← Eesti

3-3-1-36-08

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-36-08

  1. oktoober 2008 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann AS Baltazar Trading kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse maksuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a otsus haldusasjas nr 3-07-1284 Svensky Kaubanduse AS (AS Baltazar Trading) kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Svensky Kaubanduse AS kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu
  4. novembri
  5. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
  6. veebruari
  7. a otsus haldusasjas nr 3-07-
  8. Teha asjas uus otsus, millega tühistada Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse
  9. märtsi
  10. a maksuotsus nr 12-5/
  11. Mõista Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuselt Svensky Kaubanduse AS kasuks välja menetluskulud summas 55 000 krooni (sh 10 000 krooni riigilõivu). Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse (Lõuna MTK)
  13. märtsi
  14. a maksuotsuse nr 12-5/106 kohaselt oli AS Baltazar Trading (alates
  15. jaanuarist 2008 Svensky Kaubanduse AS) jätnud arvestamata ja tasumata tollideklaratsioonide CO4 I 181-05/05/2004, CO4 I 514-10/05/2004 ja CO4 I 521-11/05/2004 alusel tasumisele kuuluva erga omnes imporditollimaksu ning arvestanud ja tasunud ettenähtust väiksemas summas käibemaksu. Kokku tuli maksuotsuse kohaselt tasuda tollimaksu 1 868 955 krooni ja käibemaksu 336 414 krooni. AS-lt Baltazar Trading nõuti ka intressi tasumist 0,06% päevas.
  16. Maksu- ja Tolliamet jättis
  17. mai
  18. a vaideotsusega nr 6-1/138-1 rahuldamata AS Baltazar Trading vaide eelnimetatud maksuotsuse peale.
  19. AS Baltazar Trading esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Lõuna MTK
  20. märtsi
  21. a maksuotsuse nr 12-5/106 tühistada. Kaebuse kohaselt pole maksusummade määramine kooskõlas õigusaktidega ega põhine tegelikel asjaoludel. Vaidluse põhjustanud deklaratsioonid esitati vahetult pärast liitumist Euroopa Liiduga. Kaebaja pöördus
  22. mail 2004 tolliametniku poole abi saamiseks deklaratsioonis nr CO4 I 181-05/05/2004 lahtrite 36, 44 ja 47 täitmiseks ning oli veendunud, et eriala asjatundja tegi kanded õigesti. Kaebaja arvates on väär väita, et ta pidanuks märkama professionaalse tollitöötaja tehtud viga muutunud õiguskorra tingimustes. Maksuhaldur on ka ise
  23. aprilli
  24. a teatega kaebajat teavitanud, et maksumenetlus lõpetatakse ning arvestuskanne deklaratsioonides CO4 I 514-10/05/2004 ja CO4 I 521-11/05/2004 ei kuulu ümberarvestamisele tolli vea tõttu, st et nende alusel ei määrata täiendavalt maksu. Ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 220 lg 2 p b kohaselt ei oleks tohtinud sellises olukorras teha järelarvestuskannet. Maksuhaldur on maksusummat määrates eiranud õiguskindluse ja usalduse kaitse põhimõtet ning rikkunud korduvrevisjoni läbiviimise keeldu. Tegemist ei olnud üksikjuhtumite kontrolliga, sest kontroll deklaratsioonide üle oli kestev, pikaajaline ja maksumaksjale koormav.
  25. Tartu Halduskohus jättis
  26. novembri
  27. a otsusega asjas nr 3-07-1284 kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et Euroopa Liitu astudes aktsepteeris Eesti ühinemislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ning muuhulgas on Eesti õiguskorda üle võetud ka Euroopa Liidus kehtiv ühenduse tolliseadustik ning muud tollieeskirjade rakendamiseks vastu võetud ühenduse õigusaktid. Halduskohtu arvates ei ole kaebaja pöördumine tolliametniku poole puudulikult täidetud deklaratsioonide vormistamiseks tollilt informatsiooni taotlemine ÜTS art 11 lg 1 mõistes. Kaebajat ei saa kohtu hinnangul pidada tollivormistuses kogenematuks isikuks, kuna tal on tollivormistuse kogemus juba aastast 1995 ning
  28. aastal sõlmiti Tolliametiga e-tolliteenuse leping, mis eeldab tollivormistuste eelnevat regulaarset teostamist. Ka Riigikohtu praktikast (halduskolleegiumi
  29. mai
  30. a otsus asjas nr 3-3-1-66-05, p 12) tuleneb, et õigusaktide mittetundmine ei vabasta deklaranti kohustusest esitada õigeid andmeid ning muudatused õigusaktides ja kohaldamispraktikas ei õigusta ebaõigete andmete esitamist. Tollideklaratsioonide esitamisel vastutab deklarant deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse, esitatud dokumentide autentsuse ning kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest. Käesoleval juhul ei esine ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimusi, mis välistaksid järelarvestuskande tegemise. Tegemist ei ole tolli veaga ning deklarant, arvestades tema ettevõtlusalast kogemust tollideklaratsioonide vormistamisel, pole üles näidanud hoolsust deklareeritud andmete kontrollimisel. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-66-05 tulenevalt ei ole deklaratsiooni aktsepteerimine veel maksuotsus ning selle alusel ei saa deklarandil tekkida õiguspärast ootust, et järelkontrolli ei toimu ning deklaratsiooni kandeid ei muudeta. Õiguspärast ootust ei saanud tekkida ka seoses maksuhalduri
  31. aprilli
  32. a teatega maksumenetluse lõpetamise kohta. Tegemist oli üksikjuhtumite kontrolliga, millega ei kaasnenud kaebaja jaoks revisjonile omast ulatust ega koormavust. Põhjendatud on ka intressinõue, sest intresside tasumise kohustusest ei saa vabaneda isik, kes on hooletult suhtunud oma kohustustesse deklaratsioonide täitmisel ja esitamisel.
  33. Apellatsioonkaebuses taotles AS Baltazar Trading halduskohtu otsuse tühistamist ja tema kaebuse rahuldamist. Apellant pidas ekslikuks halduskohtu järeldust ÜTS art 220 lg 2 p-s b nimetatud eeldustega seonduvalt ning leidis jätkuvalt, et ebaõiged kanded sattusid deklaratsiooni tolliametniku süül. Apellandi väitel kasutas ta tolliametniku poole pöördudes ÜTS art 11 lg-s 1 ette nähtud võimalust informatsiooni saamiseks õigusaktide kohaldamise kohta. Deklaratsioonide aktsepteerimise ja õiguspärase ootuse tekkimisega seonduvalt rõhutas apellant, et halduskohus jättis tähelepanuta, et lisaks deklaratsioonide aktsepteerimisele viis maksuhaldur läbi täiendava kontrolli, mille tulemusena teavitati apellanti, et maksumenetlus lõpetatakse ning arvestuskanne ei kuulu ümberarvestamisele. Halduskohus pole apellandi arvates näidanud, millistele tõenditele tugineb tema seisukoht, et tegemist oli üksikjuhtumite kontrolli ja mitte revisjoniga ning analüüsimata on kaebaja väited intressinõude osas.
  34. Tartu Ringkonnakohus jättis
  35. veebruari
  36. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) poolte vahel ei ole vaidlust, et asjas kohaldatakse ühenduse tolliseadustikku ning esitatud deklaratsioonide alusel tuleb Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1972/2003 art 3 lg 2 järgi tasuda erga omnes imporditollimaks ning sellest tulenevalt suureneb tasumisele kuuluv käibemaksu summa; 2) vaidlus on eelkõige selle üle, kas on täidetud ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimused, mille olemasolul ei tehta järelarvestuskannet ning ringkonnakohtu hinnangul pole selles sätestatud eeldused täidetud; 3) tolliametniku tegevus, mis seisnes deklaratsioonis lahtris 36 kande parandamises ja lahtri 47 täitmises, ei ole käsitatav tolli veana. Kannet parandades märkis tolliametnik lahtrisse 36 õige koodi (kood 100), mis tähistab kolmandatele riikidele kohaldatavat maksumäära ja mida kohaldatakse siis, kui soodustollimaksumäära ei taotleta või seda pole kehtestatud. Ka siis, kui tolliametnik poleks teinud kannet täitmata lahtrisse 47, oleks olnud tulemus sama, st käibemaksu arvestuskannet poleks tehtud. Seega ei põhjustanud arvestuskande tegemata jätmist tolliametniku tegevus deklaratsiooni lahtri 47 täitmisel. Tolliametnik parandas vaid ühe deklaratsiooni (nr I 181-05/05/2004), kuid teised deklaratsioonid täitis äriühing ise; 4) ka asjaolu, et valeandmed avastati alles aasta pärast deklaratsioonide aktsepteerimist ning
  37. aprilli
  38. a teates esitati informatsioon maksumenetluse lõpetamise kohta, ei kujuta endast tolli viga; 5) tollivormistuse alal kogenud isikuna oleks apellant saanud kõnealust viga vajaliku hoolsuse korral ise vältida. Jättes kasutamata professionaalse tollimaakleri teenused ning kasutades tollivormistusel oma töötajaid, kellel polnud piisavaid teadmisi ega ettevalmistust, võttis apellant ise teadlikult riski; 6) kuna ei esine ÜTS art 220 lg 2 p-s b sätestatud tingimusi, pole maksude hilisem sissenõudmine vastuolus usalduse kaitse ja õiguskindluse põhimõttega; 7) halduskohus leidis õigesti, et tegemist oli üksikjuhtumi kontrolli, mitte revisjoniga.
  39. veebruari
  40. a kontrollakti kohaselt ei ole maksukohustuslaselt nõutud teavet, asjade ega dokumentide esitamist ega kohustatud teda ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse. Üksikjuhtumi kontrolli ei muuda revisjoniks asjaolu, et kontrollakti koostab mitu ametnikku üheskoos; 8) kohaldamisele ei kuulu MKS § 119 lg 5, mis võimaldaks intressi arvestamata jätta. Selle sätte kohaldamise üheks eelduseks on asjaolu, et maksu on vähem deklareeritud või tasutud maksuhalduri antud eksitava või vale teabe tõttu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  41. AS Svensky Kaubandus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ning mõista vastustajalt välja menetluskulud. Kassaator väidab järgmist: 1) ta on juba varasemas menetluses selgitanud, et muutunud õiguslikus olukorras oli deklaratsioonide esitamine tema jaoks ebaselge. Ka apellatsioonkaebuse esitamise ajal polnud üheselt arusaadav, kas määruse nr 1972/2003 kohaselt tuli tasuda erga omnes imporditollimaks või mitte. Seega on väär ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlust pole erga omnes imporditollimaksu tasumise kohustuse üle; 2) käesolevaks ajaks on jõustunud Euroopa Kohtu lahend asjas C-161/06 (Skoma-Lux sro vs Celni ? editelstv? Olomouc), mis käsitleb liikmesriigi keeles avaldamata ühenduse määruste kohaldamist. Kassaatorile teadaolevalt avaldati määrus nr 1972/2003, millest tuleneb erga omnes imporditollimaksu kohaldamise kohustus, eesti keeles Euroopa Liidu teataja "Eriväljaanne 2004"
  42. peatükis
  43. köites, kuid tunduvalt hiljem, kui esitati vaidlusalused deklaratsioonid. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei saa panna üksikisikule kohustust, mis tuleneb Euroopa Liidu Teatajas deklaratsioonide esitamise päeval eesti keeles avaldamata määrusest nr 1972/2003; 3) kuigi samal põhjusel ei ole käesolevas asjas kohaldatav ka määrus nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, peab kassaator vajalikuks märkida, et ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusalusel juhul polnud täidetud ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud kolm kumuleeruvat tingimust, mis välistaksid järelarvestuskande tegemise; 4) kassaator pöördus tolliametnike poole informatsiooni saamiseks ÜTS art 11 lg 1 mõttes. Informatsiooni küsimise vormilist külge pole sätestatud, seega võib informatsiooni andmine seisneda ka märgete tegemises tollideklaratsiooni blanketil. Käesoleval juhul märkis tolliametnik kogu küsitud teabe otse deklaratsiooni blanketile, mille kassaator seejärel allkirjastas ja esitas tollile; 5) tolliametniku tehtud ebaõiged kanded on mõistetavad tolli veana ÜTS art 220 lg 2 punkti b tähenduses. Ka
  44. aprilli
  45. a teates möönis maksuhaldur tolli vea olemasolu. Arvestades tegutsemist muutunud õiguslikus olustikus ja vajadust tollivormistus kiiresti lõpetada, käitus kassaator piisavalt kohusetundlikult, pöördudes vigade vältimiseks abi saamiseks tolliametniku poole; 6) MKS § 119 lg-st 5 tulenevalt ei arvestata intressi, kui maksuhaldur ise on andnud kirjalikult eksitavat või vale teavet. Käesoleval juhul andis maksuhaldur vale teavet nii tollideklaratsiooni vormistamisel kui ka hiljem
  46. aprilli
  47. a teatega; 7) kohtud on jätkuvalt jätnud tähelepanuta väite, et intressiarvestus käibemaksusummalt ei ole kooskõlas
  48. käibemaksudirektiivi ja käibemaksu määramise üldpõhimõtetega.
  49. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus palub kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tuginedes Riigikohtu seisukohtadele otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-05, leiab vastustaja, et kassaator pidi hiljemalt siis, kui tolliametnik parandas deklaratsiooni lahtris 36 "Soodustus" märgitud koodi 300 koodiks 100, teadma, et tema poolt Leedust imporditavat kaupa käsitatakse ühendusevälise kaubana ning sellele kohaldatakse erga omnes tollimaksu. Ka tolliseaduse § 106 lg-st 4 tuleneb, et ühenduseväliseks kaubaks loeti ka kaup, mis lähetati ühendusest või liituvast riigist Eestisse enne tolliseaduse jõustumist
  50. mail 2004 ja saabus Eestisse pärast selle seaduse jõustumist. Kassaatoril polnud põhjust kahelda, et imporditav kaup oli ühenduseväline kaup, mille suhtes kohaldatakse tollimaksu, ning ringkonnakohus leidis õigesti, et puudub vaidlus tollimaksukohustuse olemasolu üle. Kassaator ei ole varasemas menetluses kahtluse alla seadnud määruse nr 1972/2003 kohaldatavust tema suhtes, kuigi võimalus vastavate väidete esitamiseks oli juba apellatsioonimenetluses, kuna Euroopa Kohtu otsus asjas C-161/06 oli selleks ajaks jõustunud. Riigikohus on määrust nr 1972/2003 oma otsustes haldusasjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05 pidanud sarnastel asjaoludel kohaldatavaks. Kõnealune määrus oli deklaratsioonide esitamise ajal kättesaadav nii andmebaasi EurLex kaudu kui ka maksuhalduri veebilehel. Asjaolu, et kassaator lähtus siiski deklaratsioonide esitamise ajal õigusaktidest, mille kohaldatavuses ta praeguseks kahtleb (ühenduse tolliseadustik, määrus nr 1972/2003, tolliseaduse § 106 lg 4), ning püüdis neid täita, näitab, et ta oli nende aktide olemasolust teadlik. Tollideklaratsiooni parandamine ametniku poolt ei ole seotud arvestuskande tegematajätmisega ega kujuta endast tolli viga ÜTS art 220 lg 2 p b mõttes. Tolli viga ei tulene ka
  51. aprilli
  52. a teatest maksumenetluse lõpetamise kohta, kuna eelnevalt oli kassaatorile saadetud kontrollakt, milles viidati deklaratsioonide puudustele ning tollivõla olemasolule. Teates ei viidanud maksuhaldur oma varasemate seisukohtade ekslikkusele ega väitnud tollivõla puudumist. Euroopa Kohtu praktika (otsus asjas nr C-499/03, p 48) kohaselt tuleb vea olemust hinnata asjaomaste õigusnormide keerukust ja ametiasutuse ebaõige käitumise kestust arvestades. Samuti tuleb arvestada reeglite ja vea avastamise keerukust konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt. Kassaator on pikka aega tegutsenud ekspordi ja impordi alal mahus, mis võimaldab teda pidada tollialaselt kogenud isikuks, kes piisavalt hoolikalt käitudes oleks ise võinud vea avastada. Vastustaja hinnangul pole täidetud ÜTS art 220 lg 2 p-s b sätestatud eeldused. Vastustaja peab õigeks ka ringkonnakohtu seisukohta MKS § 119 lg 5 kohaldamise ja intressikohustuse osas.
  53. Svensky Kaubanduse AS esitas
  54. augustil 2008 Riigikohtule täiendavalt menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, mille kohaselt on IMG Advokaadibüroo OÜ-le kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasutud 21 240 krooni. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus nõustub
  55. septembri
  56. a vastuses kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide võtmisega haldusasja materjalide juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  57. AS Baltazar Trading esitas
  58. juunil 2007 Tartu Halduskohtule kaebuse Lõuna MTK
  59. märtsi
  60. a maksuotsuse nr 12-5/106 tühistamiseks. Vastavalt AS Baltazar Trading ja Svensky Kaubanduse AS
  61. augusti
  62. a ühinemislepingule ja äriregistri
  63. jaanuari
  64. a kandele on menetlusosaliseks kassatsioonimenetluses Svensky Kaubanduse AS.
  65. Käesolevas kohtuasjas on asjassepuutuv peamiselt Euroopa Komisjoni
  66. novembri
  67. a määrus (EÜ) nr 1972/2003 "Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta" ning eelkõige selle määruse art 3, mida kohaldatakse kui erandit Euroopa Liiduga ühinemise akti IV lisa peatükist 5 ja ÜTS art-st 20 ja art 214 lg-st
  69. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003 art 3 lg 2 kohaselt maksustatakse vabasse ringlusse lubamise päeval kohaldatava erga omnes imporditollimaksuga sama määruse artikli 4 lõikes 5 loetletud tooted, mis on enne
  70. maid 2004 olnud viieteistkümnes liikmesriigis või uues liikmesriigis vabas ringluses ja mis on
  71. mail 2004 laienenud ühenduses ajutiselt ladustatud või hõlmatud määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 4 lõike 15 punktis b ja lõike 16 punktides b kuni g nimetatud tollirežiimi või -protseduuriga või mida transporditakse laiendatud ühenduses pärast nendega seotud tolliformaalsuste täitmist. Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt asus maksuhaldur seisukohale, et määruse nr 1972/2003 kohaselt tulnuks vaidluse põhjustanud deklaratsioonide alusel imporditud kaup maksustada vabasse ringlusesse lubamise päeval kehtinud erga omnes imporditollimaksuga. Sellega seonduvalt suurenes ka isiku käibemaksukohustus.
  72. Asjas puudub vaidlus selle üle, et deklareeritav kaup saabus Leedust, s.o riigist, mis sarnaselt Eestiga ühines Euroopa Liiduga
  73. mail 2004, ning tolliformaalsused viidi lõpule alles pärast
  74. maid
  75. Samuti pole vaidlust, et deklareeritav kaup (koodiga 405101990) on nimetatud määruse nr 1972/2003 art 4 lõikes
  76. Vastavalt määruse artiklile 10 on määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides ning seda kohaldati
  77. aprillini
  79. Lepingu Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahel Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga (edaspidi "ühinemisleping") lahutamatu osa on Ühinemisakt, mis kinnitab ühinemistingimused ja Euroopa Liidu asutamislepingutesse ühinemise tõttu tehtavad muudatused. Ühinemisakti artikkel 2 näeb ette: "Alates ühinemiskuupäevast on asutamislepingute sätted ning institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid uutele liikmesriikidele siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt kõnealustes lepingutes ja käesolevas aktis sätestatud tingimustele." Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 254 lg 2 kohaselt avaldatakse nõukogu ja komisjoni määrused ning direktiivid, mis on adresseeritud kõikidele liikmesriikidele, Euroopa Liidu Teatajas ning jõustuvad neis täpsustatud kuupäeval või selle puudumisel kahekümnendal päeval pärast avaldamist. Ühinemisakti artikkel 58 sätestab: "Enne ühinemist nõukogu, komisjoni ja Euroopa Keskpanga vastuvõetud tšehhi, eesti, ungari, läti, leedu, malta, poola, slovaki ja sloveeni keeles koostatud institutsioonide ja Euroopa Keskpanga aktide tekstid on alates ühinemiskuupäevast autentsed samadel tingimustel kui praegustes ametlikes keeltes koostatud tekstid. Need avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, kui praegustes keeltes koostatud tekstid on seal avaldatud." Vastuseks Riigikohtu järelepärimisele teatas Euroopa Liidu Ametlike Väljaannete Talitus
  80. septembri
  81. a kirjaga, et Euroopa Komisjoni
  82. novembri
  83. a määrus (EÜ) nr 1972/2003 "Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta" avaldati Euroopa Liidu Teataja
  84. a eriväljaandes (
  85. peatükk,
  86. köide) eestikeelsena
  87. märtsil
  89. Käesolevas asjas on tõusetunud vaidlus, kas Euroopa Komisjoni
  90. novembri
  91. a määrusest (EÜ) nr 1972/2003 äriühingule tulenevat maksukohustust mõjutab asjaolu, et nimetatud akt ei olnud deklaratsioonide esitamise päeval Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud. Euroopa Kohus leidis
  92. detsembri
  93. a otsuses kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux (EKL 2007, lk I-10841) punktis 51, et ühinemisakti artikkel 58 välistab selle, et kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles vaatamata sellele, et see on liidu ametlik keel, võiks kohaldada üksikisikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muude vahendite abil. Euroopa Kohus märkis, et kuigi ühenduse õigusaktid on Internetis kättesaadavad ning üksikisikud tutvuvad nendega Interneti vahendusel üha sagedamini, ei ole nende õigusaktide selline kättesaadavaks tegemine samaväärne nõuetekohase avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas, kui ühenduse õiguses puuduvad sellekohased õigusnormid (p 48). Kohus rõhutas, et kui erinevad liikmesriigid lubavad elektroonilises vormis avaldamist, siis on see reguleeritud õigus- ja haldusaktidega, mis sätestavad täpselt, millistel tingimustel selline avaldamine kehtib. Neil tingimustel ja kehtivat ühenduse õigust arvestades ei saa Euroopa Kohus pidada ühenduse õiguse elektroonilist kättesaadavaks tegemist piisavaks, et tagada võimalus sellele tugineda üksikisiku vastu (p 49). Seega jõudis kohus järeldusele, et ühenduse määruse ainus siduv versioon on kehtiva ühenduse õiguse kohaselt see, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, kusjuures sellele avaldamisele eelnevale elektroonilisele versioonile ei saa tugineda üksikisiku vastu ka juhul, kui see osutub avaldatud versiooniga kooskõlas olevaks (p 50).
  94. Kolleegium on ka oma varasemas praktikas (
  95. mai
  96. a määrus asjas nr 3-3-1-86-07) märkinud, et Euroopa Kohtu ülalnimetatud lahendi kohaselt ei ole õigeaegselt nõuetekohaselt avaldamata jäänud ühenduse õigusaktid kehtetud, kuid nad ei too kaasa kohustusi vastavate uute liikmesriikide üksikisikutele. Seda, kui oluline on eristada liikmesriigi ametlikus keeles ühenduse õigusaktide õigeaegselt avaldamata jätmise tagajärgi liikmesriigi ning üksikisiku jaoks, on rõhutanud ka näiteks kohtujurist Sharpston oma ettepanekus asjas C-345/
  97. Samas märkis ta, et üksikisikud peavad saama kindlaks teha oma õigused ja kohustused (ühes) oma kodakondsusliikmesriigi ametlikus keeles, mis tõenäoliselt on nende emakeel.
  98. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab vastustaja, et kuna kassaator pole vaidlustanud tema imporditud kaupadele erga omnes tollimaksu kohaldamist ei vaidemenetluses ega varasemas kohtumenetluses, ei saa ta vastavale väitele tugineda ka kassatsioonimenetluses, lähtudes asjaolust, et maksuotsuse tegemise ega halduskohtumenetluse ajal ei olnud veel jõustunud Euroopa Kohtu lahend asjas C-161/
  99. Vastustaja arvates oli kassaatoril võimalus juba apellatsioonimenetluses selle lahendi seisukohtadele tuginedes oma väiteid esitada. Nagu eelnevalt juba märgitud, tegi Euroopa Kohus otsuse asjas C-161/06
  100. detsembril
  101. Apellatsioonkaebus esitati
  102. detsembril 2007 ning Tartu Ringkonnakohus tegi otsuse
  103. veebruaril
  105. Viidatud lahendis võttis Euroopa Kohus punktides 70 kuni 73 seisukoha ka eeltoodud põhimõtte kohaldamise ajalise piirangu osas, märkides järgmist: "[---] kuigi õigusakt on õigusvastane ning leitakse, et seda ei ole kunagi olemas olnud, võib Euroopa Kohus EÜ asutamislepingu sõnaselge sätte alusel otsustada, et määrus evib siiski õiguspäraselt teatavaid õiguslikke tagajärgi. Õiguskindluse nõudest tulenevalt kehtib see ka liikmesriigi otsuste suhtes, mis on vastu võetud selliste ühenduse õiguse sätete rakendamisel, millele ei saa tugineda seetõttu, et neid ei ole Euroopa Liidu Teatajas vastava liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldatud, välja arvatud otsused, mille osas on käesoleva kohtuotsuse kuupäeva seisuga algatatud vaide- või kohtumenetlus. Järelikult puudub asjaomastel liikmesriikidel ühenduse õigusest tulenevalt kohustus seada küsimuse alla kõnesolevate eeskirjade alusel tehtud haldus- või kohtuotsuseid, kui need on jõustunud vastavalt kohaldatavale siseriiklikule õigusele. Ühenduse õiguse kohaselt on teisiti vaid erandjuhtudel, kui eeskirjade alusel on võetud halduslikud meetmed või langetatud kohtuotsused - eelkõige siis, kui need on karistusliku iseloomuga -, mis kahjustavad põhiõigusi, kusjuures selle kindlakstegemine kuulub neis piirides siseriikliku pädeva asutuse pädevusse." Praegusel juhul on küsimus liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldamata õigusakti kohaldatavusest üksiksiku suhtes tõusetunud käimasoleva kohtumenetluse jooksul ning asjas pole jõustunud lahendit. Seega on kolleegiumi arvates võimalik kassatsioonimenetluses tugineda Euroopa Kohtu lahendile asjas C-161/
  107. Nagu kolleegium märkis ka juba
  108. mai
  109. a määruses asjas nr 3-3-1-86-07 (p 48), ei ole kõnealuses Euroopa Kohtu lahendis täpsustatud, kas vaidlustamise all peetakse silmas vaidlustamist üleüldse või vaidlustamist sellest aspektist, et ühenduse õigus ei olnud Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud. Avarama võimaluse kasuks räägib Euroopa Kohtu praktika, mis ei puuduta küll ühenduse õigusaktide avaldamist, vaid teatud juhtudel ühenduse õigusest tulenevat siseriikliku haldusmenetluse uuendamist. Euroopa Kohtu
  110. veebruari
  111. a otsuses kohtuasjas C-2/06: Kempter (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) leiti, et ühenduse õigusega vastuolus oleva haldusakti puhul haldusmenetluse uuendamise korral ei nõua ühenduse õigus, et põhikohtuasja kaebuse esitaja oleks selle otsuse peale algatatud siseriiklikus kohtumenetluses tuginenud ühenduse õigusele. Ka HKMS § 25 lg 3 sätestab, et kohus peab otsust tehes otsustama, millist õigusakti tuleb kohaldada. Järelikult võib ja peab kohus kindlaks tegema, milline on asja lahendamisel kohaldatav õigus. Seega tuleb kohtul otsustada ka ühenduse õiguse sätete või Euroopa Kohtu lahenditest tulenevate seisukohtade kohaldamise üle.
  112. Kassaator peab ebaõigeks ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt pole asjas vaidlust, kas esitatud deklaratsioonide alusel kuulub Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003 art 3 lg 2 kohaselt tasumisele erga omnes imporditollimaks ja suureneb tasumisele kuuluv käibemaksu summa. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et asja materjalidest nähtuvalt on kassaator alates vaidemenetlusest rõhutanud, et uuenenud õiguslik olukord tekitas temas kahtluse, kas tema imporditava kauba suhtes kohaldatakse erga omnes tollimaksu. Sel põhjusel pöördus ta ka
  113. mai
  114. a deklaratsiooni täitmisel abi saamiseks tolliametniku poole. Seega on väär ringkonnakohtu seisukoht, et põhimõttelist vaidlust erga omnes tollimaksu kohaldamise üle pole olnud.
  115. Riigikohus on ka varem (halduskolleegiumi
  116. mai
  117. a otsused asjades nr 3-3-1-65-05 ja 33-1-66-05) käsitlenud Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003 kohaldatavust Eesti äriühingute suhtes. Neis lahendites leiti Euroopa Kohtu varasematele seisukohtadele tuginedes, et ühenduse õigusaktid muutuvad nende Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päevast positiivseks õiguseks, mida kõigil tuleb teada ja millega kõigil tuleb arvestada. Nimetatud otsustes refereeritud Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa keegi toetuda asjaolule, et pärast Euroopa Liidu Teatajas avaldamist ei teadnud ta näiteks vastava maksu olemasolust. Samuti rõhutati põhimõtet, et kui riik ühineb Euroopa ühendustega, siis on selle riigi ettevõtjad vastavalt liitumislepingule kohe ühenduse õiguse subjektid ja peavad ühenduse õigusega arvestama. Praeguse haldusasja menetlemise ajal on Euroopa Kohus oma uuemas praktikas väljendanud selgelt seisukohta ühenduse õigusaktide liikmesriigi keeles avaldamise olulisest tähendusest üksikisikute kohustustele, mistõttu pole selle haldusasja lahendamisel asjakohane lähtuda kolleegiumi vastavatest seisukohtadest, mida väljendati
  118. mai
  119. a otsustes asjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-
  120. Käesoleva vaidluse seisukohalt ei oma tähendust ka haldusasjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05 väljendatud põhimõte, et ühenduse õigusaktide kättesaadavus eesti keeles ei omanud tähtsust, sest isik teostas tolliformaalsusi professionaalse tollimaakleri kaudu. Otsuse kohaselt kohtuasjas C-161/06 (punktid 45 ja 46) ei piisa selleks, et muuta võimalikuks Euroopa Liidu Teatajas ühenduse nõuetekohaselt avaldamata õigusnormidele tuginemine üksikisiku vastu, asjaolust, et kaebaja on "rahvusvahelises kaubanduses tegutsev ettevõtja, kes on vältimatult kursis tollialaste kohustuste sisuga".
  121. Kolleegium peab eeltoodud põhjendusi piisavaks, et rahuldada kassatsioonkaebus ega pea vajalikuks käsitleda kassatsioonkaebuse ülejäänud väiteid. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada. Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ning tühistab Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse
  122. märtsi
  123. a maksuotsuse nr 12-5/
  125. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldatakse kaebus, tuleb lahendada ka Svensky Kaubanduse AS taotlused menetluskulude väljamõistmiseks. Kaebaja taotles 25 856 krooni ja 16 sendi väljamõistmist esimese astme kohtu menetluses kantud õigusabikulude eest ning 16 620 krooni ja 30 senti apellatsioonimenetluses kantud kulude eest. Samuti taotleti kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (kokku 10 000 krooni) väljamõistmist. Taotluses Riigikohtule soovib kassaator kassatsioonimenetluse õigusabikulude (21 240 krooni) väljamõistmist. Seega taotleb Svensky Kaubanduse AS kokku 63 716 krooni ja 46 sendi suuruse õigusabikulu ning 10 000 krooni riigilõivu väljamõistmist. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ning HKMS § 92 lg 10 näeb ette, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Nimetatud sätetest lähtuvalt tuleb Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuselt Svensky Kaubanduse AS kasuks välja mõista kantud menetluskulud 55 000 krooni, millest riigilõiv moodustab 10 000 krooni. Svensky Kaubanduse AS-le tuleb tagastada ka kautsjon. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.