Obsah (6)

§ 1045§ 128§ 1050§ 94§ 127§ 1043

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§s 94 sätestatud intressi 2,25% aastas. Hagejad palusid kostjalt välja mõista kahju alates

1. jaanuarist 2006 kuni
2. märtsini 2006 Ljudmila Legu kasuks 577 krooni 50 senti, Marina Buiko kasuks 1039 krooni 50 senti, Mikhail Koulakovi kasuks 1819 krooni 10 senti, Laine Kiili kasuks 519 krooni 75 senti, Kiira Parre kasuks 866 krooni 25 senti, Olev Lindre kasuks 4244 krooni 60 senti, Vello Kulli (Anne Kulli õiguseelneja) kasuks 2670 krooni 90 senti, Peeter Kaasiku kasuks 572 krooni 65 senti, ABG Ehitusgrupp OÜ kasuks 2598 krooni 75 senti, Valdeko Vende kasuks 2252 krooni 25 senti, Sergei Ðabanovi kasuks 216 krooni 55 senti ja Jüri Tammela kasuks 3378 krooni 35 senti. Kahju hüvitamise nõude õigusliku alusena on hagejad tuginenud võlaõigusseaduse (

) § 127 lg-le 1, § 128 lg-tele 2 ja 4, §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Ta leidis, et nõudel puudub õiguslik alus, sest ta pole hagejate suhtes õigusvastaselt käitunud. Ta kasutas menetlusseadusega antud õigust enda hagi tagada. Puudub lepinguvälise kahju hüvitamise aluseks olev süü kahju võimalikus tekkimises. Kahju ei ole tõendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
3. Harju Maakohus jättis
4. detsembri
5. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagi põhjendamata ja tõendamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejatel on tekkinud kahju, mida kostja peaks hüvitama.

§ 1045

lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Seega peavad hagejad õigusrikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eeldusena tõendama kostja käitumise õigusvastasuse, kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja käitumise, milleks oli hagi tagamise avalduse esitamine, ja kahju vahel. TsMS § 391 lg 1 p 2 kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui ilmneb, et hagi tagamise ajal puudus hagi tagamise nõue või hagi tagamise alus. Selle seadusesätte tõlgendamisel tuleb arvestada, millistel juhtudel ja millise kahju eest peaks vastutama isik, kelle taotluse alusel on hagi tagatud ja kõrgema astme kohtu poolt hagi tagamine tühistatud. Kohtumenetlus on isikule tema õiguse või huvi kaitseks seadusega garanteeritud võimalus asja lahendada. Seega ei saa hagi tagamise tühistamine olla alati aluseks kostja vastutusele. Hagist nähtuvalt on kostja AS Laferme aktsionärina

1. detsembril 2005 esitanud hagi H. Luige, I. Meltsase, R. Urbanovitsi ja AS Laferme vastu ostueesõiguse tunnustamiseks AS Laferme aktsia suhtes ja
2. detsembril 2005 esitanud hagiavalduse AS Laferme aktsionäride
3. detsembri
4. a erakorralise üldkoosoleku otsuste, millega muudeti põhikirja selliselt, et välistati aktsionäride ostueesõiguse teostamine, tühisuse tuvastamiseks ja taotluse hagi tagamiseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. märtsil 2006 määrusega Harju Maakohtu
6. jaanuari
7. a määruse, millega hagi oli tagatud. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud hagis kirjeldatud asjaoludel hagi tagamine põhjendatud, kuna A. Gude ei olnud põhistanud ostueesõiguse teostamise tahte ulatust. Samas märkis ringkonnakohus, et ei võta arvesse määruskaebuse esitajate väiteid selle kohta, et hagi tagamine tuleks tühistada põhjusel, et hagi rahuldamine on objektiivselt võimatu ja A. Gudel ei saa olla hagetud õigusi. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd kohus (Harju Maakohus) on hagi juba menetlusse võtnud, siis on alust arvata, et hagi tagamise abinõu kohaldamine otsustati hagi rahuldamise teoreetilist võimalikkust eeldades. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega ei ole mitte igasugune oma õiguste, sealhulgas tsiviilprotsessiõiguste teostamine igal juhul õigusvastane. Kostja ei rikkunud heas usus toimimise põhimõtet, kui esitas hagi tagamise taotluse. Kostja vastutaks hagi tagamisega tekkinud tagajärgede eest juhul, kui kostja oleks loonud hagi tagamise taotluses valemulje tegelikest asjaoludest, midagi varjanud või võltsinud. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks kostja selline käitumine hagi tagamise taotluse esitamisel. Ainuüksi asjaolu, et kõrgema astme kohus tühistas kohaldatud hagi tagamise abinõu, ei saa olla aluseks kostja kohustusele hüvitada hagejatele kahju. Hagejad on tuginenud varalise kahju tekkimisele, mis

§ 128

lg 2 kohaselt võib seisneda otseses varalises kahjus, aga ka saamata jäänud tulus. Hagejad leiavad, et neil on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol, mida nad oleks võinud teenida raha laekumise viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Saamata jäänud tulu hüvitamise eritingimuseks on kahju tekitaja süü. Kostja käitumises puudus hagi tagamise avalduse esitamisel õigusvastasus ja süü. Kuna praegusel juhul puudus hagejate hagiavalduses esile toodud asjaoludest tulenevalt eeldus kostjalt kahju hüvitamist nõuda, ei pidanud maakohus vajalikuks analüüsida kahjunõude sisu. Maakohus leidis, et hagejate esiletoodud asjaolud ei võimalda lugeda kahju tekkinuks

§ 128

lg-te 2-4 mõttes.

§ 1050

lg 1 kohaselt vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

1. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. aprilli
5. a otsusega maakohtu otsuse põhjendava osa ning jättis hagi rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hagejate kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Asjas ei tule kohaldada TsMS § 391 lg-t
6. Nimetatud säte reguleerib kohtumenetluse poolte vahelisi õigussuhteid ning ei ole kohaldatav neil juhtudel, kui hagi tagamisega tekitatakse kahju isikule, kes ei ole kohtumenetluses pooleks. Kohtumenetluse pooleks mitteolevale isikule hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete eeldustele tuleb kohaldada võlaõigusseaduse
7. peatüki sätteid ning sellist liiki vastutuse ulatus on reguleeritud võlaõigusseaduse
8. peatükis või - nagu ka praegusel juhul tuleneb rikutud sätte kaitse-eesmärgist. Võlaõigusseaduse järgi on süül põhineva vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kui puudub objektiivne teokoosseis, siis ei anta enam hinnangut õigusvastasuse ja süü kohta. Kui esineb objektiivne teokoosseis, kuid puudub õigusvastasus, siis ei arutata enam süüküsimust. Hagi tuleb jätta rahuldamata objektiivse teokoosseisu puudulikkuse tõttu. Objektiivsest teokoosseisust - tegu, tagajärg ja põhjuslik seos - on tõendamata kostja teo tagajärg ehk kahju. Pooled ei vaidle kostja teo üle ehk selle üle, et kostja esitas teises asjas kohtule taotluse hagi tagamiseks, mille alusel keelati AS-l Laferme aktsiate võõrandamine, koormamine ning muul viisil käsutamine. Erimeelsust ei ole ka selles, et ringkonnakohus tühistas taotletud hagi tagamise
9. märtsi
10. a määrusega. Teo tagajärje osas on hagejad tuginenud väitele, et neile on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol, kuna nad oleksid võinud aktsiate eest saadava raha paigutada panga hoiusele või välja laenata. Kahju kindlaksmääramiseks ei ole hagejad seejuures pidanud vajalikuks tõendeid esitada, kuna nad nõuavad kahju

§ 94

lg-s 1 nimetatud määras, mis väljendab nende hinnangul vähimat võimalikku kaotatud tulu. Pelgalt

§ 94

lg 1 regulatsioonist ei ole võimalik teha järeldust, et hagejatel jäi tulu saamata hagis nõutud ulatuses. Kuigi

§ 128

lg 4 eesmärgiks on kergendada kahjustatud isiku saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist ja ka kohtul on oletusliku kahju puhul võimalik seda hinnata vaid ligilähedaselt, ei tähenda nimetatud säte seda, et hüvitise nõudja oleks vabastatud tõenäosuse tõendamisest, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pangad, kus hagejad kavatsesid aktsiate müügist saadud raha hoiustada, oleksid ajavahemikul 18. jaanuarist 14. märtsini 2006 maksnud hagejatele aktsiate eest saadud summade hoiustamisel vähemalt sellist intressi, mis vastas samal ajal Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavale intressimäärale. Hagejate silmas peetud tõendamisest vabastamise võimalust ehk saamata jäänud tulu kindlaksmääramist igakordselt

§ 94

lg-le 1 tuginedes seadus ette ei näe.

§ 94

eesmärk on sätestada rahaliselt kohustuselt tasumisele kuuluv intressimäär nendeks juhtudeks, kui kohustuse olemasolu üle ei vaielda ja kohustuselt tuleb tasuda intressi, kuid intressimäära ei ole võimalik kindlaks teha lepingu ega seaduse alusel. Sellest järelduvalt ei ole

§ 94

oma olemuselt dispositiivne ja see säte ei ole kasutatav kahjunõude konstrueerimiseks olukorras, kus pooled vaidlevad kohustuse olemasolu üle. Hagejate esindaja väidet, et

§ 94

intressimäär väljendab üldteadaolevalt kõige odavamat raha turul ning et pankade poolt hoiustajatele makstavad intressid on seetõttu alati kõrgemad, ei saa lugeda TsMS § 231 lg 1 kohaselt üldtuntuks, kuna kohtule ei ole teada ning ka hagejad ei ole viidanud ühelegi menetlusvälisele usaldusväärsele allikale, millest selline teave pärineb. Eeltoodu põhjal tuleb jätta hagi kahju esinemise tõendamatuse tõttu rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hagejad leiavad, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas valesti materiaalõiguse norme ning see viis ebaõige kohtulahendini. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud arvestada kostja üllatuslikult ja ilma põhjenduseta alles ringkonnakohtu istungil esitatud vastuväiteid kahju suurusele. Kogu menetluse kestel maakohtus ei esitanud kostja mitte kordagi vastuväidet hagejate nõutavale kahjule, ei selle alusele ega suurusele ega vaidlustanud kahju tekkimist. Esmakordselt esitas kostja kahjule vastuväited alles ringkonnakohtus. Küsimus kahju suurusest tekkis esimest korda alles ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a istungil, kus ringkonnakohus tõstatas istungil ise küsimuse, kas deposiidiintressid on samas määras

§ 94lg-s 1 sätestatud määraga � seda asjaolu ei olnud kostja ise mitte kunagi vaidlustanud. Ringkonnakohus on rikkunud Ts

MS § 436 lg-t 3, mille kohaselt võib kohus otsust tehes tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Kohus ei oleks tohtinud hagi täies ulatuses rahuldamata jätta. Kui ringkonnakohus leidis, et kahju suurus ei ole isegi osaliselt piisavalt tõendatud, tulnuks asi kas esimese astme kohtule uueks lahendamiseks tagasi saata või juhul, kui kohus leidis, et kahju täpset suurust ei saagi kindlaks teha, siis pidanuks hüvitise suuruse otsustama kohus (

§ 127lg 6).

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline - kord leitakse, et tõendamata on kahju ulatus, kord leitakse, et tõendamata on üleüldse kahju esinemine. Hagejad ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tuvastatud ei ole kostja teo kahjulikud tagajärjed. Kui kostja taotletud hagi tagamise abinõu ei oleks kohaldatud, oleks aktsiate eest raha (350 krooni aktsia kohta) laekunud 18. jaanuaril 2006. a hagejate pangakontole. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hagejad ei pidanud vajalikuks kahju kindlaksmääramiseks tõendeid esitada, kuna nad nõuavad kahju

§ 94lg-s 1 nimetatud määras.

Kuivõrd hagiavalduses esitatu kohaselt olid sel ajal pankade makstavad tähtajaliste hoiuste intressimäärad samas määras

§ 94lg-s 1 sätestatud määraga ehk 2,25%-ga aastas, siis oli kostja selle asjaolu Ts

MS § 231 lg 4 järgi omaks võtnud, sest ta nimetatud asjaolu ei vaidlustanud. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 94lg-t 1.

Üldteada on asjaolu, et raha kasutamisest saadakse kasutuseeliseid.

§ 94lg-s 1 sätestatud intressimäär saab väljendada ka raha kasutusest teenitavaid kasutuseeliseid Ts

ÜS § 62 lg 1 tähenduses. Kohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata TsMS §

1. TsMS § 391 annab teisele poolele õiguse nõuda hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist. Hagi tagamise menetluses on teiseks pooleks isik, kelle õigusi hagi tagamisega piiratakse ehk kelle vastu hagi tagamine suunatud on. Kui seadusandja on TsMS § 378 lg 1 p-s 4 näinud ette võimaluse hagi tagamise korras piirata ka kolmandate menetlusväliste isikute õigusi, tuleb jaatada ka nendel isikutel TsMS § 391 kohase nõude olemasolu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks hagi tagamist taotlenud isiku vastu. Menetlusvälistel isikutel on õigus esitada hagi neile kuuluva vara arestist vabastamiseks ning samavõrra on neil õigus nõuda ka neile sellise hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist.
2. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata.
3. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad oma kirjalike seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
5. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et asjas ei saa kohaldada TsMS §
6. See säte reguleerib hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist kohtumenetluse poolte vahel ja ei ole kohaldatav neil juhtudel, kui hagi tagamisega tekitatakse kahju isikule, kes ei olnud selles menetluses pooleks. TsMS § 391 eesmärk on hüvitada muu hulgas teisele poolele hagi tagamist taotlenud poole tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega. Kuna hagejad ei olnud menetlusosalised tsiviilasjas, kus kostja esitas taotluse AS Laferme aktsiatega tehingute tegemise keelamiseks, ei saa kostja vastutada hagejate ees TsMS § 391 alusel. Kolleegium selgitab, et menetlusosaliseks mitteoleval isikul on võimalik täitemenetluse seadustiku § 222 lg-te 1 ja 3 kohaselt esitada sissenõudja ja võlgniku vastu hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks. Kui isikule kuuluv asi pole arestitud, kuid keelatud on teha sellega toiminguid ja tehinguid, siis taotleb isik temale kuuluva asja vabastamist kasutus- ja käsutuskeelu alt. Sellise hagi rahuldamisel tühistab kohus toimingute ja tehingute tegemise keelu (vt Riigikohtu
7. veebruari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-06, p 8;
9. märtsi
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-04).
11. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus on ebaselge. Ringkonnakohus on põhjendanud hagi rahuldamata jätmist ühelt poolt sellega, et tõendamata on kahju tekkimine, ja teiselt poolt sellega, et tõendamata on kahju suurus. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti märkinud, et delikti üldkoosseisu elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Ringkonnakohus on seejärel leidnud, et objektiivsest teokoosseisust on tõendamata kahju kui kostja teo tagajärg. Seejärel on ringkonnakohus asunud hindama hagejate väiteid kahju suuruse kohta ja leidnud, et pelgalt

§ 94

lg 1 regulatsioonist ei ole võimalik teha järeldust, et hagejatel jäi tulu saamata hagis nõutud ulatuses. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas ringkonnakohus leidis, et hagejatel ei ole kahju üldse tekkinud, või ta leidis, et pole tõendatud üksnes kahju suurus. Kui kostja tegevuse tõttu ei ole hagejatele kahju tekkinud, siis on välistatud kostja vastutus, sest puudub kahju hüvitamise vastutuse üks eeldustest. Leides, et kahjulik tagajärg ehk kahju pole tõendatud, ei saa analüüsida enam kahju suurust puudutavaid väiteid. Kahju suurust on võimalik hinnata üksnes siis, kui eelnevalt on tuvastatud kahju tekkimine. Tehes ebaselge otsuse, rikkus ringkonnakohus TsMS §-s 436 sisalduvat otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. 13. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 94

ei ole kahju suuruse kindlakstegemisel kohaldatav.

§ 94

lg 1 sätestab üksnes intressimäära juhuks, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi ja seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teist intressimäära. Ringkonnakohtu arvates oleks hagejad pidanud kahju suuruse kindlakstegemiseks esitama tõendeid selle kohta, missuguses määras oleksid pangad ajavahemikul 18. jaanuar 2006 kuni 14. märts 2006 maksnud neile intressi raha hoiustamise eest, või tõendama kohaliku keskmise intressi. Kolleegium leiab, et kui hagejad toetusid

§ 94

lg-st 1 tulenevale intressile 2,25% aastas, oli kostjal õigus esitada vastuväide, et pangas hoiustades oleks see summa olnud oluliselt väiksem. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et hagejad märkisid juba hagiavalduses järgmist: "Enam-vähem samas määras on ka hetkel pankade poolt makstav tavapärane tähtajaliste hoiuste intress. Hagejad on seisukohal, et neile tekitatud kahju võrdub vähemalt nimetatud intressiga." Maakohus leidis, et hagejate esiletoodud asjaolud ei võimalda lugeda kahju tekkinuks

§ 128lg-te 2-4 mõttes, ega pidanud vajalikuks analüüsida kahjunõude sisu.

Kui ringkonnakohus leidis, et kahju on hagejatel tekkinud, kuid hagejad pole tõendanud kahju suurust, oleks ringkonnakohus pidanud hagejatele selgitama tõendite esitamise vajadust. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või ka ringkonnakohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Kuna ringkonnakohus ei selgitanud hagejatele, et nad peavad saamata jäänud intressi suuruse tõendamiseks esitama tõendeid, rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-t 4. 14.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 127

lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 128

lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel esmalt tuvastada, kas hagejatel jäi tulu saamata ja kas see juhtus kostja teises tsiviilasjas esitatud hagi tagamise avalduse tõttu, s.o kas esineb põhjuslik seos hagejate väidetava kahju ja kostja tegevuse vahel. Kolleegium juhib tähelepanu ka

§ 127

lg-le 2, mille kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Sellest sättest tulenevalt peab ringkonnakohus hindama, kas kostja tegevus takistas väidetavalt aktsiate müügilepingute sõlmimist või täitmist ja sealtkaudu raha saamist ja intressitulu teenimist ning kas selline kahju on hõlmatud rikutud lepinguvälise kohustuse eesmärgiga. 15.

§ 1043

sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega, kui ringkonnakohus tuvastab, et hagejatel on kostja hagi tagamise avalduse esitamise tõttu tekkinud kahju, tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas kahju tekitamine on õigusvastane või mitte. Kui ringkonnakohus leiab, et kahju tekitamine on õigusvastane, tuleb

§-st 1050 tulenevalt kindlaks teha, kas kostja on kahju tekitamises süüdi. 16. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastab kolleegium hagejatele TsMS § 149 lg 4 alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu