Obsah (6)

§ 218§ 201§ 5§ 81§ 2§ 3

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-57-08 Otsuse kuupäev 31. oktoober 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe Koh

§ 218lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 21.

aprilli

1. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-07-7613 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik U. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Maano Saareväli, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. september 2008 Istungil osalenud isikud U. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Politseiprefektuuri esindaja Rein Pärtel Maano Saareväli, Lõuna RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. aprilli
5. a kohtuotsus U. T. väärteoasjas

§ 218lg 1 järgi.

1. Lõpetada väärteomenetlus PS § 23 lg 3 ja VTMS § 29 lg 1 p-de 2 ning 3 alusel.
2. Kassatsioon rahuldada.
3. Hüvitada U. T-le kaitsjale makstud tasu 15 000 krooni (viisteist tuhat krooni) riigieelarve vahenditest.
4. Väärteomenetluse kulud jätta riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Tartu Maakohtu
6. aprilli
7. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-06-5457 mõisteti U. T. süüdistuses

§ 201lg 2 p 3 järgi õigeks Kr

MS § 301 alusel, s.o prokuröri poolt süüdistusest loobumise tõttu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt loobus prokurör süüdistusest

§ 5lg 2 alusel, kuna alates 15.

märtsist 2007 kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt oli U. T-le omistatud tegu käsitatav väärteona.

1. aprillil 2007 saatis Tartu Maakohus U. T. süüdistusasjas tehtud kohtuotsuse ja kriminaalasja materjalide koopia Lõuna Politseiprefektuurile väärteomenetluse läbiviimise otsustamiseks.
2. Lõuna Politseiprefektuuri
3. detsembri
4. a otsusega karistati U. T.

§ 218

lg 1 järgi väheväärtusliku asja omastamise eest rahatrahviga 12 trahviühikut, s.o 720 krooni. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt tasus U. T. Tartus XXXX XXX XXX asuvas Statoili tanklas Lõuna Politseiprefektuurile kuuluva sõiduauto Mazda 6 reg nr xxx XXX kasutamiseks väljastatud Statoili kütusekaardiga isiklikku sõiduautosse XXXXXXXXXX XXXX reg nr XXX XXX tangitud vähemalt 15,51 liitri bensiini eest.

1. Lõuna Politseiprefektuuri otsuse peale esitas kaebuse U. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Maano Saareväli, kes taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuistungil taotles kaitsja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 alusel.
2. Tartu Maakohtu
3. aprilli
4. a otsusega jäeti Lõuna Politseiprefektuuri otsus selle lõppjärelduste osas muutmata. Kohus jättis kohtuvälise menetleja otsusest välja kütuse tankimise täpset aega puudutavad asjaolud ja leidis, et omakasu motiivi ei saa omastamise kui omakasulise süüteo puhul arvestada raskendava asjaoluna. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et U. T. viibis
5. septembril 2005 kella 11 paiku Tartus, XXXX XXX XXX asuvas Statoili tanklas tema kasutuses oleva Lõuna Politseiprefektuurile kuuluva sõiduautoga Mazda 6 reg nr xxx XXX. Seal viibis ka U. T. abikaasa S. T., kelle kasutuses oli U. ja S. T. isiklik sõiduauto XXXXXXXXXX XXXX reg nr XXX XXX. 25 sekundi vältel asus kütusepumba nr 4 voolik U. ja S. T. sõiduauto XXXXXXXXXX XXXX bensiinipaagi avauses. Pärast bensiinipaagist vooliku eemaldamist ulatas S. T. selle U. T-le, kes liikus sellega sõiduauto Mazda 6 juurde ja asetas selle Mazda 6 bensiinipaagi avausse. U. T. tasus tanklas Lõuna Politseiprefektuurile kuuluva sõiduauto Mazda 6 reg nr xxx XXX kasutamiseks väljastatud Statoili kütusekaardiga 722 krooni 50 senti ja S. T. tanklas raha ei maksnud. 4.2 Maakohus ei pidanud usutavaks väidet, et sõiduauto XXXXXXXXXX XXXX tankimist (s.o kütuse voolamist sõiduauto paaki) tegelikult ei toimunud. Uurimiseksperimendi tulemusena tuvastati, et 25 sekundi jooksul on võimalik välja pumbata vähemalt 15,51 liitrit. Kuna ühe liitri maksumus oli teo toimepanemise ajal 13 krooni 70 senti, omastas U. T. võõrast vara vähemalt 212 krooni 48 sendi ulatuses. Kuna

§ 218

lg 2 tähenduses ei ületa 212 krooni 48 senti kahtekümmend miinimumpäevamäära, s.o 1000 krooni, on U. T. poolt toimepandud omastamine (

§ 201

) kvalifitseeritav väärteona

§ 218tähenduses.

4.3 Ühtlasi tuvastas kohus, et U. T. tegutses omastamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega. 4.4 Vastupidiselt kaebuses väidetule leidis kohus, et Tartu Maakohtu 3. aprilli 2007. a otsus U. T. õigeksmõistmises

§ 201lg 2 p 3 järgi ei tingi väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel.

Alates

1. märtsist 2007 on menetlusaluse isiku poolt
2. septembril
3. a toimepandud tegu käsitatav väärteona

§ 218tähenduses.

Sellest tulenevalt mõisteti U. T. kuriteo toimepanemises õigeks. Kriminaalmenetluses puudus kohtul pädevus võtta vastu väärteomenetlusõiguslik lõppotsustus. Ainsaks lahenduseks kriminaalmenetluses oli teha lahend selle kohta, kas U. T. on toime pannud

§ 201lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohus märkis, et väärteomenetluses lahendatakse süüteoasja esmakordselt ja Lõuna Politseiprefektuuri

1. detsembri
2. a otsus on esimene lahend, mis on väärteoasjas
3. septembril 2005 asetleidnud sündmuse kohta tehtud. 4.5 Ühtlasi ei nõustunud maakohus kaitsja seisukohaga, et väärtegu on aegunud ja väärteomenetlus tuleks lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 5 järgi. Esmalt alustati U. T. teo suhtes kriminaalmenetlust. Tegu hakati menetlema väärteomenetluse korras alates
4. aprillist 2007, mil kohus edastas kohtuvälisele menetlejale materjalid U. T. õigeksmõistmise kohta

§ 201lg 2 p 3 järgi.

Sellest tulenevalt välistavad väärteo aegumistähtaja möödumise käesoleval ajal kehtivad

§ 81

lg 7 p 2 ja

§ 81lg 8 ning 24.

septembril 2005 kehtinud

§ 81lg 7.

U. T. poolt toimepandud väärteo aegumistähtaeg möödub

1. septembril 2008, mil väärteo toimepanemisest möödub 3 aastat. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p-de 1, 2 või 5 alusel. Kassaator põhistab oma taotlust järgnevalt. U. T. süüdimõistmisel on rikutud PS § 23 lg-s 3 sisalduvat ne bis in idem põhimõtet, kuna kohus on kriminaalmenetluses juba andnud hinnangu menetlusaluse isiku teole, mõistes ta õigeks. Samuti on väärtegu aegunud

§ 81lg-st 3 tulenevalt.

Lisaks ei ole ka sisuliselt tõendatud õigusvastase teo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt. Kohus ei arvestanud menetlusaluse isiku ja tunnistaja S. T. ütlusi selle kohta, et sõiduauto XXXXXXXXXX XXXX tankimist ei toimunud. Süüdimõistmine toetub ainult tankla videosalvestuse tõlgendusele kohtu poolt. Toimikus ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et kogu tanklas tasutud summa eest ei tangitud kütust politseile kuuluvasse sõidukisse.

1. Kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja, et Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tühistamisele ei kuulu.
2. Kriminaalkolleegiumi istungil jäid pooled kassatsioonis ja kassatsioonivastuses väljendatud seisukohtade juurde. Kassaator esitas Riigikohtule taotluse hüvitada U. T-le väärteomenetluses õigusabi osutamise eest kaitsjale makstud tasu kokku summas 29 284 krooni 70 senti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendab esmalt süüteo aegumise küsimuse (I), seejärel analüüsib PS § 23 lg-s 3 sisalduva teistkordse karistamise keelu (ne bis in idem) olemust (II) ning võtab seejärel seisukoha kassatsiooni rahuldamise osas (III). I
4. Käesolevas asjas koostatud väärteoprotokolli kohaselt pani U. T. teo toime
5. septembril
6. Kooskõlas

§ 81lõikega 3 oleks U.

T-le omistatud väärtegu aegunud

1. septembril
2. Tartu Maakohtu
3. aprilli
4. a otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud kõnealune väärtegu aegunud kohtuvälise menetleja otsuse ega kohtuotsuse tegemise hetkeks, kuna kriminaalmenetluse ajaks aegumine peatus. Kohus viitas

§ 81

lg 7 p-le 2 ja lõikele 8 ja teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 81lõikele 7 ning leidis, et väärteo aegumistähtajaks on 24.

september 2008. Kassaator esitas Riigikohtule taotluse lõpetada väärteomenetlus

§ 81lg 3 ja VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel, s.o aegumise tõttu.

9.1 Kolleegium märgib, et

§ 81

lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, s.o kriminaalmenetluse ajaks. Aegumise tähtaja kulgemist arvutatakse seejuures teo toimepanemise ajast. Süüteo aegumise peatumine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta arvesse

§ 81lõikest 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja (s.o kaks aastat) arvutamisel.

9.2 Karistusseadustiku § 81 lg 8 näeb omakorda ette, et sama paragrahvi 7. lõike p-des 1 ja 2 sätestatud juhtudel aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Kolleegiumi arvates tähendab aegumise uuenemine seda, et aegumise tähtaeg hakkab taas kulgema. Aegumise uuenemine on seotud aegumise peatumise aluse äralangemise hetkega - s.t kui kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks on väärteo toimepanemisest möödunud kolm aastat, ei tohi väärteomenetlust alustada ega jätkata. Karistusseadustiku § 81 lõikes 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta aga väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt

§ 81

lõikes 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse

§ 81lg 7 p 1 või 2 alusel aegumise tähtajast välja.

9.3 Väärteoasja materjali kohaselt pani U. T. teo toime

1. septembril
2. Kriminaalmenetlus

§ 201lg 2 p 3 järgi alustati 7.

novembril

1. Tartu Maakohtu õigeksmõistev otsus kriminaalmenetluses jõustus
2. aprillil 2007, misjärel alustati U. T. suhtes väärteomenetlust. Maakohtu otsus väärteoasjas

§ 218lg 1 järgi langetati 21.

aprillil 2008. Seega ei olnud kriminaalmenetluses õigeksmõistva otsuse tegemise ajaks

§ 81

lõikes 8 (teo toimepanemise ajal

§ 81

lõikes 7) nimetatud kolmeaastane tähtaeg möödunud, mistõttu väärteo aegumise uuenemine ei olnud takistatud. Arvestades, et kriminaalmenetluse ajaks aegumine peatus, ei olnud väärteomenetluses maakohtu otsuse tegemise ajaks (ega ka Riigikohtu otsuse tegemise hetkeks)

§ 81lõikes 3 sätestatud kaheaastane tähtaeg möödunud.

9.4 Samas märgib kolleegium, et kuigi

§ 81

lg 7 p 2 näeb ette, et aegumine peatub kriminaalmenetluse ajaks, tuleneb juba selle sätte sõnastusest, et seadusandja ei soovinud näha ette võimalust väärteomenetluse alustamiseks kriminaalmenetluse lõppemisel õigeksmõistva kohtuotsusega, millele viitab otseselt keelendi "kriminaalmenetluse lõpetamine" kasutamine. II

1. Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon)
2. lisaprotokolli
3. artikli esimene lõige sätestab, et mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Nimetatud põhimõtteid kajastab ka

§ 2

lg 3 sätestades, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Tegemist on nn ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga, millele vastava põhiõigusega tagatakse isikule võimalus teada, millised on need riikliku sunni järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti kindlustatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. (Vt Riigikohtu üldkogu

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 14). Seega peab ne bis in idem põhimõte kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest.
3. Küsimust, millal on tegemist teo teistkordse menetlemisega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni
4. protokolli
5. artikli tähenduses, on käsitletud ka Riigikohtu varasemas praktikas (vt
6. aprilli
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-06 p 7 RT 2007,
8. 139), võttes aluseks Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad asjas Franz Fischer v. Austria. Viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis leiti, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
9. lisaprotokolli artikliga 4 ei ole vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral.
10. Kolleegium osundab, et Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et

§ 218

lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-81-06, RT III 2006, 33, 282, p 9 ning
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-56-08). Alates
5. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad ka need vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu (nt teo toimepanemine ametiisiku poolt), kuid mis ei mahu

§ 218lg-s 1 nimetatud erandite alla (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.

septembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-36-07 - RT III 2007, 31, 252, p 7.1) Sellest tulenevalt hõlmab alates
2. märtsist 2007

§ 218

lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis ka omastamist ametiisiku poolt (

§ 201

lg 2 p 3), kui teo objektiks olnud võõra vallasasja või vara väärtus jääb alla kahekümne miinimumpäevamäära. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on

§ 201

lg 2 p 3 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed, mistõttu ei saa ka käesolevas asjas rääkida kahest erinevast teost. 13. Järgnevalt märgib kolleegium, et VTMS § 29 lg 1 p 2 kohaselt on väärteomenetluse läbiviimine välistatud juhul, kui isikut on juba karistatud sama teo toimepanemise eest. Ühtlasi ei alustata väärteomenetlust ka juhul, kui isiku suhtes on sama teo kohta tehtud väärteomenetluse lõpetamise lahend (VTMS § 29 lg 1 p 3). Kriminaalmenetluse seadustik näeb samas ette võimaluse väärteomenetluse alustamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Nimelt võib kohtueelses menetluses KrMS § 206 lg 4 alusel saata kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia alluvuse korras asjaomasele asutusele väärteo- või distsiplinaarmenetluse alustamise otsustamiseks. Sisuliselt on seadusandja näinud seega ette ülemineku kriminaalmenetluselt väärteo- või distsiplinaarmenetlusele, mida ei saa käsitada sama asja teistkordse menetlemisena. Materiaalõiguslik alus tuleneb

§ 3

lg-st 5, mis reguleerib olukorda, kus isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule. Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. Nagu eelpool mainitud, sätestab

§ 81

lg 7 p 2, et süüteo aegumine peatub väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. 13.1 Kriminaalkolleegium leiab, et väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt, kuna kohtumenetluses on kriminaalmenetluse lõpetamine üldjuhul võimalik samadel alustel kui kriminaalasja kohtueelses menetluses. Erinevalt kohtueelsest menetlusest ei lõpetata aga kohtumenetluses kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.t teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 274 lg 1 kohaselt tehakse sellisel juhul õigeksmõistev otsus, s.o antakse teole sisuline hinnang. Seetõttu on tegemist lõpliku otsusega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni

1. lisaprotokolli
2. artikli tähenduses, mis välistab sama teo suhtes teistkordse kohtumõistmise ja kriminaalkorras karistamise. See põhimõte kehtib ka juhul, kui isik mõistetakse õigeks KrMS § 301 alusel ehk prokuröri loobumisel süüdistusest. Sisuliselt on ka sellisel juhul välistatud kuriteo tunnuste olemasolu tuvastamine isiku teos, kuna asja arutamine toimub ainult süüdistuse piirides. 13.2 Konventsiooni
3. lisaprotokolli seletuskirjas leitakse, et ne bis in idem põhimõte ei välista sama teo suhtes lisaks kriminaalmenetlusele sellest erineva iseloomuga menetluse läbiviimist (näiteks tsiviilhagi esitamine isiku vastu või ametniku karistamine distsiplinaarkorras). Menetluse olemuse üle otsustamisel on Riigikohus lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljatöötatud "kriminaalsüüdistuse" kriteeriumitest, s.o eeskätt õigusrikkumise ja selle eest kohaldatava riikliku sunnimeetme olemusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-06 - RT III 2006, 20, 182, p 9). Väärtegusid ja nende eest kohaldatavaid karistusi on Riigikohus järjepidevalt pidanud ne bis in idem printsiibi kaitsealasse kuuluvateks. Eeltoodust järeldub, et isiku õigeksmõistmisel kriminaalmenetluses ei ole sama teo osas väärteomenetluse alustamine ja isiku karistamine enam võimalik.
6. Ühtlasi leiab kolleegium, et eelpool viidatud põhimõtted kehtivad ka karistusseaduse muutmisel kohtumenetluse läbiviimise ajal, s.t kuriteokoosseisu muutmisel väärteokoosseisuks. Vajadusel võib seadusandja muudatuste tegemisel näha seaduse rakendussätetes ette aluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks kohtumenetluses, kui uue seaduse järgi vastab tegu väärteokoosseisu tunnustele. Sellise lahenduse kasuks otsustas seadusandja näiteks karistusseadustiku jõustamisel (vt

RS § 3 lg 1). III 15. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes VTMS § 174 p-st 4 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ja lõpetab väärteomenetluse U. T. väärteoasjas

§ 218lg 1 järgi PS § 23 lg 3 ning VTMS § 29 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel.

Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada. IV

1. Väärteomenetluse lõpetamisel lahendab kriminaalkolleegium menetluse kuludega seotud küsimused. Käesolevas asjas taotles menetlusalune isik VTMS § 23 alusel kaitsjale makstud tasu hüvitamist kokku 29 284 krooni 70 senti ulatuses (sh 12 744 krooni kassatsioonimenetluses ja 16 540 krooni 70 senti väärteoasja menetlemisel maakohtus). Hinnates kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust, arvestab kriminaalkolleegium selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Seejuures lähtub kriminaalkolleegium oma varasematest seisukohtadest selle kohta, et mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-131-04 - RT III 2005, 4, 33, p 9 ja
4. detsembri
5. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-64-07 - RT III 2007, 45,
6. p 12). Kolleegium leiab lisaks, et käesolevas asjas esitas kaitsja kassatsioonimenetluses põhimõtteliselt samad argumendid, mis varasemas kohtumenetluses. Seega on õigustatud õigusabikulu hüvitamine 15 000 krooni ulatuses, mis on kolleegiumi arvates põhjendatud ja mõistlik summa. Väärteomenetluse kulud jätab kolleegium riigi kanda. Jüri Ilvest, Lea Kivi, Priit Pikamäe