RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 101lg 1 p 1). Lepingu sõlmimise ajal 31. augustil 1999 on pooled kooskõlas Rdt

S § 27 lg-ga 1 kokku leppinud tasus, mis on 200 krooni iga kaubavaguni läbisõidu eest. Lepingut selles osas muudetud ei ole. Kuivõrd pooltevahelises lepingus on tasu kindlaks määratud ja seda pole muudetud, tuleb lepingut täita samadel tingimustel, kuni pooled pole kokku leppinud teisiti või kui kohus vastavalt nõudele on kindlaks määranud mõistliku tasu. Hageja on tõendanud, et hageja raudteed läbis ajavahemikul

1. jaanuarist 2003 kuni
2. detsembrini 2005 kokku 402 kostja vagunit. Seega oli põhjendatud tasunõue 80 400 krooni. Hageja õigus nõuda tasu tuleneb
3. augusti
4. a lepingust, mis kehtib ja mida ei ole tühistatud. Seega ei oma tähtsust, kas hageja tegevusalana oli äriregistrisse kantud infrastruktuuri majandamine ÄS § 251 p-st 1 tulenevalt või mitte. Kooskõlas

§-ga 113 palus hageja kostjalt välja mõista viivise. Lepingu järgi on õigus nõuda viivist 0,1% tasumata jäänud summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja nõudis kostjalt viivist iga aasta

1. jaanuarist lihtsustatult aasta kaupa, mitte igakuiselt, kokku 69 781 krooni ajavahemiku
2. jaanuarist 2004 kuni
3. novembrini 2007 eest.
4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada.
5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
7. märtsi
8. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt välja viivisevõla katteks 69 781 krooni, ja menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis hagi viivisevõla nõudes rahuldamata. Poolte menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidlusta kostja asjaolu, et ajavahemikul
9. jaanuarist 2003 kuni
10. detsembrini 2005 on kostja raudteele antud ette transiidina AS BLRT ja hageja raudtee kaudu kokku 402 kaubavagunit. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu ülalnimetatud ajavahemikul vagunite läbilaskmise eest
11. augustil 1999 kirjalikult sõlmitud ja
12. detsembrini 2001 pikendatud transporditeenuste lepingu alusel. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et
13. augusti
14. a transporditeenuste leping on tähtajatu kestvusleping. Asjas tõenditena esitatud transporditeenuste lepingust ja lepingu lisast nähtuvalt on lepingut pikendatud kuni
15. detsembrini
16. a (tl 9-14). Vaidlusalune kirjalik transporditeenuste leping oli lõppenud tähtaja möödumisega. Tähtajaliselt sõlmitud lepingut ei muuda tähtajatuks lepinguks asjaolu, et hageja ei takistanud oma raudteel kostja vagunite läbilaskmist ning kostja tasus selle eest hagejale ka pärast
17. detsembrit
18. a. Teist kokkulepet pooled sõlminud ei ole ning hageja ei ole taotlenud lepingu pikendamist ega tõendanud lepingu pikenemist tähtajatult. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 104 lg 1 kohaselt on tähtaeg kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et hagejal, kes polnud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, puudus õigus nõuda tasu vagunite läbilaskmise eest RdtS § 27 lg 2 alusel ja kuna lepingu kehtivuse tähtaeg oli möödas, oli vagunite läbilaskmise eest tasu maksmise lõpetamine
19. a õiguspärane. Transporditeenuste lepingu p 4.1 kohaselt kohustus kostja tasuma iga kaubavaguni läbisõidu eest 200 krooni, kaasaarvatud käibemaks. Ka lepingu lisakokkuleppe järgi ei ole pooled tasu suurust muutnud ning kostja on maksnud hagejale pärast lepingu tähtaja möödumist talle esitatud arvete alusel iga kaubavaguni läbisõidu eest lepingus kokkulepitud tasu ega ole vaidlustanud selle suurust. Kostja esindaja ütlustest ringkonnakohtu istungil nähtub, et vagunite läbisõidu eest maksmine lõpetati, kuivõrd pooltel oli erimeelsusi maa ja raudteelõigu kuuluvuse osas. Seega kehtis poolte vahel uus suuline leping hageja raudtee kasutamise kohta. Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud hagejale kuuluva raudtee tasuta kasutamises. Kostja on möönnud, et kasutamise eest tuleb maksta. Asjakohane ei ole väide, et lepingus kokkulepitud tasu oli määratud pikema raudteelõigu eest. Tulenevalt RdtS § 8 lõikes 2 sätestatust on hagejal õigus tasu nõuda ja on põhjendatud mõista kostjalt välja tasu 402 kaubavaguni läbisõidu eest hageja raudteel, sest kostja kasutas ajavahemikul
20. jaanuarist 2003 kuni
21. detsembrini 2005 hageja raudteed. Viivise osas tuleb kohtuotsus tühistada, jättes kostjalt hageja kasuks viivisevõla välja mõistmata.

§ 113

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooltevahelise kirjaliku transporditeenuste lepingu lõppemisel tähtaja möödumise tõttu ei kehti kirjalikus lepingus kokkulepitud viivisemäär. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal kohustus hageja raudtee kasutamise eest viivist maksta ja hagejal ei ole õigust eespool nimetatud aja eest lepingu alusel viivise tasumist nõuda. Hageja ei ole esitanud enne hagi esitamist kostjale tasumiseks ühtegi arvet raudtee kasutamise eest

1. jaanuarist 2003 kuni
2. detsembrini 2005, mistõttu ei ole kostja kohustuse täitmisega viivitanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osaliselt viivisevõla ja menetluskulude jaotuse osas tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hageja viivisevõla nõue, mõista kostjalt välja 69 781 krooni ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et
4. a leping on lõppenud. Kuna kostja jätkab vara kasutamist praeguse ajani, ei ole leping lõppenud, vaid muutunud tähtajatuks. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kostja ei ole viivitanud oma kohustuste täitmisega, kuna hageja ei ole esitanud talle arveid. See seisukoht on vastuolus

§ 82

lg-ga 7, mille kohaselt kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hagejal tekkis see õigus siis, kui kostja asus kasutama tema vara. Maakohus on tuvastanud kostja viivitusse sattumise aja. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta raudteeseaduse § 8 lõikes 2 sätestatu. Selle lõike kohaselt nähakse tasu raudteeühenduse kasutamise eest ette pooltevahelises kokkuleppes. Kui kokkuleppele ei jõuta, on huvitatud poolel õigus pöörduda kohtusse. Kostja kasutab hageja raudteed ka praegusel ajal ja ei ole pöördunud tasu määramiseks kohtusse. Raudtee kasutamine on tähtajatu.

1. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
2. Riigikohtu istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde, lisades täiendavalt, et põhimõtteliselt on võimalik tunnustada ka uue suulise lepingu sõlmimist poolte vahel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel osas, millega tühistati osaliselt Harju Maakohtu
4. novembri
5. a otsus ja jäeti uue otsusega rahuldamata aktsiaseltsi RGR hagi Balti Terase Osaühingu vastu viivisevõla nõudes, ning osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.
6. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega, et
7. augusti
8. a tähtajaline transporditeenuste leping ei muutunud selle tähtaja möödudes
9. detsembril 2001 tähtajatuks lepinguks ega pikenenud. Õigusaktides ei olnud sellist võimalust lepingu tähtajatuks muutumise kohta ette nähtud. Pooled võisid põhimõtteliselt ka ise kokku leppida lepingu pikenemises või tähtajatuks muutumises, kuid ringkonnakohus on hinnanud poolte käitumist ja muid faktilisi asjaolusid pärast
10. detsembrit 2001 ja leidnud selle põhjal, et leping ei muutunud tähtajatuks. Muu hulgas on ringkonnakohus märkinud, et hageja ei ole tõendanud lepingu pikenemist. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi asjaolusid tuvastada.
11. Kassatsioonimenetluses on vaidluse all üksnes küsimus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist. Ringkonnakohus on leidnud, et poolte vahel kehtis uus suuline leping raudtee kasutamise kohta. Viivise kohta märkis ringkonnakohus otsuses, et
12. a transporditeenuste lepingu alusel ei saa hageja viivist nõuda, kuna see leping on tähtaja möödumise tõttu lõppenud. Samuti leidis ringkonnakohus seda, et hageja ei ole kostjale esitanud ühtegi arvet raudtee kasutamise eest ajavahemikus
13. jaanuarist 2003 kuni
14. detsembrini 2005 ja seetõttu ei ole kostja kohustuse täitmisega viivitanud.
15. Kassatsioonkaebuses peetakse ebaõigeks ringkonnakohtu järeldust, et kostja ei olnud viivituses, kuna hageja ei esitanud arveid. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud tuvastamata uue suulise lepingu tingimused ning võib olla selle tõttu jõudnud viivise osas ebaõigele järeldusele. Ringkonnakohtu otsus ei vasta seega TsMS § 654 lg 4 nõuetele. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et ta on heitnud hagejale ette arvete esitamata jätmist, mistõttu kostja ei olnud viivituses. Samas ei selgu otsusest, millisel alusel hagejal nimetatud arvete esitamise kohustus tekkis. Võib eeldada, et ringkonnakohus on selle kohustuse tekkimise tuletanud hageja käitumisest, kes jätkas kostjale raudtee kasutamise eest arvete esitamist ka pärast
16. detsembrit 2001, s.o pärast lepingu tähtaja möödumist. Samas on ringkonnakohus jätnud otsuses selgesõnaliselt tuvastamata ja põhjendamata, mis hetkest tuleb suuline leping lugeda sõlmituks, millal saabusid uue suulise lepingu kohaselt kostja jaoks raudtee kasutamise eest tasumise tähtpäevad, samuti selle, milliste ja kellelt saadud andmete alusel vagunite arvu kohta oskas hageja esitada kostjale arveid
17. aastal, mil
18. a leping oli juba lõppenud. Viimane küsimus on oluline seetõttu, et kui kostja ka
19. aastal teatas hagejale vagunite arvu (tl 30 olevast hageja kirjast kostjale võib järeldada, et alates
20. a novembrist kuni kirja koostamise ajani ei ole kostja hagejale vagunite arvu teatanud, seega enne
21. a novembrit on teatanud), on võimalik seda lugeda kostja kohustuseks ka uue suulise lepingu järgi, mida tulnuks täita ka 2003-
22. Eelmainitud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks. Kui asja uuel arutamisel tuvastatakse, et suulise lepingu järgi oli kostja kohustatud hagejale teatama hageja raudteed läbivate vagunite arvu ja teatamine oli eelduseks, et hageja saaks esitada arveid, ning kostja seda kohustust ei täitnud, siis võib see olla aluseks hagi rahuldamiseks ka viivisevõla osas. Selleks tuleb täiendavalt tuvastada, kas suulise lepingu järgi oli kokku lepitud viivises ja viivisemääras. Kui suulises lepingus sellist kokkulepet ei ole, tuleb lähtuda seadusjärgsest viivisemäärast (

§ 113). 14. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale Ts

MS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Jaak Luik