) § 159 lg-le 3, mis näeb ette: "Seaduses sätestatud juhtudel võib füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleva veekogu määrata avalikuks kasutamiseks (avalikult kasutatav veekogu). Sel juhul on veekogu omanikul õigus seaduses sätestatud korras nõuda hüvitust." Kaebaja leidis, et Eesti Vabariik ei ole kehtestanud avalikult kasutatava veekogu omanikule makstava hüvitise nõudmise ja maksmise korda.
Põhiseaduse (PS) § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu; igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada; omandiõigusele võib seada seaduse alusel ka üldisi huve arvestavaid kitsendusi. Hüvitist saab nõuda vaid seaduses sätestatud korras. Veeseaduse § 7 lg 1 kohaselt seisnevad kitsendused selles, et avalikuks kasutamiseks määramise tõttu ei saa veekogu omanik keelata teistel isikutel oma veekogus veevõttu, suplemist, veesporti, veel ja jääl liikumist ning kalapüüki. Veeseaduses ei ole ammendavalt reguleeritud veekogude avaliku kasutamise eest makstav hüvitis. Riik peab tulenevalt
Kuigi riik ei ole loonud nõudeõiguse realiseerimiseks vajalikke tingimusi, ei muuda see nõudeõigust olematuks. PS § 14 kohaselt on õiguste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kohustus. Kui seadusest tuleneva nõudeõiguse tagamise põhiseaduslikku kohustust ei ole suutnud täita seadusandlik võim, tuleb seda teha kohtuvõimul. Seadusandja on kehtestanud avalikuks kasutamiseks määratud veekogu omanikule selle eest hüvitise nõudmise õiguse ja riik on kohustatud seda maksma. Kuna riik ei ole täitnud temale Põhiseadusest ja Asjaõigusseadusest tulenevat kohustust ning kaebajal ei ole olnud võimalik nõuda ja saada temale seaduses ettenähtud hüvitist, on rikkumine piisavalt tõsine, et kohus saaks sekkuda. Tal on tekkinud sellest kahju, kuid ta ei oska määrata kahju suurust ja palub teha seda kohtul. Ta kuulub Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg-s 1 sätestatud eriliselt kannatanud isikute hulka, sest riik on jätnud ta ilma rahalisest hüvitusest. 3. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) on seisukohal, et veekogude kasutamine on reguleeritud Veeseaduses (VeeS). Kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud VeeS § 11 lg 1 sätestas, et veekogu avalik kasutamine on tasuta, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Ühegi teise seadusega ei olnud ega ole ka praegu sätestatud teisiti. Järelikult kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud Veeseaduse redaktsioonis oli veekogu avaliku kasutamise hüvitamise küsimus ammendavalt reguleeritud. Alates 1. jaanuarist 2006 sätestab VeeS § 11, et vee erikasutusõiguse tasu makstakse Keskkonnatasude seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi.
lg-st 3 ei tulene, et seadusandjal on kohustus kehtestada hüvitise määramise kord, tal on selline õigus. Seadusandjal on vabadus otsustada, millises ulatuses ja kuidas omandit kitsendada ja kas selle eest on vaja määrata hüvitis. PS §-s 32 sisalduv igaühe õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus. Seadus sätestab avalikes huvides kitsendused omandi kasutamiseks ja Põhiseadus näeb ette hüvitamise kohustuse ainult siis, kui tegemist on vara võõrandamisega. Antud juhul on tegemist vara valdamise piiramisega ja seadusandjal on õigus kehtestada hüvitamise kord või jätta see kehtestamata. Veeseadus ei sätesta enam otsesõnu, et veekogu avalik kasutamine on tasuta, kuid seaduse tõlgendamine viib järeldusele, et veekogu avalik kasutamine on tasuta. Kuigi VeeS § 11 pealkirja kohaselt reguleeritakse selles nii vee kui ka veekogu kasutamise tasustamist, nähakse selles ette vee erikasutusõiguse eest makstav tasu ja ette ei ole nähtud tasu veekogu kasutamise eest. Antud juhul puudub kahju hüvitamiseks vajalik alus RVastS § 14 lg 1 mõttes. Kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui esineb põhjuslik seos vastutuse aluseks oleva asjaolu ja kahju vahel. Kahju peab olema tekkinud sellise asjaolu tagajärjel. Kaebuses ei ole märgitud asjaolusid, mis võiksid olla käesoleval juhul käsitatavad kahju tekkimise alustena ja olla väidetava kahjuga põhjuslikus seoses. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, milles seisneb temale kuuluva veekogu avalikust kasutamisest tulenev kahjulik mõju või mismoodi on takistatud kinnistu eesmärgipärane kasutamine. Ainuüksi see, et kaebaja arvates puudub tal võimalus realiseerida
Esmalt tuleb kindlaks teha kahju tekitamise fakt. Seejärel on vaja analüüsida tõendeid kahju suuruse kohta. Alles siis on võimalik määrata kahju suurusele vastav hüvitis. Asjaolu, et kaebajal puudub võimalus realiseerida
lg-s 3 sätestatud õigust, ei saa olla iseseisvaks aluseks kahju tekkimisele ja hüvitamisele. Kaebajal puudub kahju, mis kuuluks hüvitamisele.
S §-s 11 "Tasu vee ja veekogu kasutamise eest". VeeS § 11 sätestab, et vee erikasutusõiguse tasu makstakse Keskkonnatasude seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi. Seega on sätestatud tasu maksmine vee ja veekogu kasutamise eest. Sellega on riik
lg-s 3 sätestatu ammendavalt reguleerinud ja tegemist ei ole õigustloova akti andmata jätmisega.
lg 3 annab veekogu omanikule aluse nõuda kahju hüvitamist vastavalt Võlaõigusseadusele, kui kahju tekitatakse veekogu avaliku kasutamise käigus. Kaebaja ei kuulu eriliselt kannatanud isikute rühma RVastS § 14 lg 1 mõttes. Kaebaja põhiõigusi ei ole taolise regulatsiooniga riivatud ega rikutud. Halduskohus võrdles VeeS §-s 11 sätestatut ning Teeseaduse (TeeS) § 4 lg-s 1 ja lg-s 3 sätestatut (avalikuks kasutamiseks on ka eratee; avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks selles seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega; Maanteeameti või valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingus nähakse ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad) ja märkis, et need regulatsioonid on erinevad. Eratee avalikku kasutusse määramine on omaniku suhtes vaieldamatult koormavam seadusest tulenevate kohustuste tõttu, mis kaasnevad omanikule seoses eratee avalikku kasutusse määramisega. Riigikogu menetles neid regulatsioone üheaegselt. 5. K. Kullamaa esitas apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses väideti järgmist: 1) halduskohus kohaldas ebaõigesti VeeS §-i 11, leides, et sellega on kindlaks määratud kord, mida järgides on veekogu omanikul võimalik realiseerida
Veeseaduses puudub regulatsioon, milles sätestataks vee või veekogu avaliku kasutamise eest tasu maksmine. Reguleeritud on üksnes tasu maksmine vee erikasutuse eest. Veeseaduse ja Asjaõigusseaduse reguleerimisese on erinev. Asjaõigusseadus sätestab eelkõige maaomaniku õigused ja kohustused, reguleerides omaniku vaatepunktist veekogu avalikku kasutamist. Veeseadus seevastu reguleerib veekogu avalikku kasutamist kasutaja vaatenurgast. Lähtudes nende seaduste erinevatest reguleerimisesemetest, tuleb eristada ka vee ja veekogu avaliku kasutamise eest makstavat tasu, mille tasumise kohustus on vee või veekogu kasutajal, ning hüvitust, mida makstakse veekogu omanikule, kes peab taluma teiste isikute poolt veekogu kasutamist. Vee ja veekogu kasutamise eest makstav tasu on kehtiva õiguse kohaselt keskkonnatasu, mis on käsitatav avalik-õigusliku tasuna ning ei saa seetõttu olla kuidagi võrreldav hüvitisega, mida peaks maksma veekogu omanikule. Seega ei ole seadusandja reguleerinud VeeS §-s 11 veekogu omaniku õigust nõuda hüvitust veekogu avaliku kasutamise eest. Kui ringkonnakohus leiab, et seadusandja tahe on olnud suunatud
S § 11 vastuolus PS §-s 10 ja § 13 lg-s 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Kui ringkonnakohus leiab, et VeeS §-ga 11 on välistatud veekogu omaniku
S § 11 vastuolus olevaks PS §-ga 10 ja §-ga 13 lg 2 ning jätta VeeS § 11 kohaldamata; 2) halduskohus kohaldas ebaõigesti
lg-t 3, leides, et nimetatud säte annab veekogu omanikule õiguse nõuda vastavalt Võlaõigusseadusele kahjude hüvitamist, kui kahju tekitatakse veekogu avaliku kasutamise käigus.
Kui on õige halduskohtu seisukoht, et
lg 3 sätestab üksnes kahju hüvitamise nõudeõiguse aluse, on seaduse mõte võrreldes selle sõnastusega muutunud. Tuginedes üksnes
lg-le 3 ei ole võimalik aru saada, et tegemist oleks kahju hüvitamise nõudmise aluseks oleva normiga. Võttes arvesse halduskohtu otsuse põhjendusi, on
Ka rikub
lg-st 3 tuleneva hüvituse nõudmise õiguse taandamine üksnes kahju hüvitamise nõudeõiguseks veekogu omaniku PS §-st 32 tulenevat õigust omandi puutumatusele ja kaitstusele; 3) riik on rikkunud põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Sellega on tekitatud kahju, mis seisneb
Riik on tekitanud apellandile õigustloova akti andmata jätmisega kahju, mille suurust ei ole käesoleval hetkel võimalik kindlaks määrata. Seetõttu tuleb määrata kahju hüvitamiseks õiglane hüvitis kohtul. 6. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. VeeS § 11 ei ole vastuolus PS §-s 10 ja § 13 lg-s 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. VeeS §-s 11 reguleeritakse veekogu avaliku kasutamise hüvitamist. Kuigi Veeseaduse kohaselt on veekogu avalik kasutamine tasuta, tuleb veekogu omanikule vastavalt Võlaõigusseadusele hüvitada kahjud, mida keegi veekogu avaliku kasutamisega omanikule tekitab.
lg 3 ei ole eraldi aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekitatud kahju hüvitamisele. Omanikule tekitatud kahju hüvitamisel lähtutakse Võlaõigusseadusest. Kuna
lg 3 mõtteks ei ole veekogu avalikust kasutamisest tekkida võiva kahju hüvitamise nõudele õigusliku aluse kehtestamine, siis langeb ära küsimus selle sätte õigusselgusetusest ning võimalikust vastuolust PS §ga 10 ja § 13 lg-ga 2. Ebaõige on apellandi seisukoht, millega samastatakse veekogu sundvõõrandamisega ja veekogu avalikuks kasutamiseks määramisega kaasnevad õiguslikud tagajärjed. Sundvõõrandamisega kaasneb omandi omaniku tahte vastane äravõtt. Omandi kitsendus tähendab aga seaduse alusel omanikule omandi kasutamise või valdamise suhtes piirangu kehtestamist. Ebaõige on seisukoht, et seadusandjal on
Põhiseadusest ei tulene seadusandjale kohustust anda välja omandi kitsendamise korral kitsendamise hüvitamist reguleeriv kord. Seadusandjal on sellise korra kehtestamise õigus, kuid tal ei ole kohustust. Ebaõige on apellandi väide, et tal on RVastS § 14 lg-s 1 märgitud alusel õigus kahju hüvitamisele. Nimetatud sättest tulenevalt võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui: 1) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, 2) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning 3) isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kui seadusandja on jätnud õigustloova akti andmata ja seeläbi tekib isikule kahju, võib ta nõuda kahju hüvitamist üksnes juhul, kui esinevad korraga kõik kolm nimetatud eeldust.
Otsekohaldatav saab olla norm, kui see on selge, täpne ja tingimusteta. Seadusandjal puudub kohustus võtta vastu hüvitamise õigust sätestav eriseadus ja selleks ei kohusta ka
Kaebusest ei selgu, milliste kriteeriumide alusel tuleks apellanti lugeda erakordselt piiratud õigustega isikute hulka kuuluvaks. Selleks, et isikut saaks lugeda sellisesse rühma kuuluvaks, peaksid esinema täiendavad asjaolud. Enamik Eesti veekogusid on praktiliselt avalikult kasutatavad, sõltumata sellest, kes on veekogu omanik. Veekogude õigusliku režiimi reguleerimisel on arvestatud laiema isikute ringi huvidega. Seega peab apellant tõendama neid asjaolusid, mille tõttu on tema õigusi ja vabadusi piiratud eriliselt ning need piirangud on põhjendamatud ja ebamõistlikud. Apellant ei ole tõendanud, et tema omanduses oleva veekogu suhtes kehtestatud regulatsioon, mis kehtestab Põhiseadusega kooskõlas olevad piirangud, toob ebatüüpilisel juhul endaga kaasa erilised koormatised, mis proportsionaalsuse põhimõtte järgi ei oleks lubatavad ilma rahalise kompensatsioonita. Apellant taotleb kahju hüvitamiseks õiglase hüvitise määramist, kuid ei selgita ega ole ka esitanud tõendeid, mida kohtul tuleks aluseks võtta võimaliku kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel tuleb lähtuda üksikjuhtumist ning antud asjas on otsustav tähtsus omandi riivega kaasnenud omandi otsese kahjustamise ulatusel ja sellega kaasnenud kahjulike tagajärgede suurusel. Kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et seadusest tuleneva kitsenduse tagajärjeks on tema omandi otsene kahjustamine ning omanikule pealesunnitud õiguspärane piirang on üleliigselt ja eriliselt koormav. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Ringkonnakohtul ei ole võimalik tõendite puudumise tõttu kindlaks määrata kaalutlusõiguse alusel hüvitise suurust. Kui apellant soovib vastavaid tõendeid esitada, tulnuks seda teha juba esimese astme kohtus. 7. Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2008. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised: 1) RVastS § 14 lg 1 kohaldamiseks tuleb kontrollida, kas isikul on üldse tekkinud õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega kahju, mille hüvitamist ta on õigustatud nõudma teatud eelduste olemasolul. Väidetakse, et kahju on tekkinud sellest, et kaebajal on jäänud saamata
lg-s 3 sätestatud hüvitis selle eest, et tema omandis olev veekogu on määratud avalikuks kasutamiseks. Riigivastutuse seaduse kohaselt hüvitatakse varaline kahju ja mittevaraline kahju, kusjuures varaline kahju on otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kahju tekitati väidetavalt sellega, et ei makstud seaduses ettenähtud hüvitist, s.o tegemist saaks olla varalise kahju nõudega. Väidetav kahju ei ole otsene varaline kahju, sest VÕS § 128 lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Samuti ei ole tegemist saamata jäänud tuluga VÕS § 128 lg 4 mõttes, mille kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks saanud vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seetõttu puudub kaebajal kahju, mis oleks tekitatud õigustloova akti andmata jätmisega; 2) täidetud ei ole ka teised RVastS § 14 lg 1 kohaldamise eeldused, s.o tõendatud ei ole avaliku võimu kandja kohustuste oluline rikkumine, rikutud kohustuste aluseks olev norm ei ole otsekohaldatav ning kaebaja ei ole tõendanud, et ta kuulub õigustloova akti andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma; 3) ebaõige on halduskohtu seisukoht, et VeeS § 11 kehtestamisega on
S § 11 käsitleb vee erikasutusõiguse tasu maksmist, kuid ei reguleeri hüvituse maksmist avalikult kasutatava veekogu omanikule. See ei ole asjassepuutuv norm ja apellandi taotlus tunnistada see vastuolus olevaks PS §-ga 10 ja § 13 lg-ga 2 on asjakohatu; 4) õige on apellandi väide, et
lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise regulatsioon on sätestatud Võlaõigusseaduses. Samas aga ei ole see asjaolu aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 8. Kalju Kullamaa kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaatori väited on järgmised: 1) ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti
lg-t 3 ja VÕS § 128 lg-t 4.
lg-st 3 tuleneb seadusandja kohustus kehtestada kord hüvitise saamise nõudeõiguse realiseerimiseks. Kuna korda ei ole kehtestatud, ei ole olnud võimalik realiseerida nõudeõigust hüvituse saamiseks. Hüvitus on käsitatav kasuna, mida saab avalikus kasutuses oleva veekogu omanik. Õigustloova akti puudumise tõttu on tekkinud kahju, mis on käsitatav saamata jäänud tuluna VÕS § 128 lg 4 mõttes. Seega on olemas eeldus RVastS § 14 lg 1 kohaldamiseks; 2) ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et
Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata PS § 14, millest tuleneb riigi kohustus korraldada nõudeõiguse realiseerimiseks vajalikud tingimused, s.o võtta vastu õigustloov akt. PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Tegemist on üldise põhiõigusega korraldusele ja menetlusele, mille adressaadiks on riigivõim. Korra kehtestamata jätmine ei muuda olematuks isiku õigust hüvitusele; 3) ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata PS § 32, millest tuleneb riigi kohustus tagada omandi puutumatus. Veekogu avalikuks kasutamiseks määramine on oluline kinnisomandi piirang, piiratakse oluliselt omaniku õigust vallata ja kasutada temale kuuluvat veekogu. Sisuliselt tekitatakse sundvõõrandamisega sarnane olukord. Omanikul on ka täiendavad kohustused (näiteks VeeS § 23 lgst 3 tuleneb kohustus teha hooldustöid veekogu risustamise ja kaldaerosiooni vältimiseks). Piirang on vajalik, kuid selle proportsionaalsuse tagamiseks on seadusandja kohustatud kehtestama hüvitusmehhanismid, millega kompenseeritakse omandiõiguse ulatuslikku riivet; 4) ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et
See on otsekohalduv säte. Nõudeõiguse teket ei ole seatud sõltuvusse õigustloova akti vastuvõtmisest, nõudeõigus tekib otse seaduse alusel; 5) ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei lugenud kaebajat eriliselt kannatanud isikute hulka. Kaebaja on eriliselt kannatanud isik ainuüksi seetõttu, et temale kuulub veekogu, mis on loetud avalikult kasutatavaks, samuti seetõttu, et talle on tekitatud veekogu avalikust kasutusest tingituna ulatuslik kahju, ka on piiratud võimalused tegeleda veekogul ettevõtlusega. Kohus oleks pidanud tegema kaebajale ettepaneku esitada selle väite kohta täiendavaid tõendeid või koguma tõendeid omal algatusel. 9. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele kaebusele vastu: 1)
Põhiseadusest ei tulene seadusandjale kohustust anda omandi kitsendamise korral kitsendamise hüvitamist reguleeriv kord. Igaühe õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus. Seadusandjal on õigus kehtestada hüvitise määramise kord, kuid selleks ei ole põhiseaduslikku kohustust; 2) tegemist ei ole veekogu sundvõõrandamisega. Omandi kitsendus tähendab seaduse alusel omanikule omandi kasutamisele või valdamisele teatud piirangute kehtestamist. Sundvõõrandamisel jääb omanik ilma kõigist õigustest. Kitsenduste puhul piiratakse omaniku mõnda õigust. Sundvõõrandamisena võiks käsitada olukorda, kui isiku omandiõigust piiratakse nii ulatuslikult, et ta on faktiliselt jäänud täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest. Antud juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Põhiseadus teeb vahet omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisel ja omandi kitsendustel. Vastavalt riive olulisusele on PS §-s 32 sätestatud omandi kaitse põhiseaduslikud tagatised. Kaebaja ei ole varasemas kohtumenetluses osutanud asjaoludele, mis kinnitaksid tema omandiõiguse sedavõrd ulatuslikku riivet, mille hüvitamata jätmine oleks äärmiselt ebaproportsionaalne; 3)
Otsekohaldatav saab olla norm, kui see on selge, täpne ja tingimusteta. Seadusandjal puudub kohustus võtta vastu hüvitamise õigust sätestav eriseadus ja selleks ei kohusta selgelt ka
Tegemist on seadusandja otsustusega; 4) üldjuhul peavad pooled ise esitama oma väidete tõendamiseks tõendeid ja oma väiteid põhistama. Uurimisprintsiibist tulenevalt ei pea üksnes kohus koguma asja otsustamiseks vajalikke tõendeid, iga menetlusosaline peab esitama tõendeid tema sfääri kuuluvate asjaolude kohta. Kaebajat on esindanud kohtumenetluses õigusteadmistega isikud, ringkonnakohtus advokaat; 5) kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, mida tuleks kohtul aluseks võtta kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. K. Kullamaa omandisse kuulub kinnistu, mille koosseisus on Viinamärdi paisjärv. Vabariigi Valitsuse määrusega arvati Viinamärdi paisjärv avalikult kasutatavate veekogude hulka. Sellest tulenevalt leiab K. Kullamaa, et temal kui veekogu omanikul on õigus saada
lg-s 3 sätestatud hüvitust, kuid seadusega ei ole kehtestatud avalikult kasutatava veekogu omanikule makstava hüvituse nõudmise ja maksmise korda. Kuna temale ei ole makstud
11. Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses soovis K. Kullamaa õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, leides, et
S §-s 11 "Tasu vee ja veekogu kasutamise eest" ja seetõttu ei ole tegemist õigustloova akti andmata jätmisega. Tartu Ringkonnakohus jättis K. Kullamaa apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et apellandil puudub õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju RVastS § 14 lg 1 mõttes ja
lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele. Kassatsioonkaebuses leiab K. Kullamaa, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti
Nimetatud sättest tuleneb seadusandja kohustus kehtestada hüvitise saamise nõudeõiguse realiseerimiseks vastav kord. Õigustloova akti puudumise tõttu on temal kui veekogu omanikul tekkinud kahju ja käesoleval juhul on olemas ka eeldused selle kahju hüvitamiseks vastavalt RVastS § 14 lg-le 1. 12.
lg 3 näeb ette: "Seaduses sätestatud juhtudel võib füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleva veekogu määrata avalikuks kasutamiseks (avalikult kasutatav veekogu). Sel juhul on veekogu omanikul seaduses sätestatud korras nõuda hüvitust."
S § 11 käsitleb vee erikasutusõiguse tasu maksmist, kuid selles ei reguleerita hüvituse maksmist avalikult kasutatava veekogu omanikule. See ei ole antud juhul asjassepuutuv norm. 15. Kolleegium on nõus ringkonnakohtuga selleski, et
lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise regulatsioon on sätestatud Võlaõigusseaduses. 16. Kolleegium tõdeb, et õige on kassaatori seisukoht, et
lg-st 3 tuleneb seadusandja kohustus kehtestada seadusega kord nimetatud hüvitise saamise nõudeõiguse realiseerimiseks. Senini ei ole seadusega kehtestatud korda avalikult kasutatava veekogu omanikule makstava hüvituse nõudmiseks ja maksmiseks. Kolleegiumi arvates on tegemist seadusandja tegevusetusega. K. Kullamaa soovib saada hüvitust talumiskohustuse eest, s.o selle eest, et ta on kohustatud taluma olukorda, kus temale kuuluvat veekogu kasutatakse avalikult ning temal tekivad sellest täiendavad kohustused ja kulutused. Kolleegium on seisukohal, et vaatamata sellele, et õigustloov akt on jäänud andmata ja vastavat korda ei ole kehtestatud, on isikul õigus ja alus pöörduda Vabariigi Valitsuse poole hüvituse saamiseks talumiskohustuse eest. Kohtutoimikus puuduvad tõendid selle kohta, et K. Kullamaa oleks pöördunud avaliku võimu kandja poole taotlusega sellise hüvituse saamiseks. Kui K. Kullamaa taotluse rahuldamisest keeldutakse (näiteks põhjusel, et seadusandja ei ole kehtestanud vastavat korda), on isikul õigus pöörduda halduskohtusse kohustamiskaebusega, milles taotletakse
lg-s 3 viidatud hüvitust talumiskohustuse eest ning õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamist.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.