R. R. teole seaduse erinevate redaktsioonide lõikes antud karistusõigusliku hinnanguga. 6.2 Kohtukolleegium ei soostunud kaitsja seisukohaga, et R. R.-le süüksarvatav tegu on kuriteona aegunud. R. R. pani talle inkrimineeritava teo toime ajavahemikul aprillist 2001 kuni aprillini 2002, s.o kriminaalkoodeksi kehtivusajal. Tema tegu kvalifitseeriti KrK § 1481 lg 10 järgi, s.t teise astme kuriteona. Kriminaalkoodeksi § 53 lg 1 p 2 kohaselt aegus teise astme kuritegu viie aasta jooksul alates selle toimepanemisest. Seejuures arvestati kohtupraktika kohaselt kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega alates kuriteo toimepanemisest kuni süüdistatava kohtu alla andmiseni. Maksuhaldurile valeandmete esitamine on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kehtiva redaktsiooni järgi (

§ 3891lg 1).

Karistusseadustiku § 81 lg 1 p 2 kohaselt aegub teise astme kuritegu viie aasta jooksul alates teo toimepanemisest. Sama paragrahvi lõige 5 loetleb aga rea menetlustoiminguid, mis aegumise katkestavad. Muu hulgas katkestavad kuriteo aegumise kahtlustatava või süüdistatava kohtu alla andmine ja kohtuistungil süüdistatava ülekuulamine. Kriminaaltoimikust nähtuvalt anti R. R. kohtu alla

  1. veebruaril 2006 ja kuulati maakohtu istungil süüdistatavana üle
  2. oktoobril
  3. Seega ei ole R. R. kuritegu aegunud. 6.3 Ringkonnakohus leidis, et põhjus, millele viidates jättis maakohus kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata, ei vasta ühelegi kriminaalmenetluse seadustikus või tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise alusele. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist puudutavas osas tühistada. Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et kannatanu tsiviilhagi tuleb rahuldada. On tuvastatud, et R. R. esitas OÜ A. maksudeklaratsioonides valeandmeid. Selline tegevus on õigusvastane ja kriminaalkorras karistatav. Tulenevalt asjaolust, et R. R. pani teo toime enne
  4. juulit 2002, saab tema poolt riigile tekitatud kahju välja nõuda tsiviilkoodeksi § 448 lg 1 alusel. Äriühingu juhatuse liikme poolt enne
  5. juulit 2002 äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatava kahju tuvastamisel tuleb võrrelda riigi varalist olukorda pärast varjatud maksunõude ilmsikstulekut varalise olukorraga, kus riik oleks olnud, kui ta oleks saanud oma maksunõudest teada õigeaegselt esitatud ja tõesest maksudeklaratsioonist. Kannatanu poolt ringkonnakohtule esitatud täiendavast selgitusest nähtub, et OÜ A. maksukohustuse tekkimise ajal oli osaühingul piisavalt raha ja põhivahendeid. Seega kui kannatanu oleks OÜ A. maksukohustusest teada saanud selle tekkimise ajal, siis oleks - arvestades OÜ A. majandusliku olukorda nimetatud perioodil ? olnud võimalik see maksukohustus sisse nõuda. Kannatanu sai oma maksunõudest OÜ A. vastu teada
  6. augustil 2005, mil koostati OÜ A. kohta maksuarvestus. Kuid juba Lääne-Viru Maakohtu
  7. oktoobril
  8. a otsusega sundlõpetati OÜ A., sest äriühingu netovara oli vähenenud alla seaduses sätestatud määra. Sellest nähtub, et
  9. augustil 2005, mil kannatanu sai teada maksuvõla olemasolust, puudus OÜ-l A. vara. Seega oli ka riigi maksunõue muutunud täielikult mittesissenõutavaks. Kuivõrd pärast maksunõudest teadasaamist ei olnud riigil enam võimalik maksuvõlga sisse nõuda, on riigile maksunõude reaalväärtuse vähenemisega tekitatud kahju suuruseks 2 123 856 krooni. Lisaks eeltoodule luges ringkonnakohus R. R. poolt riigile tekitatud kahjuks ka maksuintressi, arvestatuna OÜ A. maksuvõlalt alates
  10. juulist 2002 kuni ajani, mil riik sai oma maksunõudest teada, s.o
  11. augustini
  12. Sellise kahju suuruseks arvestas ringkonnakohus 1 441 248 krooni. 6.4 Kohus leidis, et pidades silmas R. R. põhjustatud kahju suurust ja süüdistataval sissetuleku olemasolu, on põhjendatud R. R.-le lisakohustuse määramine

§ 75lg 2 p 1 alusel.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. R. kaitsja A. Laansalu, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja R. R. õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 7.1 R. R. süüdimõistmine põhineb vääral oletusel, et OÜ A. ei ole OÜ-dega V. V. ja V. K. tehinguid teinud. R. R. ei pidanud viimatinimetatud osaühingutelt kaupa vastu võttes teadma, millisest allikast kaup pärineb. OÜ A. ei saanud tegutseda arvuteid ja nende varuosasid soetamata. Väidet, et OÜ-delt V. V. ja V. K. kaupa ei ostetud, oleks saanud tuvastada üksnes kompleksekspertiisiga. Asjaolu, et kauba müüja käitub maksuõigussuhtes õigusvastaselt, ei too kaasa muudatusi kauba või teenuse ostja õiguste sfääris. 7.2 Isegi, kui süüdistuses nimetatud tehingud oleksid fiktiivsed, ei tähendaks see seda, et OÜ A. tehtud väljamaksed tuleb lugeda ettevõtlusega mitteseotuks. Ringkonnakohus on jätnud andmata hinnangu tulumaksuarvestusele. On ilmselge, et OÜ A. vajas oma tegevuseks materjale, mistõttu tähendab süüdistuses nimetatud tehingute katteks makstud summade ettevõtlusega seotud kuluna arvestamata jätmine sisuliselt karistuslikku maksustamist. OÜ A. tegelikud ettevõtluskulud tulnuks välja selgitada maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 lg 1 alusel hindamise teel. 7.3 R. R.-le süüksarvatav tegu on kuriteona aegunud, sest selle väidetavast toimepanemisest on möödunud rohkem kui KrK § 53 lg 1 p-s 2 sätestatud 5 aastat. Aegumistähtaja arvestamisel ei saa lähtuda Riigikohtu praktikas omaks võetud väärloogikast, mille kohaselt lõppes aegumistähtaja kulgemine kriminaalkoodeksi järgi isiku kohtu alla andmisel. Aegumise lõppemise sidumine isiku kohtu alla andmise kui tehnilise toiminguga tähendab süütuse presumptsiooni räiget rikkumist. 7.4 Ringkonnakohus rahuldas põhjendamatult kannatanu tsiviilhagi. Seda järgmistel põhjustel. 7.5 Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskusel ei ole pädevust riigi nimel tsiviilõiguslikku kahju hüvitamise nõuet esitada. MKS § 133 annab maksuhaldurile pädevuse esindada riiki kohtumenetluses üksnes maksuvõlgade sissenõudmisel. Vabariigi Valitsuse seaduse § 441 lg 1 kohaselt on riigi seaduslik esindaja kohtus tsiviilasjades ja kriminaalasjades kannatanu ja tsiviilkostjana ministeeriumi valitsemisala piires minister. Minister võib riigi esindamiseks kohtus anda üld- ja erivolitusi. Seega on käesolevas asjas tsiviilhagi esitamise ja riigi esindamiseks volituse andmise õigus üksnes rahandusministril. Maksuhalduril see puudub, kuna tegemist ei ole maksude sissenõudmise, vaid tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõudega. Seetõttu tulnuks Maksu- ja Tolliameti poolt riigi nimel esitatud tsiviilhagi jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p-st 9 ja § 226 lg-st 2 lähtudes läbi vaatamata. 7.6 Tsiviilhagi rahuldamine ei ole põhjendatud ka seetõttu, et menetlusse pole tsiviilkostja ega kolmanda isikuna kaasatud isikuid, kelle suhtes kriminaalmenetlus on karistuse ebaotstarbekuse tõttu lõpetatud, kuid kes vastutavad solidaarselt R. R.ga väidetavalt tekitatud kahju eest. 7.7 Sõltumata eelmärgitust on tsiviilhagi rahuldamine ebaseaduslik põhjusel, et kannatanu poolt ringkonnakohtus esitatud nõue põhines võrreldes esialgse tsiviilhagiga täiesti uutel alustel. Kannatanu muutis apellatsioonimenetluses hagi alust, ehkki TsMS § 376 lg 1 kohaselt saab hagi muuta üksnes kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus.
  2. Prokuröri kassatsioonivastuses palutakse jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Prokuröri põhiseisukohad seoses R. R. süüditunnistamist ja karistamist puudutavate kassatsiooni väidetega on kokkuvõtlikult järgmised. 8.1 Vaidlustades kohtute järelduse, et OÜ A. ja OÜ-de V. V. ja V. K. vahel tehinguid ei toimunud, taotleb kaitsja sisuliselt Riigikohtult tõendite ümberhindamist, mida aga Riigikohus teha ei saa. On tuvastatud, et OÜ-delt V. V. ja V. K. OÜ A. kaupu ega teenuseid ei ostnud. See, kas OÜ A. ostis OÜ V. V. ja OÜ V. K. väljastatud arvetel näidatud kaubad ja teenused kusagilt mujalt, pole käesolevas asjas oluline, sest kauba või teenuse tundmatut müüjat ei saa pidada käibemaksukohustuslaseks ja seega puudus OÜ-l A. õigus selliste tehingute alusel käibemaksu maha arvata. 8.2 Kuna on tuvastatud, et OÜ A. väljamaksed OÜ-dele V. V. ja V. K. on tehtud arvete alusel, mis kajastavad tegelikult toimumata tehinguid, on kohtud põhjendatult arvanud R. R.-le süüks ka OÜ A. tuludeklaratsioonides valeandmete esitamise. 8.3 Kohtud on põhjendatult leidnud, et R. R.-le süüksarvatav tegu ei ole kuriteona aegunud.
  3. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus esitas kassatsioonivastuse KrMS § 349 lg 2 ja § 344 lg 3 p-st 3 tulenevaid nõudeid eirates ilma advokaadist esindaja vahenduseta, mistõttu jätab Riigikohus kannatanu kassatsioonivastuse arvestamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt küsimusi, mis seonduvad R. R. süüditunnistamisega KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi, annab seejärel hinnangu kannatanu tsiviilhagi lahendamisele (II) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (III). I
  5. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori arvamusega, et R. R.-le süüksarvatav tegu on kuriteona aegunud. Kaitsja selline järeldus põhineb seisukohal, et ka kriminaalkoodeksi kehtivusajal tuli kuriteo aegumistähtaega arvestada kuni kohtuotsuse jõustumiseni. KrK § 53 sidus aegumistähtajad kriminaalvastutusele võtmise momendiga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu
  6. märtsi
  7. a otsuses asjas nr 3-1-1-32-96 anti tõlgendus, mille kohaselt kriminaalvastutusele võtmine oli käsitatav ajas kulgeva protsessina, mis algas süüdistatava kohtu alla andmisest. Seega ka aegumistähtaega arvestati kuni isiku kohtu alla andmise päevani. Sellest seisukohast on KrK § 53 kohaldamisel kohtupraktikas lähtutud kuni käesoleva ajani (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-128-97 - RT III 1998, 4, 31;
  10. augusti
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-83-98 - RT III 1998, 25, 243;
  12. novembri
  13. a määrus asjas nr 3-1-1-114-02 - RT III 2002, 34, 370, p 6.1;
  14. detsembri
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-30-07 - RT III 2008, 1, 1, p 13.2). Kriminaalkolleegium ei näe ka käesolevas asjas alust seda seisukohta muuta ja nõustub ringkonnakohtu põhjendustega selle kohta, miks puudub alus rääkida R. R. teo aegumisest.
  16. Maakohus ja ringkonnakohus tuvastasid, et tehinguid, mida kajastanud OÜ V. V. ja OÜ V. K. arvete alusel OÜ A. sisendkäibemaksu maha arvas, tegelikult ei toimunud. Samuti tegid kohtud kindlaks, et OÜ-de V. V. ja V. K. väljastatud arvete alusel OÜ A. käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu-summat suurendades teadis R. R., et need arved ei vasta tõele, s.t et OÜ-d V. V. ja V. K. ei ole OÜ-le A. kaupu müünud ega teenuseid osutanud. Kohtuotsuste kohaselt näitas R. R. OÜ A. käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu-summat alusetult suurena eesmärgiga hoiduda kõrvale käibemaksu tasumisest. Kohtute eeltoodud järeldused rajanevad tõendite põhjalikul analüüsil ja on veenvalt põhistatud. Seetõttu on alusetu kassaatori etteheide, nagu põhineks pelgalt oletusel kohtute järeldus, et R. R. oli teadlik sisendkäibemaksu mahaarvamisel kasutatud arvete tõele mittevastavusest.
  17. Kohtute järeldust OÜ A. käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise kohta ei sea kahtluse alla ka võimalus, et OÜ A. kasutas OÜ-dele V. V. ja V. K. ülekantud summasid mingis osas majandustegevuseks vajalike kaupade soetamiseks kolmandatelt isikutelt. Süüdistuses kajastatud tegude toimumise ajal kehtinud
  18. a käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p 1 lubas käibemaksukohustuslasel maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluva käibemaksu. Tulenevalt sama paragrahvi
  19. lõikest oli selline mahaarvamine lubatud üksnes käibemaksuseaduse §-s 24 sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel. Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  20. juuni
  21. a otsus asjas nr 3-3-1-21-04 - RT III 2004, 16, 190, p 15). Kui käibemaksukohustuslane ei suuda tõendada tehingu toimumist ja tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, kuna sellisel juhul tuleb tegelikuks müüjaks pidada tundmatut kolmandat isikut. Eeldada ei saa, et tundmatu kolmas isik on käibemaksukohustuslane. (Vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  22. juuni
  23. a otsus asjas nr 3-3-1-40-03 - RT III 2003, 21, 199, p 9.) Samuti pole käibemaksu puhul tegeliku maksukohustuse määramine hindamise teel reeglina võimalik (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  24. detsembri
  25. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-04 - RT III 2004, 36, 366).
  26. Ekslik on ka kassaatori seisukoht, et isegi kui süüdistuses nimetatud tehingud oleksid olnud fiktiivsed, ei mõjutaks see OÜ A. tulumaksuarvestuse õigsust, sest tegelikult soetas OÜ A. ettevõtluseks vajalikke kaupu ja teenuseid. TuMS § 51 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb residendist äriühingul maksta tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sellisteks kuludeks on ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub nõuetele vastav algdokument. Olukorras, kus hiljem selgub, et tulumaksuarvestuses märgitud isik ei ole tegelik müüja, ja kui ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, tuleb sellisele isikule kauba eest tasuna tehtud väljamakse lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  27. septembri
  28. a otsus asjas nr 3-3-1-47-06 - RT III 2006, 33, 287, p-d 9-10). Kuna kohtud on tuvastanud, et R. R. teadis maksudeklaratsioonide esitamisel OÜ V. V. ja V. K. arvete fiktiivsusest, s.t asjaolu, et OÜ V. V. ja V. K. pole kauba tegelikud müüjad, siis puudus tal igal juhul alus nimetatud osaühingutele tehtud väljamaksed OÜ A. tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata jätta.
  29. Samas nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja seisukohaga, et kohtud on ekslikult käsitanud OÜ A. poolt OÜ-dele V. V. ja V. K. ülekantud summasid täies ulatuses OÜ A. ettevõtlusega mitteseotud kuluna. Kohtute viga ei seisne küll kassatsioonis esile toodud asjaolus, et OÜ A. tegelike ettevõtluskulude kindlakstegemiseks ei kasutatud hindamise meetodi, vaid TuMS § 51 lg-s 1 sätestatud kulu mõiste ja sama paragrahvi teise lõike punktis 3 sätestatud väljamakse mõiste vääras tõlgendamises. Nimelt on kohtud tuvastanud, et OÜ A. poolt OÜ-dele V. V. ja V. K. ülekantud raha tuli R. R. valdusesse tagasi ning maksti süüdistuses märgitud maksustamisperioodidel osaliselt tagasi OÜ A. pangakontole. Kriminaalkolleegium leiab, et selles osas, milles OÜ A. poolt OÜ-dele V. V. ja V. K. ülekantud raha maksti tagasi OÜ A. pangakontole, pole tegemist OÜ A. ettevõtlusega mitteseotud kuluga TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes. Seda põhjusel, et OÜ A. pangakontole tagasimakstud summade ulatuses oli väljamaksete tegemine üksnes näiline ja nende summade võrra OÜ A. vara tegelikult ei vähenenud. Seega reaalset väljamakset OÜ A. varast ei tehtud ja osaühingul kulu ei tekkinud. Sarnasele seisukohale on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud ka
  30. jaanuari
  31. a otsuses asjas nr 3-1-1-47-07 (RT III 2008, 6, 40, p 14).
  32. Eeltoodust lähtuvalt tuleb OÜ A. tuludeklaratsioonides deklareerimata jäetud ettevõtlusega mitteseotud kulust maha arvata need OÜ A. poolt OÜ-dele V. V. ja V. K. ülekantud summad, mis maksti tagasi OÜ A. pangakontole. See tähendab, et R. R.-le süüksarvatavast tulumaksu vähemlaekumisest tuleb maha arvata tulumaks OÜ-le A. tagastatud summadelt. Maksustamisperioodidel aprill 2001 kuni märts 2002 OÜ-dele V. V. ja V. K. ülekantud summade deklareerimata jätmine ettevõtlusega mitteseotud kuluna on R. R.-le süüks arvatud kõiki maksustamisperioode hõlmava ühe jätkuva teona ja laekumata tulumaksusumma koosseisulise tagajärjena on arvestatud summaarselt kõigi maksustamisperioodide lõikes. Seetõttu pole OÜ-le A. tagastatud summade ettevõtlusega mitteseotud kulust mahaarvamisel oluline, kas OÜ-dele V. V. ja V. K. ülekantud summad maksti OÜ A. pangakontole tagasi väljamakse tegemisega samal või mõnel järgmisel süüdistuses nimetatud maksustamisperioodil.
  33. Nähtuvalt maakohtu ja ringkonnakohtu järelduste aluseks olevatest pangakontode väljavõtetest ulatus süüdistuses märgitud maksustamisperioodidel R. R. poolt sularahas OÜ A. pangakontole tagastatud summa 1 611 500 kroonini. Vähendades selle summa võrra OÜ A. tuludeklaratsioonides kajastamata jäetud ettevõtlusega mitteseotud kulu ulatust, väheneb R. R. poolt OÜ A. ettevõtlusega mitteseotud kulult deklareerimata jäetud tulumaksukohustuse suurus 566 203 krooni võrra (1 611 500 krooni x 26/74). Seega tuleb R. R. poolt OÜ A. tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tagajärjel riigile laekumata (arvestamata) jäänud tulumaksusumma suuruseks lugeda 985 871 krooni (1 552 074 krooni - 566 203 krooni). Ühtlasi tähendab see seda, et R. R. põhjustas OÜ A. maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisega koosseisulise tagajärjena maksude vähemlaekumise (vähemarvestamise) kogusummas 1 557 653 krooni, mitte aga 2 123 856 krooni, nagu on leidnud maakohus ja ringkonnakohus. II
  34. Asudes käsitlema kannatanu tsiviilhagi lahendamisega seonduvaid küsimusi, märgib kriminaalkolleegium esmalt, et ei nõustu kassaatori seisukohaga, nagu poleks Maksu- ja Tolliamet pädev hagema riigi nimel R. R.-lt deklareerimiskohustuse rikkumisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist.
  35. MKS § 133 lg 1 kohaselt esindab maksuvõlgade sissenõudmisel likvideerimis-, pankroti- ja kohtumenetluses riiki Maksuja Tolliamet. Kriminaalkolleegium leiab, et maksuvõla sissenõudmine MKS § 133 tähenduses ei hõlma üksnes kitsalt vaidlustatud maksu- või vastutusotsuse kaitsmist halduskohtumenetluses või maksunõuete esitamist likvideerimis- või pankrotimenetluses. Maksuvõla sissenõudmine võib seisneda ka riigi nimel hagimenetluses osalemises. Näiteks sätestab MKS § 42 lg 3 otsesõnu, et kolmandalt isikult, kes võtab endale lepinguga vastutuse maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest, nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilkohtumenetluse korras hagi esitamise teel.
  36. Kolleegiumi hinnangul võib maksuvõla sissenõudmisena MKS § 133 lg 1 mõttes olla käsitatav ka teatud deliktiõiguslike nõuete esitamine. Käesoleval juhul ei ole R. R. vastu esitatud tsiviilhagi esemeks OÜ A. maksuvõlg, vaid kahju, mis on riigil väidetavalt tekkinud OÜ A. vastu suunatud maksunõude reaalväärtuse vähenemisest. Kuna aga selline kahjunõue põhineb vahetult riigi saamatajäänud maksutulul ja õigeaegselt laekumata maksusummalt teenimata finantstulul, olles suunatud riigi maksulaekumiste vähenemise kompenseerimisele, tuleb taolise nõude esitamist kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses samuti käsitada maksuvõla sissenõudmisena MKS § 133 lg 1 mõttes. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et käesolevas asjas riigi nimel R. R. vastu esitatud hagiga ei ole Maksu- ja Tolliamet oma esindusõiguse piiridest väljunud.
  37. Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  38. jaanuari
  39. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07 - RT III 2008, 6, 40, p-d 36-39). Kriminaalkolleegiumi hinnangul leidis ringkonnakohus õigesti, et põhjus, millele viidates jättis maakohus kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata, ei vasta ühelegi seaduses sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise alusele. Samas andis selline järeldus ringkonnakohtule aluse küll maakohtu otsus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist puudutavas osas tühistada, ent ei tähendanud seda, et apellatsioonikohtul tekkis käesoleval juhul võimalus asuda ise esmakordselt hindama tsiviilhagi põhjendatust.
  40. Kriminaalmenetluse seadustiku § 340 lg 2 p 5 sätestab, et uue otsuse tegemise korral võib ringkonnakohus tühistada kohtuotsuse tsiviilhagi osas. Sama paragrahvi
  41. lõike
  42. punkti kohaselt võib ringkonnakohus prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel lisaks sama lõike punktides 1-4 nimetatud otsustustele tühistada kohtuotsuse muude KrMS §-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste osas. Nendest sätetest ei nähtu üheselt see, milline on ringkonnakohtu pädevus otsustada ise tsiviilhagi rahuldamise üle. Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  43. jaanuari
  44. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07 - RT III 2008, 7, 44; 45, p 32). Lähtudes TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud, võib apellatsioonikohus ise anda ka uue hinnangu tsiviilhagi põhjendatusele. Erandiks on juhtumid, mil ringkonnakohus ei saa mingil põhjusel tsiviilhagi ise lahendada. Sellisel juhul tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
  45. Teistsugune on olukord aga siis, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata, s.t pole hagi faktilise ja õigusliku põhjendatuse kohta üldse seisukohta võtnud. Tsiviilkohtumenetluses saab hagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada üksnes määruskaebe korras (TsMS § 427), mis tähendab, et kontrollides hagi läbi vaatamata jätmise seaduslikkust ei saa ringkonnakohus ise otsustada hagi rahuldamise või mitterahuldamise üle, vaid saab lahendada üksnes küsimuse hagi läbi vaatamata jätmise õiguspärasusest. Kriminaalkolleegium leiab, et sama põhimõtet tuleb ringkonnakohtu pädevuse määratlemisel järgida ka kriminaalmenetluses. Seda vaatamata asjaolule, et kriminaalmenetluse eripära tõttu võib tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustus sisalduda süüdi- või õigeksmõistvas kohtuotsuses, mistõttu tuleb tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine vaidlustada apellatsiooni korras. Leides, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks. Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi rahuldamise või rahuldamata jätmise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  46. Kuna käesolevas kriminaalasjas rahuldas ringkonnakohus kannatanu tsiviilhagi, mille maakohus oli jätnud läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtu otsus tsiviilhagi rahuldamise osas tühistada. Kriminaalasi tuleb tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas saata uueks arutamiseks maakohtule. Sel põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kassaatori väiteid hagi muutmise kohta apellatsioonimenetluses.
  47. Tsiviilhagi uuel arutamisel tuleb OÜ A. varjatud maksukohustuse ja sellelt arvestatud maksuintresside summa kui kahjunõude komponentide kindlakstegemisel muu hulgas silmas pidada käesoleva otsuse punktides 15-17 märgitut.
  48. Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, nagu välistaks kannatanu tsiviilhagi menetlemise käesoleva kriminaalasja raames tõik, et menetlusse pole tsiviilkostja ega kolmanda isikuna kaasatud isikuid, kelle suhtes kriminaalmenetlus on karistuse ebaotstarbekuse tõttu lõpetatud, kuid kes vastutavad solidaarselt R. R.ga väidetavalt tekitatud kahju eest. R. R. väidetavalt kahju põhjustanud teo toimepanemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 459 sätestas, et ühiselt kahju tekitanud isikud vastutavad kannatanu ees solidaarselt. Sama seaduse § 188 lg 1 nägi ette, et solidaarse kohustuse korral on kreeditoril õigus nõuda täitmist nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi võlga täies ulatuses kui ka osaliselt. Seega oli riigil õigus esitada kahju hüvitamise nõue üksnes R. R. vastu. Nõude rahuldamisel võib R. R.-l tekkida tagasinõudeõigus teiste võlgnike vastu TsK § 188 lg 5 alusel. Kui isikud vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt, ei määra asjaolu, millistelt isikutelt kuriteoga tekitatud kahju kriminaalmenetluses kannatanu kasuks välja mõistetakse, ära seda, kuidas jaotub vastutus kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes. Küsimust vastutuse jaotumisest kuriteoga kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes ei lahendata kannatanu tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses. Sarnasele seisukohale asus kriminaalkolleegium ka
  49. juuni
  50. a otsuses asjas nr 3-1-1-34-05 (RT III 2005, 24, 252, p 35). III
  51. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  52. oktoobri
  53. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  54. märtsi
  55. a otsused OÜ A. ettevõtlusega mitteseotud kuludelt deklareerimata jäetud tulumaksusumma ja kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma suuruse osas ja teeb selles küsimuses täiendavaid tõendeid kogumata uue kohtuotsuse, kergendades süüdimõistetu olukorda. Juhindudes KrMS § 361 pst 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2 tühistab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega rahuldati kannatanu tsiviilhagi, ja saadab kriminaalasja tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Seoses sellega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, milles R. R.-le pandi

§ 75

lg 2 p 1 alusel kohustus tasuda kuriteoga tekitatud kahju katteks kannatanule igakuiselt 2000 krooni. Ülejäänud osas jätab kolleegium vaidlustatud kohtuotsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Eerik kergandberg, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.