Obsah (14)

§ 29§ 23§ 159§ 111§ 87§ 150§ 68§ 74§ 69§ 174§ 196§ 195§ 134§ 110

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-52-08 Otsuse kuupäev 20. oktoober 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe Ko

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Maakohus nõustus täielikult S. A. kaitsja V. Kivistiku seisukohtadega käesolevas väärteoasjas, nimelt: isik ei pea täitma kaasaaitamiskohustust maksumenetluses, kui see võiks tähendada kaasabi osutamist tema süü tuvastamisele väärteos. S. A-le oli maksuhalduri korralduse kaudu teada küsimuste ring, millele maksuhaldur soovis vastuseid saada. Samuti olid kaebajale teada maksuhalduri tööversioonid, mida arvestades järeldas S. A., et küsimustele vastamine võib tähendada enese süüstamist. Kuna antud juhul oli selgituste andmiseks kohustatud isik OÜ D, siis väärteo toimepanemise tõendatuse korral, oleks tulnud selle kohustuse rikkumise eest karistada juriidilist isikut, mitte aga viimase juhatuse liiget. 5. Koos kohtuotsusega tegi maakohus ka määruse, millega mõistis

§ 23alusel riigilt S.

A. kasuks välja 8160 krooni ja 88 senti valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Selle määruse peale esitas Maksu- ja Tolliamet määruskaebuse, taotledes kohtumääruse tühistamist. Maakohus edastas määruskaebuse koos Maksu- ja Tolliameti kassatsiooniga Riigikohtule. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Maksu- ja Tolliamet, taotledes vaidlustatava kohtuotsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Samuti palub kohtuväline menetleja tühistada maakohtu määruse õigusabikulude väljamõistmise kohta. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Kohus ei ole põhistanud oma järeldust, mille kohaselt ei saanud S. A. välistada, et temalt nõutava teabe põhjal ei esitata talle süüdistust õiguserikkumises ja et maksuhalduri küsimused S. A-le olid esitatud otseselt seonduvalt süüstavate tööversioonidega. Kuna S. A. keeldus pärast esimese küsimuse esitamist vastamast igasugustele küsimustele, teadmata, milliseid küsimusi talle esitada soovitakse, on kohtu järeldus oletuslik. 6.2 Väärteomenetlust lõpetades kohaldas maakohus vääralt ka materiaalõigust. S. A. keeldumine igasugustele küsimustele vastamisest olukorras, kus ta ei teadnud, milliseid konkreetseid küsimusi maksuhaldur talle esitada soovib, oli õigusvastane, rikkudes MKS § 56 nõudeid. 6.3 Maakohus on vääralt leidnud, et S. A. asemel oleks käesoleval juhul pidanud karistama OÜ-d D. MKS § 154 lg 1 objektiivsest koosseisust ei nähtu, et maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest saaks vastutusele võtta üksnes maksukohustuslase enda. 6.4 Vastuseks menetlusaluse isiku kaitsja poolt maakohtus väljendatud seisukohtadele märgib kassaator, et kuna MKS § 154 lg 1 ei ole blanketne süüteokoosseis, siis ei pidanud väärteoprotokoll sisaldama maksuseaduste sätteid, mida S. A. maksuhalduri korralduse täitmisest keeldudes rikkus. 6.5 Maakohus on põhjendamatult rahuldanud S. A. kaitsjatasu hüvitamise taotluse määrusega enne kohtuotsuse jõustumist. Selline toimimisviis võib määruse eraldi vaidlustamisel ringkonnakohtus tuua kaasa

§ 159rikkumise.

Seetõttu pidanuks maakohus kaitsjatasu hüvitamise otsustama vastavalt

§ 111p-le 8 otsuses.

Viitega Riigikohtu halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a otsusele asjas nr 3-3-1-96-07 leiab kassaator, et maakohtu kaitsjatasu hüvitamise määrus on võimalik tühistada ka kassatsioonimenetluses.
3. Kassatsioonivastuses taotleb menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik, et Riigikohus jätaks maakohtu otsuse muutmata, kassatsiooni rahuldamata ja menetluskulud Maksu- ja Tolliameti kanda. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. 7.1 Maakohus on õigesti leidnud, et analüüsides asjaolusid kogumis, ei saanud S. A. välistada võimalust, et temalt nõutava teabe põhjal esitatakse talle süüdistus õiguserikkumises. Kuna maksuhalduri
4. aprilli
5. a korralduses oli tutvustatud küsimuste ringi, mille kohta maksuhaldur teavet soovis, siis oli S. A-l mõistlik võimalus otsustada, kas tema selgitused võivad teda süüstada või mitte. Samuti on kassatsioonis moonutatud ütluste andmisest keeldumise asjaolusid. Menetlusalune isik küll keeldus ütluste andmisest, kuid ei teinud takistust järgnevate küsimuste esitamiseks. Hoopis maksuhaldur ise keeldus järgmiste küsimuste esitamisest enne kui esimesele küsimusele on vastatud. 7.2 Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsuses asjas nr 3-1-1-25-02 on leitud, et kehtivas õiguses puudub ütluste andmisest keeldumise põhjendatuse kontrollimehhanism. Jääb arusaamatuks, millest lähtudes on kohtuväline menetleja leidnud, et ütluste andmisest keeldumine oli S. A. suvaotsustus ega ole kontrollitav. 7.3 MKS § 64 lg 1 p 6 ei näe ette, et isikul oleks teabe andmisest õigus keelduda vaid juhul, kui tema suhtes on alustatud süüteomenetlust. Samas tuleb käesoleval juhul arvestada, et Maksu- ja Tolliamet oli alustanud väärteomenetlust OÜ D suhtes. Lisaks oli maksuhalduril olulises osas olemas maksukäsitlus, millest nähtub, mida OÜ D on maksuhalduri hinnangul rikkunud. Nimetatud rikkumised vastasid MKS §-des 152-154 sätestatud väärteokoosseisudele. Menetlusaluse isiku veendumust, et tema ütlusi võidakse kasutada tema vastu, kinnitab ka Maksu- ja Tolliameti senine praktika, mille kohaselt püütakse lisaks juriidilise isiku suhtes maksuotsuse tegemisele kohe määrata ka väärteokaristus juhatuse liikmele. Seejuures viidatakse väärteoprotokollis juhatuse liikme maksumenetluses antud ütlustele. 7.4 Maakohus on õigesti leidnud, et kui antud juhul olnuks alus isiku karistamiseks, tulnuks karistada juriidilist isikut, sest maksuhalduri
8. aprilli
9. a korraldus oli suunatud OÜ-le D, mitte S. A-le. 7.5 Väärteoprotokollis pole viidatud õigusnormidele, mis kohustasid S. A. maksuhalduri
10. aprilli
11. a korraldust täitma. Ilma selliste normideta ei saa hinnata MKS § 154 lg 1 koosseisu täitmist. 7.6 Maakohtu poolt kaitsjatasu hüvitise väljamõistmine määrusega on kooskõlas

§-ga

2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma varasemate seisukohtade juurde. Maksu- ja Tolliameti esindaja palus kassatsiooni rahuldada, menetlusaluse isiku kaitsja leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole ja kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Esmalt selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium neid põhjuseid, miks tuleb maakohtu otsus väärteomenetluse lõpetamise kohta ja määrus kaitsjatasu hüvitamise kohta muutmata jätta (I), kuid juhib seejärel tähelepanu maakohtu vigadele, mis otsuse I osas toodud asjaolude puudumisel tooksid kaasa vaidlustatud kohtuotsuse ja -määruse tühistamise (II). I
4. Väljudes kassatsiooni piiridest märgib kriminaalkolleegium, et

§ 87

kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-71-07 RT III 2007, 40, 316, p 7). Väärteoprotokolli piiridest väljumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 150lg 2 tähenduses.

Kui väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada.

11. Samuti on Riigikohtu varasemas praktikas asutud seisukohale, et sarnaselt kohtule on

§-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule

§-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb

§ 68

lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule

§-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses

§ 74

lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes

§ 69lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-84-07 - RT III 2007, 46, 368, p 11).
3. Käesolevas väärteoasjas karistati S. A. kohtuvälise menetleja otsusega MKS § 154 lg 1 järgi teo eest, mida otsuses kirjeldati muu hulgas järgmiselt: "...Seejärel alustas revident suuliste selgituste võtmisega ning esitas A-le esimese küsimuse. A. keeldus vastamast ning revident märkis protokolli, et OÜ D juhatuse liige S. A. keeldub igasuguste suuliste selgituste andmisest...". Selline teokirjeldus erineb aga oluliselt sellest, mis on fikseeritud väärteoprotokollis. Nimelt on S. A. suhtes koostatud väärteoprotokollis märgitud järgmist: "...Seejärel alustas revident suuliste selgituste võtmisega ning esitas A-le esimese küsimuse. Esindaja Vahur Kivistik takistas S. A-l küsimusele vastamast ning ütles, et nad keelduvad igasugustele küsimustele vastamast..." Ka ülejäänud osas ei sisalda väärteoprotokolli teokirjeldus viidet asjaolule, et S. A. keeldus suuliste selgituste andmisest või nõustus otsesõnu või konkludentselt esindaja poolt maksuhaldurile tehtud avaldusega. Protokollis on üksnes märgitud, et S. A. keeldus selgituste võtmise protokolli allkirjastamast, ent see asjaolu ei ole puutumuses S. A-le MKS § 154 lg 1 järgi kvalifitseeritava rikkumisega.
4. Eeltoodust nähtuvalt on kohtuvälise menetleja otsuses väljutud väärteoprotokollis toodud teokirjelduse piiridest. Väärteoprotokollis kajastatud asjaolud - ei see, et V. Kivistik takistas S. A-l küsimusele vastamast ning ütles, et nad keelduvad igasugustele küsimustele vastamast, ega maksuhalduri ametniku poolt seletuste võtmise protokolli tehtud kanded - ei ole karistusõiguslikult käsitatavad S. A. teona. Väärteoprotokollis toodud asjaoludel ei ole võimalik V. Kivistiku käitumist S. A-le omistada. Olukorras, kus väärteoprotokollist ei nähtu menetlusaluse isiku tegu KarS § 2 lg 2 tähenduses, tuleb väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada.

1. Kuna S. A. suhtes koostatud väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada S. A. tegu KarS § 2 lg 2 mõttes, puudus maakohtul alus hinnata, kas kohtuvälise menetleja otsuses väärteoprotokolli piiridest väljudes kirjeldatud S. A. käitumine vastab MKS § 154 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule või mitte.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 174p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 7.

aprilli 2008. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja järelduse S. A. teo süüteokoosseisule mittevastavuse kohta. Osas, millega väärteomenetlus S. A. suhtes

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetati, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

16. Arvestades, et väärteomenetlus tuleb

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada, puudub ka alus tühistada maakohtu 7.

aprilli 2008. a määrust S. A-le kaitsjatasu hüvitise väljamõistmise kohta. Kuna kohtuvälise menetleja määruskaebus kattub nii taotluse kui ka põhjenduste osas kassatsiooni kaitsjatasu väljamõistmist puudutava osaga, peab kriminaalkolleegium võimalikuks käsitada esitatud määruskaebust kassatsiooni osana ja lugeda kassatsiooni lahendamisega ka määruskaebus lahendatuks. Sel põhjusel ei saada kolleegium määruskaebust läbivaatamiseks ringkonnakohtule, kelle pädevuses

§ 196

lg 2 kohaselt maakohtu määruste peale esitatud ja maakohtu poolt põhjendamatuks loetud (

§ 195lg 3) määruskaebuste lahendamine on (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.

juuni

1. a määrus asjas nr 3-1-1-93-03 RT III 2003, 22, 215). II
2. Kolleegium märgib, et maakohtu vaidlustatud otsus ei vastaks nõuetele ka juhul, kui S. A. suhtes koostatud väärteoprotokoll kajastanuks neid asjaolusid, mis olid ära toodud kohtuvälise menetleja otsuses. Kuna maakohus jättis tähelepanuta, et kohtuvälise menetleja otsuses on väljutud väärteoprotokolli piiridest, tuli maakohtul otsuse tegemisel lahendada kohtuvälise menetleja otsuse ja menetlusaluse isiku kaitseversiooni vahelised vastuolud. Seda kohus teinud ei ole.
3. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel lähtunud väidetavast asjaolust, et
4. mail 2006 toimunud suulise seletuse võtmisel keeldus S. A. pärast esimese küsimuse kuulmist igasuguste selgituste andmisest, s.t S. A. keeldus vastamast kõigile järgnevatele võimalikele maksuhalduri küsimustele. Maakohtule esitatud kaebuses S. A. kaitsja vaidlustas sündmuste sellise käigu. Kaitsja väitel keeldus S. A. maksuhalduri küsimustele vastamast üksnes seni, kuni talle on tutvustatud kõiki ettevalmistatud küsimusi, mis võimaldanuks hinnata, kas küsimused kogumis on suunatud S. A. võimaliku süüteo tuvastamisele. Küsimustele vastamine osutus aga võimatuks seetõttu, et maksumenetlust toimetav ametnik keeldus tutvustamast järgmisi küsimusi enne kui eelnevale küsimusele on vastatud. Seega olid kohtuvälise menetleja ja menetlusaluse isiku seisukohtades väidetava väärteosündmuse tehiolude osas märkimisväärsed lahknevused, mida ei saa S. A. käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt pidada tähtsusetuteks. Tulenevalt

§ 134

lg-st 1 ja § 110 p-dest 1-2 oleks maakohus juhul, kui ka väärteoprotokoll kajastanuks kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud asjaolusid, esmalt tuvastama, kas tõele vastab kohtuvälise menetleja või menetlusaluse isiku (kaitsja) versioon väärteosündmuse käigust.

§ 134

lg 1 kohaselt peab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel kohtuotsust tehes juhinduma

§-dest 109-111, arvestades

§ 134

lg-tes 2 ja 3 ettenähtud erisusi.

§ 110

kohaselt tuleb kohtuotsuse põhiosas muu hulgas märkida istungil tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele on tuginetud (p 1), samuti istungil tõendamata jäänud asjaolud ja tõend, mida ei peeta usaldusväärseks, ning põhjendus, miks kohus seda usaldusväärseks ei pea (p 2).

1. Maakohtu vaidlustatud otsuses puuduvad igasugused viited selle kohta, milliste tõendite alusel tuvastatud ja millistest faktilistest asjaoludest on kohus otsust tehes lähtunud. Kohtuotsuse
2. leheküljelt algab otsuse osa, mis on pealkirjastatud kui "Kohtus tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused". Tegelikult ei kajasta kohtuotsuse see osa kohtu põhjendusi ega järeldusi, vaid üksnes kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütluste ja kohtumenetluste poolte seisukohtade ümberkirjutust. Kohtuotsuse leheküljel 13 on märgitud fraas "Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused ning uurinud kirjalikke materjale Leidis:/.../". Sellele järgneb kohtu järeldus, et kaebus tuleb rahuldada ja väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada, ning järgmine tõdemus: "Ka nõustub kohus täielikult S.

A. esindaja kaitsja Vahur Kivistiku seisukohtadega käesolevas väärteoasjas ning nimelt: isik ei pea täitma kaasaaitamiskohustust maksumenetluses, kui see võiks tähendada kaasabi osutamist tema süü tuvastamisele väärteos." Seejärel on kohtuotsuses veelkord ümber kirjutatud mõningad kaitsja argumendid selle kohta, miks S. A. tegu ei vasta MKS § 154 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule, omistades neile argumentidele nüüd kohtu seisukohtade staatuse, ja viidatud otsuse tegemise aluseks olevatele menetlusnormidele. Samas ei selgu kohtuotsusest, millise teo toimepanemise S. A. poolt on kohus tuvastatuks lugenud. Kohtuotsuse pinnalt jääb arusaamatuks, kas maakohtu hinnangul ei vasta MKS § 154 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule S. A. tegu kujul, nagu seda kirjeldati kohtuvälise menetleja otsuses, või kujul, nagu selle tuvastamist sisuliselt taotles kaitsja maakohtule esitatud kaebuses.

1. Olukorras, kus maakohtu otsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele on kohtu õiguslikud järeldused rajatud, ei ole Riigikohtul võimalik nende järelduste paikapidavust kontrollida. Üldjuhul tuleks sellises olukorras väärteoasi saata maakohtule uueks arutamiseks. Otsuse punktides 10-15 märgitud põhjustel puudub käesolevas asjas aga võimalus väärteoasja uuesti arutada.
2. Lisaks eeltoodule märgib kriminaalkolleegium õiguspraktika ühtlustamiseks, et väär on maakohtu seisukoht, nagu oleks juriidilisele isikule adresseeritud maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest võimalik karistada üksnes korralduse adressaati. MKS § 154 lg 1 võimaldab maksuhalduri korralduse täitamata jätmise eest karistada ka isikut, kes on seadusest tulenevalt kohustatud tagama korralduse adressaadi poolt selle täitmise. Selline kohustus tuleneb muu hulgas MKS § 8 lg1 esimesest lausest, mis sätestab, et juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava samast seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Järelikult ei ole MKS § 154 lg-s 1 ette nähtud maksuhalduri korralduse täitmata jätmise subjektide ring piiratud üksnes korralduse adressaadiga. Seejuures tuleb arvestada, et juriidilise isiku vastutuse maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest sätestab MKS § 154 lg
3. KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Vastavalt KarS § 2 lg-le 2 on karistatav vaid tegu, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja mille toimepanemises on isik süüdi. Seetõttu saab juriidiline isik vastutada üksnes juhul, kui tema organi või juhtivtöötaja käitumises esinevad kõik nimetatud deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et juriidilise isiku organ või juhtivtöötaja tegutses seejuures juriidilise isiku huvides. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-1-1-22-05 - RT III 2005, 14, 135, p 12.) Eeltoodust tulenevalt on üldjuhul välistatud võimalus karistada juriidilist isikut MKS § 154 lg 2 järgi olukorras, kus ei leidu juriidilise isiku organi liiget või juhtivtöötajat, kelle käitumine vastaks MKS § 154 lg 1 tunnustele. See kinnitab järeldust, et MKS § 154 lg 1 eelviimase alternatiivi subjektide ringi määratlemisel ei saa lähtuda kitsendavast tõlgendusest. Vastasel korral poleks juriidilisele isikule adresseeritud maksuhalduri korralduse täitmata jätmine erinevalt füüsilisele isikule adresseeritud korralduse täitmata jätmisest karistatav. Selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks puuduks mõistlik põhjus. Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe