RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 113

lg 1 koostoimes olnud ka sätete eri redaktsioonide kohaselt poolaasta kaupa referentsimäär, millele lisandus 7% aastas. Võlaõigusseaduse § 94 lg 2 kohaselt korraldab referentsimäära õigeaegse avaldamise Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Esimest korda avaldati referentsimäär

1. mail 2004, mil selle suuruseks oli 2%. Alates
2. jaanuarist 2006 on selleks intressimääraks 2,25%, alates
3. juulist 2006 2,75%, alates
4. jaanuarist 2007 3,50% ja alates
5. juulist 2007 4,0%. Viimati nimetatud suurus kehtib ka seni viimase,
6. juulil 2008 avaldatud teate kohaselt. Oluline erisus tuleneb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 14, mille kohaselt loetakse kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimääraks 7% aastas. Eesti Vabariik liitus Euroopa Liiduga
7. mail
9. Eelnevast tulenevalt oli seadusjärgne viivisemäär Eestis VÕS §

§ 113lg 1 eri redaktsioonide ning VÕSRS § 14 koostoimes järgmine: alates 1.

juulist 2002 (kui võlaõigusseadus jõustus) kuni

1. detsembrini 2003 - 7% aastas, kusjuures intressimäär ja viivisemäär kattusid; vaatamata VÕSRS § 14 mõningasele mitmetitõlgendatavusele ei ole alust lugeda seadusjärgseks intressi- ja viivisemääraks sel ajavahemikul 14% (st 7% pluss 7%);
2. detsembrist 2003 (kui muutusid VÕS §

§ 113lg 1 redaktsioonid) kuni 30.

aprillini 2004 - 14% aastas (st 7% intressimäär pluss 7% § 113 lg 1 teise lause alusel);

1. maist 2004 (st alates Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga liitumisest) kuni
2. detsembrini 2005 - 9% aastas;
3. jaanuarist kuni
4. juunini 2006 - 9,25% aastas;
5. juulist kuni
6. detsembrini 2006 - 9,75% aastas;
7. jaanuarist kuni
8. juunini 2007 - 10,50% aastas; alates
9. juulist 2007 - 11,0% aastas.
10. Kolleegium märgib, et seadusjärgse viivise arvestamiseks on lepingute puhul, kus on ette nähtud raha maksmine intressiga, esmajoones laenulepingute puhul, võlausaldajal võimalik sellele tuginedes nõuda viivist ka lepingujärgse intressimäära järgi. Paraku on siingi seaduse eri redaktsioonide tõttu erisusi eri ajavahemike kaupa. Nimelt sätestas VÕS § 113 lg 1 teine lause algselt, et kui lepinguga on ette nähtud suurema intressi maksmine, kui on sätestatud VÕS §-s 94, võib nõuda ka sama suurt viivist. Alates
11. detsembrist 2003 sätestas VÕS § 113 lg 1 kolmas lause, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Alates
12. jaanuarist 2006 on VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt eelnevast ning VÕS §

§ 113lg 1 eri redaktsioonidest ning VÕSRS §-st 14 nende koostoimes võis alates 1.

juulist 2002 kuni

1. detsembrini 2003 tugineda seadusjärgse viivisemäärana lepingujärgsele intressimäärale, kui see ületas 7% aastas.
2. detsembrist 2003 kuni
3. detsembrini 2005 kehtis lepingujärgsele intressile tuginedes seadusjärgse viivise arvestamiseks erikord, mis võimaldas lepingujärgsele intressile liita 7% aastas, kui lepingujärgne intress oli väiksem VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäärast, st lepingujärgset intressimäära ei võrreldud mitte seadusjärgse viivisemääraga, vaid referentsimääraga. Alates
4. jaanuarist 2006 võrreldakse lepingujärgset intressimäära (taas) seadusjärgse viivisemääraga (st VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määraga) ning lepingujärgsele intressimäärale saab tugineda seadusjärgse viivisemäärana, kui see intressimäär on suurem üldisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud viivisemäärast.
5. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seadusjärgse viivise arvestamisel lähtuda eelnevalt kirjeldatud põhimõtetest. Kolleegium märgib, et kohus peaks otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses. Ebaõige on tulevikku suunatud viivise väljamõistmine kindla summana, n-ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär VÕS §

§ 113

lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt.

1. Kolleegiumi hinnangul keeldus ringkonnakohus põhjendatult vastu võtmast Politseiameti selgitust relvade sisseveo korralduse kohta. Sellega ei tõendata ühtki faktilist asjaolu, vaid tõlgendatakse seaduseid, st see ei vasta TsMS § 229 lg 1 järgsetele tõendi kriteeriumitele. Lisaks ei kogu ega uuri Riigikohus TsMS § 688 lg 5 kohaselt üldjuhul tõendeid, mistõttu tuleb koos kassatsioonkaebusega esitatud Politseiameti kiri kostjale tagastada.
2. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
3. Menetluskulude jaotus poolte vahel lahendatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik