Obsah (10)

§ 1060§ 139§ 1045§ 128§ 130§ 127§ 1056§ 140§ 137§ 104

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 127 lg 7 alusel tuvastada kahju tekkimine ja jätta selle suurus kindlaks määramata. Mittevaralise kahju hindamisel tuleb arvesse võtta seda, et hagejale tehti haiglasse jõudes üldnarkoosis mitmeid tunde väldanud operatsioon, hiljem viibis ta intensiivravi palatis. Toibumise järel oli ta päevi ðokis, kannatas valu operatsioonide, haavade sidumise ja hooldamise tõttu, kartis meditsiinipersonali, kelle puudutused tekitasid valu. Kuumade ilmade tõttu tekkisid haavade põletikunähud, mis tingis uue narkoosis tehtava operatsiooni ja veelgi valu ning läbielamisi. Hageja pidi veetma peaaegu terve kuu voodis. Tänavale minnes kartis ta igat koera, samuti kartis ta haiglariietes inimesi. Hageja peab pöörduma psühholoogi vastuvõtule. Kehavigastustest jäid armid, mida hageja häbeneb - ta ei soovi kanda riideid, mis arme paljastavad. Hagejal esinevad probleemid koolis kehalise kasvatuse tundides riietumisel, ta ei soovi käia rannas ja ujumas, tunneb end ebameeldivalt, kuna inimesed vahivad teda armide pärast ja esitavad küsimusi, mis tuletab juhtunut meelde. Hageja ei saa kanda ilusaid moekaid riideid, nautida oma keha ujudes ja päevitades. Ta peab küsimuste ja tähelepanu vältimiseks kandma pikki pükse ja pikkade varrukatega riideid. Kuna arstid soovitavad teha operatsioone alles hageja täiskasvanuks saamisel, peab ta taluma sellist olukorda veel vähemalt 6-7 aastat. Operatsioonide tegemine tekitab uusi kannatusi ja valu, viibimist haigevoodis ja sidemetes. Kuna ravi võib kesta 4-6 kuud, on takistatud gümnaasiumi lõpetamine või siis edasiõppimine (olenevalt sellest, millal operatsioonid täpselt tehakse). Operatsioonide tegemise ajal on piiratud hagejale kui noorele tütarlapsele nii oluline suhtlemine sõpradega ja muude igapäevaste asjadega tegelemine. Hagejal on armide tõttu tekkinud rühihäired. Kuigi kõike läbielatut ei ole võimalik mõõta ning samuti ei ole võimalik mõõta tulevikus tekkivat mittevaralist kahju (armistunud kehaga operatsioonide ootamine, operatsioonidega tekitatud valu jne), hindas hageja mittevaraliseks kahjuks ligikaudu 300 000 krooni ja palus kohtul määrata täpse hüvitissumma. 3. Kostjad vaidlesid hagile osaliselt vastu. Nad küll olid abikaasadena hagejale kehavigastusi tekitanud koera suhtes loomapidajateks

§ 1060

tähenduses, kuid tegemist oli olukorraga, kus nad ei võinud mõistlikult ette näha ja ära hoida kahju tekkimist. Kostjad nõustusid hüvitama tekitatud kahju osas, milles kindlustusandja keeldub hagejale kahju hüvitamast. Kohtumenetluse ajal hüvitasid kostjad hagejale juba tehtud kulud ujumisele, ravimitele ja elektriravile (kokku 5270 krooni) ning maksid mittevaralise kahju eest hüvitise 15 000 krooni. Hageja nõuet tulevikus raviks tehtavate kulutuste osas ei ole võimalik rahuldada, kuna kahju suurus ei ole selge ning ei ole teada, kas Eesti Haigekassa hüvitab hagejale osa kuludest. Dr Vasara arvamus ei ole objektiivne ja loob hageja tervislikust olukorrast halvema pidi, kui see on tegelikult. Tema nimetatud vigastused ei kattu varem tehtud läbivaatuste tulemustega - teised arstid on viidanud vaid vajadusele teha ilustavaid korrektsioone, kuid dr Vasar leidis, et vajalik on kõrvaldada liikumist takistavad vigastused. Kuigi loomapidaja vastutuse puhul ei hinnata eraldi süüd, tuleks siiski selgitada, kas on alust vähendada hüvitist seetõttu, et kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, eelkõige, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus (

§ 139lg-d 1 ja 3).

Koer sai hagejat rünnata vaid seetõttu, et hageja oli jäetud vanemliku järelevalveta ja käis peale kostjate alaealisele lapsele, et viimane näitaks talle koera. Koera peeti kinnises korteris, kust ta pääses välja hageja otsese tahtluse tulemusel. Kostjad palusid hüvitist vähendada ka selle tõttu, et nad on halvas majanduslikus olukorras. Hagejale tasutud 15 000 krooni on piisavaks hüvitiseks tekitatud mittevaralise kahju eest. Hageja ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist suuremas summas. Operatsioonide ja haiglas viibimisega tekitati hagejale mittevaraline kahju kannatuste, valu ja psühhoemotsionaalse ðoki näol. Kostjad ei saa aga vastutada lisavalu ja kannatuste eest, mis tekkisid mädaniku tõttu haavades, samuti täiendava operatsiooni tõttu. Muus osas ei ole hageja mittevaraline kahju tõendatud. Hageja vaime ja füüsiline olukord ei ole nii halb, kui ta püüab seda näidata. Ekspert H. Pallo leidis ekspertiisiaktis nr 1181, et kõikidest esinevatest tervisekahjustustest paranemise orienteeruv aeg on 2 kuud ilma püsivaid funktsioonihäireid jätmata. Hageja ei ole tõendanud, et tema rühihäired on koerahammustuse tagajärg. Interneti-keskkonnas rate.ee näitab hageja ennast noorena, kes armastab koeri ja hobuseid, soovib saada ratsutajaks või tantsijaks, on nimetanud oma huvideks tegevusi, mis eeldavad head füüsilist vormi, nagu ujumine, rattasõit, uisutamine. Nimetatud Interneti-keskkonda on hageja pannud üles pilte, kus on näha teda lühikeste varrukatega pluusis või lühikestes pükstes. Arme silma ei hakka. Armid ei saa praegu olla valulikud. Psühholoog ei ole tuvastanud hagejal unehäireid. Hagejal esinevad vaid mõningad keskendumisraskused, kuid need ei pruugi olla seotud koera ründega. Seega on liialdatud väited hageja emotsionaalsetest üleelamistest, koertekartusest jms. 4. Harju Maakohus rahuldas 2. novembri 2007. a otsusega hagi, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 166 500 krooni. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjate koer ründas hagejat hagis esitatud asjaoludel. Kostjad pidid koera pidama sellistes tingimustes, et koer ei pääseks kostjate territooriumilt välja. Kostjad väitsid kogu menetluse kestel, et koer pääses lahti tänu hageja enda tahtlikule tegevusele. Samas ei tõendanud kostjad, et hageja ise oleks avanud koerale ukse. Pooled olid ühel meelel selles, et ukse avas siiski kostjate enda tütar, kes ilmselt ei suutnud suurt koera kinni pidada ning koer pääses tänavale. Kuna hagejale tekitati ründega kehavigastus, on tegemist õigusvastase teoga.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Tuvastatud ei ole õigusvastasust välistavaid asjaolusid (

§ 1045

lg 2).

§ 128lg 1 järgi võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

Hageja on esitanud nõude nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et ründe tagajärjel sai hageja kehavigastusi. Kehavigastused on tõendatud dr H. Pallo

1. juulil 2003 koostatud ekspertiisiaktiga nr 1181, Tallinna Lastehaigla teatisega
2. veebruarist 2004, Ars Media OÜ arsti dr Krüünvaldi arvamusega
3. juunist 2004, fotodega, Tallinna Lastepolikliiniku tõendiga. Ekspertiisiaktiga nr 1181 on hagejal tuvastatud järgmised vigastused: hulgi koera puremishaavad vasema kiiru ja vasema kõrva taguses piirkonnas, paremal õlal ja õlavarrel, paremal küünarvarrel, seljal rindkere piirkonnas, vasemal õlavarrel ja vasemas küünarõndlas, vasemal ja paremal säärel, häbemekingul, paremal reiel, paremal puusanukil ja tuharal. Hagejal diagnoositi pärast traumat lühiajaline psühhoemotsionaalne ðokk.
4. juunil 2004, s.o peaaegu aasta pärast vigastuste tekitamist, olid hagejal säilinud järgmised vigastuste armid: vasakul õlavarrel ja küünaravarrel, paremal õlavarrel, vasemal jalal sääremarja piirkonnas, paremal jalal sääre piirkonnas. Armid olid inetud, punakas-lillad, enamasti laienenud ja liiglihaga. Lisaks tuvastas arst kehahoiakus sundasendid hageja hoidis üht õlga kõrgemal ja vasakut kätt kaitsepositsioonis.
5. novembril
6. a. on Tartu Ülikooli Kliiniku arst dr Amjärv tuvastanud hagejal samad armistunud vigastused. Armide olemasolu on kinnitanud
7. a jaanuaris tehtud ekspertiisi käigus ka dr Vasar, kes on viidanud ka liikuvuse takistusele. Seega olid hagejal
8. a suvel vigastused, millest jäid alles püsivad armid, aja jooksul on lisandunud rühihäire ja osaliselt on takistatud liikuvus. Kostjad on vabatahtlikult hüvitanud otsesed kulud 5271 krooni. Hageja nimetab varalise kahjuna kulutusi, mida hageja peaks tegema tekkinud armide plastiliseks korrigeerimiseks operatsioonide teel. Operatsioonide (või muude meditsiinilist laadi protseduuride) vajalikkust on kinnitanud dr Krüünvald ja dr Amjärv. Dr Vasar leidis
9. jaanuari
10. a ekspediarvamuses, et on vajalik armide korrektsiooniplastika, pehmekoe korrigeerimiseks kasutada koeekspandreid, mille ravi kestab 4-6 kuud ning kirurgilise ravi järgselt armide surveravi silikoongeeli ja -plaastritega. Dr Vasar hindas kogu ravi maksumuseks 91 000-96 500 krooni.
11. aastal oli dr Amjärv hinnanud ravi maksumuseks 76 900 krooni. Hageja lõplikuks nõudeks oli saada kostjatelt ravikulude katteks kokku 96 500 krooni. Kostjad ei vaidle vastu, et hageja vajab armide korrigeerimiseks meditsiinilist ravi, sh operatsioone. Kostjad ei vaidlustanud ka operatsioonide võimalikku maksumust. Kuna hagejal on tekkinud kehavigastused, mis vajavad meditsiinilist ravi, on vaieldamatu, et hagejal on tekkinud varaline kahju. Asjaolu, kas operatsioonid tehakse kohe või paari aasta pärast või on juba tehtud, ei muuda kahju tekitanud isikute kohustust hüvitada kahju. Hageja
12. a jaanuaris läbi vaadanud dr Vasara eksperdiarvamuse kohaselt tuleks operatsioonide tegemisega oodata kuni hageja täisealiseks saamiseni. See on vajalik, et vältida lisaoperatsioone ja vähendada kulutusi ehk varalise kahju suurust. Kostjatel on õigustatud ootus, et kahjuhüvitis oleks võimalikult väike, mistõttu ei ole põhjendatud operatsioonide tegemine viisil, mis tooks hiljem kaasa lisakulutusi. Samas on hagejal õigustatud ootus saada kahjuhüvitis kätte kohe. Eeltoodust tulenevalt on kostjate tekitatud ja hüvitamata varalise kahju suuruseks kokku 96 500 krooni. Hageja esitas ka mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ja palus välja mõista hüvitise kohtu määramisel, kuid leidis, et kahju suuruseks on 300 000 krooni. Hageja ei põhistanud eraldi nõude suurust. Kostjad vaidlesid hüvitise suurusele vastu. Nad võtsid omaks, et hagejal on tekkinud ka mittevaraline kahju, kuid leidsid, et selle suuruseks on 15 000 krooni, mille on hüvitanud vabatahtlikult.

§ 128

lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 130lg 2 kohaselt tuleks mittevaralise kahju hüvitisena maksta mõistlik rahasumma.

Hageja põhistas, milline mittevaraline kahju on tal tekkinud: eelkõige üleelamised, kannatused ja valu pärast koera rünnet haiglas viibides ja operatsioone taludes ning samad üleelamised tulevikus tehtavate operatsioonide tõttu; ärevus ja kartus haiglariietes inimeste ja võõraste koerte suhtes; kehalise terviklikkuse rikkumine, mis väljendub armides jalal ja käel ning tekkinud rühihäiretes, mida hageja on talunud pikema aja jooksul ja mis takistavad tema vaba eneseväljendust, kuna ei võimalda tal soovi kohaselt riietuda; kannatused kaasinimeste tähelepanust armidele; haiglaravist tingitud takistused eneseteostuses võimalike probleemide tõttu kooli lõpetamisel või edasiõppimisel. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kui see kaasneb kehavigastusega. Hüvitise suuruse hindamisel on oluline kindlaks määrata, milles siiski täpsemalt seisnes mittevaraline kahju. Võttes aluseks hageja põhistused, sh tulevikus operatsioonide tõttu tekkiva kahju kohta, psühholoogi arvamuse ja kostjate esitatud asjaolud (Interneti-portaalis rate.ee hageja esitatud arvamusavaldused ja fotod), samuti muud asjaolud, on õiglaseks hüvitiseks mittevaralise kahju eest 85 000 krooni. Hüvitise suuruse määramisel ei ole võimalik arvestada hageja mittevaraliseks kahjuks võimalikku takistust õpingutes, mis võib kaasneda tulevikus tehtavate operatsioonidega, kuna gümnaasiumi lõpetamine ja eelkõige edasiõppimine sõltub lisaks võimalikule haiglaravile ka paljudest muudest asjaoludest (näiteks konkursi suurusest mingil aastal või ka sellest, kas hageja otsustab õppida gümnaasiumiaasta välismaal, mistõttu lükkuks gümnaasiumi lõpetamine edasi vms). Hüvitise suuruse määramisel tuleb eelkõige arvestada haiglas ja pärast seda läbielatuga, koera ründest saadud ðokiga (ka lühiajalisega), tulevikus taluda tulevate operatsioonide ja samuti pikaajalise kehalise terviklikkuse puudumisega, mis takistab vaba eneseväljendust, ning sellega kaasneva kaasinimeste kõrgendatud tähelepanuga. Hageja nõue on liiga suur, arvestades seda, et armid ei asu sellises kohas, kus neid ei saa varjata riietusega, st terviklikkuse puudumine ei ole üleüldiselt ja tingimusteta avalik, see küll piirab ja raskendab hageja elu, kuid negatiivseid nähte on siiski võimalik vältida. Terviklikkuse puudumisest tingitud negatiivsed emotsioonid on seega osalised (ujumine, teatud riietus, võimalikud hobid). Kostjad leidsid, et kahjuhüvitist tuleb vähendada, sest hageja enda käitumine aitas kaasa talle kahju tekkimisele. Kuna hageja nõuab tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb muu hulgas juhinduda

§ 139lg-s 3 sätestatust.

Hageja tahtluse või raske hooletusena saaks käsitada olukorda, kus ta ise oleks avanud koerale ukse või teinud mingil muul viisil võimalikuks selle, et koer ja tema puutusid kokku nii, et koer sai teda rünnata. Kostjad on omaks võtnud, et ukse avas nende tütar. Kostjate selgitused selle kohta, et hageja veenis nende tütart seda tegema, on jäänud paljasõnalisteks. Tahtluse hindamisel tuleb arvestada ka nii hageja kui ka kostjate tütre vanust mõlemad olid eelkooliealised lapsed, st nad ei olnud võimelised aru saama, millised on nende tegude tagajärjed, ning seda ka vaatamata mõlemale teatavaks tehtud infole, et koer on kuri. Hageja poolt Internetis enda kohta esitatu ei pruugi olla täielik tõde, vaid osaliselt segunenud soovunelmatega, sest on üldteada asjaolu, et Internetis on võimalik enda kohta kirjutada ka seda, mis ei vasta tegelikkusele. Arvestada tuleb ka hageja vanusega. Seetõttu ei saa arvestada hageja poolt enda kohta Internetis avaldatuga. Esitatud fotodelt ei ole märgatavad armid, kuid pigem on see tingitud fotode halvast kvaliteedist ja osaliselt ka asjaolust, et hageja on püüdnud varjata kehaosi, millel on suuremad armid (poseerides näiteks alati, parem külg ees). Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale kehavigastuste tekitamine on põhjuslikus seoses koera ründega. Seega on täidetud

§ 127lg-s 4 sätestatud kahju hüvitamise eeldus.

See asjaolu on tõendatud väärteomenetluse dokumentide ja arstlike läbivaatuste otsustega.

§ 1060kohaselt vastutab loomapidaja looma tekitatud kahju eest.

See, et nimetatud säte asub võlaõigusseaduse 53. peatüki teises jaos, mis käsitleb vastutust suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest, viitab, et ka looma peetakse suurema ohu allikaks.

§ 1056

lg 1 sätestab, et kahju põhjustamise korral suurema ohu allikaga vastutab allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst. Seega ei hinda kohus kostjate süüd, kuna kahju - kehavigastused - tekitas hagejale kostjatele kuuluv koer. Kostjad esitasid menetluse kestel vastuväiteid, et hüvitise suurust tuleks vähendada

§ 140

lg-st 1 tulenevatel alustel.

§ 140

lg 1 sätestab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Põhjusi, mille alusel oleks hüvitise väljamõistmine kostjatelt täies ulatuses mõistlikult vastuvõtmatu või ebaõiglane, ei esine. Hagejal ja kostjatel puuduvad sellised isiklikud suhted, mis annaksid aluse hüvitist vähendada. Kostjate poolt kohtule esitatud andmed oma sissetulekute puudumise kohta ei pruugi olla õiged, sest igapäevaseks elamiseks peab neil olema mingi sissetulek. Esitatud tõenditest nähtub aga, et kostjate pere sissetulekuks oli 2006. aastal vaid 5315 krooni (bruto), mis on ilmselgelt ebapiisav. Kostjad ei esitanud mõjuvaid põhistusi, mis takistaks neil töötada ja sissetulekut saada. Arvestades seda, et kostjatele kuulub kolm kinnistut, ei ole nende majanduslik olukord selline, mis annaks alust vähendada kahjuhüvitist. Kindlustuse poolt kulutuste hüvitamisega seoses võimalus, et operatsioonide eest tasuks Eesti Haigekassa, on tõendamata ja sõltub liialt olukorrast, kus ja kuidas operatsioonid tehakse. Nimetatud eeldust ei saa kahjuhüvitise vähendamisel seetõttu kohaldada. Kuna kostjad on maksnud hagejale mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 krooni, jääb mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise tasumata osaks 70 000 krooni.

§ 137

lg 1 järgi juhul, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Hageja on esitanud nõude kostjate vastu solidaarselt. Kostjad kinnitasid, et koer oli perekonna oma, seega oli koer, lähtudes perekonnaseaduse sätetest, kostjate kui abikaasade ühisomand. Seega vastutavad kostjad koera tekitatud kahju eest solidaarselt.

1. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt on maakohtu otsus vastuolus nii seaduse, senise kohtupraktika kui ka kohtu käsutuses olevate tõenditega.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. aprilli
5. a otsusega maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Rahaliste nõuete osas rahuldas ringkonnakohus hageja alternatiivse nõude ja tuvastas, et kostjatel on kohustus hüvitada hagejale kehavigastuse tekitamisest tulevikus tekkiv varaline kahju, kuid hüvitise suuruse üle otsustamine tuleb lükata edasi. Ringkonnakohus jättis kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Kostjad ei vaidle põhimõtteliselt vastu kohustusele hüvitada hagejale koera puremisest tekkinud armide korrigeerimiseks tehtavad kulutused. Samas on põhjendatud kostjate vastuväide, mille kohaselt ei ole võimalik praegu kindlaks teha armide korrigeerimiseks vajalike kulutuste suurust. Hageja esitas alternatiivse nõude puhuks, kui kohus leiab, et rahalist nõuet ei saa rahuldada, taotledes sel juhul, et kohus tuvastaks kahju tekkimise ja jätaks selle suuruse kindlaks määramata.

§ 127

lg 7 kohaselt, kui kahju tekkimine tulevikus on kindlaks tehtud, kuid kahju suurust ei saa kindlaks teha, võib kohus hüvitise suuruse otsustada hiljem. Sellest sättest juhindudes tuleb rahuldada hageja alternatiivne nõue kahju tekkimise tuvastamiseks ja jätta hüvitise suuruse otsustamine tulevikuks. Lisaks varalise kahju hüvitisele on hageja mittevaralise kahju hüvitisena palunud kostjatelt välja mõista kohtu poolt õiglaseks peetav hüvitis, pidades ise selle suuruseks 300 000 krooni.

§ 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 130

lg 2 kohaselt tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Selle sätte sõnastust ja eesmärki arvestades tuleb kehavigastuse tekitamise korral eeldada mittevaralise kahju olemasolu. Mittevaralise kahju hüvitise suurus tuleb kohtul aga otsustada oma siseveendumuse kohaselt, arvestades kõiki asjaolusid ning lähtudes mõistlikkuse põhimõttest. Asjaoludena tuleb arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid sarnaseid asjaolusid. Õiglase hüvitise väljamõistmiseks peab kohus ka kaaluma, kas esineb alus hüvitist vähendada. Kahjulikust tagajärjest tuleneva hüvitise suuruse määramisel saab kohus arvestada nende faktiliste asjaoludega, mille üle pooled ei vaidle või mida on võimalik tuvastada esitatud tõendite alusel. Maakohus on ebaõigesti arvestanud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramisel hageja kehalise terviklikkuse puudumisega. Koera ründe tagajärjel ei ole hageja kaotanud ühtegi organit või selle osa nii, et tema keha võiks pidada ebaterviklikuks. Armid jäsemetel ei anna iseenesest alust niisugusele väitele. Pooled ei vaidle selle üle, et kehavigastuste tekitamise ajal oli hageja 7-aastane, et ta koges ründe tõttu valu ja et sellega kaasnes psüühiline vapustus, et hageja viibis 10 päeva haiglaravil, mille käigus talle tehti ravimanipulatsioone, et need põhjustasid talle valu ja et tal on praegu käsivartel ja jalgadel armid, mis vajavad korrigeerivat operatsiooni. Kõigi nende asjaoludega tuleb hüvitise suuruse üle otsustamisel ka arvestada. Põhjendatud on kostjate väide, et nad ei saa vastutada ravikvaliteedi ega selle eest, et kuumade ilmade tõttu tekkisid haavades põletikud, mille tõttu hagejale tehti uus operatsioon, mis põhjustas uusi kannatusi, aga ka selle eest, et see tõi kaasa pikaldase ravi. Nii ei ole kuumade ilmade tõttu tekkinud komplikatsioonid ravimisel põhjustatud selle riski realiseerumise (koera ründe) tulemusena, mille eest kostjad kui loomapidajad vastutavad. Kostjad ei vastuta selle eest kooskõlas

§ 127

lgga 2, mille kohaselt kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Hagiavalduses kirjeldatud kahjulikke tagajärgi ei ole täiel määral tõendatud. Asjatundja, dr H. Pallo, kes hageja kahel korral -

1. juulil ja
2. augustil 2003 - läbi vaatas, andis arvamuse nr 1181, mille kohaselt hagejale koera ründe tagajärjel tekitatud tervisekahjustused ei olnud elule ohtlikud, nende paranemise kestuseks on orienteeruvalt kaks kuud ning nendest ei jää püsivaid funktsioonihäireid (kohtutoimiku I kd, tl-d 15-18). Selle kohta, nagu esineksid hagejal siiski püsivad funktsioonihäired, ei ole piisavaid tõendeid esitatud. Hageja pool on esitanud küll fotod hageja vigastustest vahetult pärast rünnet, ei ole aga esitanud pilte armide praegusest seisundist, ometi võimaldaksid just need hinnata armide praegust väljanägemist. Kostjate poolt ringkonnakohtule esitatud fotol on küll näha armid hageja vasakul käsivarrel ja kindlasti ei kaunista need hagejat, kuid tegemist ei ole lähivõttega ja seetõttu ei ole võimalik selle foto põhjal hinnata, kui inetud need armid on. Tõendeid ei ole esitatud ka selle kohta, nagu esineks hagejal praegu koera ründest põhjustatud rühihäire. Reflektoorsest pingest tekkinud rühihäiret on märkinud dr R. Kallaste oma
3. veebruari
4. a tõendis (kohtutoimiku I kd, tl 26), kuid samas tõendis on märgitud ka taastusravi (ravivõimlemise ja vesivõimlemise) vajadust rühi korrigeerimiseks ja vaidlust ei ole selle üle, et niisugust ravi on hageja saanud ning kostjad on sellele kulunud 5271 krooni ka hüvitanud. Õlgade sundasendit ning käe hoidmist kaitsepositsioonis on märkinud dr K. Krüünvald oma
5. juuni
6. a dokumendis (kohtutoimiku I kd, tl 27), kuid tema arvamuses ei ole rühihäireid seostatud koera ründega. Igal juhul ei anna 3,5 aastat enne vaidlustatud kohtuotsuse tegemist väljaantud tõendid alust väitele, nagu oleks hagejal praegu koera ründest põhjustatud alaline rühihäire. Kohtule esitatud fotod ei võimalda niisugust häiret aimata. Kohtule esitatud fotodelt nähtub, et klassipildil poseerib hageja lühikeste varrukatega pluusis ning kusagil laeval tehtud fotol varrukateta topis. Ka Internetti on hageja pannud endast pilte, millel ta on lühikeste varrukatega või hoopis varrukateta pluusides (kohtutoimiku I kd, tl-d 192, 194-196, 198-199). See annab aga alust järeldusele, et tugevasti ülepakutud on hagiavalduse väited selle kohta, et armide pärast on hageja elukvaliteet oluliselt häiritud, kuna hageja end häbeneb ja on teiste tähelepanu tõttu loobunud kandmast lühikesi riideid. Tõendeid, mis kinnitaksid hageja praeguseni kestvat paanilist hirmu koerte ees, ei ole samuti esitatud. Samas on kohtutoimikus hagejast foto, kus ta poseerib koos koeraga, näod kõrvuti (kohtutoimiku I kd, tl 193), ja vaidluse all ei ole, et ka hageja perekonnal on saksa lambakoer, seega sama tõugu koer, kes hagejat ründas. Internetis on hageja oma harrastuste kohta märkinud, et peab koeri võrratuks (kohtutoimiku I kd, tl 192) ja armastab neid õpetada (kohtutoimiku I kd, tl 197). Samas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta kardab koeri. Hageja on Internetis enda tutvustuseks märkinud veel, et armastab ka hobuseid, ratsutamist, kehalist tegevust ja sõpradega suhelda (kohtutoimiku I kd, tl 192, 197). See lükkab muuhulgas ümber ka selle hagiavalduse väite, nagu kardaks hageja üksi väljas käia. Nõustuda ei saa kirjeldatud tõenditele maakohtu poolt antud hinnanguga, mille kohaselt tuleks eeldada, et hageja on Internetis enda kohta valetanud. Pealegi kajastavad lisatud fotod osa nendest tegevustest, mida hageja on märkinud endale meeldivat (hageja sõprade hulgas, loomadega ja ratsutamas), ja võimaldavad järeldada, et kirjeldatut kirjutades ei ole hageja valetanud. Tõendeid, mis võimaldaksid teha teistsuguse järelduse, ei ole hageja esitanud, ainuüksi hageja väitest selleks ei piisa. Hageja on esitanud kohtule Tallinna Perekeskuse psühholoogi T. Merese arvamuse, kuid see ei anna alust järeldusele, nagu oleks hagejal läbielatud ründe tõttu mingeid isiksusehäireid, vastupidi, psühholoog on niisuguseid häireid eitanud (kohtutoimiku II kd, tl 117). Suures osas sisaldab nimetatud dokument siiski vaid hageja või tema vanemate (hageja
7. oktoobri
8. a taotluse (kohtutoimiku II kd, tl 113) kohaselt osalesid kohtumisel ka hageja vanemad) poolt
9. oktoobri
10. a kohtumisel psühholoogiga kirjeldatut, kusjuures hageja või tema vanemate räägitu ja psühholoogi järeldused ei ole selgelt eristatavad. Samuti ei ole nimetatud dokumendi põhjal mõistetav, milliseid uurimismeetodeid kasutati, millised olid kohtumise tingimused (näiteks vanemate juuresolek) ja kuidas võisid need lapse räägitut mõjutada. Selle arvamuse põhjal ei saa tuvastada, nagu oleks hageja psüühika praeguseni tugevasti häiritud, sealhulgas, nagu esineksid hagejal vaidlusalusest sündmusest põhjustatud paanikahood, nagu hageja on väitnud. Kahtlust ei ole, et õnnetusega kaasnes hagejal tugev füüsiline ja psüühiline trauma ning pärast õnnetust oli tal psüühiline ðokk. Kohtuarst-eksperdi H. Pallo koostatud akti kohaselt rahunes hageja aga juba mõne päeva jooksul (kohtutoimiku I kd, tl 18) ja esitatud ei ole usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaks sellise seisundi kestmist pikema aja jooksul. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt mõjutas kahjusündmust rohkem kostjate tütre järelevalvetus, sest just tema avas ukse ega suutnud takistada koera väljumist. Kostjad pidasid koera oma korteris. Kostjate süü vormiks kahju põhjustamisel on hooletus, milleks

§ 104

lg 3 kohaselt on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine: kostjad jätsid täitmata nõuded, mille täitmist neilt objektiivselt oodati. Kostjate majandusliku olukorra kohta ei ole esitatud põhjendusi või tõendeid, mis võimaldaksid seda hinnata erinevaks riigi keskmisest. Vaidlust ei ole selle üle, et kostjad on hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

1. mail 2007 maksnud 15 000 krooni. Sündmuse ja sellega seotud asjaolude kaalumise tulemusena ning senist kohtupraktikat sarnastes asjades arvestades on 15 000 krooni õiglane hüvitis hagejale kehavigastustega põhjustatud mittevaralise kahju eest. Täiendava hüvitise väljamõistmine ei oleks õigustatud ja hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata. Kuna õiglane hüvitis mittevaralise kahju eest on juba hagejale makstud, puudub vajadus kaaluda, kas on põhjust hüvitist vähendada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osaliselt osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hagi mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise saamiseks. Hageja palub saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei põhjendanud ringkonnakohus, miks ta jätab hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamise osas täielikult rahuldamata, lugedes samal ajal õiglaseks hüvitiseks 15 000 krooni. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt täidetav. Praegu jääb ebaselgeks, kas hageja peab tagastama kostjatele kohtumenetluse ajal tasutud 15 000 krooni. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud ühtegi hageja esitatud tõendit ega tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu. Ringkonnakohus uuris omal algatusel uuesti ja hindas hageja esitatud tõendeid, rikkudes sellega TsMS § 652 lg-t
3. Lisaks ei ole ringkonnakohus märkinud, miks ta hindab tõendeid (eelkõige ekspertiisiakti nr 1181) maakohtu hinnatuga võrreldes teisiti. Hageja on tõendanud armide olemasolu, nende suurust ja nendest tulenevaid rühihäireid ja takistatud liikuvust. Seda asjaolu ei vaidlustatud apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus leidis, et kaugvõttega tehtud foto põhjal ei ole võimalik hinnata, kui inetud on hageja armid. Hageja arvates tõendab ainuüksi fakt, et armid on kaugvõttega pildilt näha, et need on suhteliselt suured. Lisaks on tõenditest näha, et armid on inetud. Kui ringkonnakohus pidas oluliseks visuaalset lähivaatlust ning eelistas seda muudele tõenditele, oleks ta pidanud seda seisukohta põhjendama. Rühihäired ja liikuvuse takistatus nähtub lisaks ekspertiisiaktile nr 1181 ka hilisematest tõenditest, nt dr Vasara eksperdiarvamuses on viidatud liikuvuse takistatusele. Ringkonnakohus on jätnud viimati nimetatud tõendi tähelepanuta. Ringkonnakohus on maakohtust erinevalt hinnanud ka Tallinna Perekeskuse psühholoogi arvamust ja leidnud muu hulgas, et seda ei saa arvestada, kuna see on koostatud vanemate ütluste alusel. Hageja alaealisena pidi arsti poole pöördumiseks tõesti kasutama seaduslike esindajate abi, kuid arsti kabinetis viibis hageja üksinda. Ringkonnakohus ei ole arvestanud sellekohast maakohtu istungi protokolli, millest on nähtav hageja esindaja kinnitus, et hageja ema ootas arsti ukse taga. Ringkonnakohus leidis tunnistajate ütlusi hinnates, et hagejal võis olla osa koera lahtipääsemisel. Ringkonnakohus pole küll selgitanud, mil moel ta võtab arvesse hageja osa koera lahtipääsemisel, kuid on tunnistajate ütluste ümberhindamise põhjendamata jätmisega rikkunud menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega soovunelma (rate.ee-s avaldatu) ja klassikaaslaste mittevõõrastamise osas (lühikeste käistega riiete kandmine viimaste juuresolekul). Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et kostjad ei vastuta haiglas tekkinud komplikatsioonide eest

§ 127

lg 2 kohaselt, kuid jättis selgitamata, kuidas mõjutab see seisukoht mittevaralise kahju väljamõistmist. Hageja ei oleks haiglasse sattunud, kui kostjate koer ei oleks tänavale pääsenud ega teda purenud.

1. Kostjad ei ole kassatsioonkaebusele vastanud vandeadvokaadi vahendusel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ja jättis uue otsusega rahuldamata hagi mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks ning menetluskulud poolte endi kanda. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas ebaõigesti

§ 127

lg-t 2, leides, et kostjad ei vastuta ravikvaliteedi ega selle eest, et kuumade ilmade tõttu tekkisid hagejal haavades põletikud, mille tõttu tehti hagejale teine, täiendavaid kannatusi ja pikaldase ravi kaasa toonud operatsioon.

§ 127

lg 2 järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel tekkis kahju hüvitamise kohustus. Seda sätet ei saa kolleegiumi arvates praegusel juhul kohaldada, sest see reguleerib üksnes varalise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks tuleb praegusel juhul kohaldada erisätet

§ 130

lg-t 2 -, mille järgi tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist. Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude korral peab kohus (nagu varalise kahju hüvitamise nõude korralgi) otsustama, kas esineb põhjuslik seos hageja väidetud ja tõendatud mittevaralise kahju ja kostja teo vahel (

§ 127

lg 4).

§ 1056

lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik.

§ 1056

lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 1056

lg 1 esimesest lausest järeldub, et

§ 1060

alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui

§ 1056

lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel (realiseerumise tõttu). Kuna koera saab pidada suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada, siis praegusel juhul on hageja saanud kehavigastusi kostja koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel. Mittevaralise kahjuna tuleb

§ 130

lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega, praegusel juhul kostja koera poolt hagejale kehavigastuse tekitamisega. Asjaolud, et teise operatsiooni tegemise põhjuseks võis olla kuumadest ilmadest tingitud põletik ning et hagejat võidi ravida mittenõuetekohaselt, ei välista kostjate vastutust nende asjaoludega põhjustatud täiendava mittevaralise kahju eest, sest ilma kostjate koera ründeta ei oleks hageja pidanud üldse hankima raviteenust ega oleks sattunud haiglasse.

§ 130

lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada

§ 130

lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-54-07, p 13). Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama, kas ja kuivõrd mõjutab teise operatsiooni tõttu hagejal tekkinud mittevaraline kahju kahjuhüvitise suurust

§ 130lg 2 järgi.

1. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel tähelepanuta dr Vasara
2. jaanuari
3. a eksperdiarvamuse (I kd, tl 145), millest nähtub, et osa arme takistavad hageja keha liikuvust. Just selle asjaolu tõttu on dr Vasar vajalikuks pidanud ka armide korrektsiooniplastikat. Ringkonnakohus küll arvestas oma otsuses seda arvamust, kuid üksnes osas, mis käsitles tulevaste operatsioonide maksumust. Ringkonnakohus rikkus seega TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut, mille kohaselt peab kohus analüüsima otsuses kõiki tõendeid ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus

§ 130

lg 2 kohaldamisel muu hulgas hindama hageja väiteid, et tal tuleb taluda armistunud kehaga seonduvaid ebameeldivusi seitsme aasta jooksul (sest operatsioone on otstarbekas teha hageja täisealiseks saamisel). Siinjuures ei ole kolleegiumi arvates ilmselgelt asjakohased ringkonnakohtu otsuses sisalduvad arutlused selle üle, kas hageja pidanuks esitama armide kohta uusi fotosid, ja selle üle, et esitatud fotode põhjal ei ole võimalik hinnata, kui inetud armid on. Kohtud on tuvastanud ja kostjad ei ole vaidlustanud asjaolu, et armide korrigeerimiseks on vaja uusi operatsioone. 13. Kolleegium jääb oma varem avaldatud seisukohtade juurde ja selgitab, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.

§ 130

lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p-d 13 ja 14). Maakohus arvestas 85 000 krooni suuruse hüvitise määramisel eelkõige hageja läbielatuga haiglas ja pärast seda, koera ründest saadud ðokiga (ka lühiajalisega), tulevikus taluda tulevate operatsioonide ja samuti pikaajalise kehalise terviklikkuse puudumisega, mis takistab vaba eneseväljendust, ning sellega kaasneva kaasinimeste kõrgendatud tähelepanuga. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel eelkõige hindama nende asjaolude esinemist ja seda, kas nende asjaolude esinemise korral on põhjendatud maakohtu väljamõistetud hüvitis. Kehalise terviklikkuse puudumise väite osas peab ringkonnakohus hindama mitte seda, kas hageja kaotas mingi kehaorgani, vaid hageja väite sisu - koera hammustusest tingituna ei funktsioneeri tema keha enam selliselt, nagu ta oleks funktsioneerinud ilma koera hammustuseta.
3. Kohtud on valesti kaalunud praeguses asjas

§ 139lg 3 ja § 140 kohaldamist.

Need sätted reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist.

§ 130

lg 2 rakendamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida enne võlaõigusseaduse jõustumist kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt selle kohta Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17). Kolleegium märgib, et ringkonnakohus leidis

§ 139

lg-t 3 kohaldades valesti, et hageja kui kannatanu tahtlus oleks selle sätte mõttes esinenud siis, kui hageja ise oleks avanud koerale ukse või teinud mingil muul viisil võimalikuks selle, et koer ja tema puutusid kokku nii, et koer sai teda rünnata. Kannatanu tahtlus

§ 139

lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Kannatanu enesekahjustamise tahtlus välistab üldjuhul kahju hüvitamise kohustuse tekkimise, sest siis puudub põhjuslik seos teise isiku teo ja kannatanu kahju vahel (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 10). Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju hüvitamist vähendav asjaolu

§ 139

lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist. Ka

§ 130

lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu. Praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud hageja sellist tahtlust. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole otsuses selgitanud, mil moel ta võtab arvesse hageja osa koera lahtipääsemisel. Ringkonnakohus on seda küsimust analüüsinud, kuid otsusest ei nähtu ringkonnakohtu selget järeldust. Kolleegium selgitab, et

§ 130

lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena ning kas kannatanu oli enda kahjustamise ajal teovõimeline. Hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises tuleb arvestada mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel

§ 130lg 2 järgi.

1. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse üksnes ringkonnakohtu otsuse seda osa, millega jäeti rahuldamata hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seetõttu jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutma osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse varalise kahju hüvitamise nõude osas ja tegi uue otsuse.
2. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on ebaselge, märgib kolleegium järgmist. Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas oma otsuse põhjendavas osas, et kostjad maksid hagejale 15 000 krooni ja et seda rahasummat tuleb lugeda õiglaseks hüvitiseks mittevaralise kahju eest, siis puudus ringkonnakohtul alus kostjatelt välja mõista hüvitis 15 000 krooni. Samas, kuna praegusel juhul maksis kostja hagejale eelnimetatud hüvitise pärast hagi esitamist, ei olnud hagi mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks esitatud alusetult. Kuna hageja ei loobunud hagist selle tõttu, et kostja maksis hüvitise vabatahtlikult, siis oleks ringkonnakohus pidanud mitte jätma hagi rahuldamata, vaid oma otsuse resolutsioonis märkima, et hagi rahuldatakse osaliselt ning et hüvitist ei mõisteta välja, sest kostja on vabatahtlikult täitnud haginõude rahuldatud osas. Hagi osalist rahuldamist pidanuks ringkonnakohus arvestama ka menetluskulude jagamisel.
3. Kolleegium märgib veel seda, et kui asja uue arutamise tulemusel tehtavas otsuses jäetakse menetluskulud kostjate kanda, siis tuleb otsuses ka märkida, kuidas kostjad vastutavad menetluskulude kandmise eest. Riigikohus on
4. juuni
5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 leidnud, et juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitada neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu