3-3-1-42-08
RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-42-08 20. oktoober 2008 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Murat Kilici kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 13. veebruari 2007. a otsuse nr 8 tühistamiseks ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kohustamiseks jätkata sooviavalduse menetlemist Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2008. a otsus haldusasjas nr 3-07-562 Murat Kilici kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Murat Kilici kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2008. a otsus haldusasjas nr 3-07-562 muutmata.
Arvata kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Murat Kilic sündis 10. juulil 1974 Türgis, abiellus 1997. a Eesti kodanikuga ning on alates 8. juulist 1997 elanud Eestis elamisloa alusel. Perekonnas on kaks last ning Eesti rahvastikuregistri järgi elavad kõik pereliikmed Harju maakonnas, Rae vallas. M. Kilic omab pikaajalise elaniku elamisluba ja töötab laevakaptenina Saksamaa Liitvabariigis asuvas äriühingus.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet lõpetas 13. veebruari 2007. a otsusega nr 8 sooviavalduse menetlemise KodS § 19 lg 4 alusel. Otsuse põhjenduse kohaselt ei vasta M. Kilic Eesti kodakondsuse saamise tingimustele, sest ta pole elanud enne kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva püsivalt Eestis viimased viis aastat. Välismaalaste seaduse (VMS) § 42 kohaselt loetakse püsivalt Eestis elamiseks Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas.
Täiendkoolituse läbimine Eestis polnud Eesti Vabariigi õigusaktidest ja Veeteede Ameti seisukohast tulenevalt võimalik. Eestis asub kaebaja vara, kodu ja perekond, ta on õppinud ära eesti keele ja sooritanud vastava eksami. Kaebaja tööandjaks on Saksa Liitvabariigis Flensburgis asuv äriühing Förde Reederei Seetouristik GmbH, kus ta töötab reisilaeva kaptenina;
Seega on talle tagatud seaduslik alus elada Eestis koos oma perekonnaga. Kaebaja võib Eestis vabalt liikuda, elu- ja töökohta valida ning ka Eestist lahkuda. Põhiseaduse § 29 garanteerib küll igaühele tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku, kuid sätestab samuti, et seadusega võib seda õigust piirata Eestis viibivate välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. M. Kilic palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuse peale. Kassaator väidab järgmist:
Diskrimineeriv on regulatsioon, mis tõkestab Eesti kodaniku abikaasale kodakondsuse andmise lähtuvalt abikaasa tegevusalast. KodS § 6 lg 21 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 26, sest ei võimalda Eesti kodaniku Eestis elaval abikaasal saada Eesti kodakondsust, kui kodakondsuse taotleja on laevakapten. Abikaasal peab olema võimalus saada abikaasaga sama kodakondsus, kui abikaasad elavad vastavas riigis. Seejuures ei saa abikaasale kodakondsuse andmisel nõuda senisest tegevusalast loobumist, kui see pole vastuolus heade kommetega ega ohusta riigi julgeolekut. Kui perekond soovib koos reisida ja üks perekonnaliige pole Euroopa Liidu kodanik, siis kehtivad sellele pereliikmele nõuded, mis põhjustavad liikumisvabaduse piiranguid - kohustus vajadusel liituda Türgi relvajõududega, sest Türgis on kõik meessoost isikud praktiliselt eluaegselt sõjaväekohustuslased.
Kodakondsuse taotleja Eestis viibimise kohustus on ebaproportsionaalne ning koormab isikut ja on riigile kodakondsuse taotluse menetlemiseks täiesti mittevajalik;
KodS § 6 lg 21 sätestab Eestis elavale Eesti kodakondsust taotlevale isikule keelu töötada laevakaptenina ja on seetõttu põhiseadusevastane;
Rahvastikuregistri järgi on M. Kilici elukoht alates 8. juulist 1997 Eestis. Vastustaja pole seda vaidlustanud ega esitanud vastupidiseid tõendeid. Alates 8. juulist 2006 puudub õiguslik alus seada kodakondsuse andmise tingimuseks Eestis viibimist. Eestis viibimise nõue sätestati 1995. a, mil selline regulatsioon oli mõistlik, arvestades Eestis elavate inimeste arvu, kellel puudus Eesti kodakondsus. Samuti on majanduskeskkond arenenud nii, et kodakondsuse taotleja viibimiskoha niisugune piiramine pole proportsionaalne ega põhjendatud. Kohtud on rikkunud menetlusõigust tõlgendades valesti esitatud tõendeid, millest nähtub, et M. Kilic elab Eestis. Vastustaja pole esitanud tõendeid, et M. Kilic ei ela Eestis. Halduskohus on rikkunud HKMS § 25 lg-d 2 ja 3 rajades otsuse asjaolule, mida pole tõendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Enne asja lahendamisele asumist märgib kolleegium, et halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuses ning kassatsioonkaebuses kõneldakse KodS § 6 lg-st 21. Tegelikult on KodS § 6 ühelõikeline ning kohtuotsustes ja kassatsioonkaebuses silmas peetud sätteks on § 6 p 21. Seepärast viitab kolleegium otsuse põhjendavas osas KodS § 6 p-le 21.
Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga, et püsiva elukoha mõiste avamisel tuleb lähtuda Tsiviilseadustiku üldosa seadusest ja Rahvastikuregistri seadusest. Ringkonnakohus oli seisukohal, et püsivalt Eestis elamise mõiste sisustamisel saab lähtuda VMS §-st 42 ning et kaebaja puhul pole KodS § 6 p-s 21 nimetatud Eesti kodakondsuse omandamise tingimus täidetud. Kassaator väidab, et püsivalt Eestis elamise definitsioon puudub KodS §-s 11, et Välismaalaste seaduse määratlust ei saa kohaldada, sest selle seaduse reguleerimisala on teistsugune ning Põhiseaduse § 8 lg-st 5 ja § 104 pst 1 tulenevalt peab kodakondsuse saamise tingimused ammendavalt sätestama Kodakondsuse seaduses.
Seaduseelnõu 883 seletuskirjas ("V Seaduse mõjud") märgiti: "1. Kodakondsuse seaduse § 6 ja § 33 muutmisega viiakse kodakondsuse seadus kooskõlla välismaalaste seaduse ja Euroopa Liidu kodaniku seadusega. Seadusega ei leevendata ega karmistata Eesti kodakondsuse saamise tingimusi, mistõttu välismaalaste jaoks, kes soovivad Eesti kodakondsust taotleda, midagi ei muutu."
Seega oli seadusandja tahe KodS § 6 uue redaktsiooni kehtestamisel suunatud senise olukorra säilitamisele, kuid tähelepanuta jäi vajadus korrastada § 11 terminoloogiat. Kolleegium on seisukohal, et sellises olukorras puuduvad takistused KodS § 11 kohaldamiseks.
Järgnevalt analüüsib kolleegium seda, kas tuginemine vaidlustatud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuses VMS §-le 42 iseenesest toob kaasa otsuse tühistamine.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 5. veebruari 1998. a otsuses asjas nr 3-4-1-1-98 järgmist: "Konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine lihtseadustega on põhiseadusevastane. Konstitutsioonilistes seadustes pole lubatud viitenormid lihtseadustele ega delegatsiooninormid täitevvõimu üldakti andmiseks küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisesemesse."
Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei saa aga siit järeldada, et konstitutsioonilises seaduses on üldse keelatud viitenormid lihtseadusele ning delegatsiooninormid. Sellised normid on lubatavad, kui vastava küsimuse reguleerimine ei ole olemuslikult konstitutsioonilise seaduse reguleerimisese, samuti siis, kui konstitutsioonilises seaduses pole mõistlik korrata lihtseaduses sätestatut ning kordamata jätmise tõttu ei kannata õigusselgus. Seepärast on kolleegium seisukohal, et konstitutsioonilises seaduses kasutatud määratlemata õigusmõisteid saab analoogia korras sisustada teiste seaduste abil. Nii on sagedased juhtumid, kus konstitutsioonilises seaduses teadlikult ja paratamatult kasutatakse teiste seaduste mõisteaparatuuri või tehakse viiteid teistele seadustele.
Näiteks kõneleb KodS § 6 p 23 registreeritud elukoha omamisest Eestis, pidades silmas elukohta Rahvastikuregistri seaduse mõttes. Riigikogu valimise seaduse § 4 lg 6 keelab kaadrikaitseväelasel kandideerida Riigikogu liikmeks. Kaadrikaitseväelase mõiste on aga avatud Kaitseväeteenistuse seaduses. Halduskohtumenetluse seadustik ja Tsiviilkohtumenetluse seadustik jätavad kohtusse pöördumisel tasumisele kuuluva riigilõivu määramise Riigilõivuseaduse hooleks. Tegelikult on samasugusel seisukohal ka kassaator, kui ta väidab, et Kodakondsuse seaduses tuleb elukoha all mõista sama, mida mõistetakse Tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja Rahvastikuregistri seaduses.
Eestis püsiva elamise määratlus ei kuulu kolleegiumi arvates olemuslikult Kodakondsuse seaduse spetsiifilisse reguleerimisalasse, sest kolleegium ei näe põhjendusi, miks Eestis püsiva elamise mõiste Kodakondsuse seaduse mõttes peab erinema Eestis püsiva elamise mõistest Välismaalaste seaduse mõttes.
Teistsugune oleks olukord siis, kui rikutud on isiku põhiõigusi. Kuna kohaldatud VMS § 42 pole määratud reguleerima antud ühiskondlikku suhet, siis ei saaks kolleegium kahtluse korral, et on rikutud isiku õigusi, alustada üldkogus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust nimetatud sätte suhtes. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20. märtsi 2006. a otsuses asjas nr 3-4-133-05 leidnud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei saa Riigikohus analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide Põhiseadusele vastavust.
Sätte põhjendamatu kohaldamisega on halduskolleegiumi arvates tegemist ka juhul, kui asja reguleeriva sätte olemasolu korral kohaldatakse ilmselgelt vale sätet. Halduskolleegiumi arvates tähendab see seda, et järelevalve kolleegium ei analüüsi valesti kohaldatud sätet ja kohtumäärus, millega järelevalvemenetlus sellise sätte suhtes algatati, oleks ebaõige.
Kuna asjassepuutuvaks sätteks on KodS § 11, siis saaks alustada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust selle sätte suhtes. Seega kui kolleegiumil tekiks põhjendatud kahtlus, et KodS § 11 on põhiseadusevastane, siis kuuluks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsus tühistamisele põhjendusel, et ebaõige normi kohaldamine takistab kolleegiumil algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust HKMS § 70 lg 11 alusel. Riigikohtu halduskolleegiumil puuduks võimalus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus sätte suhtes, mis on asjassepuutumatu seetõttu, et seda on antud suhtele ebaõigesti kohaldatud.
Kolleegium selle väitega ei nõustu. Kohtud ei ole tegelnud sellega, kas M. Kilic elab või ei ela Eestis.
Kohtud on lähtunud vaidluse all mitteolnud asjaolust, et M. Kilic on viimase viie aasta jooksul Eestist eemal viibinud rohkem kui 183 päeva aastas.
Vastavalt Rahvastikuregistri seaduse §-dele 391 ja 40 registreeritakse rahvastikuregistris isiku elukoht. Seega on kodakondsuse saamise eelduseks elukoht ja elukoha all mõeldakse sama, mida Tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja Rahvastikuregistri seaduses.
Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Elukoht TsÜS § 14 mõttes ja Rahvastikuregistri seaduse §-de 391 ja 40 mõttes ei oma õiguslikku tähendust KodS § 6 p 21 kohaldamisel, sest Eestis registreeritud elukoha omamise nõue on naturalisatsiooni iseseisva tingimusena sätestatud § 6 p-s 23, mille järgi välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab omama registreeritud elukohta Eestis.
Põhiseaduse § 34 tagab igaühele, kes viibib seaduslikult Eestis, õiguse vabalt liikuda ja elukohta valida. Põhiseaduse § 9 lg 1 järgi on Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Kolleegium on seisukohal, et kuna M. Kilicil on pikaajalise elaniku elamisluba, siis ei saa Eesti kodakondsuse puudumine rikkuda Põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadust. Põhiseaduse § 34 järgi puudub kodakondsusel ja liikumisvabadusel otsene seos.
Täiendavalt märgib kolleegium seda, et Põhiseaduse § 34 toimeala piirdub Eesti territooriumiga ega puuduta Eestist väljasõitu, Eestist lahkumist ega liikumise väljaspool Eestit. Ka ei nähtu asja materjalidest, et M. Kilici liikumisvabadust ja õigust valida elukohta on piiratud viie aasta jooksul enne kodakondsuse saamiseks sooviavalduse esitamist. Haldusmenetluses ega kohtumenetluses pole kahtluse alla seatud, et M. Kilic on elukohaks valinud Rae valla.
Kuna kodakondsus pole seotud liikumisvabadusega, siis ei nõustu kolleegium kassaatori väitega, et KodS § 6 p-s 21 sätestatud liikumisvabaduse piirang on analoogiline elukohast lahkumise keeluga, mida kriminaalmenetluses kohaldatakse tõkendina.
Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 3 sätestab: "(1) Merelaeval, mille kohta on väljastatud lipudokument, võib kapteniks olla ainult Eesti kodanik või Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kodanik.
Siit tulenevalt ei ole kolleegiumi arvates vahetuks takistuseks töötamaks kaptenina Eesti lipu all sõitval laeval KodS § 6 p 21, vaid Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 3, milles sätestatud tingimustele M. Kilic ei vasta. Kui vabadusõiguse kasutamise vahetuks takistuseks on nn lihtseadus, siis tuleb vaidlustada selle, mitte aga Põhiseaduse § 104 lg-s 2 nimetatud seaduse põhiseadusevastasust.
Kui M. Kilic soovib töötada Eesti lipu all sõitval laeval kaptenina, siis tuleb tal omandada Eesti kodakondsus või saavutada Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 3 põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks tunnistamine osas, milles see säte välistab pikaajalise elaniku elamisluba omaval isikul töötamise sellise laeva kaptenina. Käesolevas kohtumenetluses ei saa nimetatud sätte põhiseaduspärasust hinnata, sest vaidluse all on kodakondsuse omandamine, mitte aga tööle võtmisest keeldumine.
M. Kilic nimetab kohustust vajadusel liituda Türgi relvajõududega, sest Türgis on kõik meessoost isikud praktiliselt eluaegselt sõjaväekohustuslased.
Kolleegium möönab, et Euroopa Liidu kodakondsuse puudumine võib küll reisimisel kaasa tuua mõningaid ebamugavusi, kuid nende intensiivsus pole selline, et see tingiks Kodakondsuse seaduses sätestatud ühe või teise naturalisatsiooni tingimuse põhiseaduspärasuse kahtluse alla seadmise.
Kolleegium on seisukohal, et kohtuotsuses ei saa seaduse põhiseadusevastasust põhjendada sellega, et Eesti kodakondsuse puudumise tõttu peab isik mõnda riiki sisenemiseks hankima viisa, samuti sellega, et Eesti kodakondsuse puudumise tõttu peab isik kodakondsusjärgses riigis läbima sõjaväeteenistuse, mistõttu ta ei soovi siseneda kodakondsusjärgsesse riiki.
Kolleegium on seisukohal, et Põhiseaduse §-st 8, mis sätestab Eesti kodakondsuse alused, ja §-st 26, mis sätestab perekonnaelu puutumatuse, ei tulene õigust omandada abikaasaga sama kodakondsus.
Sellist õigust ja riigi vastavat kohustust ei sätesta ka Eesti suhtes jõus olevad välislepingud ega rahvusvaheline tavaõigus.
Kolleegium selle väitega ei nõustu. Põhiseaduse § 35 sätestab igaühe õiguse lahkuda Eestist ning võimaluse piirata seda õigust kohtu- ja kohtueelse menetluse tagamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks.
Põhiseaduse § 124 lg 3 annab täiendava võimaluse piirata Eestist lahkumise õigust kaitseväelase puhul. KodS § 6 p 21 ei ole seotud õigusega lahkuda Eestist. Eesti kodakondsuse puudumine ei saa M. Kilici puhul olla asjaoluks, mis takistab Eestist lahkumist. Seda, et KodS § 6 p 21 ei takista M. Kilici lahkumist Eestist, näitab juba asjaolu, et ta töötab Saksamaa äriühingus laevakaptenina, omades pikaajalise elaniku staatust Eestis.
Põhiseaduse § 12 lg 1 esimene lause tagab õigusliku võrdsuse. Kolleegium märgib, et KodS § 6 p 21 laieneb üldkorras naturalisatsiooni taotlevatele isikutele ühtmoodi võrdselt ega näe ette kellegi erinevat kohtlemist sõltuvalt sellest, kellena või kus isik töötab. Seega ei saa väita, et KodS § 6 p 21 diskrimineerib M. Kilicit tegevusala järgi.
Riigil ei ole keelatud kõrvaldada või leevendada õiguslikust võrdsusest tulenevat faktilist ebavõrdsust õiguslike meetoditega. Teatud juhtudel on see suisa kohustuslik. Näiteks on Riigikohtu üldkogu pidanud põhiseadusevastaseks regulatsiooni, mille järgi kodakondsuse taotlemisel ei vabastatud keeleeksamist halva kuulmisega isikut, mistõttu viimane pidanuks keeleeksami tegema võrdselt normaalse kuulmisega isikutega (10. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-47-03). Seepärast vajab lahendamist küsimus, kas M. Kilic kuulub sellisesse gruppi, kelle suhtes on KodS § 6 p 21 kohaldamine põhiseadusevastane.
Ometi, tulenevalt Põhiseaduse § 12 lg 1 teisest lausest on naturalisatsiooni tingimuste kehtestamisel diskrimineerimine keelatud. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et olulisteks põhiõigusteks, mida seadusandja kodakondsuse reguleerimisel peab arvestama, on võrdsuspõhiõigus ja diskrimineerimise keeld Riigikohtu üldkogu on leidnud, et ebavõrdseks kohtlemiseks peab olema mõistlik põhjus ja kui selleks mõistlikku põhjust pole, siis on tegemist meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega, mis on vastuolus PS § 12 lg 1 esimese lausega (10. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-47-03, p-d 23 ja 27; 3. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-101-06, p-d 13 ja 20). Kolleegium on seisukohal, et ka ebavõrdsete võrdseks kohtlemiseks peab mõistlik põhjus olema.
Kolleegium märgib, et Riigikohtu praktika Põhiseaduse § 12 lg 1 kohaldamisel annab naturalisatsiooni korras kodakondsust taotlevale isikule suurema kaitse diskrimineerimise vastu kui annaks Eesti suhtes jõus mitteolev Kodakondsuse Euroopa konventsioon, mille artikli 5 lg 1 sätestab, et osalisriigi kodakondsust käsitlevaid eeskirju kohaldatakse kõigile samamoodi ning nendega ei tohi kehtestada erisuguseid nõudeid soo, usutunnistuse, rassi, nahavärvuse või etnilise kuuluvuse alusel.
Nii on Riigikohtu üldkogu lugenud Põhiseaduse § 12 lg-ga 1 vastuolus olevaks kuulmispuude mittearvestamist kodakondsuse saamise keeleeksami sooritamisel (10. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-47-03) ning pidanud võimalikuks analüüsida seda, kas Kodakondsuse seaduse säte, mille järgi Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, on kooskõlas PS § 12 lg-ga 1 (3. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-101-06).
Kolleegiumi arvates on KodS § 6 p 21 kehtestamiseks olemas mõistlikud põhjendused. Need seonduvad kodakondsuse instituudi olemusega.
Kolleegium märgib, et ka pikaajalise elaniku staatuse andmisel lähtutakse muu hulgas ka paiksustsensusest, mis on sarnane KodS § 6 p-s 21 sätestatuga. Ehkki kodakondsuse andmine ja pikaajalise elaniku staatuse andmine toimuvad erinevatel õiguslikel alustel, ei saa kolleegiumi arvates põhjendada seda, miks peavad Eesti kodakondsuse andmisel paiksustsensuse osas olema leebemad tingimused, kui nõuab pikaajalise elaniku staatuse andmiseks direktiiv 2003/109/EÜ. Eesti kodakondsus annab ühtlasi ka Euroopa Liidu kodakondsuse. Pikaajalise elaniku staatuse andmisel sellist õiguslikku tagajärge pole.
Kolleegium on seisukohal, et kuna naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamine on privileeg, siis ei ole selle andmise tingimuste vaidlustamise kohaseks põhjenduseks see, et kodakondsuse saamise nimel tuleb loobuda tulusast töökohast välismaal.
Kolleegium on seisukohal, et kaalumisruum seaduste kohaldamisel on vajalik inimväärikuse tagamiseks ning vabadusõiguste kaitseks. Kaalutlusruumi mittevõimaldava õigusliku regulatsiooni proportsionaalsust tuleb kontrollida vabadusõigustesse sekkumise puhul. Võrdsuspõhiõiguste puhul tuleb regulatsiooni proportsionaalsust kontrollida, kui võrdsusõigus on seotud vabadusõiguse kasutamisega. Kui võrdsuspõhiõigus pole seotud vabadusõiguse kasutamisega, siis piirdutakse õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontrollimisel mõistliku põhjuse leidmisega. Käesolevas asjas pole leidnud kinnitust, et KodS § 6 p 21 on tõkkeks kassaatori poolt nimetatud vabadusõiguste (Põhiseaduse §-d 26, 29, 34 ja 35) kasutamisel. Võrdsuspõhiõigusse sekkumise osas leidis kolleegium, et KodS § 6 p 21 kehtestamisel on mõistlik põhjus olemas. Kolleegium märgib, et kaalutlusõiguse puudumine KodS § 6 p 21 kohaldamisel ei muuda praegusel juhul isikut riigivõimu objektiks ega ole vastuolus inimväärikuse põhimõttega. M. Kilicil, teades kodakondsuse saamise tingimusi, oli ja on võimalik siduda end püsivalt Eestiga KodS § 6 p 21 nõuete kohaselt. KodS § 6 p 21 ei muutu põhiseadusevastaseks seetõttu, et isik ei soovi oma staatust muuta materiaalsetel kaalutlustel.
Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann